Ma
ei tea paljud teist on kursis supi keetmisega, kuid kui head suppi tahetakse
teha tuleb liha panna külma veega tasasele tule podisema. Millalgi hakkab
lihakraamist eralduma osiseid, mis moodustavad vahu. Vahel võib vaht olla paks
ja supileem sealt välja ei paistagi. Tuleb olla ettevaatlik, riisuda kulbiga
kannatlikult mittevajalik osa ning jätta siis hauduma. Kui liialt kiirustada,
siis keeb vaht puljongisse, muutes selle häguseks ja halliks. See on kehv tulem
nii maitselt, kui välimuselt. Mokas. Seda ei saa varjata, selgeks seletada. Tuleb
otsast alata.
Mitte
mingi õigusšamaani hilisem seletamine, et vastavalt „Üldise keedukorra“ X
pügalale peaks meil olema läbipaistev, nämma supp ei aita, supp on mokas. Ka
see ei tee asja paremaks, kui me mõlaga kõik segi keerame, siis on supp täitsa
…. Meiegi oleme mitmete protsessidega jõudnud sinnamaani, et algtõed kipuvad
ununema ja selle asemel püüame segast suppi päästa paragrahvipuru ja vaidlushämaga.
Lihtsad, universaalsed põhimõtted aetakse paari paragrahvitõmbega lootusetult
krussi. Väljapääsmatult. Aastateks. Mõistlikum oleks (vaata retsepti) kulp
kätte võtta ja vaht ära riisuda, nii näeme kohe millest supp on ja kuidas keeb,
kast tuld juurde või vähemaks keerata. Ja kõigetähtsam, saame üle kontrollida,
millist supp ikkagi keedame, kas seda mida plaanisime või on keegi kavalmoel
rotti meie suppi sokutanud. Niimoodi, minnes tagasi algtõdede juurde (hoolsalt
jälgides ja selgitades) saamegi hea supi/seaduse
Eksinud
paragrahvipõllule
Seepärast
olengi mures, et oleme liialt keskendudes üksikdetailidele, kaotanud üldisemad
eesmärgid. Oleme mõningate regulatsioonide filosoofilise põhja arvestamatta
läinud viljatut paragrahvipõldu kündma. Niisiis arutame näitlikult ühte regulatsiooni
– võistlemise (competition) - filosoofiat. Vaatame, veeettevõtjate näitel, mis
on konkurentsiregulatsioonide algne mõte. Mõni arvab, et Tallinna Vee (TV) vs Konkurentsiamet (KA)
vaidlusest vee hinna kehtestamise suuruse ja õiguse kohta on arusaamatu, mõni,
et tegemist on lõputu jandiga Mis siis toimub? Katastroof? Ei midagi sellist, lükkame
usina perenaisena vahu kõrvale ja …
Komponendid:
Mis meil seal supis siis on?
1.Moodsa
konkurentsifilosoofia aluseks on 1890. a. USA-s vastu võetud Shermani seadus.
Prof Jüri Sepp on kirjutanud: „Shermani seaduse eellugu tõestab, et tema
lähtekohaks on majandusvõimu demokraatlik kontroll. Liigses majandusvõimus
nähti ohtu PÕHISEADUSLIKELE INDIVIDUAALSETELE VABADUSTELE”. Jätke see lause
meelde, see on konkurentsifilosoofia tähtsaim postulaat. Oht vabadusele. Seega
võib majanduses konkurentsireeglite ja ühiskonnas demokraatia vahele panna
võrdlusmärgi. Turumajandusega riikides on levinud arusaamine, et
Konkurentsiseadus (KonkS) on majanduse Põhiseadus. Seega karistatakse ka selle
seaduse rikkumist sama rangelt kui põhiseaduse vastu astumist. Konkurentsiõigusele
lisab maitseelamust ka teatav vastuolu juristide ja ökonomistide arusaamas,
kuidas konkurentsiolukorda ohjata. Erinevates riikides on see veidi erinev, minu
sügava veendumuse kohaselt pole tegemist ei juriidilise ega ökonoomilise
süsteemiga, vaid sügavalt filosoofilise süsteemiga. Seepärast arutangi edasist filosoofia,
mitte paragrahvi tasandil. Kes seda filosoofilist dilemmat ei mõista, ei mõista
üldse konkurentsi olemust. Miks? Sest konkurentsi tunnistamine ja tunnustamine
ongi filosoofiline süsteem, nagu hea ja kurja äratundmise puu.
Minimalistlikult, lausa piibellikult on paika pandud konkurentsiõiguse põhipostulaadid:
sina ei pea mitte tapma, sina ei pea mitte varastama, sina ei pea …. Mida tegid
inimesed hea ja kurja äratundmise puu juures paragrahviga? Mitte midagi. Selge?
Lähme edasi
2.Turguvalitseva
seisundi kuritarvitamise keelu ja konkurentsi kahjustavate lepete keeld on ka
üks EL asutamisdokumentide lahutamatu osa, mis peaks olema teada ka kõigile
Euroopa äri- ja õigustegelastele. Need reeglid kehtivad universaalselt kõigis
EL riikides (samuti majanduspiirkonnas). Põhiseadus ikkagi. Ilma
asutamisdokumente teadmata on meie teadmised majandusmaastikust puudulikud.
Selge? Täpselt samuti, kui see, et ükski leping ei tohi olla vastolus
seadusega, siis on see kehtetu. Edasi.
3.Esimene Konkurentsiseadus Eestis jõustati juba 1992
a, selle järgi on keelatud turguvalitseva seisundi kuritarvitamine (monopolid)
ja konkurentsi kahjustavad lepped (kartellid). KonkS on väga mitmetahuline ja
hinnangutel põhinev süsteem, kuid kui selgitada KonkS-t, lihtsustatult (koolijütsi
terminites), siis suured poisid ei tohi väiksematele tuupi teha ja väiksed
poisid ei tohi teiste klassiukaaslastele kambakat teha. Kõik. Siiani on selge?
Lähme edasi
Supi
põhi paigas, mida sinna veel on lisatud?
Nüüd
läheb keerulisemaks, hakkame suppi maitsestama. Seadused jagunevad
üldseadusteks (supipõhi), mis kehtib kogu reguleeritavale valdkonnale ja
valdkonnaspetsiifilistest seadustest, mis täpsustavad mingi ala spetsiifilist regulatsiooni
(maitseained). Seega kui kogu majandustegevust, kõiki valdkondi, reguleerib universaalne
KonkS, siis veeettevõtjate tegevust reguleerib täpsustavalt (lisaks) ka
Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadus (ÜVKS). Tulemuseks saame seaduste
koosmõju. Miks koosmõju? Kaks seadust ju! Ehhee, ei ole ju niimoodi, et keedate
nuudlisuppi, kuid lisate sutsu heeringat ja see ei avalda mõju. Avaldab küll.
See ongi koosmõju. Pealegi pole maitseained ilma supita supp. Meie näitel on
konkurentsiregulatsioonile lisatud ÜVKS oma muudatuste ja erisustega vastavalt
aja vaimule ning ühiskonna ootustele/lootustele.
Keedame
kokku: regulatsioon ja täpisregulatsioon
Turumajanduse
toimimine eeldab, et meil toimib konkurents. Just pidev võistlus lihvib hindu,
kvaliteeti ja tootearendust pidevalt edumeelsuse poole. Kuid konkurents ei
toimi alati, selleks on nagu tuumareaktsiooniks, vaja kriitilist massi, vaid
siis toimub ahelreaktsioon - konkurents. Vahel turg ei toimi, siis püüab Dr
Riik täpisregulatsioonidega hoida turuosaliste tegevust konkurentsilähedases
situatsioonis (tegevuste kooskõlastamised järelvalvetega) või imiteerida
konkurentsi (litsentsid, load). Seega täpisregulatsioon ei ole mingi
eraldiseisev nähtus vaid konkurentsiolukorra kontrolli all hoidmise vahend,
konkurentsitingimustele võimalikult lähedase olukorra loomine. Regulatsioon on
vaid korrigeeritud konkurentsiplatvorm, mitte eraldiseisev platvorm. Koosmõju
ju, selleks, et turg toimiks.
Ka
ÜVKS on „vana seadus“. Kui 2010 a jõustatud ÜVKS annab hinnaregulatsioonis
tähtsa ülesande Konkurentsiametile, siis
sellele eelnev regulatsioon nägi ette, et teenuse hinna reguleerimise korra
kinnitas kohaliku omavalitsuse (KOV) volikogu ja hinna kehtestas valla- või
linnavalitsus. Mõte ise oli hea, lähtudes meie tolleaegsetest arusaamadest, et hinna
järgi valvaks kohalike elanike poolt valitud kohalik võim, kuid … Kuid
probleemiks muutus selline järelevalve kohtades, kus KOV ei omanud piisavalt oskusteavet
hinna kujundamiseks või oli ise ka veeettevõtte omanik/osanik. Inimlikult on
arusaadav kiusatus mõneski KOV-is saada lisatulu kõrgendatud hindade toel KOV
eelarvesse. „Head tegemise“ eesmärgil. Selline supi komponent oli liialt
ahvatlev, et sellele vastu seista. ÜVKS koosmõjus käsitlemist majanduse
põhiseaduse ehk KonkS läks hoopis meelest ja tulemused olid üpris veidrad, et
mitte öelda murettekitavad.
Just
seepärast pandi 2010. aastal
jõustunud ÜVKS vee hinna kooskõlastamise kohustus Konkurentsiametile. Nii, et rangem järelevalve oli
„välja teenitud“ mõnede KOV-de seaduste mõtte eiramisega. Ja siis hakkas
juhtuma imelikke asju. KA hakkas lähtudes täpsustatud regulatsioonist nõudma
nii ÜVKS-e, kui KonkS-e täitmist, mis oligi harjumatu neile ettevõtjatele,
millised olid nautinud „mõistvalt suhtunud“ KOV-si. Niisama lihtne see supp
ongi, seadust tuleb täita, isegi pealinnal. Juuravahuga püütakse olukorda
lihtsalt segaseks teha. Pidada tõrjelahinguid. Küll püütakse sellesse suppi
lisada maitsesvõmendajana erivürtsiks küll
erastamislepingu, küll haldusakti komponente, kuid see on vaid vaht supil. Juuramängudki
on vaid üks ettevõtluse võtteid turul tegutsemiseks ja … konkurentsivõitluses.
Uus ÜVKS lõi
selge aluse edaspidiseks veeettevõtjate tegevuse hindamiseks. Kuna TV taotlus
veeteenuse hinna kooskõlastamiseks ei vastanud kehtivale seadusele, siis
otsustas Konkurentsiamet 02.05.2011 jätta veeettevõtja taotluse rahuldamata.
Hullemgi veel, KA tegi 10.10.2011 AS-ile Tallinna Vesi ettekirjutuse, millega
kohustas ettevõtjat viima veeteenuse hind vastavusse kehtiva seadusega.
Supižürii
tegevuses
Seega
kaks kokka said supi keetmisest erinevalt aru ja andsid lõpliku otsuse tegemise
lugupeetud kokakunsti kõrgžürii kätte ehk kohtu(te)sse. Veeettevõtja vaidlustas nii KA otsuse kui ettekirjutuse. Kohtuveskid
on jahvatanud pikalt, kuid 05.06.2015 jättis Tallinna Halduskohus TV kaebuse
täiel määral rahuldamata ning 26.01.2017 jättis kaebuse täiel määral
rahuldamata ka Tallinna Ringkonnakohus.
„Aastaid kestnud kohtuvaidluses on
eilne otsus Konkurentsiameti jaoks oluline teetähis ning see annab ametile
veelkord kinnitust sellest, et tarbijad ei pea kinni maksma monopolide ülisuurt
kasumit. Kui teiste monopolide (nt Imatra Elekter AS, Elering AS, Elektrilevi
OÜ, OÜ VKG Elektrivõrgud) varade tootlikkus aastatel 2005-2015 ei ületa 9%,
siis AS-i Tallinna Vesi varade tootlikkus on samal ajal olnud 13-21%,“ sõnas
Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots.
Nüüd
siis finaal: Riigikohtu halduskolleegium rahuldas teisipäeval osaliselt AS-i
Tallinna Vesi kaebuse konkurentsiameti vastu, kuid leides siiski, et
konkurentsiamet ei pea järgima vee-ettevõtja ja Tallinna linna vahel
erastamisel sõlmitud kokkulepet veeteenuse hindade kohta. Oeh. Hea otsus, kuid
kui vale sõnastus. Mitte see pole tähtis et „konkurentsiamet ei pea järgima
vee-ettevõtja ja Tallinna linna vahel erastamisel sõlmitud kokkulepet
veeteenuse hindade kohta“, vaid see et Tallinna vesi on kohustatud täitma Eesti
vabariigis kehtivaid seadusi nii igatüht eraldi, kui ka koosmõjudes ja EL regulatsioonide
aluspõhimõtteid. Niimoodi oleks olnud õige.See, et vaidlus on keskendunud küsimusele, kas olukorras, kus 2010. aastal muudeti ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseadust, peab konkurentsiamet hinna üle otsustamisel järgima Tallinna Vee ja Tallinna linna vahel 2001. aastal erastamisel sõlmitud kokkulepet, on iseenesest vale küsimuse püstitamine. Seadusemuudatusega muutus küll järelevalve veeteenuse hindade, kui varem määras hinnad KOV, muudatus nägi ette, et Tallinna Vesi peab hindadele kooskõlastust küsima konkurentsiametilt. Kuid menetleja muutus ei muutnud algpõhimõtteid, konkurentsireegleid. Lihtne
Peakokkade
eriretseptid
Tundub, et
asjad liiguvad õiges suunas ja lõpuks me teame kuidas suppi keeta, kuigi nii
mõnedki aspektid on tekitanud oma jagu segadust, isegi kahtlust, edasistes
arengutes, nagu see, kuhu sobitub siin
erastamisleping. No ei sobitugi. Mnjah, ma saan aru küll, et tulevikus võib
värske joogivesi muutuda hinnalisemaks kui nafta praegu, kuid Tallinnal oleks
vara veel ennast OPEC-i sussidesse seada. Miks? Just seepärast, et OPEC on vorm
(just vorm), mis võimaldab legaalse kartelli olemasolu ehk eirata universaalset
konkurentsifilosoofiat. Kahjuks. Konkurentsiseadused reguleerivad ju
ettevõtjatevahelisi suhteid, mitte riikidevahelisi lepinguid. Nojah, on selle
vormiga kuidas on, kuid riikidevahelised lepped, mille kiiluvees seilavad
ettevõtjad, mõjud turule on sama laastavad kui illegaalsete kartellide puhul.
Me ei tea palju nafta „tegelikult maksab“, see on kõikunud mitmekordsetes vahedes,
nii et kas selle hind on 30USD/brl, 130USD/brl või rohkem sõltub suuresti naftariikide
kokkulepetest (tulevikus rohkem ka alternatiivkütustest). Mnjah, kui isegi meil
õnnestub kivist õli, ja kohati isegi kasumit, välja pigistada, siis millist
kasumit võiks saada seal, kus kepiga maasse augu tegemisel sealt nafta välja
purskama hakkab? Vaat sellise vingerpussi on kogu maailma majandusele mänginud
juuravaht turusupi kohal, olles üle kõigist regulatsioonidest. Nüüd on
veeettevõtja proovinud sama nippi, püüdes olla üle (vormiliselt) kehtivatest
seadustest. Kuid ei ole mõeldav, et mingi leping on ülim võrreldes kehtivate
seadustega. Elementaarne.
Rott supis
või rotisupp?
Just
seepärast oleks nüüd vaja (igaks juhuks) vaadata, kas meile vahutamise käigus
rotti supi sisse sokutanud pole. Vaadake, kui austatud žürii vaagib üksikasjalikult
kõiki supi komponente, siis liialt ühte detaili süvenemine võib anda … No
ütleme, et tehniliselt õige, kuid supi keetmise eesmärgiga mittekooskõlas oleva
arvamuse. Kui supi sees on rott, siis võib see olla täiesti „seaduslik“ rott,
kui keedetakse … rotisuppi. Igal muul juhul on mokka läinud supiga, kus hulbib
rott. Mokas supp. Näiteks vaadeldes vee hinna
regulatsiooni, mis on vormistatud, kui KOV-i haldusakt (mida KA
vaidlustada ei saa, sest KA pädevus seda ei võimalda), siis on kõik õige, kui
keedame rotisuppi. Kuid see „õige“ kehtib vaid rotisupi retsepti puhul. Iga muu
supi keetmisel on eksitud
konkurentsiloogika ja -filosoofia vastu. Haldusaktina hindade määratlemine on
tegelikult konkurentsipõhimõtete eiramine ehk rott supis. Moraal on selles, et
liialt üksikregulatsiooni süüvides, mitte koosmõju arvestades, võib tulla
järeldusele, et ka rott on liha ja meil on … lihasupp. Nämma? Soovite? Prrr!
Selline
ekslik seletus on kerge tekkima just ülima detailsusesse süüvimisel, vormist
lähtuvalt, kuid üldpilti unustades. Näiteks kui uurida Rubensi maalil
innustunult vaid varba fragmenti, siis on raske otsustada, kas on tegemist mehe
või naisega, armastus- või lahingustseeniga. Selleks tuleb veidi kaugemale
astuda, et üldpilti hoomata. Sama ka konkurentsiõigusega, sellega, et mingi
tegevus maskeeriti haldusaktiks ei väära seda, et tagajärjeks oli konkurentsi
ja selle kaudu kliente kahjustamine. Niisama lihtne see ongi.
Mõrv
paberiga? Lubatud?
Kui me
tuleme tõesti järeldusele, et lepingud või külavanema aktid on ülimad ja võivad
olla vastuolus seadustega, siis oleme me suure probleemi ees. Ütleme lausa
põhiseadusliku kriisi mõõtu jamas. Saame elama väga veidras maailmas. Mida
järgmiseks? Kas ka mõrv on legaalne, kui mõrvar on tellijaga/kaasosalisega
lepingu sõlminud? Tal ju leping? Jaburus? Just! Seepärast ei tohigi me lasta
ennast pimestada vormilistest külgedest, see on eksitav. Luba tappa, ei saa
olla meie regulatsioonide tulemiks. Seega pole mingit segadust, lükates
juuravahu pealt ära on kõik klaar. Elementaarne.
Kui mõni arvab, et 2010. aasta novembris jõustus nn
monopolivastane seadus, mis pani hinna kooskõlastamise kohustuse
konkurentsiametile, siis on ta sügavalt ekslikult asjast aru saanud.
Monopolivastane seadus jõustus juba 1992 aastal, kuid kuni 2010 aastani
veeettevõtjate puhul oli selle üle järelevalve valedes kätes. Õige järelvalvaja
leidmine normaliseeris turu. Lihtne . Selle seaduse põhjal peab veeteenuse hind
põhinema põhjendatud kuludel ja tulukusel, mitte tarbijahinnaindeksil ega
muudel labraka-labrakatel.
Ja kui keegi nõustub seisukohaga, et Tallinna Vesi oli kogu
kohtuvaidluse ajal seisukohal, et tariife puudutav osa lepingus linnaga on
haldusleping ja riik peab halduslepingut haldusmenetluse seaduse alusel järgima
kuni lepingu muutmise või kehtetuks tunnistamiseni, siis ärgu imestagu, kui
keegi otsustab tema mõrva tellida pikaajalise halduslepingu vormi kasutades.
Prr!
Seega pole
mingit segadust, lükates juuravahu pealt ära on kõik klaar, peaasi, et me ei
laseks õigusšamaanidel ennast eksitada. Erastamisleping, haldusaktidega
kinnitatud hinnad ja pikaajalised kokkulepped linnaga on kõik kõrvalised tegurid,
Konkurentsiseadus kehtib 1992 aastast ja EL asutamisleping 1957 aastast, need
määravadki tegevuste raamistiku. Kuigi väikeaktsionääridest on kahju, siis on nad langenud pigem korporatiivjuristide valelootuste ja valetõlgenduste ohvriks, kui regulatsioonimuutuse ohvriks. Igatahes tuleb Konkurentsiametit tunnustada saavutatud edu puhul, loodetavast lõpetab see ühe epohhi munitsipiaalmonopolistlikust vägivallast . Tubli
Targutusi:
W
Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999
Lk
169 1742 a esitles F Peadirektooriumi
ministritele loengu oma majandus- ja sotsiaalpoliitikast. „Kuningat inspireerisid merkantilistlikud või
vahest „riigisotsialistlikud“ mõttekäigud.
Tema silme ees hõljus – lühidalt öelduna – suletud kaubandusriigi mudel.
Niisiis riik, kus „kaubandust“ ja vahendust kontrollitakse. „Suletud“
seepärast, et majandus pidi arenema kõrgete tollimüüride taga, välismaast
äralõigatuna“
Lk
170 „Sellest tulenes peaaegu iseenesest kolmas punkt, nimelt tarvidus teha
kõik, et tuua välismaalt spetsialiste ja tööjõudu, nii põlluharijaid, kui ka
tehnikuid ja käsitöölisi. Ainult sel eeldusel võis tootmises „maailmataset“
saavutada, said tekkida näidismõisad, manufaktuurid ja uued tööstusharud.
Kuningas oli valmis garanteerima värvatutele suurejoonelisi maksuprivileege,
riiklikku krediiti ja väeteenistusest vabastamist.“
Lk
171 „Preisimaa oli alaarenenud agraarmaa ja elanikud pidid alles õppima, koolis
käima, tähestiku meelde jätma ja ükskordühte peast üles ütlema. Kui kuningas
poleks „dirigeerinud“, poleks kuskil erainitsiatiivi tekkinudki. Selleks polnud
puudust mitte üksnes kapitalist, vaid ka võimekusest. Nii oligi
majanduspoliitika kuninga silmis kõigepealt kasvatuspoliitika.
Lk
180 „Kui Voltaire päris temalt lahkudes (…)mida Prantsusmaa kuningale vastata,
naeratas Friedrich vastu: „Kui soovite, kirjutan Louis XV-le kiidukõne, millest
ükski sõna ei vasta tõele.“ Voltaire lõi endale vaimustusest vastu reisi.“
K
Fant „Karl XIV Johan“ Kunst 1998
Lk
46 „Siis üllatas Bernadotte taas inimesi enda ümber sellega, et lükkas tagasi
edasise edutamise pakkumise. Kord korra järel kinnitas ta, et ei pea ennast
pakutavate kõrgemate kohtade jaoks küpseks. Üksnes tema kohusetundele
apellleerides õnnestus teda veenda vastu võtma brigaadikindrali auastet (…)“
B
Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003
Lk
96 Kui autode populaarsus 19 sajandi lõpus kasvas, esitas Pennsylvania Farmerita
Autovastane ühing reeglid: „Juhul kui hobune keeldub teel autost möödumast,
peab autoomanik oma auto lahti monteerima ja autoosad põõsastesse peitma. külavaheteedel liikuvad autod peavad iga
miili tagant hoiatusraketi õhku tulistama ja seejärel ootama kümme minutit kuni
tee tühjeneb.“ Pennsylvania seadusandlus ei lasknud esildist läbi, nagu seda
näha ka selle järgi, kui harva inimesed oma autosid hobuste ees osadeks
võtavad.“
Lk
52 „1901 aastal laskus Maud Willard tünniga Niagara joast alla, kuid erinevalt
eelmistest hulljulgetest katsetajatest ei tapnud teda kukkumine. Mis Maudile
saatuslikuks sai? Ta sundis oma koera endaga tünni kaasa tulema. Koer surus
nina vastu tünni ainukest õhuauku ja Maud lämbus.“
Lk
65 „Viktoriaanlikul Inglismaal nõudis raamatukoguetikett, et naisautorite poolt
kirjutatud teosed ei paikneks riiulil kõrvuti meesautorite teostega, välja
arvatud juhul, kui autorid olid omavahel abielus.“
No comments:
Post a Comment