Ülikonnavalik kaalujälgijale

Kõle suusailm, aga kontori akna taga käib vilgas ehitustegevus. Kerkimas juba mitmes maja ja mis kõige huvitavam, kõiki alustatakse ühte moodi – vundamendist. Ühtegi maja pole alustatud neljandast korrusest.  Imelik miks küll? Kogemus on õpetanud, kõigepealt tugev põhi ja siis vastavalt püsivusarvutustele kogu konstruktsioon püsti. Jah mingil imelikul põhjusel ei alusta me ka jõulukuuse kasvatamist alustada neljandast meetrist ega tomatikasvatust lumehangest. Aga Pilvepiiril arvatakse teisti. Usutakse, et majaehitust saab alustada ülevalt ehk tehakse valdkondade üleseid  alusdokumente.

Just selline vastuoluline tunne valdas mind, kui kuulsin järjekordsest ettevõtmisest meie riigi ja rahva püsimajäämiseks. Nimelt on Riigikogus lisaks alatistele-, eri- ja uurimiskomisjonidele kaks probleemkomisjoni: riigireformi arengusuundade väljatöötamise probleemkomisjon ja  rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon. Õige, kui on probleem siis tulebki sellega tegeleda. Niisiis moodustati rahvastikukriisi (lahendamise) probleemkomisjon ja probleemkomisjon   moodustas rahvastikupoliitika töörühma, mille eesmärk on „Rahvastikupoliitika põhialused aastateks 2018-2035“ väljatöötamine.  . Iseenesest  on rahvastikuprobleemidega tegelemine muidugi tarvilik samm, seda enam, et demograafid ja statistikud on ammu häirekella löönud. Ka on  Dr Riik oma tegevusprogrammi üldeesmärgina kirjas  “Eesti rahvaarvu suurendamine”. Niisiis vajalik teemavaldkond, mitte ainult vajalik vaid meie jaoks eluline valdkond, kipume kuhtuma. Seda küll ei tahaks, me kõik ju räägime sellest, kuid avalikkusele pakkus veel ühe töörühma moodustamine ja veel ühtede põhialuste koostamine vähe huvi. Miks? Vaadates järgmiste päevade infovooge taipasin, et ega keegi seda tegevust (enam) tõsiselt võta. Kõik mõtlevad: „Teevad pabermaja, veel ühe paberkava ja … unustatud see ongi“. Kahju. Kahju raisatud ajast, kahju raisatud võimalustest, kahju meist ja teist. Ei ole võimalik lahendada mingit kriisi, kui süsteemi põhi pole paika pandud, lumehanges pole võimalik tomateid kasvatada.  Me pole probleemi sisu ära tabanud. Vaadake mõnd kaalujälgijat, kui ta on enese „ära lahjendanud“ nr 48 ülikonnani, siis endise nr 58 ülikonna kandmine on veider, ebamugav ja ohtlik. Nii ka riigiga, kui selle elanikkond jääb väiksemaks ja vanemaks, siis tuleb selle toimimist kohendada. Mõõdukohaseks. Vana kuub on jäänud meile suureks, jäädes küll jala alla, küll ukse vahele, tekitades meile erineva raskusastmega vigastusi. Meil on valus ja me otsime lahendusi. Kuid otsime valest kohast, kriis ei ole mitte treppide või uste ehituses, kriis on lotendavas ülerõivas. Tehes pehmemaid treppe või kummist uksi ei lahenda me kriisi. Alustada tuleb ikkagi vundamendist ehk riigireformist. Kui me riigi toimimise põhja paika paneme, siis lähevad ka teised komponendid oma loomulikku paika hakates toimima loogiliselt, loodusseadustest lähtuvalt.

Kaks komisjoni üks probleem

Need kaks probleemkomisjoni on ühe ja sama probleemi kaks peegeldust. Rahvastikupoliitika visioon ja eesmärk (rahvastiku kasv, sidusus; ühiskond on säästev, õnnelik, loominguline ja jõukas; väärtustatakse laste saamist ja kasvatamist) ongi eesmärk kuhu jõuda. Just niimoodi me peaksimegi iga päev mõtlema. Kuid see visioon ei ole mehhanism millega püstitatud eesmärki (elanikkonna suurenemist või tomatite kasvatamist) saavutada, selleks on vaja riigireformi ehk riigireformi probleemkomisjoni tõhusat tööd. Ja siin ilmnevad   probleemid probleemkomisjonidega.

Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni probleem ilmnes  rahvastikupoliitika töörühm esimesel istungil. See koosistumine ei läinud mitte tühja, õigemini oli selle kasu just selles, et lõi õhu puhtaks, nimelt tõdes kogunenud seltskond, et probleemkomisjoni üks (põhi)ülesanne seirata Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi üldeesmärgi “Eesti rahvaarvu suurendamine” täitmiseks vajalikke tegevusi ei ole täidetav. Väljendati arvamust a´la  kuskil on see koht, kus me seame eesmärgiks, et rahvaarv ei kahaneks,  tõdeti, et rahvastiku kasvu puhul on tegemist pigem unistusega, rõhutati, et pigem tuleks mõelda sellele, kuidas pidurdada rahvastiku vähenemist jne. Pessimism. Tõesti on kohatu ja ebarealistlik rääkida kasvust, kui erinevate rahvastikuprognooside kohaselt kahaneb 2040. aastaks Eesti rahvastik vähemalt 100 000 inimese võrra. „Heal juhul“ Tartu jagu inimesi kadunud?

Niisiis sõnaline plaan rahvaarvu suurendada ei tööta. Kuid mis siis töötab? Millest oleks abi? Alustuseks peame eesmärgi kindlaks tegemisest, mida me saavutada tahame ja kuidas meil on võimalik seda saavutada.

Tomatikasvatusest

Kuna tundub, et väga väheseid häirib perspektiiv (pigem perspektiivitus?) kaotada paarikümne aastaga Tartu jagu rahvast, siis viime jutu millelegi lihtsamale, näiteks tomatitele. Kui me tahame nautida maitsvaid  tomateid, siis ei aita sellest, et me seda tahame. Sellest ei juhtu midagi.   Kui meil on eesmärgiks tomateid kasvatada, siis peame (üldjuhul) kevadel kasvuhoonesse taimed istutama. Kui tahame tomateid kasvatada, peame tomatitaimed istutama, mitte kurki ega ohakat.  Kuid olenemata sellest millist salatit me saada tahame peab meil olema kohane kasvuhoone. Õigete mõõtmetega, hästi projekteeritud kasvuhoone ja infrastruktuur on eeldus tomatite kasvatamisele. Vaat see kasvuhoone ongi nagu riigireform, ilma selleta saaki kasvatada ei saa. Sellest ehk riigireformist peamegi alustama. Selle jaoks on meil ju loodud teine probleemkomisjon, millel on mandaat jälgida ja analüüsida haldusreformi elluviimist ja regionaalhalduse ümberkorraldamist ning neile seatud eesmärkide saavutamist; teha ettepanekuid avaliku võimu ümberkorraldamiseks ja vaadata üle selle täidetavad ülesanded; hinnata avaliku võimu ümberkorraldamise eesmärgil elluviidavate tegevuste mõju ja jätkusuutlikkust. Kõik. Samas esines LP J. Raidla mullu Riigikogu ees riigireformi teemal ja formuleeris väga täpselt et  on tarvis poliitilisel tasandil kokku leppida vähemalt kolm asja: riigireformi eesmärk selle mõiste ja sisu, ning  mõõtkava ajas ja ruumis. Igati mõistlik ettepanek. No näiteks niimoodi, et meie eesmärgiks on tomatikasvatuse edendamiseks ehitada kasvuhoone, kasvuhoone on tõhus, energiasäästlik, ohutu ja see valmib … aasta pärast, mil tomatisaak meie aias hakkab tõusma igal aastal …%. Lihtne, kuid …

Probleemkomisjoni mandaadist selgub, et probleemkomisjon on igati kohane nimetus, nimelt ongi probleem selles, et probleemkomisjonil pole mandaati riigireformiks sellises võtmes nagu Lp J. Raidla seda välja pakkus ja nagu tegelikult ka vaja läheb. No ütleme niimoodi, et pole mandaati kasvuhoone ehitamiseks vaid jälgida, kuidas naabri Kalle selle asemel mingit igerikku sara püsti ajab. Tänaseks on komisjoni aktivas kaks korda esimeest valida ja vastavalt mandaadile „jälginud ja analüüsinud“ haldusreformi käiku, kuid riigireformi eesmärki, selle mõistet ega ajahorisonti pole määratud. Probleem seisneb nimelt selles, et selline tegevus ei lahenda probleemi. Täpselt sama probleemne on rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni

Need on ju üks ja seesama probleem ainult et riigireformi komisjon peaks tegelema vundamendi ja tugevusarvestuste ning tehniliste joonistega ning rahvastikukomisjon on nagu neljanda korruse kontori tarvis disainikonkursi korraldamine. Me ei saa määratleda millist disaini tellida, kui me ei tea mida me ehitame.  Selline tegevus (tegevusetus?) loob vaid võltsturvalisust, võltslootust.

Kogunesid demograafid ja demagoogid

Tore, et me muretseme  ja komisjone loome. Nojah ega komisjonid isegi mitte probleemkomisjonid muret ei vähenda, kuid jätavad märgi maha. Tuleviku jaoks. Kui meie lugu kunagi uurima hakatakse nagu tänapäeval näiteks etruskide lugu, siis loevad tuleviku teadlased meie muredest ja rõõmudest ning muredega võitlemisest. Vaatavad rahvastiku vähenemise statistikat ja vangutavad pead, miks siis niiviisi, kas olid hooletud, liialt mugavad? Uurivad dokumente ja siis näevad et ei olnud ühti hooletud olid hoolsad ja ettevaatavad lõid probleemkomisjonid arutasid asju ja … No etruskide kadu on tänini väike müsteerium, ei tahaks küll selliste müsteeriumide ritta sattuda. Tegelikult müsteeriumi ju polnud, oli vaid samm sammuline elujõu ohverdamine naudingutele.

Nii ongi, et demograafid tunnevad muret ja demagoogid teevad komisjone. Suitsukatteka. Alibiks. Aruteludes osalev rahvastikuteadlane Jaak Uibu sõnas, et teda valdasid arutelu järgselt segased tunded. „Mina koostasin koos Eesti rahvastiku toetusrühmaga Eesti rahvastikupoliitika kavandi. Me oleme kõik need probleemid nagu läbi mõelnud, see oli kaks lehekülge,“ kirjeldab ta sel sügisel ministeeriumidele laiali jagatud dokumenti. „Ma olen nüüd segaduses, kas minu kavandit arvestatakse või mitte? Juttu ei olnud, mul on tunne, et rahvastikukriisi komisjon sellega ei tegele. Sealsamas on mul endal niisugused tunded, et mina olen üks neist, kes selle rahvastikukriisi komisjoni ellu kutsus... Segased tunded, jah. Võib-olla ei olnud minu kavand nii hea,“ mõtiskles ta.

Kokkuvõte olukorrast: Demograafid hämmingus, segaduses. Justkui nemad kutsusid ellu, kuid kui nemad probleemkomisjoni jõudsid olid demagoogid nende raporti ära unustanud.

Tõrjelahingud

Töörühmas käsitletu jätab mulje nagu oleks tegemist sõja või katastroofi tagajärgedega toimetulemisega. Nojah, eks 100 tuh kodaniku kaotus ole ränk haav rahvuse kehas. Jääb mulje, et seda ei märgata või ei teadvustata. Te ei usu? Vaadake arutlusteemasid: alkoholiaktsiis on meie kõige tähtsam poliitiline küsimus. Tegemist on omamoodi loobumisega ilma lahinguteta, isegi mitte taandumislahingutega, tõrjelahingutest rääkimata, vaid just loobumisega, koos elanikkonna evakuatsiooniga. „Kõik“ kolivad nagunii linnadesse ja siis kolivad „ära“. Allaandmine. Selline kapitulantlik territooriumi loovutamine. Muidugi sellise „hunnitu maalahmaka” peale, mida on umbes kolmsada kilomeetril põhjas lõunasse ja samapalju läänest itta, pole suurt midagi loovutada. Taandud korra ja … oledki kõigest ilma. Oled põgenik, pagulane. Eesti Entsüklopeediakirjastuse „Valimik sõjandustermineid” annab järgmise jaotuse: „Lahingu liik, kaitselahing, kattelahing, kohtumislahing, pealetungilahing, tõrjelahing”. Tõrjelahing on kõige keerulisem lahinguvorme, meie mõistes võiks olla selline aktiivne, koordineeritud ja planeeritud tegevus, mille  eemärgiks on  anda oma struktuuridele aega kaitse sügavuses rajatud tugipunkidesse asumiseks. Millised oleks siis meie tugipunktid? Vaid loovus, kiire reageerimine, initsiatiiv ja vähem regulatsioone.

Mida tuleks teha, et initsiatiivi, loovust ja tahet oleks rohkem? Kui ma nüüd oskaksin kohe universaalnõuannet anda, siis võiksin kohe ennast mingi a´la Nobeli preemia vastuvõtuks, kuid … Nojah, sellisel juhul võiks mul diagnoosida kõige leebemalt … suurushullustust. Nojah, nii et nii ambitsioonikas ma ka ei ole. Nii, et kõiki ja kohe miljonärideks teha ma ei oska, kuid Singapuri laadset varianti, kus enam-vähem õiged ja sihipärased otsused on viinud selleni, et elanikkonnast ca 14% on  miljonärid oleks päris hea tulemus

 Bürokraatline jalajälg

Keskkonnainimesed räägivad meile tihti meie tegevuse mõjudest loodusele ja selle näitlikustamiseks kasutavad jalajälje mõistet. Tegelikult võime kogu oma olemist ja tegemist ette kujutada keskkonnana. Igast tegevusest tekkivad mõjud. Kui me kujundame oma regulatsioonikeskkonna selliseks, et see koosneb vaid regulatsioonidest regulatsioonide pärast, siis jääb meil aega ja ressurssi tegelda muude asjadega, mis oma olemuselt on põhitähtsad vähem aega ja võimalust. Ehk niimoodi kujuneb meie elu põhijäljeks hirmsuur „bürokraatiline” jalajälg. Kui see jalajälg läheb liiga suureks, siis on see samasugune häving nagu ookeani reostamine või vihmametsade raiumine. Meie peame majandama säästlikult. Me ei saa lubada endale luksust teha bürokraatlikke rituaaltantse, ei saa asendada paindlikust ja kiiret reageerimist rabeleva tõmblemisega.

Pizarro efekt

„Head ajad“, mil paljusid tegevusi võis kunstlikult püsti hoida ja doteerida on möödas, kogu maailm peab taandumus- ja tõrjelahinguid. Mõned küll eitavad seda, teised petavad ennast ja kolmandad rivistuvad vaikselt, ilma suurema kärata ümber. Uude lahingukorda, noh! Nüüd tuleb kõigil ja kiiresti teha hädapärased kindlustustöid, et olla jätkusuutlik ja mitte õilmitseda ulmeprojektide kallal. Just nüüd, kui maailm on muutumas on küsimus selles, millist osa selles hakkame etendama meie. Kui me võtamegi hoiaku, „… et oh, mis nüüd meie …”, „ … meie ei suuda ….”, siis tehaksegi kõik otsused ilma meieta, meie eest ja meiega arvestamata. Kuid on ka teistsugune võimalus, nimetame seda Pizarro efektiks: (V. Kuzmistsev „Päikesepoegade riik” Valgus 1985. Lk 213) Pizarro ei teadnud, et läheb vallutama riiki, kus elab üle 10 miljoni elaniku, hispaanlased arvasid, et indiaanlased ei oska lihtsalt arvutada. Raske on öelda, mida oleksid ette võtnud konkistadoorid, kui nad oleksid teadnud, et indiaanlased arvutavad suurepäraselt, et käimasolevaks sõjaks kogusid inkad mitmesajatuhande mehelise armee. Ent hispaanlased ei teadnud seda ja mitteteadmisest sai neil õnnelik õnnestumine.”. Miks ma  tõin näite Pizarrost? Väga lihtsal põhjusel, sest tal oli Panamast väljudes vaid kolm laeva, 180 meest ja 27 „cavalier`i”. Miks nemad ei arvanud, et neid on vähe? Et nad ei suuda? Seega pole ka meil põhjust teeselda väikseid ja väeteid. Sellest lähtumegi, kui tahame õnnestuda.

Maailm on samasuguste muutuste veerel nagu paljude eelnevatel kordadelgi. Vahepealne uinutav stabiilsus on asendunud ebamugava uue reaalsusega ehk uus stabiilsus on … püsiv ebastabiilsus. Appi! Ebastabiilsus!? Kuid see ebastabiilsus on areneva iseloomuga, stagnatsioone murdev. Seega ebastabiilsusest on kujunenud uus stabiilsus. Seoses tehnika ja tehnoloogia arenguga on see muutus pelutavalt kiire, see mille „välja mõtlemiseks” kulus eelnevatel aegadel terveid põlvkondi ja koolkondi inimenergiat, tehakse tänapäeval loetud sekunditega ja … juba olemegi uuel tasandil. Uuel tasandil, et veelgi kiiremini edasi liikuda. Need kes ei suuda mõelda uut moodi, initsiatiivikalt, kiiresti, paindlikule, need on määratud igavesest ajast igavesti infotehnoloogilisse feodaalsõltuvusse. Vaid naftaparunid võivad endale (veel) lubada kõrbesse pilvelõhkujaid ja rohealasid luua, kuid kui raha lõppeb, muutub paik jälle vaeste  kaameliajajate maaks, nii nagu see enne seda aastasajandeid on olnud. Meil sellist ressurssi pole, kuid meil on midagi muud, meil on hakkajad inimesed ja üpris puhas/mitmekesine/nauditav loodus. Ja kiirus, kohanemiskiirus. Need ongi meie tugipunktid

Positsioneerimise kunst

Kuid praegu … Me ei saa enda jaoks aega tagasi keerata, me peame positsioneerima ennast ja oma võimalusi  nii nagu need on, mitte nii nagu me tahaksime, et oleks. Mis meil, siis on: vananev, vähenev ja piiratud ressurssidega, kuid siiani nutikas ja teotahteline ühiskond. Sellest tulebki lähtuda ja alustada.

Vahel tundub, et me oleme tõesti vanaks jäämas. Mentaalselt. Kuulad, mis ümberringi toimub ja põhiline on see, et tahetakse keelata, piirata. Vabaduse platsil häirivad rulatajad  „väärikaid” jalutajaid. Need „väärikad vanamehed“ küsivad üleolevalt ja enesekeskselt, et : „Kas selliste huligaanide jaoks kulutati maksumaksja raha linna peaväljaku kordategemiseks?”. Mina arvan, et küll on tore, et noored täidavad linna oma tegemiste ja saginaga. Seega, kui noored võtavad platsi omaks, siis on see õigesti tehtud investeering. Väga õigesti tehtud investeering. Aga ei, „vanamehed“ leidsid ametnikuhinge, kes leidis, et mingi nurgake on viga saanud, mingil torukesel mõlk sees ja keelasidki ära. Keelasid noored ära.  Andsime signaali, minema siit noored? Või millise signaali me anname noortele varemeteks „riiklikult kaitstud“, rääma lastud ebatsensuursusi täissoditud linnahalli noorte tehtud andeka ja toreda maalingu mahapesemisega? Vanainimeste vabariik, teil pole siia kohta? Kehv lugu. Või kuidas see võiks kaasa  aidata rahvastikukriisi ületamisele? Need on kõik meie keskkonna küsimused, mis mõjutavad, kas noored tahavad siin oma sugu jätkata või kuskil mujal. Mitte ainult iha inimene loeb, vaid ka iga pisiasi loeb. Mõtlemist tuleb muuta.

Lastekasvatus porgandikasvatuse näitel

Sündivusega on meil räbalad lood. Vahepeal käisime põhjas ära ja nüüd on see arv 1,6. Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi üldeesmärgi “Eesti rahvaarvu suurendamine” järgi on eesmärgiks, et summaarne sündivuskordaja kasvaks 1,67-ni. Aga maagiliseks „püsivuspiiriks” on ju 2,1 last. Vahe on tohutu. VisioonisSamas kõlavad jutud, et elagem tervemalt ja kauem on muidugi teretulnud, kuid need ei ole ellujäämiskursi trendid. Need on enesepetmise jutud, et me elame lihtsalt kauem, kuid ega me selle pärast kestma  jää. Taastootmisprotsess on oma väga kindlate garantiiaegadega. Lihtsalt kauem anname … lahkumisetendust. Nüüd siis on kujunenud uueks trendiks seletada/vabandada, et kindlasti on praegu peresid, kes tahaksid rohkem lapsi, kuid jätavad nad sünnitamata, sest kardavad vaesusesse langeda. Umbes nagu porgandikasvatus, et andke meile raha, küll me siis kasvatame. Mõni kirjatark arvab jällegi, et tal on Dr Riigiga „leping”, et tema „teeb lapsi” vaid siis kui Dr Riik kõik kinni maksab. Peaaegu nagu …? Laste tootmine … lepingu alusel? Riigile? Oeh!  Muidugi on tore, kui oleme haritud ja kõike oskavad ära seletada, eriti mittetegemise, kuid see äraseletamine ei vii elu edasi mitte küünemusta jagugi.

Ei, ei nii need asjad ei käi. Nojah, vaesuskartuse seletus on seletus nagu iga teinegi mittetegemise seletus. Vaadake, ma olen veidi vanamoodne, kes arvab, et lapse „saamine” pole mitte ühepoolne protsess, vaid et selles protsessis peavad osalema  mees ja naine. Isegi sünnitusprotsess on tänapäeval muutunud „tiimitööks”, kus ema pingutab sünnitamisega ja tulevane isa püüab seal kõrval  minestamisest hoiduda. Seega niikaua kuni inimesi ei hakata 3D printeril tootma  jääb meie püsimajäämine kahe inimese tegemiseks/tööks/rõõmuks/visiooniks. Seda vaesusesse langemise juttu seoses lastega on aetud juba piisavalt palju ja kaua, kuid kui meie esivanemad oleksid kartnud seoses laste tegemisega vaesusesse langeda, siis oleks inimkond juba välja surnud. Õnneks on senini olnud valdavad teistsugused tendentsid. Muidugi ei tähenda see seda, et mõned rahvad kaovad oma mugavus ja laiskuseihas, nagu Maciavelli kirjeldas firmade kadumist: „ … et nad kaotavad soovi ellu jääda“. Ma ei kujuta eriti ette, kui selline mentaliteet oleks olnud Vaheriigi ajal. Elatud sai ühiskorteris, söögiks olid ämma kartulid ja hapukurk, maitseks heeringa saba ja sugukukekonserv, aga lapsed sündisid ja ehitus käis. Ei olnud ei sooja vett ega ematoetust. Ja ei mingit virisemist ega vaesust. Rõõm oli. Lõputu rõõm ja õnn lastest. Nii, et probleem on nagu paljudel juhtudel mõtlemises. Või trendides. Vaheriigi lõpus ja uue alguses oli trendiks … palju lapsi omada. Teate ju küll seda laulu, mis ütles et ma tuleb täita lastega ja … täidetigi. , Olud olid ikka täitsa kehvad, määramatus enneolematu, aga oli entusiasmi. Siis hakkas järsku kõigil kiire, et … olla edukas, et … saada, et … minna … Nojah, kui edukas ei jõua olla, siis vähemalt mugav, ettekulutav. Liisi endale oma elu … oma laste arvel. Nagu ütles üks tark inimene: väga paljud lapsed jäävad sündimata vanemate laiskusest. Kuidas siis teha niimoodi, et meil oleks lastekultus, aga mitte brändikultus? Kas tõesti ongi niimoodi, et heaoluühiskond toodab vaid heaolu vajadust, vaid lõbu? Naudingut? Kas selline trend on ülikiirelt kasvava rahvastikuga planeedil Maa heategu inimkonnale? Elujõulisuse vähenemine? Prrr!  Ei ole nõus! Ei ole nõus! Ja ikkagi ei ole nõus!

Kui ka teie  ülalmaalitud tulevikuga ei nõustu, siis on ainsaks alternatiiviks, et me loome keskkonna, nii mentaalse, kui ka materiaalse, mis loob olukorra, et meil sünniks meie rõõmuks mõnusal arvul lapsi.

Ja kuulge, jätke juba ükskord see tobe, primitiivne, nilbe  iibe tõstmise jutt. Tohoo  tont ae, vanad poliitinimesed, seistes ühe jalaga juba poliitilises loojangus, kes on vaevu-vaevu ühe lapsega maha saanud (ja seegi on väljamaale magusa ja rasvasema peale putkanud), ei ole mingid eeskujud „lapsetegemise juttu” rääkima. Kui me tahame midagigi saavutada, ja see saavutamine on ca 3-4 inimpõlve järjepide pürgimus, siis peaksime looma sellise keskkonna, milles noored tahaksid elada, sugu teha ja lapsi kasvatada. Seda saavad vaid noored määratleda, mis on see miski, mis neid köidab, neid innustab. Noored „ruulivad” . Neilt tulebki küsida, neid kaasata. Õigemini küll vastupidi, noored peavad kaasama meid - „kestalt mitte nii noori“. Täpselt samamoodi, kui majanduses, tarbija määrab majanduse tulemuse. Kui tarbija kiidab heaks ettevõtja toodangu ja sellest tuleneva positiivse keskkonna, siis majandus ka õitseb, kui ei … Pankrot. Majanduses peab kaupmees minema tarbija juurde, mitte ootama, et tema uksele koputatakse. Niisama lihtne see ongi. Majandus peab olema tõhus, elukeskkond peab olema tõhus. Vabandage mind võib-olla mõne poliitkorrektsushullu arvates kohatu darvanismi eest, kuid täpselt nii see loodusseaduste järgi ongi, kas toodetakse järglasi ehk toimub tööjõu laiendatud taastootmine, … või seda ei toimu ja … see hõim lakub ajaloohämarustesse. Ei tulnud toime. Siin ei aita isegi toimetulekutoetus. Ja selle juures ei aita igasugused kavaljutud õigustest, vajadustest ja lepingutest. Õigustest saavad arutada vaid need, kes on ellu jäänud. Kaval ja kaunisjutu ajajatest räägitakse vast teiste hõimude hoiatavates muinasjuttudes, kui Paristajapoegadest, Mogri Märtidest, Kilplastest  jne. Ega meie enesepettuslikust kunstjutust ju tühja kohta ei jää, siia maanurka tulla tahtjaid on küllaga.

Koerailm  ja koeraelu

Vaatan jälle aknast välja. Koerailm.  Või on see hoopis koeraelu? Eh enne olid jalutajad emad-isad lastega, kuid nüüd kenad disaintädid-brändionud kuid jalutavad … koertega. Koeraelu, pere lemmikute elu on saanud uue tähenduse ja staatuse. Inimese staatus on justkui muutunud, väärtust kaotanud? Ilmselt seepärast  kaitseme igat mutukat rohuliblet, kirjut koer ja hambutut hobust, kuid inimest … nagu ei märkakski. Kerjuste koertest teeme kõmulugusid, kuid heidikud, kelle juures need koerad uimaselt magavad … neid tähele ei pane. Nagu tegemist oleks taustadekoratsiooniga. Nojah ta pole ju koer, mis tast ikka kaitsta. Midagi oleks nagu paigast ära nihkunud. Ma ei teagi täpselt kas meie väärtushinnangutes või tähelepanuvõimes või … Võib-olla luua tähelepanuvõime probleemkomisjon? Või siis mitte? Tegelikult oleneb kõik meis endist, igaühest meist, meie tahtest, mitte komisjonide või info hullast. „Liiga tihti peetakse pelka andmete hulka informatsiooniks – just nagu suudaks suurlinna telefoniraamatu raskus muuta ebavajalikuks teadmise, kellele tahetakse helistada, mis on selle inimese nimi või amet ning miks temaga üldse rääkida tahetakse.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk 145). 

Targutusi:

W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999

Lk 166 „Loomulikult peavad mul olema ametnikud. Ja mina olen viimane, kes neid õiglaselt ei hindaks. Ent ma ei salli, et nad minu alamaid türanniseerivad! Et nad talitavad alamate isiku ja varandusega, nagu oleksid nad nende pärisorjad. Seepärast manitsen ma Peadirektooriumi veel kord ja annan talle ülesandeks edastada provintsideSõja- ja Domeenikodadele vastavasisulised hoiatused ning tuletada sellega tervele riigi ametnikkonale selgelt meelde, et alamatega tuleb kristlikult ümber käia ning ühelgi juhul ei tohi neile ülekohut teha.“

Lk 169  1742 a esitles F Peadirektooriumi ministritele loengu oma majandus- ja sotsiaalpoliitikast.  „Kuningat inspireerisid merkantilistlikud või vahest „riigisotsialistlikud“ mõttekäigud.  Tema silme ees hõljus – lühidalt öelduna – suletud kaubandusriigi mudel. Niisiis riik, kus „kaubandust“ ja vahendust kontrollitakse. „Suletud“ seepärast, et majandus pidi arenema kõrgete tollimüüride taga, välismaast äralõigatuna“

Lk 170 „Sellest tulenes peaaegu iseenesest kolmas punkt, nimelt tarvidus teha kõik, et tuua välismaalt spetsialiste ja tööjõudu, nii põlluharijaid, kui ka tehnikuid ja käsitöölisi. Ainult sel eeldusel võis tootmises „maailmataset“ saavutada, said tekkida näidismõisad, manufaktuurid ja uued tööstusharud. Kuningas oli valmis garanteerima värvatutele suurejoonelisi maksuprivileege, riiklikku krediiti ja väeteenistusest vabastamist.“

Lk 171 „Preisimaa oli alaarenenud agraarmaa ja elanikud pidid alles õppima, koolis käima, tähestiku meelde jätma ja ükskordühte peast üles ütlema. Kui kuningas poleks „dirigeerinud“, poleks kuskil erainitsiatiivi tekkinudki. Selleks polnud puudust mitte üksnes kapitalist, vaid ka võimekusest. Nii oligi majanduspoliitika kuninga silmis kõigepealt kasvatuspoliitika.

Lk 218 „Kuningas instrueeris oma saadikut, et ta talitaks Viinis kaja kohta käivaid füüsikaseadusi mööda: kui teda koheldakse jämedalt või ülbelt, vastaku ta samaga, kui talle lähenetakse vopsakalt ja armastusväärselt, ei tohi gaselles alla jääda.“

Lk 219 „Miski ei valmistanud Frieddrichile rohkem raskusi kui katse õpetada preislastele kartuleid kasvatama. See nii lihtlabane asi oleks peaaegu viinud siserahutuste ja rahva mässuni. (…) Oma praktilise majandustaibuga oli ta varakult märganud, et see Elbest ida pool siiani tundmatu mugultaim kasvab hästi ka nigelas kerges liivapinnases, ja laskis seepärast ühel päeval istutada Berliini haigla avalikku aeda kartulitaimi, neid imepäraseid haruldusi. (…) /botaanikud olid vastu - võõrliik, talunikud vastu, Peadirektoorium – viib näljahädani, sest vili jääb külvamata. F oli sellise mõistmatuse pärast endast väljas/  Kõikidest kantslitest jutlustati nüüd tema käsul uue toidutaime õnnistusrikkusest ja kasulikkusest. Kus see ei aidanud, seal saadeti välja kuninglikud ratsaväelased, kelle karmi järelevalve all pidid talupojad tülialused mugulad maha panema. Seitsmeaastast sõda poleks Friedrichi armee iialgi üle elanud, kui kümnel rahuaastal, 1746-1756, ei oleks kartulikasvatus teinud Preisimaal läbi suure võidukäiku.  Ja kui aastatel 1771/72 tabas Saksamaad ikalduse tõttu tohutu näljahäda, suutsid inimesed selle katastroofi üle elada vaid tänu Preisimaalt saabuvatele suurtele kartulisaadetistele.“

Lk 220 „Niisiis edasi, ikka edasi – ülalt tulevate käskude abil!“

„8 juulil 1747 algasid mahukad tööd suure Oderi luha ülesharimiseks, mis oli Oderi alamjooksul iga-aastaste üleujutuste tõttu kasutamata seisnud. 1200 töölist ja sama palju sõdureid rassis kirka ja labidaga. (…) Ta kohtas aadlike ja talunike meeleheitlikku vastupanu, neid tuli sundida omaenda õnne ja hüvangu heaks töötama (…) 1753 aastaka oli riik saanud juurde 369 000 morgenit uut maad. Vanade omanike kõrvale asustati uusi rentnikke. Peagi oli rajatud nelikümmend uut küla, kus elas 6000sisserändajat. Friedrich silmitses Oderi tammilt rahuloleval pilgul õitsele löönud maad: „Siin vallutati üks vürstiriik ilma mõõgahoopideta.““

Lk 223 „Kõikide  nende arhitektuurivigade summa andis kokku maailma toredaima maaresidentsi. Friedrichil oli olnud õigus. Tema kangekaelne soov hoida hoone madal, et säilitada siseruumide ja aiaterassi ühtsust, viis originaalse siluetini, millel pole ka 250 aastat hiljem paralleeli.“

Lk 439 „Temale olid kõik riigikodanikud ühtemoodi meeltmööda , kui nad on ainult virgad ja püüdlikud. Kui sultan oleks andnud sisserändajatena tema käsutusse pool miljonit türklast, oleks Friedrich nad avasüli vastu võtnud, et asustada nendega Berliini, Brandenburgi, Pommeri või Lääne-Preisimaad, ning ehitanud mošeesid ja koraanikoole. Seda oli ta varem pärisühemõtteliselt väljagi öelnud. Poolakatega pragas ta seepärast, et neil puudus distsipliin ja töötahe. Juutidest hindas ta neid, kes elasid linnades ja olid seal koos sakslastega tõepoolest kultuurikandjad, ent teist poolt niinimetatud kaftani- ehk kaubajuute sisemaalt, sõimas ta „kasututeks veoloomadeks“. Usuliste ja kultuuriliste põhimõtete pärast ei kimbutanud ta kedagi, (kuid teisel pool piiri, Poolas, jälitati armutult kõiki kreeka-õigeusklikke ja protestante), kuningas nõudis isegi, et Lääne-Preisi ametnikkond oskaks poola keelt“