Elame
praegu viiendas (suuremas) kriisis. Ikka ei harju ära. Kogemused küll on , kuid
… Kõik kriisid algavad ühte moodi: see
on ajutine raskus, see ei puuduta meid, see on lokaalne, see … Ja jätkuvad ühte moodi: ringvõlgnevus,
ahelpankrotid, töötus ja teised kurjad hädad. Lõppevad kahte moodi: edukalt või
edutult. Kui kolm kuud tagasi olid kõrged analüüsimajad veel üpris positiivselt
meelestatud kolmikkriisi (meditsiiniline, administratiivse suutlikkuse,
majandus) suhtes, lähtudes valemist „kiirelt sisse, kiirelt välja“ , no nagu
saunast jääauku ja tagasi, siis nüüd ilmneb, et oleme jääauku koperdama jäänud.
Jahedaks kisub. Paljudel kisub väga jahedaks. Majandus hangub. Kui seni olid
löögi all kõige pisemad või lõbustuste/meelelahutuse ja ühistranspordiga seotud
ettevõtjad, siis nüüd hakkab raskeke minema ka suurematel ja pea igal alal. Iga
päev kuuleme ettevõtjatest, kes vaatamata kriisitõrje meetmetest on sulgemas
oma ärisid (loodetavasti pausile) ja koondamas inimesi. Midagi pole teha, kui
„suured“ said oma tegevust kunstlikus koomas hoida kaks kuud, nii nagu neile
teada oli antud sisse-välja valemist lähtudes, siis nüüd on varud otsas ja
tuleb teha karme otsuseid. Tänased kriisitõrje meetmed pole ju lihtsalt välja
mõeldud, vaid on tehtud ju lähtudes kriisiennustusest. Analüüsidest. Peab
ütlema, et mind on selline optimism loodusstiihia suhtes kriisi algusest peale
nõutuks teinud. Nagu nüüdseks teame,
siis kahjuks pole mudelid paika pidanud. Õnneks küll on
kriisileevendusmeetmed suutnud meditsiinilise kriisi meil kontrolli alla saada
(sülitades üle vasaku õla: ptüi, ptüi, ptüi) ja mahendanud kriisi suubumist.
Kuid kui meditsiinilise poolega kriisist on edu saavutatud, siis majanduskriisi
me alles läheme. Me peame vaatama, kuidas selles kriisis toime tulla niimoodi,
et kahjud oleksid võimalikult madalad ja äratõukeplatvorm majanduse uuskasvuks
võimalikult kindel. Vaadake ainuüksi kätepesu, helkurvest ja suitsuandur
abimeetmetena ei anna meile piisavat tagatist kriisist väljatulekuks. Me vajame
eelkõige just kriisis toimetulekuks kiireid lahendusi, sest alles need loovad
aluse kriisist väljumiseks.
Majanduse
Üheksas laine
Kuid
selleks, et kriisist väljuda, peame me teadma kui sügavale me langeme,
kuskohalt me tõusma hakkame. Või kas hakkame? Vaadake, kui meres seisavad
madalvee ajal kaks meest, üks 1.7 m ja teine 2.14 m, siis tõusuvee ajal 1.5 m
pole viga, mõlemad elavad selle üle, kuid kui tõusul 1.9-ni on pikal poisil
veel õhku lahedalt kuid väiksemal … Kas tema on kriisist väljuja? Kas piisab,
et ta hoiab veel natukene hinge kinni, kuni hetkeline kriisilaine taandub, või
on vaja talle suult-suule elustamist teha, või õhutoru temani vedada või …
Seepärast ongi vaja mingitki arusaama, mida keegi majanduskriisis teeb või
ootab. Mis aga põhitähtis, meditsiiniline kriis on kontrolli all, kuid iial ei
või teada mida inimene oma alpuses/apluses kokku võib keerata. Nagu lugeda
võib, siis suleti taas Souli ööklubid ja baarid, sest üks nakatanu oli külastanud
kolme klubi, vaatluse alla võeti 7000 inimest.
Turg sulgus. Saksa liidumaad on valmis avanemisele tõmbama vajadusel
„hädapidurit. Teades seda käib meil pidev teavitamine/hoiatamine (või
hirmutamine?), et viirus tuleb teise lainena sügisel tagasi, lisades
(rõõmsameelselt), kuid siis oleme me senisest edust ja ka vusserdamisest
õppinud, et sellega meditsiinilises mõttes hakkama saada. Kuid viiruse teine
laine ei oleks mitte ainult teine laine vaid oleks ilmselt senisele
majandusmudelile Üheksas/saatuslik laine. Majanduse üheksas laine muudaks
majanduse tänast mudelit tundmatuseni, mis tähendab, et meil peaks olema ka
varustrateegia selleks puhuks, kui „maailm sulgub“. Seepärast ongi vaja üpris
täpselt analüüsida (analüüsimatut) lähitulevikku, sest ressursse tuleb (seda
piskut, mida veel on esimestest kriisitõrjemeetmetest säilunud) nüüd jagada
vastavalt hädavajadusele. Ehk nagu ütled N Machiavelli („Valitseja“
Vagapund 2001 Lk 119) „Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata
helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada – nii et neid ka märgataks -, ei
tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest
aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama – kui nähakse, et tänu
kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasolevate sissetulekutega, jaksab end
kaitsta sõjas vaenlase eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid
ja ohtlikke ettevõtmisi; nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles
kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära – neid on tõesti palju – ja
kitsidust kõigi nende vastu, kellele ei anna midagi juurde – neid on vaid mõni
üksik.“„Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on
peetud kitsiks, kõik teised on hääbunud.“
Üldiselt
on tervitatav, et ürgoptimistlikud prognoosid selleks aastaks on maha maetud ja
isegi justkui unustatud, kuid järgmise aasta kasvu saadab ikka veel optimismi
pärituul. Kas tõesti? Tahaks loota, kuid mida näitavad arvud.
Isegi
head arvud näitavad halba
Viimased
andmed näitavad, et euroala majandus võib EK kevadise
majandusprognoosi kohaselt kahaneda 7,7%. Kuigi EK prognoosib
Eestile sel aastal 6,9%-list majanduslangust, siis meie kõrged analüüsimajad
ennustavad pigem 9-10% langust. Eesti Pank (EP) teatavasti andis meile valemiks
ette, et iga nädal karantiini haukab 0,5% SKT-st.
Panga värskemad prognoosid ütlevad, et „Kui koroonaviiruse
levikuga seotud piirangud kestaksid suve lõpuni, siis kasvaksid laenukahjud
Eestis 13 protsenti, selgub keskpanga analüüsist. Kommertspangad paneksid
sellisele krahhile siiski vastu. Tegemist on erinevate stsenaariumite
analüüsiga, see ei ole prognoos (…) Kuid numbrid on nukrad, augustini kestvad
piirangud tähendaksid 14% majanduslanguse kõrval viivislaenude tõusu 13 protsendile,
väikepankadel ulatuks hapude laenud hulk viiendikuni varadest.“ (ÄP 6.05.20)
Samas EK prognoosi kohaselt kasvab euroala majandus tuleval
aastal 6,2% (2021. a prognoositakse Eestile 5,9%-list kasvu). Kirju pilt. Veelgi ähvardavamad (julgemad, realistlikumad?)
on UK prognoosid.
„Keskpanga enda statistika järgi oleks
14-protsendine aastane langus suurim alates 1706. aastast. Seejuures oleks
langus suurem, kui pärast Esimest maailmasõda, mil majandust räsis Hispaania
gripi pandeemia ja kolm korda suurem kui globaalse rahanduskriisi ajal.“ (ERR
7.05.20). Põhjanaabrite Sampo grupi juht Björn Wahlroos
avaldas arvamust, et koroonaviiruse põhjustatud majanduskriis mõjub
Soomele eriti julmalt. Miks? „Soome jaoks on eksporditurg väga oluline, kuna
siseturg on võrdlemisi väike. Soome ei saa aga kuidagi mõjutada Saksamaa,
Prantsusmaa, Itaalia või Suurbritannia majanduslikku seisu. „See tähendab, et Soome majanduse niigi sünge pilt muutub päris julmaks,"
(ÄL 10.05.20).
Raske, väga raske saab meilgi olema, kui üks Euroopa
juhtivaid majandusjõude ja meie hea
Põhjanaaber nii sügavale vajuvad. Arvestades seda, et meiegi sõltume välisturgudest, kuid
siseturg on veelgi tillem, siis millised on meie valikud? Vaadates kõiki neid
kõrgete analüüsimajade ja majandusjuhtide hinnanguid tundub, et mitte ainult
laenud ei lähe hapuks vaid kogu olukord
võib kumuleerudes minna hapuks. Väga hapuks. Küll tahaks seekord eksida. Aidake
eksida, sest tulemus oleneb meie nutikusest mitte analüüsimajade ennustustest,
kuigi …
Inimene on ekslik
EK
tõdeb, et „Kui pandeemia kulgeb praegu eeldatust
raskemini ja kestab kauem, tingib see oluliselt suurema SKP languse, kui on
ette nähtud selle prognoosi alusstsenaariumis. Kui ELi tasandil puudub
taastumiseks õigeaegne ja jõuline ühisstrateegia, on oht, et kriisiga kaasnevad
tõsised konkurentsimoonutused ühtsel turul ning erisuste püsimajäämine
liikmesriikide majanduses, rahanduses ja ühiskonnas. Samuti on oht, et
pandeemia põhjustab drastilisemad ja alalised muutused selles, kuidas nähakse
üleilmseid väärtusahelaid ja rahvusvahelist koostööd, mis oleks Euroopa väga
avatud ja lõimitud majanduse seisukohast problemaatiline. Samuti võib pandeemia
jätta püsiva jälje pankrottide näol ja kahjustada pikaks ajaks tööturgu.“ (ÄL
7.05.20). Mida me siis järeldame? Kas kasvu ja languseprognoosid on tõepärased
või nagu ütles üks analüütik, meil ei ole selle kriisi jaoks mudelit. See on
aus ülestunnistus ja kiitust väärt, sest isegi vanades ja tuntud (vaid
majanduskriisides) mudelid „ei töötanud“
just kuigi hästi . „Viis aastat peale 2008 a krahhi „Sama
saatuseinstinkt näib sundivat meid pidama Lääne edusamme
iseenesestmõistetavaks, nii näidatakse Lääne majanduse praegust tagasiminekut
ajutise ebaõnnena, millest varsti taastutakse. Aastaid pärast 2008 aasta
ülemaailmset rahanduskatastroofi jätkas Rahvusvaheline Valuutafond
neljaprotsendilise aastase majanduskasvu ennustamist 4 taseme riikidele. Viie
aasta jooksul ei õnnestunud 4 astme riikidel seda ennustust täita. IMF ütles viis aastat igal aastal: „Järgmisel
aastal oleme taas ree peal.“ Lõpuks taipas IMF, et seda „normaalsust“, millesse
naasta ei eksisteeri, ning alandas oma tuleviku kasvuootusi. Samas tunnistas
IMF, et nende aastate jooksul oli kiire areng toimunud hoopis Saharataguses Aafrikas, riikides nagu
Ghana, Nigeeria, Etioopia ja Keenia ning Aasia riikides, nagu Bangladesh.
Miks
on see oluline? Üks põhjus on järgmine: IMF-i prognoosijate maailmapilt mõjutab
tugevalt seda, kuhu pensionifond investeerib. Euroopa ja Põhja-Ameerika riikidelt oodati kiiret ja
usaldusväärset kasvu, mis muutis need investoritele atraktiivseks. Kui need
ennustused paika ei pea ja nende riikide majandused tegelikult kiiresti ei
kasvanud, siis ei kasvanud ka pensionifondid. „ (H Rosling „Faktitäius“
Tänapäev 2018 lk 166). Nagu hoomate ka kõige kõrgemate ja kogenumate
analüüsimajade vananenud mudelite ja arusaamade järgi koostatud
majandusprognoosid võivad meile anda hoopis vale suuna ja vale
investeerimisvaldkonna. Seega tore on, et analüüsimajad analüüsivad, kuid ka ise
tuleb hoida kõrva vast maad, sest mõnel mudelid,
mõnel inimesel toimivad: „USA rikkamate inimeste vara väärtus kasvas
koroonakriisi esimese kolme nädalaga 282 miljardi dollari (261 miljardit eurot)
võrra, seisab mõttekoja Institute for Policy Studies raportis. Uuringus vaadeldi perioodi 18.
märtsist 10. aprillini ja selle ajaga kasvas miljardäride vara 9,5 protsenti.
Samal ajal võttis 22 miljonit ameeriklast end töötuna arvele, kirjutab Business
Insider.“ (ÄL 8.05.20). Millest võib teha järelduse, et need kes on olnud kõige
nutikamad ja teinud õigeid otsuseid, oskavad oma otsuseid teha õigesti ka
keerulistel aegadel. Oleks päramine aeg hakata nutikaks.
Vanaema
Marie: Võlg on võõra oma
Ühe
ohuna tuleb arvestada seda, et administratsioon on julgete otsustega võtnud
meile kõigile juba küllaltki kopsaka laenukoormuse. Õige laen, õigel ajal, õige
plaaniga on igati õigustatud. Siiski tundub mull, et nii mõnelgi on laenuraha
numbrid juba silmad nii pööritata pannud, et ta näeb laenuraha, kui meie oma
raha. Ei-ei, see ei ole meie raha, see on meile antud ajutiselt targaks kasutamiseks
raha. Mõned juba arvavad, et küll on hea, kui saadakse laenu. Juba tehakse lühiühendus
ja kõnekeeles levib sõnastus, et kuigi Tallinki sai laenu 100 milj EUR, siis
räägitakse nagu oleks Tallink „saanud
raha“ 100 milj EUR. Ei saanud raha, sai laenu, mille ta peab tagasi maksma. Protsentidega.
Niisama lihtne see ongi, Tallink ei saanud raha, vaid (NB!) ostis raha
ajutiseks kasutamiseks. Nojah, kuna paljude finantskirjaoskus on selline nagu
see on , siis on nii mõnegi ettevõtja suust juba kuulda sama lühiühenduslikku
suhtumist – võtame laenu, küll see pärast kustutatakse. Kuid miks? Kes
kustutab? See on ju meie teiega ühine raha, seda ei saa kustutada. Ainult
kolhoosikorra ajal oli see võimalik, et viisaastaku lõpul kolhooside laenud
nulliti, ja kuhu see süsteem jõudis teame me praktikast. Kaduvikku.
Võlad/laenud, mida praegu antakse ei kao kuskile. Kui me mõtleme, et Soome
maksis oma I MS võlad ära alles 1956 aastaks, jätkates nende tasumist (kuigi
talle pakuti maksupuhkust 1939 a), makstes seda sisuliselt „vaenlasele“ ehk
USA-le ja UK-le ja UK restruktureerib siiani oma Krimmi sõja aegseid laene, siis
te mõistate, et võlad on igavesed. Ärgem tehkem endale illusioone, neid tuleb
hakata tagasi maksma. Ärgem unustagem,
et võlgnik on sõltlane, see on vabaduse võõrandamine kellelegi teisele. Ja
veelkord Soome näitel, kui talle pandi II Ilmasõja tulemusena koormised, mille
tasumisajaks arvati mitukümmend aasta, siis oskas Põhjanaaber ennast
mobiliseerida nii, et „ostis enda vabaduse tagasi“ kümnendiga. Tasus pingutada.
Paanika, rahajagamise paanika
Mis
seekordses kriisis veel erakordset on, siis see, et kogu maailm püüab kriisi
lahendada läbi hätta sattunute lisarahastuse. NB! Mitte läbi kehutamise, et
tehke mida suudate, profileerige ennast ümber, looge uusi tooteid, vaid rahaga
uputamise. Lühiajaliselt võiks see olla kasulik
kõigile osapooltele, kuid venides võib muutuda harjumuseks. Harjumuseks „saada“
raha. Seegi on minu kui arveametniku jaoks veidi kummaline, kuid me elamegi
praegu kummalises maailmas. Tundub, et on jagamisaeg, kuid … Mnjah, millal(gi)
tuleb kogumise aeg? Probleem on riigi jaoks selles, et keda päästa suuri või
väikeseid. Kui päästa väikesed siis on päästetute arv suur, kuid majandus ei
lähe sellest ilmselt käima. Kui päästa
suuri, siis … suurte jaoks ei ole riigil vahendeid. Kõiki ei saa päästa, tuleb
teha valikuid ja võtta vastutus nende valikute eest. Kuid siiski on valdkondi,
mis vajavad kindlustamist olenemata sellest, milline stsenaarium meid tabab. Eelkõige
peame hoidma elujõulised alad, mis tagavad meie toidujulgeoleku,
energiajulgeoleku, transpordi sh ühistranspordi julgeoleku, digijulgeoleku ja
loomulikult sise- ja pärisjulgeoleku. Seega, nüüd on aeg meelde tuletada
algtõdesid, et üldjuhul „Raha ei ole ja raha ei tule“ ning Moosese Seaduses kirjutatut: „Ära seo kinni pahmast tallava härja suud!“. Mis tähendab, et ühisraha tugi ettevõtlusele ja
inimestele saab olla vaid kitsalt eesmärgistatud, lühiajaline, piiratud ja …
ebavõrdne/õiglane. Peatähelepanu tuleb
pöörata mitte sellistele ettevõtmistele, millele riik peab ka peale kriisi
peale maksma (NB! raha ei ole ja raha ei tule), vaid paindlikele
ettevõtlusvormidele, millised suudavad iseseisvalt turgu genereerida ja
ühiskassasse raha maksude näol juurde tuua, mitte sealt seda (mida pole) välja
viia. Mis aga veel tähtsam, igaüks meist peab olema ettevõtja või vähemalt
ettevõtlik. Miks? Sest kõik me oleme potentsiaalsed töötud või me kasutame oma
sünniõigust olla ise endale töö andja ehk ettevõtja. Valik on meie.
Näitleja pappkastis ja insener reisisaatja
Kuigi EK analüüsid eeldavad et: „Prognooside kohaselt tõuseb
töötuse tase euroalal 2019. aasta 7,5%-lt 2020. aastal 9,5%-le; 2021. aastal
väheneb see taas ja jõuab 8,5%-le. ELi kohta prognoositakse, et töötuse tase
tõuseb 2019. aasta 6,7%-lt 2020. aastal 9%-le ja langeb 2021. aastal 8 %-le“
siis poleks see ju kõige hullem stsenaarium, kuid kas ka realistlik (USA-s
kasvas töötuse määr aprillis 14,7%le).
Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees T. Luman avaldas
arvamust, et sügiseks võib majanduskriisi tõttu olla Eestis juba 100 000
töötut. Vaatame mis meid ees võib oodata.
Esiteks on töötukassale
esitanud töötasuhüvitise taotluse juba u 110 000+
töötaja palgakulu hüvitamiseks. Need töökohad võivad olla esimesed, mis
koondamise alla lähevad peale toetusmeetmete lõppu. See on nö. eeltöötuse
reserv. Arvamus 100+ tuh töötu kohta
tundub ähvardav, samas kui töötukassa
must stsenaarium näeb ette et see võib olla suuremgi (moka otsast on öeldud et
u +20%). Numbrid on kiires kasvutempos nagu piiratud kaubal oksjonimajas. Kui
aprillis oli registreeritud töötute arv pea 49 tuh inimest siis nüüd …? See on ilmselgelt kasvamas, kuna just palgakulu hüvitamise saajat on homme suure
tõenäosusega tööturul ohustatud seisus.
Isegi kui vaid pooled nendest langevad koondamise alla, siis on juba 100
tuh täis. Mis peatähtis, ärgem unustagem, et enamus suuri ettevõtjaid, kes seni
hoidsid hambad ristis ja püüdsid oma inimesi (ja äri) säästa, on ennast
varudest tühjaks higistanud ja võhmal. Sealt tuleb paratamatult uus, kõrgem
koondamislaine.
Mis veel? Õige, ehitussektor, meie üks
arenguvedur. Tiit Kuuli sõnul toimub kriisi ajal teede- ja taristuehituses
mõningane kokkutõmbumine, kuid eriti rasked ajad ootavad just hoonete ehituse
valdkonda, kus eraettevõtete tellimuste osakaal moodustas 80% kogumahust.
«Valdav osa investoritest külmutab projektid vähemalt aastaks,» prognoosis
Kuuli. «Suurenev üldine tööpuudus mõjub pärssivalt eluasemeturule. Me teame, et
hoonete ehituses on otseselt või kaudselt hõivatud 85 protsenti ehitussektori
58 000 töötajast. Peame juba täna mõtlema, mis neist inimestest saab, kui hoonete
ehituses toimub märkimisväärne langus.» (ERR 7.05.20). Niisiis veel
potentsiaalseid töötuid, kui me õigeid lahendusi ei leia.
Iga
tööta inimene on raisatud energia või lühiühendus
Kahju, kuid paratamatus, ettevõtjad ei saa võtta endale
kohustusi, mida nad kanda ei suuda, tegemist võib olla lausa majanduskuriteoga.
Seega elu jätkumiseks Eestimaal tuleb leida teisi lahendusi. Küsimus on selles
kuidas kasutada seda tohutut potentsiaali, mis järsku on justkui liigne. Eile
oli veel defitsiit, täna … Nagu ütles M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 74): ”Olen
tööpuuduse pärast sügavas mures. Sunnitud tegevusetus hävitab meeste ja naiste
inimväärikust ja eneseaustust. Meie riigi kõige väärtuslikuma ressursi,
kodanike talendi ja energia raiskamine kohustab valitsust leidma tõelist ja
kestvat lahendust.” Jõude seisev inimressurss on
üks kummaline ressurss, see võib olla nii negatiivne energia, kui positiivne.
Siinkohal
on asjakohane pöörata tähelepanu kogenud majandusjuhi (ja kriisijuhi) Jacob
Wallenberg arvamusele, et „Kui kriis kestab kaua, tõuseb tööpuudus
20-30 protsendini ja majandused võivad kukkuda 20-30 protsenti.„Taastumist ei
tule. Tulevad sotsiaalsed rahutused. Tuleb vägivald,“ märkis ta. „Kriisil
saavad olema sotsiaalmajanduslikud tagajärjed suure tööpuuduse näol. Inimesed
kannatavad rängalt, osad surevad, osad tunnevad end kohutavalt.“„Ma olen surmani hirmutatud kriisi tagajärgede pärast
ühiskonnale,“ märkis ta. „Ma tahan tõstatada vaate, kas me saaks teha midagi
teisiti? Praegu läheme me ühte rada.“ (ÄL 27.03.20). On millele tähelepanu
pöörata. Viimaste
aastate üldine tendents, et kõigil on õigused kuid pole kohustusi ja kõigil on
õigustatud ootused ennustavad väga ebameeldivat olukorda, mida tuleks ennetada.
Tegelikult on maailm aastatuhandeid töötanud põhimõttel, et kõigepealt on
kohustuse ja vastutus, siis tulevad õigused ja võimalused. Hea teada.
Kihiseva energia suunamine.
Eelmises
kriisis ei õnnestunud meil kasutada töötute inimeste energiat. Ilmselt pole
meie mõttemaailm arenenud palju edasi 30te aastate kriisist, mil mehed saadeti
teid ehitama või metsa raadama ja naised käpikuid kuduma. Ilmselt sellest
samast mõttekäigust oli kantud eelmise kriisi ajal ka „reisisaatjate“ kasutamine Peamises linnas.
Tegelikult piinlik kogemus paljudele – nii saatjatele kui saadetavatele. Mida
siis võiks selle momendil aktiivset kasutust mitteleidva ressursiga peale
hakata? Näiteks: töövõrgustik
inseneridele tehnikutele jne. mingite kindlate riigi poolt tellitud eesmärkide
saavutamiseks. Mitte reisisaatjad, mitte kodanikupalk. Riik tellib … nii nagu
teeehituse või metsalangetuse, kuid mingi insenerliku või tehnoloogilise
lahenduse, mida vajame enese kriisist väljaaitamise planeerimiseks. Teiseks …
Siinkohal loodan, et ideid tuleb robinal. Miks? Eelmise kriisi ajal osalesin
Minu Eesti mõttetalgutest sündinud majandustöörühmas, milline genereeris
võimalikke kriisist väljumise erinevaid meetmeid. Seal osales inimesi
tippjuhtidest kuni töötuteni. See on uskumatu, kui palju on inimestel
positiivseid, edasiviivaid ideid, kui neid õigele lainele juhendada. Kahjuks
jättis tollane administratsioon need ettepanekud tähelepanuta, nüüd … Nii, et
tegemist on vägagi arvestatava ressursiga, kui me seda osatakse ära kasutada. Muide ka
tänuväärt ressurss tegeliku Riigireformi läbiviimiseks.
Töötu ümberõpe … töötuks?
Eraldi käsitlemist vajab töö kaotanute ümberõpe.
Ümberõpe peab toimuma erialale, mis on ühiskonnale vajalik ja õppijale kasulik.
Möödunud kriisi ajal õpetati töötukassa rahadega küünetehnikuks, kui
küünetehnikutest 90% olid töötud ja kinnisvara maakleriks, kui kinnisvara turg
oli kokku kukkunud. Seekord tuleb välja
selekteerida konkurentsivõimelised erialad ja rahastada vaid nende õpetamist.
Milliseid? Näiteks, juba 25 a kuuleme me iga päev, et meil ei jätku
kvalifitseeritud keevitajaid, bussijuhte, programmeerijaid ja … Ikka ei
jätku. Nüüd oleks võimalik neid, kes
tegid seni tüütut ja vastumeelset tööd võimaldada mõistlikku ümberõppet, mis
viib neid uue nauditava elukutseni. Valikute küsimus kelleks hakata. Inimesed „Kui
nad saavad aru, et polegi mutrikesed masinavärgis, lihtsalt väljavahetatavad
tarbekaubad, võtavad nad väljakutse vastu ja hakkavad kasvama. Nad toodavad
rohkem, kui sa neile maksad, sest sa maksad neile milleski, mis on väärt rohkem
kui raha. Nad teevad rohkem, kui neile makstakse, ja seda omapead, sest
väärtustavad kvaliteeti kvaliteedi pärast ning tahavad teha head tööd. Neil on
vaja teha head tööd. Kõik muu tunduks intellektuaalselt ebaaus ja
ajaraiskamine. Vastutasuks annad sa neile vabaust, vastutustunnet ja austust,
mis on hindamatu. Vastutasuks nende hindamatute kingituste eest võid olla
kindel, et personali asjapulgad ei kasuta võimu kurjasti. Tegelikult töötavad
nad rohkem, jäävad kauemaks ja toodavad enam, kui neile maksad. Sest igaüks on
inimene ning inimesed ihkavad sidemeid ja austust.“ (S. Godin „Asendamatu
asjapulk“ ÄP 2012 lk 48). Vaat selline võimalus.
Teadus
kui ressurss
Jälle Machiavelli („Valitseja“
Vagapund 2001 Lk 121): „Ja pole olemas asja, mis kulutaks ennast nii palju kui
heldus: sedamööda, kuidas sa seda kasutad, ammenduvad su võimalused selle
väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida
vaesumist – aplaks ja vihatuks.“
Kui
me lähtume põhimõttest, et „Raha ei ole, raha ei tule“, siis peame leidma teisi
ressursse elu edendamiseks ja arenguks. Kui me lähtume stsenaariumist „Maailm
liigub edasi“, siis peaks selle realiseerimiseks on kaks ressurssi, ettevõtluses
regulatsioonide raju vähendamine loovuse vabastamiseks ja teiseks teaduse kaasamine arenguhüppele. Mitmel
korral korratud moto, et „Raha ei ole ja raha ei
tule“ ei
ole päris absoluutne, vaid rohkem enesedistsipliinialane meeldetuletus.
Tegelikult raha on, s.t me korjame seda kokku piisavalt.
Küsimus on pigem selles, et me kasutame
kokkukogutud ühist raha ebaratsionaalselt, et mitte öelda – valesti. Kui me
jätame ära
kõik bürokraatlikud rituaaltantsud vabastame piisavalt vahendeid,
tahet ja energiat, mõistliku majandusega, mõistliku ühiskonna toimimiseks. Seega raha on olemas ja
on ka juurde tulemas, kuid seda ei tohi lasta bürokraatiaveskisse. Kuid nii
mugav on tulla välja mõne uue maksuga või maksutõusuga, et rahastada kriisi
traumasid, kuid see ei ole selle kriisi valik. Selle kriisi valik on tõhusus
läbi teaduse , kui ressursi. Teadus on ressurss: „Tavaarusaamade järgi maailmast kui
kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid –
toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid –
toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem
neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida
rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit
suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid
tooraineid ja energiat.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018
Lk 223) „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise
revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on
piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus.
(…) Tööstusrevolutsiooni käigus mõistsime aga, et me elame tegelikult hoopis
ääretu energiaookeani ääres, mis mahutab miljardeid eksadžauli potentsiaalset
energiat. Meil pole selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad
pumbad.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 437/438). Kui meil on piisavalt ja odavalt energiat on
kõik võimalik. Meie
tootlikkus u 75% EL keskmisest, eesmärgiga 80%
on ka „siledal maal“ närune kõrgusvaru, kuid pikees millises me praegu
asume – katastroofiline. Lootustandev on et teaduse kaasamisega ollakse praegu
tihedalt ametis ja tootlikkuse sihtnumbrit on nihutatamas 110%le. Me peame nagu
eelpool asiselt mainitud leiutama paremad, kestlikumad ja puhtamad pumbad. P.F. Drucker („Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk173) väitel: “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise
suurim väljakutse. Arenenud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise
tingimuseks. Mitte ühelgi teisel viisil ei suuda arenenud riigid end ülal
pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.” Kehtib
jätkuvalt.
Hea aeg
riigireformiks
Kriis näitab julma reaalsusega ära, mis on meie
riigi toimimises liigne, millest on puudu, mis eluline mis vaevaline. Ka
administratiivse suutlikkuse kriis vajab lahendamist. Eksitavad on seniseid ettepanekuid „riigireformi“
läbiviimiseks, kiirendamiseks ja tõhustamiseks, tõsiasi on see, et mitte mingit
Riigireformi meil seni ei toimu. Riigireform on vaid jutujada poliitmaastikul,
ilma sisuta ja alusdokumendita. Igat administratiivset muudatust kaunistatakse
väljendiga, et seda tehakse riigireformi raames. Millise riigi reform see on? Nagu sõnastas lp Jüri Raidla: „Käsitledes
Riigireformi, on vaja läbi rääkida ja poliitilisel tasandil kokku leppida
vähemalt kolm asja: 1.Riigireformi eesmärk; 2. Riigireformi mõiste ja sisu, ning
3. Riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigireform ei ole eesmärk iseeneses,
ta on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikas perspektiivis“. Tõsiasi
on see, et ei eesmärki, mõistet, sisu ega mõõtkava ajas ja ruumis pole
poliitilisel tasandil ehk Riigikogus kokku lepitud. Punkt. Riigireformi ei ole.
Kuid oleks väga vaja, et muuta riik oma kodanikele jõukohaseks. Seepärast
ootaks Riigikogu
jõulist samm edasi tõelise
Riigireformi aluste formuleerimiseks ja kinnitamiseks. Ilma Riigireformita pole võimalik edu
saavutada ja kriisist välja tulla. Aeg teostuseks on sobiv just seetõttu, et
arvestades seda, et neid kellel pole tööd, kuid on valdkonnaalaseid teadmisi,
oskusi ja kogemusi saaksid professionaalsel tasandil läbi analüüsida senised
regulatsioonid ja neid muuta meile teiega jõukohasemaks. Siinkohal on meil
teiega kõigil võimalik näidata, et kuigi ennustused maailma ja meie majanduse
kohta on sünged, siis me võime need muuta oma tegevusega ekslikuks. Aidake
eksida. Palun.
Targutusi:
Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013
Lk 26 „Kui ainusaks võimaluseks on olla võrdne, siis pole
tegemist võimalusega.“
Lk 27 „Tahame ühiskonda, kus oleme vabad tegema valikuid, tegema
vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda mõistamegi moraalse ühiskonna all –
mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige eest ning mitte keegi ei vastuta riigi
eest.“
G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014
Lk 62 „Kujutle, et oled projekteerimas lennujuhtimissüsteemi.
Sinu soov on järjestada juhtpaneelid nii, et veavõimalus oleks minimaalne. Kui
sa paluksid tarkvara kasutajjaliideste asjatundjalt nõu ja abi, siis ühe
esimese asjana soovitaks ta sulle: „Ära märgista kriitilise tähtsusega
juhthoobasid ainuüksi värvi abil – ligikaudu 14 protsenti meestest on
värvipimedada ning sa ei taha ju, et nad vajutaksid suurt punast nuppu siis,
kui nad tegelikult peaksid vajutama suurt rohelist nuppu.“
Lk 75 „Isegi su enda valdkonnas, ka siis, kui sinu ala areneb
vaid suhteliselt aeglases tempos, on sul tegelikult võimatu end kõigi asjasse
puutuvate teadmistega kursis hoida. See on tõsine probleem.
Paljudes valdkondades ei suudaks sa infovooluga sammu pidada
isegi mitte siis, kui oleksid kiirlugeja ja sa ei teeks midagi muud, kui
loeksid artikleid.
Kui sul on lisaks kavas lugeda mõne teise olulise valdkonna
kirjandust, muutuvad väljavaated veelgi kehvemaks, sest ilmselt pead sa kõvasti
õppima, enne kui suudad aru saada selle valdkonna erialakeelest. Eksimusi
käsitlevat kirjasõna on tohutult ning see pärineb mitmest väga erinevast
valdkonnast.“
S.
Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012
Lk
24 „Need on kaks ainsat võimalust. Võida, olles tavalised, standardsem ja
odavam. Või võida, olles kiirem, tähelepanuväärsem ja inimlikum.“
