Valamata õnn ja õnnevalu (ai-ai -ai)

Tore aeg. Heade soovide, lubaduste ja üllatuste aeg. Hellitame teisi heade soovidega ja püüame ennast õige järje peale aidata uusaastalubadustega. Tühja neist uusaastalubadustest, enamasti neid ei peeta, need ju vabatahtlikud. Kuid lubaduse väljaütlemine iseenesest on teraapiline, see näitab, et meie kriitikameel, hea ja kurja äratundmise tunnetus, on veel alles. Ainult käivitsmehhanismist, tahtest või enesemotivatsioonist, jääb puudu. See on tore. Tegelikult jäägu vägisi tehtud heategu parem ära, suurem osa ajaloo sigadustest on sündinud sellest, et kellelgi on tekkinud liigsuur tahtmine „head teha“. Oma head. Vägisi? Kas vägisi saab head teha? Teistele saab, endale … Selle koha peal me harilikult mõtleme välja sada põhjendust, miks midagi mitte teha (mida võime näha uusaastalubadustele otsa vaadates) ja leiame vähem enesevaenuliku heateo tegemise võimaluse ehk loobume heateost. Vaadake, ka enesele vägisi heateo tegemine pole seda kulu väärt, sest sellega kaasnev stress, sööb kogu tulu ära. Kaitsemehhanism.

Teistele head tegemises sellist kaitsemehhanismi pole. Seetõttu on meil välja kujunenud  administratiivne heategude süsteem, repressiivse pakkumise vormis  - me teeme justkui head, kuid teeme seda vägisi. Teeme niimoodi, et need keda me kaitseme (head teeme) muutuvad rünnaku objektiks. Võtame väga lihtsa näite, kõik me teame, et helkuri kandmine vähendab õnnetuste tekke võimalust (teoreetiliselt). Helkur on väga hea võimalus ja põhjus päriselt head teha: teavitada inimesi, luua trend ja kleepida neile igal võimalusel hõlma külge helkur. Mida Maanteeamet väga tänuväärselt ka teeb.  Kui see toimub veel hea sõna ja naeratusega oleks kõik korras, kuid … Päris nii lihtsalt me seda heategu ka ei tee,  see pole meie moodi. Meie rakendame selleks, et inimesele head teha riiklikku sundi ja karistust. Ima helkurita ringitatsamine on ka karistatav. Kas  Dr Riigi solgan võiks olla: „Me karistame sind õnnelikuks!“? Veider mõtteviis. Kas te nüüd kujutate seda ette, mida maksab see,  et kõrgkvalifitseeritud politseiohvitserid on sunnitud kontrollima kodaniku helkurit? Menetlema helkuri puudumist? Aga inimese omavastutus?  Kodanikuühiskonna kodanikuvastutus? Kuhu need jäävad? Kui helkurit ei ole asendab Dr Riik selle trahviga. Tulemus: keegi ei ole õnnelik, keegi ei ole rahul, kellelegi ei tehtud head tegemise käigus isegi head mitte. Mõttetu ühise raha raiskamine. Püha müristus, lugesin millalgi seitungist, et politsei on saadetud hoogtöö korras kontrollima isegi rattakellade korrasolekut. Kas meil midagi targemat teha pole. Nii jõulise ressursiga kui Dr Riigi võim tegeleme me varblase laskmisega kahurist. Suurekaliibrilisest.

Planeeritud ebamugavus

Äris on niimoodi, et ettevõtja püüab saavutada kundede rahulolu ja tänu, mõelda kunde homsete vajaduste peale.  Kuid mida arvata revolutsioonilisest kokkuhoiumõttekesest ehitada Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks, kuid kokkuhoiurežiimil.  Tundub ju väärt mõte, meie raha kokku hoida. Kuid mõtestame lahti selle sõnumi sisu.  No justkui kaks head asja korraga, saame vajaliku liiklusarteri Põhja- ja Lõuna-Eesti vahele ja hoiame veel raha ka kokku.  Selle koha peal olekski võinud head tegemise lõpetada, aga ei … Ikka peab seda toredat ettevõtmist serveerima läbi mingi võitluse, ilguse, ilmtingimata on see vaja ära rikkuda mingi moepoliitilise jutuga, et ehitame uue neljarealise lõigu oluliselt kitsama kuna lai tee paneb kihutama! Oeh, kes küll niisuguse ideepojukese pale tuli. Selles põhjenduses on sama palju põhjuslikku seost kui sellel, et lennuki propellerite otstarbeks on pilootidele, higistamise vältimiseks tuult puhuda. Kui kokkuhoiujutt oleks välja tulnud võtmes, et meil on raha vähe, seega kaks võimalust, kas oodata veel, koguda raha ja siis ehitada tee järgmiseks sajaks aastaks, või ajame piskumaga läbi, teeme tee kitsamaks, kuid 2+2 skeemiks, siis oleks tekkinud loogiline valik. Kuid jutt, et teeme tee kitsamaks mitte seetõttu, et raha on vähe ja meil on kiire vaid sellesk, et vigursõiduteega liiklust rahustada on ikka täitsa pöörane. Aga oleme harjunud igasugu seletustega, nii et ka see seletus ei jätnud eriti sügavat haava tervesse mõistusesse. Aga Rooma teid ehitati üle mõistuse hästi, osa neist on säilunud tänaseni ning nende mõõtkava elab edasi tänapäeva raudteedes: "Ameerika Ühendriikides on standardne rööpavahe raudteel 4 jalga 8,5 tolli. Ameerika raudteeehitajad kasutasid seda veidrat mõõdet, sest niisuguse laiusega ehitati raudteid ka Inglismaal (…) Vagunite kummaline rattavahe kavandati selle järgi, et rattad sobiksid roobastesse, mis olid vanades Inglismaa teedes. Need roopad olid mullasse uuristanud Rooma aegsed sõjavankrid.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 120)

Ei teagi mida teha sellise põhjenduse peale, kas nutta või naerda. Kui administratsioon tõsise näoga (loodetavasti mitte tõsimeeli) niisugust nalja viskab, siis teeb küll nõutuks.  „Ma ei ole kunagi kindel, kas Bernard teeb surmtõsise näoga üliintelligentset nalja, või on ta kergelt nõdrameelne“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999).  Teada on antud, et järjekordne Tallinn-Tartu maantee neljarealine lõik ehitatakse 1,2 meetrit kitsam kui senised standardid ette näevad. Kitsam tee peaks panema autojuhti paremini sõidukiirust tunnetama. No ma ei tea, kas me ehitame mingit vigursõidurada või turvalist transpordikoridori? Teha teed, mis on nii kitsas, et juhid on sunnitud sellel aeglaselt sõitma on ikka äraspidise head tegemise musternäidis. Muide mis nende kehtivate standarditega juhtus?  Uute Kose ja Võõbu vaheliste maanteelõikude kavandamisel on võetud aluseks Rootsi projekteerimisnormid, mis lubavad ehitada kitsama, 3,5 meetri laiuste radadega neljarealise maantee kui seda nõuavad majandusministeeriumi seatud standardid (3,75 meetrit). Kuidas siis niimoodi, kehtib standard, kuid projekteeritakse võõramaa normide järgi? Milleks meile siis standardid? Ja mingi Hollandi käsiraamatule viitamine on veelgi kohatum.  Iga kokkuhoid ei ole kokkuhoid, näiteks „Ühe Lõuna-Koreas Soulis asuva kinoteatri direktor leidis, et „helisev muusika“ on liiga pikk. Ta lahendas probleemi nutika montaažiga, mis muusikali režissöörile pähegi polnud tulnud: lõikas laulud välja.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 35).  Vaat selline kokkuhoid. Meeldib? Äriloogika ütleb, et konkureerival turul ei tohi homne teenus olla kehvem tänasest, Dr Riigi puhul planeerime teadlikult kehvemat teenust. Miks? Oleme liialt altid minema kaasa iga võimalusega oma mingit head toodet lahjendama, tuues näiteks mingeid käsiraamatuid. Häbi värk!

 Planeeritud  ohtlikkus

Kuid tagasi ohutuse juurde. Kas tõesti tõstab kitsam tee ohutust? Langetab sõidukiirust? Ohutust ei tõsta ja sõidukiirust vähendavad need korralikud juhid, kes praegugi ei kihuta.  Aastaid tagasi tehti midagi sarnast Tallinnas Narva mnt  Kadrioru lõigul, 2+2 liiklusskeem muudeti 3+2 süsteemiks ehk samale teelaiusele jooniti maha kahe rea asemel kolm. Räägiti ka kiiruse piiramisest ja ohutusest, kuid need eesmärgid jäidki saavutamata, lihtsalt sõit muutus ebamugavamaks.  Liiklusvoog ei muutunud rahulikumaks ega ohutumaks, vastupidi muutus närvilisemaks, sest oht külgi kokku lüüa suurenes drastiliselt. Liikluskiirus on endiselt u 65 km/h. Inimene harjub kõigega, Isegi sellega kui talle „head tehakse“. Kui see ümberjoonimine oli mingil määral arusaadav (pealinna kikilipsus on püsivad läbitavuse probleemid ja radade kitsendamist tuli taluda kui kaasnev pahet), siis ehitada planeeritult, ettevaatavalt, aastakümneteks, nigelat teed …? Teed , mis saab olema ebamugav ja planeeritult ohtlik, sest sõidukiirused ei vähene, on küll vastutustundetu. See pole kokkuhoid.

Kuid selliseid rahustamisehitisi on kogu maa täis. Rahustamine on muutunud kalliks, peenutsevaks, kuid maotuks moehulluseks. Sõitsin hiljuti üle Tuukri-Uus-Sadama ristmiku ja üllatus-üllatus, „bensuka“ juurde oli sirge tee asemele kujundatud mingi kõver ussijätke. Milleks? Sellel ristmikul on niigi raske liigelda, kuid ussijätke ( mis asub täiesti vales kohas)  muudab olud veelgi ohtlikumaks. Kuid näe tegid head. Palumata. Vägisi. Laagna Ülipoe parkla vajab ka (kui liiklusreegleid järgida) vigursõidumeistri oskusi. Miks ei tea, kas keegi harjutas oma kunstimeelt või lihtsalt võimuhullusest a´la mina saan, mina võin? Isegi kullakallis Kuusalu ehitati täis mingeid mõttetuid ohutusaarekesi. Kuigi jah ilmselt oleks neid õigem nimetada ohusaarekesteks. Need on ohtlikud liikluses, koristuses ja töömahukad hoolduses. Kõik need tõkendid panevadki reegleid rikkuma, sellises vaikses, kuid tihkes kodanikuallumatuse vormis.  Oleks aeg lõpetada raha kulutamine ebamugavuste planeerimiseks. Õigemini oleks aeg see mentaliteet välja juurida. Mugavust tuleb pakkuda, naeratusega, aga mitte et teeme teile neljarealise, aga sellise millisel liigelda oleks võimalikult ebamugav. Ohtlik ka. Avalik teenistus on eksitav termin, tegemist on teenindussektoriga, avaliku raha eest tellitud teenindusega, kõige sellest johtuvaga.

Õun hea ja kurja äratundmise puust

Kui avalik teenistus on teenindussektor, siis tuleb mõelda ka sellele millist teenust see pakub ja milline on selle eesmärk. Kuid tihti on avalikus teeninduses nii, et eesmärk kaob tigedokumentide massis ära ja järgi jääb vaid juriidiline (karistamise) vorm.  Näide elust enesest. Möödunud sügis oli üpris lahja õunaaasta, kuid ametimeeste saak on korralik. Avalik teenindussektor on hakanud õunamüüjaid kriminaalkorras jälitama. Menetlus ja puha. Mitte ainult menetlus, vaid kriminaalmenetlus. Mida me tegelikult ostame? Tõutunnistust? Paberit? Või emotsiooni? Vaat see on hea küsimus, sest hiljutises sünnipäevalauas avaldasid mitmed sõbrad arvamust et olid ostnud „krimirenette“ ja olid „sigahead õunad“ Lisaks avaldasid nad nördimust (kirusid oma rumalust), et nad neid õunu enam osta ei saa. Juriidiliselt on kõik selge, kuid juriidika pole ju omaette eesmärk. Nüüd mõelge hetkeks, mis juriidikast lähtudes Dr Riigi ressursiga juhtus? Esiteks kontrollis põllumajandusamet (1) saadud „vihjeid“ ja teavitas  politseid (2), et osaühingu äritegevuses on võimalik tuvastada kelmuse, dokumentide võltsimise, võltsitud dokumendi kasutamise ning raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise tunnused. Eks ole, kui rääkida võltsimisest, kelmusest jne siis hakkab kõhe, aga kuhu maitsvus sellesse skeemi mahub? Ei mahugi, sest juriidika veereb omasoodu edasi, nimelt teatas  politsei esindaja et, menetluse käigus selgitatakse, kas ja milliseid kuriteo tunnuseid ettevõtte tegevuses esines ja kriminaalmenetlust juhib  ringkonnaprokuratuur (3).  Kas te panite tähele, et kogu selle mölluga on hõivatud kolme riigistruktuuri kõrgeklassilised asjatundjad, kaks ametit ja prokuratuur? Kuid see pole veel kõik nagu ütleb reklaamlause, sest Dr Riik „muskeldab“ veel 4, 5, 6 kord läbi kolme kohtuastme. Tulemus? Juriidika on, õunu pole. Mida me siis saime? Juriidika?  Kuidas ja millega seda süüa? „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsiraamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on vastuolus ajastu vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“ (Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005 lk 23)

Juriidika  pole omaette kaup. Täpselt samamoodi kui firma juhtimiskulud pole omaette kaup, vaid need tuleb maha müüa firma teenustele. Sest vaadake, kui juhtimiskulud muutuvad omaette tooteks, siis oleme me suures hädas. Me oleme kahjumis. Õunalugu mind ei puuduta, mugin jõudumööda oma kuldrenette (või õigemini, neid mida meie pere nimetab kuldranettideks) rõõmsalt edasi ja kui keegi nimetab neid punakeks saapaks, siis olgu see nimetaja jaoks saabas, minu jaoks on see ikkagi kuld ja ranett. Kuid majanduslikult puudutab see protsess mind küll, sest  tuhanded ametniktunnid (juhtimiskulu) lähevad nagu vesi kuuma liiva. Suts ja läinud. Kuid, kui te nüüd mõtlete „krimireneti“ saaga üle, siis olete kuulnud kõiksugu bürokraatlikku tigeteksti, kuid kuskil pole pooltki sõna sellest, kas need õunad kõlbasid süüa või mitte? Tegelikult on niimoodi, et ainuke asi mida järele tuleb valvata on see, kas toode tapab (kohe) või mitte, kõik muu on kunde ja müüja kokkulepe. Tarbija on kõige targem, tema vaatab, mõõdab kaalub (pilguga) ja ostab või ei osta. Kas teie näiteks  usute, et turul müüakse kesktalvel Eesti tomateid? No kuulge, ega te tobu ei ole, muidugi teate, et see on vaid peibutusteave, kuid ostate te ikkagi lõhna, väljanägemise ja emotsiooni pinnalt. Las nii jääbki. Emotsionaalseks. Ei ole vaja teha virnade viisi tigedokumente, milles on kaduma läinud eesmärk.  Eesmärki pole  „Aga Latham ja Locke leidsid  kümnetes uurimustes, et eesmärkide seadmine kasvatab tõhusust ja produktiivsust 11 protsendilt 25 protsendini. See on üsna palju. Kui me võtame lähtepunktiks kaheksatunnise tööpäeva, on selline tõhususe kasv sama, kui saada kaks tundi lisaks ainuüksi tegevusele vaimse tugiraamistiku (ehk eesmärgi) loomisega.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 90)

Aastalõpu eri

Nüüd aastalõpus on pea igal laual pähklid, mandlid, rosinad. Mõnus, aga … Meil kontrollitakse justkui kõike, eriti suurpoode. Usute? Usaldate? Samas vaadake ülipoodide pähkliriiult? Mida seal vaadata? Nojah, sortiment on ju vägev, kuid … Minule pähklid maitsevad, peab tunnistama, et pähklid moodustavad kindla osa minu söögiratsioonist. Nämma! Kasulik ka. Kas te näiteks olete pööranud tähelepanu mandlitele? Tunduvad justkui ühesugused, kuid osadel tuletab meelde anekdooti vegetariinlikust seenepirukast lihatäidisega. Ah, küsite, et kus siis taimetoitu liha sai? Lihtne, seened olid ussitanud. Lihatäidisega noh. Sama ka mandlitega, kui vaadata, siis on näha, et osa mandleid on ussikeste poolt üpris ära äästatud. Osad on pakid on ilmselt nn“ 2 in 1“ elustoidu pakid. Ehhee, nendega võib ka eksperimenteerida, sest  nende kapis seistes muutuvad mandlid ikka krobelisemaks. Kuid kus on siin kaitse ( no mina kodanikualgatuse korras sellist saasta lihtsalt ei osta)? Või kas meile on teada antud, kas need ussikesed on süües kahjulikud või hoopis kasulikud. Parandavad seedimist? Või kuidas on nende pisiloomaksete väljaheidetega? Me ju teame, et paljud „mikrod“ ise pole kahjulikud, vaid nende elutegevuse jäägid on seda? Seda me millegipärast ei kontrolli. Miks? Tegelikult arvan ma et ei peagi kontrollima, kui  on tagatud meie põhiõigus – jääda ellu. Me oskame ise vahet teha, mida süüa, mida mitte. Samas teave selle kohta, mis milleks, peaks meil Dr Riigi poolt antud olema. Meie, kunded, saame ise palju rohkem, kui Dr Riik ära teha turu korrastamiseks.

Vesine värk

Kuid on valdkondi, kus kundedena oleme kaitsetud, meil ei ole valikuvõimalust. Me võime valida, millist õuna me ostame, kellelt liha hangime, millist bussi kasutame või millist mandlit ostame, me hääletame iga päev ühe või teise ettevõtja tegevuse poolt või vastu oma rahakotiga. Mõnus. Kuid me ei saa valida, millist elektrivõrku, veeettevõtjat või soojatootjat kasutada. Need on administratiivselt määratud piirkonnad ja meil jääb üle vaid lootus, et need kes on määratud hinna ja kvaliteedi suhet korraldama on oma tegemistes kompetentsed. Kõik need alad, mis tundusid kunagi päästmatult monopoolsed nagu elektrienergia, gaas, telekommunikatsioon jne avamine konkurentsile on andnud valdkonna arengule lisatõuke, tarbijale odavama ja kvaliteetsema teenuse. Miks? Eks ikka sellepärast et meie hääletame, kes meile meeldib pakutav teenus või mitte. Neis valdkondades, kus sellist turu avamist veel ei ole toimunud, on jama-jama otsa. Viimane näide (mitte küll hea näide) on veelahing ettevõtja ja DR Riigi vahel.

Ega enamus kundedest enam aru saagi, mille üle vaieldi, miks vaieldi, sest lisaks veelahingule oli tegemist eelkõige infolahinguga. Me ei oska pidevas infovoos enam prioriteete sättida. Elame nagu seriaalis, seeriast seeriani, kohtuotsusest kohtuotsuseni. Siinkohal tuleb tunnustada Konkurentsiameti visa tööd põhiõiguste kaitsel ja väärikat võitu selles pikaajalises lahingus, kuid … Kuid isegi seda väärikat võitu peame me millegipärast edastama läbi negativismi. Harjumus? Loed seitungist, et  „Riigikohtu halduskolleegium rahuldas tänase otsusega osaliselt AS Tallinna Vesi kaebuse konkurentsiameti vastu, leides siiski, et konkurentsiamet ei pea järgima vee-ettevõtja ja Tallinna linna vahel erastamisel sõlmitud kokkulepet veeteenuse hindade kohta.“ Püha müristus, milline koletekst, mis jätab mulje, et Konkurentsiametile antakse teada, et seadus on üle külavanema otsuse ja neid otsuseid (üllatus-üllatus) ei peagi täitma.   Tunned loetust üheaegselt nii heameelt kui kurbust. Ühest küljest on RK lahend epohhiloov. Üks epohh on lõppenud, munitsipaalmonopistlikule ajajärgule on sellega pandud punkt. Selleks kulus Konkurentsiseaduse vastuvõtust 1992 aastal 25 aastat, millest viimased seitse aastat on pidanud rasket võitlust Konkurentsiamet. Kurvaks teeb RK sõnastus, mis vabatõlkena võiks kõlada et „Konkurentsiamet ei pea oma tegevuses järgima iga külavanema korraldust“ Kui see otsuse osa oleks kirjutatud nii et „TV on kohustatud järgima Konkurentsiseaduse ja EL asutamislepingu aluspõhimõtteid …“ siis oleks kõik korras olnud. Kõik riigi kodanikud ja haldusüksused peavad mängima kehtestatud seadusandlikes raamides. Ükski külavanem ei saa laiendada enda õiguseid selles raamistikust väljapoole, see on seadusvastane. Tuletab meelde loetud uudist, mil  India küla vanemate nõukogu keelas armastusel põhinevad abielud. Samas keelati muuhulgas ka alla 40-aastastel naistel üksi sisseostude tegemine ja mobiiltelefoni kasutamine avalikus kohas. Külavanemate nõukogude otsustel ei ole seaduse jõudu, aga mõjujõudu on. Paljud sellised otsused on viinud näiteks naiste aumõrvadeni. Kui Indias külavanemad otsustasid nii, siis meil niimoodi asjad ei toimi, need toimivad läbi seaduste, iga küla ei saa omaette reegleid kehtestad, isegi kui see küla on pealinn. Nüüd on see veesegamise vaidlus vaieldud. Kuid mida teha kundeolukorra parandamiseks ja konkurentsi edendamiseks, selleks et meie saaksime oma rahakotiga hääletada? Võib-olla  võiks veemajanduseski sisse tuua võistluselementi. Kui praegu on veeettevõtete näol tegemist eri- ja ainuõigusega ning  olulise vahendi omanikuga, siis miks meil ei võiks olla võrguteenus eraldi (nagu teiste võrkude puhul) vesi ja puhastus eraldi. Meile kundedele oleks see igatahes kasuks ja paneks ka ettevõtjaid uuelaadselt mõtlema. Vähem regulatsiooni, rohkem konkurentsi. Miks rohkem konkurentsi?  Lihtne, nagu ütles W. Buffett konkurentsi võlujõu kohta: „Byrne on nagu kanakasvataja, kes veeretab kanalasse jaanalinnumuna ja sõnab.“ Mu daamid, näete, mida teeb konkurents.““ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 131)

Viimane õnn, kasutage juhust

Vahel lausa imestan, küll see EL ikka jaksab reguleerida, peamiselt keelu vormis. Ikka meie heaks ja kasuks. Kuid samas teeb mind ärevaks selle tegevuse keskkonnakahjulikkus. Kas keegi on mõõtnud, kui palju tagumiktunde on läinud üle liidu ikka uute ja uute keeldude väljamõtlemine? Te ei saanud aru? Vaadake teistpidi, kasvõi „kirimiraneti“ näitel, kui poleks nii palju tigedokumente toodetud, siis oleks esiteks ära jäänud nende regulatsioonide ettevalmistamise-kooskõlastamise-menetlemise energia (hõlmab mitme ministeeriumi, ameti, valitsuse ja riigikogu tööd) ja samuti kuue riigistruktuuri hilisema tegevuse kulu. Kas suudate kujutada ette seda „bürokraatliku jalajälje“ tekitatud looduskahju, ressursiraiset ja energiakulu? Asjata elatud elusid? Ei kujuta? Kuid see „ökobürokraatlik head tegemise jalajälg“ kahvatub võrreldes sellega, mis toimub Brüsselis. See on täiesti meeletu. Hiljuti saime teada, et „õigete“ friikartulite jaoks hakatakse välja andma värvikaarte. Tundus pöörasuse tipp, kuid ei arvanud ära. Aastalõpp üllatas seitungiteatega, et tuleva aasta märtsist keelab EL aastavahetusel õnnevalamiseks mõeldud tina müügi. Soomlastel soovitatakse juba tänavu asendada tervisele ohtlik õnnetina suhkru või mesilasvahaga. Nali? Või mõnitamine? Teadjainimene sosistas, et jahimehed pidid tinahaavleid laskma tuhandete tonnide kaupa taeva poole. Vaat selline lugu. Ei tea, kas nepihaavlid asendatakse mesilasvaha või suhkruhaavlitega ja kas need ka magusamaksu alla lähevad?

Kolmkümmend aastat tagasi ei teadnud me, et maailma vaevab selline kuri haigus nagu korruptsioon, paarkümmend aastat tagasi saime sellest teadlikuks. Siis saime ka aru, et see mis tundus eelmises süsteemis sõbrasuhtena võib konkureerivas maailmas osutuda kalliks lõbuks. Kui kalliks me täpselt ei tea, kuid  „Miks maksab ühe maanteekilomeetri ehitus Venemaal umbes viis korda rohkem kui Soomes? Klimaatilised ja geoloogilised tingimused on sarnased. Vene teede kõrgema hinna põhjus on lihtne – korruptsioon, mida pole kunagi nii lihtne mõõta olnud. „„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 lk 157). Niisiis on tegemist kalli „lõbuga“, millega oleme üpris meisterlikult (vahel ilmselt ülegi pingutades) ja tulemuslikult võidelnud. Tänapäeval on kõigil vähemalt kõneliselt selge, et tegemist on pahega. Kuid korruptsiooni, kui pahe kulukus kahvatub võrreldes ülereguleerimisest tulenevate kahjudega majandusele ja ühiskonnale tervikuna. See on pahe, mille peame enesele teadvustama ja seda ravima hakkama. Ülereguleerimine imeb majanduse elumahlasid samuti nagu korruptsioon, võttes sellelt kiire arenguvõime.

Kui me nüüd uuel aastal sajastena, sajaga põrutame järgmisesse riigisajandisse, siis tahaks soovida, et see (arengu)tee oleks mugav, innustav ja loominguline, mida ei kitsendataks, ahendataks ega märgistataks arengu pidurdamiseks. Sajaga põrutamiseks pole 30 km/h märk küll tarvilik abivahend. „ Mõtteviis on ülioluline. Kui sa arvad, et suudad midagi teha, või arvad, et ei suuda – sul on igal juhul õigus.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 89). Meie ju suudame.

 Targutusi:

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

Lk 156 Bensiini kui ressursi vajaduse arvestus enne Ardennide lahingu algust „Minu kogemused idas olid mulle õpetanud seda, et  lahingutingimustes tuleb seda hulka vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei suutnud seda mõista ning need staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu kartused omalt poolt maha vaikinud.”

A.    Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

Lk.74 „ 1939. Aasta suve Inglismaa kujutas endast võhiklikkuse, vajakajäämiste, apaatia ja 1914. aasta sõjale eelnenud suve ettevalmistamatuse kummalist segu.

Camberlainism hääbus aeglaselt. Müncheni sobingus leiti voorus: see olevat andnud „ruumi hingamiseks” …”

„Inglismaa kohta on tõenäoliselt õige väita, et rahvas oli ees niihästi valitsusest kui ka armeest. Inimesed nägid ja aimasid lähenevat kataklüsmi. Hirm selle ees pärssis selget mõtlemist ja muude valitsusasutuste kombel näis ka Sõjaministeeriumi halvavat fataalne apaatia.”

Gisela Graichen ja Rudolf Hammel-Kiesow „Hansa liidu ajalugu. Varjatud ülemvõim” Tänapäev 2012

Lk 85 „Hansa ei võidelnud maadevallutamise nimel, vaid oma majanduslike huvide eest.”

Lk Hansaliidust „Asjaolu, et see tavatu õiguslik moodustis püsis 16. Sajandi lõpuni, mil kaotati tema privileegid Inglismaal, tõendab hansa (majanduslikku) jõudu rohkem kui mõni võidetud merelahing” Selles mõttes oli ta tõesti varjatud ülemvõim”

 Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk 60 „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa nõuda.”

Kindralmajor Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.”