Poliitilise looma söötmine Vol 5/6 Infovaakum keset infouputust

Vaikijast oraatoriks

 

Vaikselt valitseda on paljud tahtnud, kuid … Kuuldavasti olla juba Peeter Suur käskinud oma bojaaridel sunduslikult kõnet pidada, et astugu ette ja pidagu kõne, et aru saada, kes … tobuke on ja kes ei ole. Seega oli PS suur „avalikustaja”. Vist. Tahtmata vihjata millelegi ebaväärikale, lausa vastupidi, oletades, et osal rahvaesindajatel pole lihtsalt võimalust antud sõnavõtuks, võiks muuta rahvaesindajate sõnavõtud kohustuslikuks. No esiteks selleks, et agaramad ja edevamad seadusandjad tagasihoidlikumata ja töökamate eest aega ära ei krahmaks. Esinemisaega noh. Teiseks selleks ikka, et saada aimu kõigi meie täisvolitusega esindajate  tarkusest ja uudsest/põhimõttekindlast lähenemisest. Sellisest tõelisest arengust, mis õnne meie õuele tooks. Püsivalt, mitte üheks söögikorraks. Muide, diskuteerime sügavmõtteliselt, lausa põhimõtteliselt, selle üle, kas ja kui palju peaks meil olema mitte-eestikeelseid tele-raadio programme, et neid Inimesekesi teavitada meie elust ja arengutest. Mnjah, õige kah, kuidas seda targad Inimesekesed formuleerisidki, midagi sellist, et teadmatus või uinuv mõistus sünnitab kimääre. Ei mäleta enam täpselt, kuid midagi paha sellest igatahes sündis. Ma mõtlen uinuvast mõistusest. Kuid kui palju on meie enda emakeelne Inimesekene informeeritud meie elust, muutustest? Äkki polegi küsimus informeerituses vaid infotraumeerituses. Mõelge vaid. Isegi rahvaesindajaid meie Inimesekesed ei tea, kuid … „padjaklubi pilvede all viimase võmmi” tegelasi teavad une pealt. Oeh! Võib-olla polegi saadikutel võimalik oma positsiooni erinevates küsimustes ilmutada? Pole tribüüni? Või pole hoopistükis tribuun? Rahvatribuun (Vanas Roomas algselt plebeide, hiljem kõigi kodanike õiguste ja huvide kaitse /ENE9/)? Peaks ikka „sebima” neile mingi oma kanali, et … Muidu ei saa meie, Inimesekesed, aru, millist sõnumit te meile edastada tahate, et see valge lipp, mille te uhkelt heisanud olete, pole mitte allaandmise märk, vaid heroiline lahingustandard valgest kotkast valgel põhjal. Tore oleks kuulata ka teie, täisvolitatute, isiklikku arvamust, ärge laske võtta endalt „esmasündinu õigust”, lastes esineda vaid neil juba tuntud ja tublidel viieteistkümnel Inimesekesel, kes räägivad kogu aeg ühte ja sama (õiget) juttu.

Pangaomanik või palgaline volitatu?

No ja muidugi olge valvsad  kandidaatide lubadustega. Olete märganud, et nad tahavad kõiki õnnelikuks teha – nüüd ja kohe. Pole paha, pole üldsa mitte paha. Pärismaailmas ei ole see teps mitte võimalik. Ikka tuleb teha valikuid. Panna asju ja tahtmisi tähtsuse/vajalikkuse/võimalikkuse  järjekorda. Vaid esmakordselt ema kõpskingi järellohistav tirtsuke , kellel nina juba peegli lauani küünib, võib vastata ühe hingetõmbega, et „Kui ma suureks saan, siis tahan saada lauljaks (kuulsaks), missiks, baleriiniks, näitlejaks, astronaudiks ja advokaadiks ja siis veel … ”. Mnjah, mul on tunne, et sellisest segaste tunnete teismelisusest kasvatakse millalgi ikkagi välja. No harilikult ju kasvatakse? Nojah, kui ei kasva … siis on meil häda majas. Vaadake, need kes teismeeast välja on jõudnud ja oma tööga, oma raha teeninud teavad, et kõik need lubadused maksavad. Isegi lubamine maksab … eee … või ei maksa? Tunduv, et mõnes maailmas lubamine ei maksa midagi. See vaid õhu hääbuv võngutamine. No nii või teisiti, minu maailmas  maksavad reaalsete lubaduste realiseerimised raha. Dr Riigi tasandil on see raha meie raha. Seepärast oleksingi väga tähelepanelik, mida minu/sinu raha eest lubatakse. Lubajad on ju Inimesekesed, kellest enamikul pole harilikult, tavaelus, nagu Vanaema Marie ütles:  „penni peesse pista”. See rahaga ringikäimise kogemusetus ei tekita kindlust, kas ta oskab selle meie rahaga optimaalselt ringi käia. Mingil määral tundub mulle, et  Pilvepiiril on  Pilvepiiri enese rolli hägustunud. Panga palgaline direktor on hakanud ennast pidama justkui panga ja selle raha omanikuks. See ei ole õige suhtumine, raha on ju meie oma . Kas teile meeldib Inimesekene, kes teie isiklikku raha, millega te ostate temalt teenust, aga riigi pidamise teenust me just ostamegi, selle lihtsalt ära raiskab, lihtsalt põlema paneb. Sest ta varbakesed külmetavad. Teate küll neid Kadripäeva laule. Sellist suhtumist ja sellist tüüpi ära vali, see lõppeb pankrotiga … ja mitte ainult panga pankrotiga. Seega, …  igale lubadusele hinnasilt juurde. Risttabel juurde – kuskohalt võetakse raha, kuhu pannakse. Kui palju juurde toodab, mitte niimoodi, et kulutasime ära ja ... kulutasimegi ära. Kasu peab ka sündima, isegi riigipidamise teenuse juures.

"Potipõllumeeste" kiituseks

Esiteks nii palju seletuseks, et Vaheriigi ajal nimetati "potipõllumeesteks" (halvustavalt) neid eluterve mõtlemisega Inimesekesi, kes ise oma ajas võimaalapil endale kõöögivilja/aiarehelist kasvatas. Halvustavalt seepärast, et kogu toidukraami pidi kindlustama sotsialistlik põllumajanduslik suurmajapidamine. Istegemist peeti selliseks kodanlikuks rudimendiks. No üheõnaga oli iga plaaniväline initsiatiivi näitamine Vaheriigi ajal paha, paha. Samas iga „potipõllumees” teadis, et kui pannakse kevadel pang kartuleid maha, siis tahetakse vähemalt kolm pange sügisel ülesse võtta. Kui ikka paned pange maha ja ülesse võtad pool pange, siis … on nälg majas. Lihtne, sest kõhunäpistus annab pann kiiresti märku, kas valest tegevusest või viletsast tööst. Ma olen mitmel korral toonud näiteid, et kui tehakse otsus maksta elektriautode kompensatsiooni 18 tuh eurotugrikut, siis see on see raha, mille vabatahtlikud kogusid kokku pika aja jooksul annetustest väikelaste hingamisaparaadi jaoks. Arvestades meie rahvastiku vähest suurenemist (positiivselt väljendudes), vananemist ja elustiilimuutust , oleks see raha marjaks ära kulunud nii noore soo harimisele, elule aitamisele, kui ka tervishoiu ja hooldussektoris. Kuid raisata seda kellegi niigi enesega toime tuleva Inimesekese ca 5 aasta kütusekompensatsiooniks? No selle investeeringuga on mindud täitsa rappa. Nii, need väikesed asjad kogunevad ja moodustavad juba päris „tõsise summa”. Kokku pandi selle programmiga  „põlema” kümne miljoni eurotugriku ringis meie ühist raha, kui ma õigesti mäletan. Arusaamatu! Sama arusaamatu nagu Peamise Linna „viisuri” tegemiseks. Selle raha eest saaks osta näiteks 115 tuhat ust. Nagu 115 tuhat ust oleks lõkkesse visanud, aga … isegi sooja ei saanud. Mnjah, võite olla kindlad, et peale selliseid „rahapaigutusi” ehk maakeeli raiskamist, tulevad nad, ma mõtlen raiskajaid, teie juurde uute müütidega ja ütlevad, et makske veel, sest kõiki pole õnnestunud veel õnnelikuks teha. Kõiki uksi pole veel lõkkesse loobitud. Tahaks, et ustest õnnelõke veelgi kõrgemalt loidaks. No ja kui teile uste näide ei meeldi, siis võtke mingi teine toode/teenus ekvivalendiks. Ikka on hirmus. Ei usu? No see summa on võrdne ca 220-250 õpetaja aastapalgaga. Ei, ei nii see ei lähe, kui ikka kandidaat konkreetset kulude ja tulude bilansi ei esita … ärge sellist valige.

Massimeedikute invasioon

No see on küll uskumatu, ei möödu päevagi, kui ei tule teadet (teavet?), et järjekordne massimeedik on avastanud oma ranitsast (või tänapäevasemalt arvutikotist) marssalikepi(kese) ja kohe "padavai" ... seadusandjaks kandideerima. Nagu kevadine innaaeg oleks või poliitiliste sarvede mahajooksmise aeg või … ma ei teagi kohe, mis lahti on. Huvitav, kuidas see hullus nüüd nii massiliselt välja lõi? Kas see on isikliku sisekaemuse tulemus või kavalate poliittehnoloogide ettesöödetud lähtekoodi sünnitatud segadus? Ei tea. Ega mul midagi asiste Inimesekeste vastu ei ole, eriti, kui nad suudavad (rõhuga sõnal suudavad) ellu viia uusi, tõhusaid ideid. Kuid, kuidas nüüd äkki, nagu … Vaheriigi ajal kutsuti lööktöö ehitustele, näiteks „Kõik noored BAM-i ehitama!”. Jõudu tööle innukad lööklased!!! Kuid pange tähele, nii nagu looduseski, kui te nüüd ebaõnnestute, siis on meid ootamas pikk põuaaeg … pürgijate osas. Ja siin ongi konks.

"Tünnisõidu" kiituseks

Eelmine selline puhang oli kui hulk noori Inimesekesi tuli poliitikasse, sest nad tunnetasid kea arengu taustal siiski mingit hangumist. Poliitikamaailm oli muutunud liiga aeglaseks. Nad tahtsid muuta kohe ja praegu. Teate, ma mõistan seda tunnet. Ma isegi tahaksin paljudele asjadele hoogu juurde anda, kuid poliitmängus lisaks kompromisside tegemise kunstile veel üks tähtis reegel - ei tohi ära lahustuda. Nojah ilmselt on nüüd jälle see arenguspiraali osa käsil, mil suur osa ühiskonnast ei ole rahul tempodega. Tempot tuleb hoida, muidu kaotame kapitali, sotsiaalset kapitali ja mida me siis peale hakkame? Meie tohutu tugevus ja edu võti on selles, et me tahame teha, me tahame saavutada ja me oleme paindlikud. Kui me võtame meilt meie ettevõtlustahte/julguse ja paindlikkuse, siis oleme nagu herbaariumisse naeluatatud koiliblikas. Mina ei taha olla herbaariumi koiliblikas. Ma kujutan ette elu pigam tünnisõiduna. Ehhee, kas teate mis on tünnisõit? Kui olin väike poiss, oli Keskturu juures vahel tsirkusetelk ja vahel üks teine atraktsioonitelk. See oli suur puidust tünnikujuline konstruktsioon, kus esialgu üks, seejärel mitu mootoratturit sõitsid kiirust lisades seinale. Kiirtse kasvades jõuti oma tiirutamisega seina ülemisse äärde välja. Väikemehe jaoks oli see uskumatu möödavihisevate mootorite võiduhõige ja ühtlasi tavamõistete murdmine. Peale atraktsiooni lõppu last mootorite tuurid mõõdetult alla ja tuldi turvaliselt mööda spitaali seinalt alla. Vaat sellisena kujutan ma elu ette. Samas, kui keegi püüaks tünnisõidu ülaservas mul hoogu maha võtta ... Ma saaksin ka pahaseks. Ütleme niimoodi, et ma saaksin väga pahaseks ... väga, väga, väga pahaseks.

Sama on ka ühiskonnaga, kui me püüame kõikvõimalike käskude, keeldude ja naeltega tünnisõitvat ühiskonda peatada, et vaadake tünni ääre peal tiirutamine võib olla ohtllik teie tervisele, siis see ühiskond kaotab kiirust ja kui ei hukku just, siis käib alla. Käib alla turvaliselt ja ei pürgi iialgi enam tähtede poole. Aga meie unistame ju ... tähtelele jõudmisest? Või mõtleme vaid turvaliselt/arglikult tünnipõhjas tiirutda jalad kõrval liivas lohisemas. Hea ikka, et isa mind tünnisõitu vaatama viis, sain koolituse kogu eluks, kuidas elus asjad käivad.

Ah jaa, millest me pajatasimegi? Õige, uutest tulijatest. "Uutel" uutel tulijatel on väga suur vastutus, sest see tulemine on nagu karjapoisi hundi hüüdmine. Kui üks kord on hüütud ja küla (st ühiskond) on hoomanud, et hunti polegi, oli vaid karjapoisi nali, hüüti teien kord ... Kolmas kord, kui tõesti hunt karjas on, kas siis on kedagi appi tulemas? Või arbab küla, et uus karjaposs teeb vana nalja? Mul oleks hea meel, kui uued tulijad püüdleksid tähtede poole ja ... ei lahustuks põhimõtete kompromissi mugavustes.

Teisalt, uskumatu , kui kiiresti nn uute ideedega inimesed lahustuvad „oma uue kodu” poliitseltskonna üldises mentaliteedis. Isegi jõudmata veel peol (party) olla, vaevu sinna astununa, ollakse juba kohendatud oma maailmapilti. Nagu, mingi (selginemise) nõks oleks käinud. Või klõps? Krõks? Ollakse valmis kaasa minema kõige veidramate avalduste ja reklaamidega. Lauldakse sallide lehvides poolkinnise suuga isamaalisi laule, kuid lauludes puudub jõud. Laul on ju jõud? Jõu demonstratsioon! Nõrk laul on nõrkuse demonstratsioon. Või kas tasub  küsida kõrgeima võimu esindajalt, kas nad teevad vahet arvudel 300 ja 800? Et anda vihjet õigest vastusest ei pakuta abivarianti 50/50 ja sõbrale helistamist, vaid antakse ette vastus, et kas Inimesekesed tahavad saada 300 euronit või 800 euronit jalga/ajju/kätte? Ärimaastikule tõlkides peaks see tähendama altkäemaksu pakkumist. Või on see konkureeriv pakkumine? Oeh, ei tea kohe, kas see on arusaamatus tehtavast või lihtsalt uue asja katsetamise õhin. Ei tea. Mida ma kindlalt tean, on see, et neid tublisid Inimesekesi tuleb koolitada. Koolitada nii käituma uues keskkonnas, kui ka tööd tegema väga erilises keskkonnas. Kuidas seda vanasti öeldigi? Vist midagi sellist, et kandidaat tuleb parketiküpseks lihvida. Vaat niiviisi.

Tagasi kooli

Nii, et … kuidas siis on nende uute hoogtööliste kvalifikatsiooniga. Koolitusega? Seadusandja töö mõistmise ja … oskamise koolitusega. Vaheriigi ajal ironiseerisime reklaami üle, mis lubas Inimesekesest kuue kuuga trollijuhi teha ja nende tublide töökangelaste: traktoristide, lüpsjate jne istumise/istutamist üle „ekvivalentkogus” ehk Ülemnõukogus. Et, mis nemad ka teavad riigi juhtimisest ja nüüd teeme ise samamoodi, kuid … arvame eri moodi. Nüüd meile tundub, et Laine Kägupuhu on tublim seadustreial, kui Laine Pihkvajärv? No teadagi Vaheriigi ajal ei tikkunud lüpsjad ise esindusorganisse, oli plaanimajandus oma kvootidega, mis nägi ette kui palju peab olema mingis „organis” ülemusi, kui palju treialeid. Aga nüüd? Advokaadiks ei saa enne vandeadvokaadi eksamite äraõiendamist, sama lugu kohtunike, notarite ja mitmete teiste elualade esindajatega, kes „riigi asja ajavad” või riigiga asja ajavad. Tule Seesamune sealtsamusest appi, isegi kutseline maakler, kes vahendab teile paarisaja eurotugrikulist üüritehingut, on kutselise maakleri nimetuse saamiseks, karmi koolituse kadalipu läbinud, eksamid ära õiendanud ja nüüd need, kelle kätte me usaldame igal aastal kümnekonna miljardi euroni kasutamise ja meie elu reguleerivate seaduste vastuvõtmise, siis siin kvalifikatsiooni vaja ei ole. Et teeme katse eksituse meetodil? Vaatame, kuidas välja tuleb? Harjutame nagu rattasõitu? Algul kuku(tab), küll pikapeale midagi ikka välja tuleb. Peab olema vaid rahva tahe, pidukonna heakskiit ja … kogu lugu. Demokraatia? Ilmselt. Kuid kas selle parim vorm?

Enne vastutus, siis õigus

Tõeline demokraatia toimib ju niiviisi, et õigused ja vastutus, kohustused ja  õigused on tasakaalus. Pluss veel suur annus pühendumist. Või olen ma midagi valesti aru saanud? Eksitustega Seadusandja töös ei järgne ju vastutust. Miljonid võivad põlevad ereda leegiga, kuid see on vaid … poliitika. Kui pole vastutust … Jah, mis siis on , kui pole vastutust? Vohav karistamatuse tunne? Ülbus? Vaadake jälle kord sedasama apteekide asutamise piirangute seaduse lugu. Kõigepealt tehti paari seadusandja „isikliku initsiatiivi” baasil piirang (muide see seaduseelnõu ei tulnud läbi täitevvõimu ehk VV kaudu, enamgi veel kogu asjaomane struktuur oli sellise lapsikuse vastu), mida mitte keegi ei tahtnud, sest majandus niimoodi ei toimi. Käsukorras. Siis veeti seda , vabandage väga väljenduse eest, „tatti” dr Riigi tasandil seitse aastat, küll Konkurentsiameti analüüside, Õiguskantsleri tormilise tegevuse, Riigikogu allumatuse ja Riigikohtu otsusega ikka edasi ja edasi, nagu hullu lõppematut unenägu. Tulemus: tulemuseks on üüratu hulk ärapõletatud töötunde (raha) dr Riigi tasandil ja veelgi suurem raha sunnitud põletamine ettevõtluse poolt Nüüd kui kõike peab veelkord ümber seadistama, peavad ettevõtjad jälle kord panustama raha turu muutustega toimetulekuks.  Apteegiküsimusega suudeti tekitada lausa Põhiseaduslik kriis, kuna Riigikogu ei allunud Riigikohtu otsusele ja … Millist kasu on kogu sellest segapuntrast saanud Inimesekesed? Õige, ei mingit ja kõike seda seepärast, et esiteks paar seadusandjat tahtsid teha head (või ennast upitada), kuid ei vallanud majandusloogikat, teiseks, ülejäänud saadikud ei viitsinud süveneda õigusloogikasse ja selle võimalikku vastuollu Põhiseadusega. Aga, kui need Inimesekesed oleksid enne „posti otsa saamist” koolitust saanud, oleks ju miljoneid kokku hoitud. Või mis? Vähemalt puhtam ja kuivem tunne oleks olnud nagu väidab tuntud mähkmereklaam. Mnjah, imelikud on need maailma asjad mõne euroni pärast veame Inimesekesi aastaid läbi kohtute, kuid miljoneid põletades poleks nagu kellegi asi. Äh, las põleb.

Põhiline võimu seadus ehk kes on kõrgeima võimu võim?

Järgnevat arutlust ärge võtke väga tõsiselt. See on vaid üks paralleelmaailma lustkil või mitte nii lustlik käsitlus. Apteekide kohtusaaga tekitab omaette Põhiseadusliku küsimuse. Kui kõrgemaks võimuks on rahvas ja Riigikogu esindab teda volituse alusel, sest meil on demokraatlik parlamentaarne vaba riik, siis kuidas on võimalik, et rahva esinduskogu on rikkunud kõige põhilisemat seadust. Lausa kurjalt tarvitanud seda seadust. Mnjah, mõtlema panev – Seadusandja, kui seaduserikkuja. Seadusandja kui seadusrikkuja, kelle rikkumisele ei järgne mitte midagi peale veel rohkema õhu võngutamise? Seadusandja töö seaduslikkuse kontrolliks on seesama Põhiline seadus määranud ka kvaliteediosakonna – EV Presidendi, kes vaatab läbi selle, et seadusandja töö oleks Põhiseaduse pärane ja kuulutab selle välja. Iseenesest on see vajalik etapp, sest nagu eelnevalt saime aru, Inimesekene on ekslik. Ikka juhtub, et midagi läheb meelest ära või ei pane tähele. Justkui kõik klapib. Nii see võikski jääda, kuid ei, see oleks liiga lihtne. Elu on aga keeruline, see koosneb huvidest, … paljudest huvidest. Paljudest erisuunalistest huvidest. Lausa vastandlikest huvidest. Varem või hiljem tekkib kellelgi huvi, harilikult isiklik huvi, tõlgendad seadusekest veidi teistmoodi ja … Ja mida ta siis teeb? Muidugi esitab kaebuse Õiguskantslerile. No, et hull lugu küll, kuid tema põhilisi  (ellujäämise) õigusi on rikutud. Rängalt rikutud. Õiguskantsler kaeb asja ja teeb otsuse, et Seadusandja kurinahk ongi Põhiseadust kurjalt tarvitanud. Või siis … ei ole. Kujutate ette, meie maa 101 parimat tütart „und” poega istuvad mäepeal tagaotsi laiaks ja kurjalt tarvitavad Põhiseadust. Pluss veel kogu sinna juurde käiv kõrgjuriidiline personal nagu nõunikud jne. Siis veel liitub sellega oru st. Kadrioru kontor ja ka kurjalt tarvitab, kõige näotumal moel, sedasama Põhiseadust kuna ei jätnud seda kuritarvidust välja kuulutamata. No ja kui vaadata protsessi retrospektiivselt, siis, tule Seesamune sealtsamusest appi, enne kõiki on Põhiseadust julmalt ja kurjalt tarvitanud VV ja kõik ministeeriumid, kogu Pilvepiir, rida ameteid, maakondi ja omavalitsus-, kutse-, ja ametiliite. Mitte keegi nendest sadadest kõrgkvalifikatsiooniga juristidest ja muidu tublidest Inimesekestest pole sellel pikal seadusloome protsessi teel märganud vastuolu Põhiseadusega? Kuid üks märkas. Õigus! Õiguskantsler. Kui nüüd Riigikohus ka märkab, et Põhiseadust on kurjalt tarvitatud, siis peab Seadusandja seaduse ära muutma. Õige kah! Kuhu me niiviisi jõuame, kui tarvitme kurjalt põhilist seadust. Kuid mind jääb teatud kihelus hinge, et meil ei ole kõrgema võimu esindajaks mitte rahvas, nagu määrab seesama ajutiselt kurjalt tarvitatud Põhiseadus vaid … kohus. Riigikohus? Nojah, selle kandi pealt vaadates tundub, et Seadusandjat polegi vaja, piisab riigikohtust ja õiguskantslerist. Sest, kui Seadusandja ei ole Seadusandja vaid faktiliselt  on Seadusandjaks ametimehed õigusmajast ja kohtumajast, siis milleks meile üldse Seadusandja? Kas ainult selleks, et kohtumaja saaks Seadusandjale nina peale visata, et ta on nii tobu, et ei oska tõlgendada isegi iseenese poolt vastu võtud seadusei? Huuu!  Kuidas seda riiki siis nimetada? Võib-olla Õiguskohtu riik? Või … Ja, et pilt oleks täielik siis keerame veel vinti peale: me teame, et ministeeriumid ei oska hankeid korraldad, selles osas on kõige terasem prokuratuur, paneme prokuratuuri riigihankeid korraldama, sealt pole enam kauge mõtteke, et nad võiksid üldse kogu ministeeriumide töö üle võtta. VV tööd oskab aruannete järgi kõige paremini organiseerida Riigikontrollile, igatahes on nende analüüsid tuumakamad, kui Pilvepiiri arengukavad. Seega Riigikontrollile võikski panna valitsuse ülesanded. Kokkuhoid missugune. Oeh, loodetavasti saite aru, et see viimane oli lihtsalt ülevõlli lora. Et teid lõbustada.

No näete nüüd, miks ma räägin seadusandjateks pürgijate koolitamise vajadusest. Sellise ürglihtsa näitega nagu oli „apteegisaaga”, mis kujunes/kujundati lausa põhiseaduslikuks küsimuseks, peaks kõigil olema selge, et seadusandja töös ei ole mitte midagi kerget. Teha seda kõike koolituseta, … puusalt tulistades? Ei usu, et sellest head nahka saaks.

Pruutpaari kokkupanek

Kui keegi nüüd arvab, et tühja neist valimistest, valitavatest ja lubadustes, lasta kõik see pundis allavett 5 senti/tk, siis on ta täiesti valesti sammuma asutanud. Mäletate, eelnevalt käsitlesime valimist, kui väga tähtsat protsessi – oma sünnipäraste õiguste loovutamist usaldusväärsele Inimesekesele? Vaadake, kui te valimistes ei osale, siis … Siis valitakse teie eest ja teie saate seda, ... mida teised tahavad. Tulemus on see, et teie soove keegi ei arvestagi. Või õigemini, mida arvesta, neid ei teatagi, ... isegi ei aimata. Te olete ju oma tahtest loobunud. Vabatahtlikult. Ja pole üldse tähtis, kas te tegite seda protestiks või lihtsalt laiskusest. Lõpptulemus on üks, te loobusite oma tahtest. Siis on hilja viriseda, et „Ma ju … Mulle ju … Kas me sellist …” Valimised on nagu pruutpaari kokku panek, tseremoonial küsitakse kas kellelgi on midagi selle liidu vast? Kui küsimise ajal ei ole vastuväiteid, ärgu pärast „kobisegu”! Vaat niimoodi. Kõik valima! Mnjah, ja jällegi üht analoogi kasutades, ärge pärast kurtke, et teie „peika” lubas teile tähed ja kuu ning, et ta on „Apollo” astronaut (programm, mis on ammu lõpetatud). Ärge süüdistage selles stiilis „ kas me sellist … eee … peikat tahtsimegi?”, te olete ise teinud oma valikud ja kui lubatud palgatõus ja pensionilisa asenduvad millegi vähem luulelisega, näiteks ostujõu langusega, siis  teate, et valik on vale.

 

Järgneb …

Targutusi:

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 64 „Panganduse ülempreestrid võivad kõrvalise isiku analüüsi mängleva kergusega kõlbmatuks kuulutada. Isegi kui mul on õigus, võivad nad tõestada, et eksin. Üldiselt kehtib reegel et eales ei tasu vaielda beebide, taksojuhtide ja jumalaga: sellest pole mingit kasu, isegi kui sul on õigus. Sellesse nimekirja võib lisada kindlustusametnikud, finantseksperdid ja muud tehnilised asjatundjad: ära mõtlegi nende lemmikteemal vaidlust alustada.”

Lk 79 „Mõjuvõimu loovutamine on nagu delegeerimine. Sa võid delegeerida võimu, kuid mitte vastutust. Sellegipoolest muudad oma rolli olemust. Sinu väärtus ei seisne enam käsutamises, valitsemises, mõõtmises ja hindamises. Sinu väärtus avaldub toetamises, juhendamises, poliitiliste ummikseisude klaarimises, ressursside tagamises ning teiste huvirühmadega, näiteks tippjuhtidega lävimises. Teisisõnu lood uue rolli, kus annad meeskonnale reaalset lisaväärtust, selle asemel et moodustada järjekordne bürokraatiakiht. Mõjuvõimu delegeerimine ei laasta juhtkonda, vaid suurendab selle osatähtsust.”

E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999

Lk 81 „”Alex, kas sa tead, kui palju tippjuhte unustab, et nende firma eesmärk on teenida raha? Nad pühenduvad tootmisele, kuludele, strateegiatele _ ja unustavad väga tihti ära, et need on ainult vahendid, mitte eesmärgid. (…) Mõnikord tundub, et tippjuhtkond unustab ära, et see pole nende firma, vaid aktsionäride oma.””.

„ Mõnikord teeb juhtkond vale otsuse, sinna ei saa midagi parata. Aga kui nad hakkavad oma halbu otsuseid kaitsma, siis me peame vahele astuma. See on meie töö. Tuleta meelde, et eesmärk on raha teenida.”

J. Grisham „Väljapressija” Varrak” 2013

„Ehkki Frostburg  on ametlikult laager, on see siiski vangla ja siin on palju pingeid.  Üks kõige olulisemaid etiketireegleid on respekt üksteise ruumivajaduse suhtes. Ära kunagi järjekorras vahele tule. Ära kunagi küünita millegi järele. Kui vajad soola või pipart, palu kellelgi neid ulatada.”

C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013

Lk 244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid  raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””

Lk 268” „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.””