Rahvahariduse
kiituseks
Vaatasin
ühel õhtul „viisurit”. Ehhee, hea saade oli – ETV „Foorumi” valimisdebatt
nimelt. Lubadusi tuli nagu „Vändrast saelaudu”. Nojah, pikemalt valitsemist
harjutanud erakondade esindajad olid tagasihoidlikumad, kuid eks nad tea ka
võimalusi paremini ja teiseks, eks nad pea ka olemasolevat olukorda kuidagi
põhjendama. Ei saa ju öelda, et vaat, teie kiusuks ei ole paremini teinud. Uustulnukad, vanad vihamehed ja tagavarapingi
püsikunded olid … julgemad. Kohe tunduvalt julgemad … lubama. Kuid ikkagi
„igavese õnne” retsepte oli igaühel varuks külluses. No tore on, kui
Inimesekesed tahavad head teha. Rõhuga sõnal „tahavad”. Nüüd on võimalus
nautida seda vahvat õhustikku terve kuu aega. Inimesekesed, hingake sügavalt
lubaduste ja julgete mõttepojukeste
värskendav/kosutavat õhustikku nii kaua, kuni see kestab. Eee … siis tuleb kevad ... jaanipäev ja ... jõulud ongi jälle käes.
Oeh,
pean ikka rohkem pingutama, pean ikka tõsiselt rohkem pingutama, et
Inimesekeste, ma ei ütleks isegi, et maailmamõistmist, selle lahutamist
muinasjutumaailmast, vaid lausa nende enese
alalhoiuinstinkti järele aidata. No vägisi kipuvad "head" tegema. Head tegemine on mitut moodi, „karu teene” stiilis head tegemist me ju teame? Või ei tea?
Ega tänapäeval pole midagi kindel, mida Inimesekesed teavad, mida ei tea, seepärast
olgu üle korratud, et selle väljendi all
mõistetakse olukorda, mil muinasjutukaru tahtis oma peremehele head teha ja
magamist segava kärbse eemalepeletamise katsel lömastas peremehe pea. Vaat
selline lugu. Karukene tahtis ju vaid head teha, ega ta midagi paha ei
kavatsenud, kuid nagu kõlab üks naabrite legendaarseks muutunud ütlus „Aga
välja tuli … „. Mina selliseid heategusid ei soovi. Samuti ei soovi ma, kui
raha, minu raha, teie raha, kulutatakse, kuidas seda öeldagi? Ilmselt
priiskavalt. See, et ühist raha tuleb tõhusalt kasutada, on minu kindel
positsioon ja on lihtsalt tervest mõistusest ja loendamatute esivanemate
kogemusest ammutatud ellujäämiskood. Niisama lihtne see minu jaoks ongi. On
vaid kaine arveametniku loogika. Esivanemate loogika. Kõik need, kes oma elu
teistmoodi seadsid, ilmselt ei elanud „talve” üle. Kuid ikka ja alati tekkib
neid, kes arvavad, et ehk” talve” ei tulegi, või kui tulebki, siis võib-olla
pääseb kellegi juurde manuliseks, seniks … lõbutseme vaid.
Kaksikvennad:
Jul & Val (jõulud ja valimised)
On
valimilubaduste aeg, unistuste aeg. Inimene peabki unistama, see on edasiviiv
jõud. Samas peab iga ühiskond, niisamuti nagu firmagi, leidma oma
võimete/vajaduste tasakaalupunkti. Väljalangemine tasakaalupunktist liig energiamahukate
või kõrvalteedele viivate unistuste tõttu on äärmiselt ohtlik.
See
soovide ja tegelikkuse lahknevus toob mulle alati meelde Vanaema Marie
kõrtsiloo. Lugu järgmine. Pimedal, külmal talveõhtul istunud mehed kõrtsis ja
rüübanud seda va humalamärjukest. Tuju juba üleva, hääl kõrgel ja ärplemine …
tõusvas taktis, kuni üks seltsiline lõi kõiki pahviks ütlusega, et tema tahab
nüüd ja kohe üle kõrtsi katuse hüpata. No seda järgnevat oh-hootamist ja
narritamist oli omajagu, kuni kuraasitajate vahel sündis teemakohane kihlvedu.
Kihlveo võidu hinnaks pidi olema korv õlut. Mindi siis robinal kõrtsiõue,
peakuraasitaja viskas kasuka maha ja hakkas hoogsalt manama: Ma tahan üle
kõrtsi katuse hüpata! Ma väga tahan üle kõrtsi katuse hüpata! Ma …” Ja nii
edasi. Ise koogutab hoogsalt. Väljas külm ilm ja külamehed muutunud kärsituks: „No
mis sa seal koogutad, hüppa ometi!”. Üritaja ajanud ennast seepeale sirgu ja
ütelnud: „Ehhee, ega ma hüpata lubanud, ma ütlesin, et TAHAN üle kõrtsikatuse
hüpata, millist tahet olen juba põhjalikult demonstreerinud ja teil järel katsuda
lasknud. Seega olen kihlveo võitnud ja korv õlut on minu. Vaat niimoodi”. Just,
just vaat niimoodi tunnen ka mina ennast mõningaid valimislubadusi kuulates.
Mõtlen, et vist „tahavad” üle „kõrtsikatuse hüpata”.
Seega
mõned lubadused panevad mõtlema. Oleksid justkui jumekad, kuid kui sügavamalt
järele mõelda, siis teevad kõhedaks. Pole ju väga palju möödas, kui me elasime
ühiskonnas, kus kõik oli odav, palju asju tasuta ja … kõigest oli puuduus..
Ideest
järel ja kõrvalmõjuni
Nii,
et uljaid ideid on küllaga, kuid andmeid järel ja kõrvalmõjude kohta napilt. Isegi
finantseerimisallikatest on lahjalt juttu või … pole need tõsiseltvõetavad.
Mõned neis ideedest jäävadki õhuvärinaks, kuid mõned kipuvad suure tõenäosusega
realiseeruma. Kõige sellest tulenevaga. Just sellesse ritta kuuluvad mõne muugi
ideepojukese seas, üle riigi tasuta ühistransport (ÜT) ja riiklikult toetatud
üürikorterite programm . Vaatad ettepanekutele peale ja tunduvad
inimsõbralikud, võib-olla isegi õilsad, kuid … kas see on jätkusuutlik
lahendus?. Me teeme midagi väga valesti, kui meie Inimesekesed ei ole
võimelised oma teenitud (rõhuga „oma teenitud”) raha eest sõitma ja elama. Meie
aga selle asemel, et oma majanduskeskkond tulu rohkendavaks muuta, tõsta
ettevõtlusjulgust ja kindlust , püüame igapäeva loomulikke teenuseid muuta … sotsiaalabi
teenusteks. Totaalselt. Seeläbi põlistades valesid arenguid? Miks? Selleks, et
see tundub kõige lihtsam? Mugavam? Vaadake, kui käredal talveõhtul rampväsinult
läbi tuisu tatsata, siis võib korraks hange puhkama heitmine ka olla ahvatlev
ja mugav, kuid sellel on fataalsed tagajärjed. „Mugavus” hangeunes ja „mugavad” jätkusuutmatud
lahendused majanduses st ühiskonna töö korralduses, mõlemad need lõppevad
fataalselt ja üldse mitte mugavalt. Seepärast oleks PoliitInimesekeste
ülesandeks näidata eeskuju edasirühkimiseks, isegi kui meie ja ka nemad on
rampväsinud, meid kõiki innustada, kui vaja siis ka kannustada, mitte laulda
meile unelaulu. Prrr!. Seega Sina Vahekohtunik, nõua, et igas Ideekomplektis
peavad olema ka järel- ja kõrvalmõjude analüüs. Kuidas me teame otsustada (ärge
unustage, et esitate firma üldkoosolekule oma äriplaani), kas teie ideed „tootmisse”
lasta või mitte?
Riiklik
vorstivabrik?
Lubadused
jaotuvad „poliitlubalas” laias laastus kaheks: ühed on sellised, et me anname
teile palkasid/toetusi/pensione juurde ja teised on sellised, et Dr Riik sekkub
mingis sektoris otseselt majandusse ja teeb paremini, tunduvalt paremini, kui
ettevõtjad. Esimesed lubadused on vaid ühise ja üldise ressursi ümberjagamine, ühiskonna
jõukust mitterohendav ja sellel ma peatuda ei tahaks, see rohkem
Poliitinimesekeste labraka-tabraka. Kuid otsesest dr Riigi sekkumise
lubadustest (ähvardusest?) on, nagu eespool märkisin, silma hakanud kaks
valdkonda: üürikorteri turule sisenemine ja tasuta ühistransport üle maa. Ehee, kakskümmend viis aastat tagasi lauldi,
et maa tuleb täita lastega, nüüd siis maa tuleb täita tasuta ühistranspordiga
ja riigi üürikorteritega. Ütleme, et soovides, lubadustes ja tulemustes on,
kuidas seda viisakamalt öeldagi, … muutus või oli see õige sõna mutatsioon
tekkinud. Või ideede inflatsioon? Ei
tea.
Milleks meile riiklik sekkumine? Kas ÜT firmad
ei oska vedada reisijaid või ehitajad ei oska kortereid ehitada? Oskavad ju! Kallis?
Kuid ka kingad, juust ja vorst on osale Inimesekestele ka kallid, võib-olla ei
oska vorstmeistrid varsti ka vorsti teha, tuleb teha … riigivorstid. Teeme
üldise õnne nimel „odavat riigivorsti”? Oot, oot see meil juba oli. See oli
siis, kui kiluvõileibadele ja jahuussidele
tehti riiklikke hindu. See tee osutus hukatuslikuks, sest valed hinnad andsid vale hinnasignaali. Vale signaal tekitab
jällegi vääras suunas arengut majanduses. Vale areng majanduses viib …
vaesumiseni, … üldise vaesumiseni.
Müügilegendid
„Tasuta”
asju ja „odavaid” asju pole olema, kui mitte muinasjutte arvestada, need
maksavad kinni teised Inimesekesed. Seega mida ei ole, seda ei ole teps mitte.
Seda mida ei ole olemas, või on vaid osade Inimesekeste mõttemaailmas, seda püütakse
kirjeldada, nii … sünnivadki muinasjutud/müüdid. „Tasuta asjadega” käib alati
kaasas mingi õilistav müüt. Muidu see ei „müü”. Vahel tuletavad müüdipõhjendused meelde naljahammaste keerujuttu, kus üks küsib
teiselt, et „Kas sa tead, milleks lennukil propellerid on?”. Teine vastama
„Muidugi, selleks, et pilootidele tuult puhuda.” „???. Kas ise mõtlesid
välja?”, „Ei, kinos nägin, nii kui propellerid seisma jäid, nii piloodid higistama
hakkasid!”. Ja-ah, tore põhjusliku seosetuse näide.
No
nii, vaagime üht põhjendust. Korteriüür
pidi olema kallis isegi … õpetajatele. Ega see odav ei ole , kuid millal siis
elamine odav on olnud? Kas Vaheriigi aja ühiskorteri neli tuba, viiele perele
ja neljale põlvkonnale oli odav? Minu kogemus ütleb, et see oli … ebamugavus,
mitte odavus. Kuid kui „riigi üürikorterite” ehitamise põhjenduseks tuua „kurblik” näide, et kaks rikkaima valla
õpetajat läksid Soome koristajateks, sest nad ei jõudnud oma palga eest endale
korterit üürida, siis see põhjendus … lihtsalt jahmatab. Täitsa Propeller!. Kui
te nüüd eelneva mõttepojakese tõlgiksite, siis on asjaolud niimoodi, et rikkaim
vald (vald on ju koolipidaja) ei maksa oma õpetajatele jätkusuutlikku palka.
Õige? Või mis koolipidaja see vald ikkagi on, ta rohkem „vahelao korrapidaja”,
sest raha tuleb ju Dr Riigilt. Niisiis selle asemel, et meie lugupeetavad
õpetajatele, meie tuleviku loojatele, maksta väärika töö viljana, väärikat
palka, planeerime me neile sotsiaalabi korterit? Kerjakotti? Uskumatu. Niimoodi
loome vabade väärikate kodanike asemele sõltlaste kihti, kes omakorda hakkavad
õpetama välja järgnevaid sõltlasi. Me kõik anname lastele edasi oma kogemust,
millist kogemust annab edasi õpetaja, kellele ei maksta väärikat palka? Selleks,
et üürida endale väärt korteri koduvallas või lausa pealinnas, ei pea tegema
mingi riigi poolset hookus-pookust, rikkuma turgu, tekitama sõltlasi. Tuleb
vaid maksta tegelikult väärt töö eest väärt palka. Muide kordan üle, et
tegemist ei ole mingite „pahade” ettevõtjate palgalistega vaid
riigipalgalistega.
Järel
ja kõrvalmõjud
Mnjah,
minnes „odavate riigikorterite” teed, toodame veel juurde veel ühe sektori, kus
õigete võtetega turg areneks, kuid lihtsustatud „head tegemisega” tekitame
lisakoormuse eelarvele … aegade lõpuni.
Selle
tehingu tulemusena ei tea me enam: milline on õige õpetaja töö hind, milline on
õige üürihind, milline on korteri hind, suureneb koormus eelarvele, suureneb
bürokraatia, suureneb korruptsioonioht.
Illusioon
tasuta transpordist
Ka
tasuta ülemaaline ühistranspordi lubamine tundub esmapilgul päris jumekas mõttepojukene, kuid kui süveneda … Kallis
värk. Üüratult kallis värk. Ühistransport on ühiskonda siduv majandusvaldkond.
„Tasuta” ÜT on mõeldav (kuid mitte soovitatav), siis, kui meil on välja
mõeldud, kuidas väheneva ja vananeva elanikkonnaga alal, mis on sattumas
maksulõksu, suudetakse genereerida
vägevat ettevõtlustulu. Vaid siis on see võimalik, igal muul juhul on
see meie laste tulevikuväljavaadete ahendamine.
Kes maksab
Mul oli möödunud kevadel võimalus
esineda II Ühistranspordi konverentsil ettekandega „Kes maksab tulevikus?”. No
kui mulle seda teemat pakuti tundus see selline lihtne ja vähe aega nõudev
etteaste. No, kes ei teaks ühistranspordist … midagigi? Tuli välja, et edumeelsed vedajad on vahepeal
upitanud vana ühistranspordi primitiivteenuse, kui Inimesekeste veo punktist A
punkti B ( mitte segi ajada P punktiga), uuele kvaliteeditasandile, pakkudes Inimesekesele
keskkonda ehk nauditavust. Vahva. Sellele aitas omajagu kaasa ka järgnev uute
rongide tulek. Ühesõnaga, ühistransport kui primitiivteenus oli mitmelgi pool
muutunud ühiseks tranaspordika, kui kvaliteetteenuseks. Nii, et minu esialgne
arvamus ettekande lihtsusest … eee … ei arvanud ära! No võib-olla olin ma liiga
noriv enese suhtes, kuid see paarikümne minutine ettekanne nõudis mult üle
paari kuu tihedat mõttetööd ja olukorra analüüsi. Mnjah, kui vaadata kõiki
arenguvektoreid lähtudes ettekande pealkirjast, ehk kes maksab tulevikus, siis uuri ja analüüsi
mis pidi tahes, mitte midagi muud ei jää üle, kui igaüks ise peab oma sõidud
kinni maksma. Ühiskonna tugi saab olla vaid väga piiratud arvule Inimesekestest
või väga erilisteks olukordadeks. Ehk üle korrates vana rätsepmeistri ütlust
küsimise peale, mis sellest riidest ka saab : „ Kui riie annab välja, siis
teeme ülikonna, kui ei anna välja teeme taskuräti!”. Vaat niimoodi, meil on
just taskurätiku jagu riiet, nii et pole vaja hullutada Inimesekesi, et teeme
tasuta teile Ülikonna … või kaks ja kui meid valitakse, siis ka mantli ja
sulgedega kübara … koos vilede ja tuledega. See on kuidas seda viisakamalt väljendadagi,
kui ei taha kasutada negatiivse varjundiga valetamist? Vist muinasjutt. Lihtsalt
riie ei anna välja. Nii ka tasuta ÜT-ga. Tasuta ÜT ei kuulu kulutuse
tähtsuselt, ütleme nii, et prioriteetide ülaossa.
Niisiis …
Lööme mootori käima ja kaeme „perra”
meie olukorda. Lugesin millalgi „seitungist”, et pensionäride arv ületas (maagilise?)
400 tuh piirimaa ja moodustab üle 30% elanikkonnast. Õnnitlen, elu on läinud
paremaks, pikemaks. Mitte ainult meil, UK teadlased on välja arvestanud et
tänane UK mees peaks töötama 80 eluaastani, et olla samades tingimustes , kui
pensionisüsteem käivitati. Nojah, suure tõenäosusega ta ei elagi selleni. 20
saj alguses elasid ka vähesed pensionini. See pani mind mõtlema süsteemis
"kes maksab" … praegu. Mitte tulevikus, vaid tänasel päeval. Vaatasin statistikaameti
andmetest ja meil on 0-25 aastaseid inimesi ca 362 tuh, 60-85+ 320 tuh inimest,
kokku seega ca 682 tuh inimest. Siia lisandub ca 98 tuh töövõimetuspensionääri
ja 431 tuh Tallinna elanikku. Kõik need Inimesekesed saavad soodustusi ÜT-s
suuremal või vähemal määral. Nüüd "suure ringi" küsimus:
Kui palju 1,28 milj inimesest
maksavad otseselt ÜT eest? Saame soodustusi ja saame „tasuta”, kuid … ei
märkagi seda. Isegi ei tea, et naabrimees õilishing minu rongi või bussisõidu
või elektriauto kinni maksab.
Kõik need kategooriad saavad kas
täielikult "tasuta" või soodustustega sõita. Neid ei saa küll
summeerida, kuid kui arvestada, et osa kategooriaid saavad tasuta osa
allahindlusega vedajate endi äriplaanist, lähtudes näit vanurid ja noored (-50%
pileti hinnast) siis olukord on üpris omapärane ja seda vaid pileti ostmise
korral. Siia tuleb lugeda lisaks nn baasdotatsioon: raudteel 80% ja maakonna-valla
liinidel kohati 60-70%.
Seega
…. Natukene veel ja meil ongi tasuta ÜT. Mnjah, küsimus on ainult, kas selline ÜT, selle korraldus on jätkusuutlik ja
kas see on nauditav. Või on individuaaltransport kõik üle võtnud, kuid see
võtab üle kui: graafikud ei ole piisavalt tihedad, ÜT väljub valel ajal valest
kohast valesse kohta, sõit ei ole piisavalt kiire ja sõit ei ole nauditav.
Rakverre
… autoga
Ma
olen kaugel sellest, et ÜT peaks totaalselt olema turutoimeline, on terve rida
tegevusi, mis oleksid kohased Dr Riigile ohjata. Näiteks ÜT teatud
koordineerimine. ÜT on mahukaubandus. See on samamoodi nagu looduses suured
jõed saavad alguse ojadest ja allikatest. Samuti saab kogu ÜT, kui
mahukaubandus alguse maakonna ja vallatasandi vedudest. ÜT saab alguse just küladest inimeste „kättesaamisest”. Vaid
niimoodi, et neil on näiteks „külaringi kasutades” võimalik mugavamalt reisida
ÜT-ga, kui oma autoga, tekkib ÜT täiendav maht autode arvelt. „Külaring” on ühe
mõttetalgu sünnitatud idee sellest, et
lõppeatustes võiks aidata korraldada Inimesekeste kohale ja laialivedu nagu
vanasti olid meiereide piimaringid. Koordineerimise all pean silmas teist
mahukaubanduslikku elementi, ehk reisijaid jätkub vedajatele täpselt nii palju
kui on nõudlust. Üks näide. Käisin millalgi kaunis Virumaa vallakeskuses
mõttetalguid läbi viimas. Tubli vald oli, selline aktiivne ja krapsamas.
Kohalikud Inimesekesed tegid ise omaalgatuslikult uskumatult palju asju. Ja
tegid hästi. Teate, kui hea tunne oli, et tegelik elu on tunduvalt parem, kui
pealinna virisejate koori maalitud hall-nutune hägupilt. Juttu tuli ka
liikumisvõimalustest. Niisiis olukord: Virumaa vallakeskuses käib maakonnaliin,
vallabuss, koolibuss, „saekaatribuss” ja siis veel mingi firma buss, ning
inimesed sõidavad Rakverre …. Autoga. Paradoks: viis vedajat, kuid Maakonnalinna
sõita ei saa. Miks? Maakonnaliiniga saaks, kuid ei saa tagasi, vallabussiga
saab vaid valla elanik, koolibussiga ja saekaatribussiga saavad sõita vaid kas
koolilapsed või saekaatristid. Tulemus on tulemusetus. Üks vedaja võiks
Inimesekesed ära vedada ilmselt kahjumita või väikese dotatsiooniga, kuid viie
jaoks pole lihtsalt ressurssi – Inimesekesi. Kõik toodavad kahjumit. Vaat seda ma silmas
peangi, et siin peab olema mingi koordineeritus. Konkurents on tore mehhanism,
kuid see on vaid vahend, mitte eesmärk. Pealegi võimaldaks koordineeritus
kasutada paremini ära meie ülidefitsiitset ja kallist ressurssi, ehk
bussijuhte. Sellisel juhul ei oleks mõeldav olukord, mil juht läheb kell kuus
hommikul kodunt välja ja tuleb õhtul kell üksteist koju, saades kirja vaid
poolteist tundi tööaega, sest ülejäänud aja seisis ta vallapiiri umbpeatuses
suure kivi juures. See on raiskamine.
Sisseastumistasu
Praegune
reisijatevedu võib mitut moodi liigitada, kuid rahastamise järgi on meil
kommertsliinid, mis toimivad kogutud piletitulust lähtudes ja avaliku
teenindamise liinid (ATL), milledest
pileti ostja maksab kinni vaid 20-30% sõidu maksumusest. Kui võrrelda taksoga,
siis tänapäeva ÜT ATL reisija maksab piltlikult kinni vaid rongi/bussi … istumise
tasu, sõidu maksavad kinni teised, enamasti need, kes ei sõida. Seega meil ongi
juba vale hinnasignaal, kõigest sellest johtuvaga. Kas võimendada seda
valesignaali?
„Ämmale”
meeldimisest
Kommertsturul
tagame teenuse toimimise meie, reisijad,
ise oma tegevusega. See on nagu
valimistel osalemine, ostes pileti hääletame me selle või teise vedaja
toote poolt, selle poolt, kas see toode meile meeldib või mitte. Ehhee, peaaegu
nagu Riigikogu valimised. Meie tegevusest, meie tänust, oleneb vedaja hea käekäik.
Seetõttu püüab vedaja teha kõik enesest oleneva, et meile meeldida. Hoopis
teine on olukord seal, kus turg ei toimi ja turgu püüab imiteerida Dr Riik
avaliku teenindamise lepingute kaudu. Seal ei pea vedaja meeldima mitte
reisijale, vaid … hanke korraldajale. Kuid see on hoopis teine asi, siin ei
toimi otsest sidet vedaja, tema teenuse ja reisija vahel. Vedaja ei pea
meeldima reisijale. Reisija ei piitsuta vedajat, ei karista teda kehva teenuse
eest. Siin püüab ametnik oma kõige paremate teadmiste ja tunnete piires ära arvata,
mida tema arvates reisija võiks tahta (piiratud rahaliste vahendite
tingimustes). Seega kommertsvedu ja ATL mõjutavad hoopis erinevad mehhanismid.
Piltlikult öeldes, kui kommertsvedudes teeb peigmees kõik, et meeldida
pruudile, püüdes aimata tema igat soovi, avades uksi, lauldes serenaadi, tuues
lilli, siis ATL puhul püütakse meeldida ämmale. Mnjah, kas te tehete ämmaga
„semmida”? Ämmale sumedas suveõhtus serenaadi lõõritada? Ei taha? Muidugi. Sama
on ka ÜT-s, kui me seame endale valed eesmärgid, siis saame ikka kehvema
tulemuse. Kui „ämm” seab hangetel noorpaari ehk vedajate ette valed eesmärgid,
siis sellisest protsessist midagi asja ka ei saa. Maakonnaliikluses on valed eesmärgid
st. mitte nauditava teenuse pakkumine, vaid odavalt "ära vedamise"
vähempakkumine turu tapnud. Praktiliselt ei voola selles süsteemis enam
elumahlad, vaid puhas sapp. Seda rada mööda edasi minnes tapame ka surnud turu
ehk isegi ämmale ei püüa keegi enam meeldida.
Siinkohal
meenub mulle Tim Harfordi ütlus („Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk 228), et „Turu suutlikkust on
alahinnatud … Samas on iga õnnestunud tehing siiski midagi märkimisväärset –
see on võhivõõra inimese tunnustus sinu tööle.” Just, just, see on hinnang ehk
see on võimalus ennast ja teiste tehtut tegelikkuses võrrelda ehk just see on
üks konkurentsi põhielemente, arengumootoreid. Kommertsveos luuakse iga päev
homset, iga ostuga toimub vedaja ja tarbija partnerlus, mõlemal on toote
loomisel omaosalus ja omavastutus. ATL toimub järelreageerimine tekkinud
olukorrale, päästepaat luhtunud turule. See on vaid abivahend. Mõeldes homsele
ja toimivale turule peaksime mõtlema meetmetele, mis aitaks vedajatel ATL liine
sõita kommertsliinideks, aga mitte vastupidi, läbi „tasuta” ÜT suurendada ÜT
kulutusi ühiskonnale. Nagu on näidanud teiste maade praktika, viib see omakorda
teenuse kvaliteedi langusele, mis omakorda … Õige, see viib reisijate arvu
vähenemisele, mis omakorda … Õige, see viib kvaliteedi langusele. Ja niimoodi
mööda allakäigu spiraali pikeerides kuni fataalse kokkupuutepunktini.
Käsulaudadest
ka
Muide
Ühistranspordi seaduses (§3)on kirjutatud, et ÜT
kavandamise ja korraldamise eesmärk on: vähendada ühiskonna kulutusi
transpordile. Just, just ühiskonna kulutusi, mitte üksikindiviidi kulutusi läbi
dotatsioonide kasvu. Kuidas võiksid ühiskonna kulutused väheneda tasuta ÜT puhul?
Ja siis veel EL Valge Raamat, mis sedastab, et: Õigete hindade kindlaksmääramine ja
moonutuste vältimine, tähtis osa hinnasignaalidel. Transporditasud ja
-maksud tuleb ümber kujundada nii, et rohkem kohaldataks põhimõtteid „saastaja
maksab” ja „kasutaja maksab”. Suurem sotsiaal-majanduslik kasu ja positiivne
välismõju õigustavad mõningast riiklikku
rahastamist, kuid tulevikus peaksid kasutajad maksma kinni praegusest
suurema osa transpordikuludest.
Jällegi
jääb arusaamatuks kuidas sellesse pilti sobib tasuta ÜT? Kas selle käsulaua
eitamine võiks viia lisaks dotatsioonide suurenemisele ka mingil ajal
perioodilise trahvini EL kaukasse?
Tulevik
Põhjanaabrid
on juba tükk aega tagasi adunud olukorra sügavaid muutusi, elanikkonna
vähenemine, vananemine ja osade piirkondade tühjenemine (kas tuleb tuttav
ette?) ning formuleerinud oma tegevused nn Transpordirevolutsioonis ja Transpordi
arengukavades. Sellel on kaks lihtsat alustala: vähemaga rohkem ja kõige
keskmes on inimene. Inimese vajadusi püütakse maksimaalselt rahuldad, kaasates
teda nii reisijana, kui ettevõtjana uute toodete väljaarendamisse. Vahva!
Mida peaksime meie siis tegema, et oma väheste
ressursside juures saavutada maksimaalset tulemust? Konkurents? Kindlasti. Kuid
konkurents peab olema selline, mis aitab ettevõtlusel areneda . Isegi konkurentsiks on vaja
tingimusi. Neid tingimusi peabki DR Riik looma, mitte tormama ise Piilupart
rongijuhiks või maakonnaliini bussijuhiks.
Müütidest
rääkides, siis tasuta ÜT käivitamise müüdiks on selline jutujada, et ÜT on nii
kallis, et Inimesekesed ei saa selle pärast tööle minna, kaugematesse
kohtadesse. No siin on sama loogika, mis eelneva üürikorterite ja vorstivabriku
puhulgi, et ÜT ei ole kallis, vaid tehakse töid, mille eest makstakse liiga
väikest palka. Muide, kuidas see
Inimesekene paremini tasuta ÜT tööle saab, kui see tasuta „liikur” väljub endiselt
valel ajal, valest kohast, valesse kohta? Õige ta ei saagi. Nii või teisiti
langeb see Inimesekene kehva ÜT korral selle tarvitajate ringist välja. Muide
väljalangemise piir on üllatavalt … eee …
mittesuur.
Riigi
ülesanne ei ole mitte dotatsioonilüpsi korraldamine, tasuta ÜT korraldamine,
vaid tuhanded väikesed korralduslikud liigutused, mis esiteks: parandavad kogu
majanduskeskkonda ja teiseks, suurendavad reisijate arvu (õiged liinid, õigel
ajal, lõpppeatustes transpordiringide stimuleerimine, tegevuste
koordineerimine, töösuhtepiletid, ratta mugav transport ÜT-s, stiimulite
loomine vedajatele, kes suudavad dotatsiooniliini sõita kasumisse, liini lõpus
transpordiringi loomisele kaasaaitamine
jne). Veelkord, ÜT on mahukaubandus, just sellised väikesed sammud
aitavad kasvatada reisijate arvu, sujuvust, mugavust, ühtlasi vähendada
dotatsioonivajadust.
Mnjah,
ütlete, et keeruline? Et kõik need tuhanded pisiasjad on keerulised teha? Õige,
see on keeruline ja vajab visa tööd ning pühendumist, kuid lõppkokkuvõttes on
see tunduvalt mõistlikum/mugavam, kui hanges fataalunne suikuda.
Tasuta ÜT kõrval
ja järelmõjudest: teenuse kvaliteet langeb, ÜT osatähtsus väheneb, suureneb
dotatsiooni vajadus, suureneb koormus dr Riigile ehk bürokraatia kasv, süveneb
bussijuhtide defitsiit, halveneb kogu regionaalpoliitiline maastik
Tõsiasjadest
üldiselt
-Tänapäeval
ei ole enam piisav, kui keegi saab oma alal hakkama, tänapäeva maailm on
mänguline, mis eeldab ka uuelaadse teenuse pakkumist. Tänapäeva inimene ei
rahuldu vaid lihtsa teenusega, vaid tahab keskkonda. Uue aja väljakutse ongi,
kuidas luua teenuseid, kui keskkonda: keskkonda tööks, keskkonda ajaviiteks,
suhtluskeskkonda. Uus teenus annab tarbijale hindamatu väärtuse – lisaaja ja
mugavuse
-
„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles
vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik
hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna
tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu
seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist
Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja
võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.” („Megamuutus: Maailm aastal 2050” lk 170). Milliseid
riigi funktsiooni me oleme valmis hülgama, kui teeme valesid valikuid?
-Igat
otsust tehes peame mõtlema ühiskonna võimalustele seda välja kannatada ja leida
tasakaalupunkt. Tunnistama tõsiasju. Statistikaameti prognoosi kohaselt
väheneb Eesti rahvaarv järgmise ligi 30
aasta jooksul 125 000 inimese võrra ning
2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest . Rahvastik vananeb tunduvalt. Praegu
on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava
kohta kolm tööealist.
Mida see jada meile ütleb? Millisteks Dr Riigi
põhifunktsioonide hülgamiseks oled valmis Sina austatav Vahekohtunik? Mulle
ütleb ülaltoodud arvujada, et viimane aeg on lõpetada kõikvõimalike iluasjadega
tegelemine ja alustada tegevustega
(mitte segi ajada „lubamisega üle kõrtsikatuse hüpata”), mis koosneb ühest
osast paratamatusest ( niikuinii suurenevad kulutused, pensionidele, ravile,
hooldusele) ja kümnest osast tuleviku ennetamises ( esmajärjekorras
tegevustele, et noored suudaksid edukalt selles muutunud maailmas hakkama
saada, maksimaalselt ja tõhusalt panustada nende oskustesse ja õigesse
haridusse). Sinna ma panustaksin. Just seal on Tasakaalupunkt. Ja nagu Vanaema
Marie ütles, „hunt mulle väänaku läbi kadaka põõsa kõveraga”, kui ma raiskaksin
kümnes osast tuleviku ennetamisest kas või kümnendiku „tasuta” hangeune peale.
Järgneb
…
Targutusi:
T.Clancy,
M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014
Lk
366 „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe
sõnaga: „Liiga hilja.”
V.Suvorov.
„Kõigi vastu” Tänapäv 2014
Lk
227 „Seltsimees Brežnev luges NLKP XXVI kongressil silpidena kokku seda, mida
referendid olid kirjutanud: ma-jan-dus peab o-le-ma ma-jan-dus-lik! Saal tagus
haigutust maha surudes harjumuspäraselt käsi kokku.”
R. M. Edsel,
B. Witter „Monumendimehed” Tänapäev 2013.:
lk 217 „Buss möödus laternapostile kleebitud
plakatist „Kui sõidad üksinda, siis sõidad koos Hitleriga.” See oli palve
kasutada ühistransporti või vähemalt jagada autot kaassõitjaga.
„Üsna
linlikus New Jersseys kasvatas igaüks tibatillukeses eesaias ube, porgandeid
kapsaid, nagu Eleanor Roosvelt Valge Maja
esisel muruväljaku. „Võiduaiad”, nõnda nende kohta öeldi.”
R.W.
Sonnenfeldt „Ma olin Nürnbergis”
LK 33.
„Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, kirjeldas ta
lõbusalt, kui kerge oli rahvast lollitada:
„Ei,
muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida
oma eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu?
Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas
ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid
ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik
diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna
täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on
rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi
ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.””
M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist”
Äripäev 2009
Lk 145 „ Jaguuda on hindikeelne sõna, mis
tähendab „kiire ja räpakas kohendus”.
„Kohalikud jakuudad – inimesed, kes oskavad
hästi asju parandada – ehitavad jaguda- autosid: puidust kärusid, mille
mootorid on pärit veepumpadest. Nende sõidukite halb omadus on 24 miiline
maksimaalne tunnikiirus ja pidevalt ülesütlevad pidurid. Hea külg on aga see,
et nende pealt ei pea maksma liiklusmaksu ja nende hind 1000 dollarit – on
selline, mida saavad endale lubada ka inimesed, kelle aastane sissetulek on
1700 dollarit.
Lk 175 „Meid edutatakse meie tegude eest.
Häda on selles, et lõppude lõpuks võib see, mida sa tead, olla vale,
vanamoodne, aegunud, kasutu ja koguni ohtlik.”
K. Le Billon „Kuidas Prantsuse laste kombel
sööma õppida.” Tänapäev 2014
Lk 25 Prantsuse psühholoogid ja
toitumisspetsialistid on süstemaatiliselt hinnanud, kui mitu korda peavad
lapsed uusi toite keskmiselt proovima, enne kui on nõus neid vabatahtlikult
sööma – keskmiselt seitse korda, kuid enamik kasvatusraamatuid soovitab
katsetamist jätkata 10-15 korrani. Tuleb välja, et sellal, kui mina eeldasin,
et minu lastele lihtsalt ei meeldi teatud liiki toidud, siis minu prantslastest
sõbrad eeldasid, et nende lapsed ei olnud seda toitu veel piisavalt palju kordi
proovinud, ja tavaliselt täitsid lapsed vanemate ootusi.”
No comments:
Post a Comment