Poliitilse looma söötmine Vol 5/8: Õppigem meistritelt

 

Läinud nädal,

Nüüd ka kaks,

Ei ole saanud

… targemaks.

Vaat selline luulerida tuli meelde, kui selle nädala Valimisstuudiot vaatates. Mõtlesin, et tuleb vahva huumorisaade, kuid ei arvanud ära. Varematel aastatel on see formaat üsna lustlik olnud. Mnjah, seekord ei olnud. Oli kurbik, kuid isegi selles olid mingid oma terakesed. Et olla positiivne, siis arenguruumi veel on. Rohkem ei tahagi täpsustada, kuid reklaamist, enesereklaamist, varjatud reklaamist ja silmi eest mustaks tegevast vastase (vaenlase?) reklaamist arutaks küll.

Nurgalõige

Teatavast on tuntud termin - kuldlõige. No selge, et kuldlõikega poliitreklaamide alal midagi teha ei ole. Hoopis levinum on nurgalõige, mis mõnede mängu uppunute arvates on kuldne lõige. Aga ei ole, on selline räpasevõitu kibeka järelmaiguga ollus. Ega ma hästi aru, ei saa, milleks need valimisreklaami keelud välja mõeldud on. Keela mispidi tahad, ikka leitakse mingi moodus „üle nurga” lõigata. Muidugi hellitaval nimetades - nurgalõige ise toob tervele reale Inimesekestele leiva lauale. Ei, ei mitte nurgalõike tegemise/nuputamise  spetsidelt, nemad saavad oma rahanatukese kätte nii või teisiti, vaid on mõned ametigrupid, millised võivad sellega lausa paar kuud oma tööaega „ära sisustada”.

Varjamatult varjatud

Esimene, kes meelde tuleb on massimeedikud. Vaadake juba kuu aega muud ei kuulegi, kui: kes, kuidas, millal ja miks … reklaamireegleid on eiranud.  Ja siin ongi see mõttekoht, kas nurgalõike reklaamist pasundamine … eee … pole mitte varjamatult varjatud reklaami tegemine. Kui kuskil ukse peal roigub mõne ärapeetud kandidaadi üleelusuurune kangelaskujutis, siis karastunud poekülastaja möödub sellest reklaami märkamata. See on nagu taust. Inimesekesed harjuvad kõigega. Kui ma töötasin kõrge mäe otsas, kontoris vaatega linnale, siis peale mingi aja möödumist, muutus see minu jaoks „tapeediks”. Taustapildiks noh! Olin harjunud vaatama linnavaadet, kui igapäevast, isegi tüütut tausta. Kliendid muidugi ahhetasid sisse astudes: „Oo, nii vahva vaade!”. Vaat, siis ma pöörasin kenale linnapildile küll tähelepanu. Sama ka poliitreklaamidega, me (vähemalt mina) ei märka neid, kui need on vähegi sündsal moel vormistatud, kuid kui õhtul „viisurist” lajatab seitse ja pool minutit järjepanu, siis … Siis on kaks võimalust: kas ma märkan oma üllatuseks ja pahameeleks neid „viisuris” varjamatult eksponeeritud varjatud nurgalõikeid või … lülitan enese ka TV vaatamise „tapeedi kanalile”. No ma ise teen seda viimast, kuid ikkagi … tulemus on ju suure osa Inimesekeste jaoks saavutatud. Reklaam on edastatud. Massiliselt. Totaalselt. Varjamatult. Nüüd nad teavad seda seadusandja kandidaati, kellest neil enne aimugi polnud, tuhanded Vahekohtunikud. Missioon on sooritatud, reklaam valija navigatsioonisüsteemi söödetud. Segadusttekitavalt söödetud.

Miks õppida meistritelt?

Poliitreklaami maailmas on üks ületamatu (senini) liider. Võib-olla isegi nähtus. Nimetagem teda hellitavalt Vanameistriks (VM) Kahevahel erakonnast. Kõik kellel vähegi suu nina alla põiki raiutud on ja see ka lahti käib, see teda ka sarjab. Välja arvatud tõsiusklikud. Ta justkui ei teegi midagi, kuid temast räägitakse ja näidatakse. Kõike ilma erakonna rahata, ilma valimisreklaamita, ei lubatuga, ei lubamatuga. Vaat see on meisterklass. Bravo! Ja kujutage ette, nüüd pandi ta veel laulumängu sisse ja ülendati … Kunniks. Laulu sisse panek tähendab Inimesekese surematuks muutmist … igaveseks. Nagu Homerose eeposte kangelased. Ah, jaa, kui te olete vaadanud filmi „Trooja”, siis võis teile tähelepaneliku vaatajana jääda kõrva sõja ettevalmistava perioodi üks määravaid stiimuleid – nimelt arutavad sõdalased, et see tuleb suurim sõda, mille kulg jäädvustatakse legendides/eepostes/müütides ja nende sündmuste kangelased ka. Eriti kangelased. Just see „laulu sisse” panek oli sangarite põhiline motivaator sõjakäiguga liitumiseks. Mõeldes tänapäevaselt, mil maailm on täis kahetaktilisi lori- ja joralaule, ei ütle see mõtteviis midagi, kuid Vanas Kreekas oli see parim, mida võis ühe Inimesekesega juhtuda. Nimelt laulu sisse panek. Polnud ju audiosid-steriosid, oli vaid suuline pärimus, et see paremini meeles püsiks ja põlvkondi pidi edasi kanduks anti sellele värsi vorm. Nojah asjalood olid sellised, et helleenide usundites ei olnud nn paradiisi, kus mõnusalt igavest elu elada. Kuid helleenid olid nii targad, et nad teadsid: kui sinu nimi on laulu sisse pandud, siis oled sa ka surematu. Vaat milline lugu. Nii, et kui tulla tagasi meie päevadesse, siis oleme naljatamisi teinud VM-t surematu ja aegumatu tegelase/nähtuse. Jaa-ah, on mida õppida, pane teised tööle ja lase ise vilet, täpselt nagu Tom Sawery planguvõõpamise lugu. Te ei tea seda? Aga palun:

M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954

Lk 18 „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses.

Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima

Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.”

Vaat selline  õpetlik lugu.

No nii ja nüüd massimeedikud kirjutavad laulumängust, arvustades justkui kultuurinähtusest, kuid tegelikult räägivad poliitnähtusest. Palju õnne kõigile, oleme kõik varjatud reklaami tootjad ja edastajad. Avalikult. Valjuhäälselt.

Nagu ma mainisin, siis tegelikult ei saa ma mitte üks teps aru, milleks valimiskampaania käigus oleks vaja reklaamipiiranguid. Ei saa aru nende majanduslikest, eetilistest ega poliitilistest tarvidustest. Ainuke mida ma aru saan on see, et valija (Vahekohtunik) On taandatud täielikuks tobuks, kes ise mõelda ei suuda. Natukene mõtet edasi arendades tundub, et  Vandekohtunik on ju kodanik ehk kui me peame kodanikku tobuks, siis me ei tahagi ülesse ehitada kodanikuühiskonda vaid tobuühiskonda? Tundub tobe? Muidugi, me oleme ju uhked ja otsustustahtelised Inimesekesed. Me ei salli alandamist. Mõelge nüüd natuke, mis kasu on sellest, kui väireklaami võib teha teatud kuupäevani ja telereklaami naa päevani? Või kas valimispäeval tohib teha reklaami või mitte? Minu arvates ei muutu sellest mitte midagi.

Ametliku ja avaliku ajaressursi raiskamine.

 Ups! Nüüd läks küll valest, muutub küll, kuid mitte valimistes vaid avaliku raha kasutamises. Ja siin ma jõuan teise ja kolmanda kategooria ametimeeste juurde, kes „sisustavad oma aega” valimisreklaamiga seonduvaga. Nimelt Politseinikud ja Kohtunikud. Nemad ei tee seda niimoodi, kui massimeedikud vaid neile on needsamused Poliitinimesekesed pannud selle kohustuse kogu seaduse jõu ja raskusega. No kuulge, kas meie politseil pole tõesti mitte midagi muud teha, kui posti otsa kõlkuma riputatud poliitnäopiltide pärast väära teo menetlusi alustada ja läbi viia? Kas meie kohtutel on vähe tööd, et neid väära teo vaidlustusi läbi kolme kohtuastme lahendada? Neil auväärsetel Inimesekestel on palju muudki teha, kui muutuda naeruväärseks naeruväärsete tegude lahendamisega.

Ausus ruulib

Ja puht põhimõtte järgi, kui me valime oma esindusorganitesse oma kõige paremad, ausamad, targemad Inimesekesed, siis kuidas me arvame, et see parimatest parimate grupp on … valskusetegijad, nagu Vanaema Marie ütles. Miks me siis paneme need parimatest parimad mõttetute piirangutega naeruväärsesse  ja ebaväärikasse olukorda. Miks me piirame neid ja ei lase neil ülesse näidata kogu oma sisemist ja välimist ilu? Isegi valimispäeval? Ehhee, muidugi nende oma isikliku raha eest. Meie Vahekohtunikud oleme ju piisavalt targad, et arukat otsust teha. Just!  Ja avalikku raha ning avalikku tööjõuressurssi hoiame ka kokku.Eriti vahva on kui ausus ruulib, aususe demonstreerimine on au sees ja see hoiab kokku meie ühist raha ja taastumatut ressurssi ehk aega.

Seega oleme loonud ise endale piirangud, mida siis üle nurga ja salamahti varjatult ja varjamatult püüame eirata.

Aga kas on vaja? Õige! Pole vaja, pole üldse vaja.

Targutusi:

O. James „Kontoripoliitika” Tänapäev2013

Lk 31 „Üks protsent inimkonnast on psühhopaadid. See on 600 000 britti ja 3 miljonit ameeriklast. Selle profiiliga sobib ligi veeerand Suurbritannia vanglapopulatsioonist, kuid see on kokku vaid 15 000. Seega viibib enamik neist vabaduses ja tõenäoliselt õnnestub  sul oma eluaja jooksul vähemalt ühte neist hästi tundma õppida.”

 

H. Troyat „Nikolai II. Viimane tsaar” Kunst 2014

lk. 69 „Aleksei Kuropatkin on uut ministrit oma päevikus iseloomustanud nii: „ Suur mees tähtsusetuteks asjadeks; loll mees riigiasjadeks.””

 

Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk 45 „ Võitu ei tule, kui seista ainult asjade vastu, võit tuleb ainult siis, kui olla asjade poolt ja anda oma sõnum täiesti selgelt edasi.” „Mille poolt?” „Vaba ühiskonna poolt, kus võim on kodanike vahel ära jaotatud ega ole riigi kätte koondunud.”

Lk 74 „ Kui priiskav kulutamine oleks meie riigi ees seisvate probleemide lahendus, meil probleeme ei olekski. Kui üks riik on kunagi ülemäära kulutanud, siis just meie. Nüüd on unelmad otsas.”