Mitmekesisusest
Maailm on vahva oma mitmekesisuses, mõne mureks on
võlakriis, kuid mõnel on võla võtmatuse kriis.
Meil on tekkinud lausa paanika, lausa
hüsteeria, et me ei saa ära kasutada EL rahatrüki „eeliseid” võlglastele. Äri
ongi selline, kõiki eeliseid ei saa kunagi kasuks pöörata. Ega igas pulmas ei
saa olla peigmees ja seda vähem saab olla igal matusel kadunuke. Vaadake, kui
te tahate olla kadunuke, siis see on, vaid üheks korraks. Lõpp. Samuti ka
usalduse ja usalduskrediidiga. Muide matustel saab vaid kord olla kadunuke ja
see mida meile pakutakse on kadunukeste ball, matustes saab kasu vaid matuse
korraldaja, mitte kadunuke. Positsioneerigem ennast õigesti.
Ilmajäämisest.
Me jääme justkui teiste „rahapillerist” ilma. Ei jää ilma. Teatavasti on
kohustused ja vabadused tasakaalus, mida vähem on meil kohustusi, seda vabamad
me oleme, meil on vabadus otsustada ja see maksab. Iseolemisel ja kindlustundel
on oma hind. Kui te ostate kindlustuse, siis selleks et olla kindlam, mitte
selleks et õnnetus toimuks. Kui te nüüd kindlustusperioodi lõpuks pole katuselt
alla kukkunud või autot ümber posti keeranud, kas te olete siis kahju saanud?
Sama lugu on ka laenudega ja laenudeta elu puhul.
Uus võitlushüüd
Juba aastakese kostab vägev võitlushüüd: „Võtkem
laenu”, „Meie riigilaen on liiga madal, me ei pääse pildile”. Minule,
ettevaatliku arveametnikuna, teeb see „võtta tahtmine” muret. Mitte, et mul
midagi tarviliku asja jaoks laenu võtmise vastu oleks. Olen isegi laenu võtnud.
Kuid mille jaoks võtta laenu, kui meil ei ole kõige elementaarsem arengukava
paigas. Riigi arengukava. Ütlete, meil
arengukavasid ju must miljon. Õige see on, et arengukavadelt ühe ruutkilomeetri
kohta oleme ilmselt ühed edukaimad maailmas, ainult et need arengukavad ei
peegelda meie arengu ainuomast „midagit”, mis meid teistest kiiremini ja
paremini areneda aitaks. Need arengukavad on pigem tööplaanid, kuidas EL rahasid finantsperioodil „ära jagada” ja
kuidas ning millal EL dokumente kohaldada. Tööplaanid ei midagi enamat, olemegi juba muutumas magavaks. Eesmärki ei ole, kuid
tagajärg on. Sellised jaotuskavad ilma
„omata” teevad meist sõltlased, abisõltlased, risustatud turu abisõltlased,
mitte edukad konkureerijad. Mõelgem korraks tulemile: juba praegu me ei tule
omaenese teenituga välja ja saame märgatava osa kulutusi teha EL abirahade
(suur tänu EL-e), pluss meie edaspidine staatuse muutus netosaajast
netomaksjaks, pluss elanikkonna vähenemine/vananemine. Millised oleksid
sellisel juhul meie võimalused edukalt teenindada
veel suurt riigivõlga? Äkki pole see õige projektki? Kas riik peaks seetõttu
mõnest oma põhifunktsioonist loobuma? Näiteks
maantee on, aga kaitseväe saadame laiali? Kuidas laiali? Aga kui raha ei ole,
ei saa ka kaitseväge pidada. Niisama lihtne see ongi. Või arstiabi ja hoolduse?
Vananeva elanikkonnaga riigis? No seda ei kannata ükski poliitiline süsteem
välja, seda enam, et just nemad „vananenud” on valijad. Inimesekesed, kellel on
laialt käes noortel mitteolevat ressurssi, ehk aega. Selle ajaga ja
valimise/valimatusega teevad nad „kuningaid” või kukutavad neid.
Ring laiemaks
Väga tähtis, lausa eluliselt tähtis
põhjus, miks riigilaen peaks olema laiema kandepinnaga rahvuslik projekt on see
et, lähtudes meie, kui riigi, tegelikest vajadustest, mitte sõnavahust. Hetke
moest. Läbiarutamata ja segaselt sõnastatud eesmärkide puhul võime saada tulemuse, mida me tellinud ei ole. Läbi arutades ja
heakskiite võtame meie, maksjad, ka vastutuse selle projekti edenemise eest.
Kas miljardilise maantee ehitus on meile hädavajalik või mugavus? Kas meie
poolne miljardiinvesteering raudteesse toob meile käegakatsutavat kasu? Või
kahju? Miljard läks, teine takka veel natukene sinna ja tänna ning olemegi
valmis tegema „bürokreekat”. Ma ise pooldan mõistlikku investeerimist
infrastruktuuri, kuid kas 21 saj. ainuke väljakutse on panna raha betooni ja
rauda? Mõelge vennad W-d said juba 112
aastat tagas lennuki lendama, kuid meie arutame raudtee kasulikkusest. Kellele?
Kui lennukid ja kosmoselaevad lendavad, siis tuleb ka mõte lendama panna.
Plaanist ja „mõõdikutest”
Seepärast veelkord, ei mingit
laenujuttu, kuni äriplaan paigas ei ole. Plaane on palju tehtud. Üks minu
lemmikuid oli Arengufondi poolt veetud visiooniprotsessi „Kasvuvisioon 2018”,
sest osalejatel kujunes välja kujutluspilt või sõnapilv, millist Eestit nad
tahaksid aastaks 2018: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik,
innovaatiline, sõbralik, nutikas, koostööl põhinev, meie/kogukond,
väärtuspõhine, valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne. On ju tore, me kõik
tahaksime elada just sellises Eestis. Kui te nüüd peatute ja pühite minema kogu
hämu sõnajadast: areng, SKP, laenamine, majanduskasv ja palgatõus, siis saate
aru, et kõik need ei ole eesmärgid, vaid vahendid eelpool nimetatud
kujutluspildi saavutamiseks. Me ei ela selleks, et majanduskasvu edendad, me
elame selleks, et olla õnnelik, hooliv, sõbralik … Kasv, see on vaid vahend,
instrument/tööriist. Kaugele me siis nüüd juba mitme-setme aasta pärast oleme
jõudnud? Proovime seda mõtet visualiseerida. Kui see pilv oleks nagu
majaehitamise projekt. Kas meie projekti näitel valame alles vundamenti või
viimistleme juba korstnapitsi? Mitte ei saa aru, aga väga tahaks! Riigi
äriplaan e. riigieelarve peaks ju käsitlema mitte ainult tehnilisi lahendusi,
vaid ka eesmärkidele lähenemist nagu:
avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, nutikas,
koostööl põhinev, meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalus, loov,
ettevõtlik, haritud. See on ju meie eesmärk, mille poole me pürgime, mitte SKP
kasv. SKP on vaid suhtarv. Aga plaani ei ole. Ei ole plaani, kuidas olla
õnnelik, ettevõtlik, hooliv, sõbralik, loov … Niisama lihtne see ongi, minge
kuhugi, tehke midagi, kulutage midagi, tulemus või tulemusetus sumbub
suhtarvudesse. Ja siis keegi küsib: ”Kas me sellist …” Nii see ongi, et me ei tea mida võrrelda,
meil pole ankurpunkti, on vaid suhtarvud samasugustesse arvude jadasse,
eelnevatesse ja tulevastesse aastatesse.. Aga ankurpunkti pole! Kõik ujub, kõik
on suhteline, nii eesmärgid, saavutused, kulutused kui ka edenemine.
Suhtarvudega on aga see jama, et need ei näita eesmärgile lähenemist vaid
ainult järgnevate numbrite omavahelist suhet. Suhteliselt hästi läks ka
„Titanicu” reis, hinnanguliselt 75% läks väga edukalt, ainult et … laev läks
põhja. Läks põhja mitte suhteliselt vaid totaalselt. On see ,siis normaalne
tulemus või vaid ujuvad suhtarvud? Või kui me ütleme, et „meil läheb hardusse
7% SKP-st”, mis on kogu Euroopa foonil tubli saavutus, siis mida see küll peaks
näitama? Kas seda, et meie hariduse korraldamisega on midagi korrast ära või
seda, et meie SKP on liiga madal? Kui meie SKP oleks kaks korda suurem ja
haridusse „läheks vaid 5%”, kas meie olukord on, siis kehvem või on see ikkagi
pärisrahas tunduvat rohkem? Võib-olla sellise 5% puhul me ei peaks ebaväärikalt
rääkima õpetajate väärikast tasust?
Kuulamise
kunstist
Tundub,
et igast ettekandest/esinemisest on võimalik välja lugeda nagu suhtarvudestki
seda, mida lugeja soovib. Sama lugu ka OECD pealiku jutuga, mina ei lugenud küll välja, et võtke nüüd ja kohe
laenu, mina lugesin mina välja, et me oleme loonud teatud usalduse ruumi, kui
vastutusrikast finantspoliitikat viljelevast riigist. Kui meil tekkib vajadus
laenuks, siis ei tule see meile kahjuks, vaid vastupidi inimesed mõistavad, et
me vajame ajutiselt seda lisaraha, kui vastutustundlikku poliitikat ajav riik, ajutiselt või näeme
selles vastupandamatut võimalust. Ja selline positsioon on igati mõistlik,
tunnustus meie usalduskrediidi olemasolust ja pigem möönmine, et seda on
võimalik kasutada, kui me seda vajame.
Loodetavasti
ei loo OECD pealiku väljaütlemise ühekülgne tõlgendus maast (tegelikkusest)
lahtitõusmist meie PoliitInimesekestes. Tahe on tähtis, lausa ülitähtis. Tahe
on see, mis paneb asjad liikuma. Kuid ei saa pidada mõistlikuks salata maha oma
tahe, asendada see mingi hädaliste tahtega, tahtega olla teistsugune st. … võlglane. Mnjah, ma saan aru, et kui meie pealikud
lähevad Europealinna nõu pidama ja kõik räägivad, et neil on probleem, suur
probleem – ei suuda hästi võlgu teenindada, siis tunned ennast sellises klubis „orvukesena”.
Ehk nagu mõned massimeedikud on märkinud, meil on vaja võlakirju selleks, et
meid märgataks. Ma ei saa nüüd aru, kas mõne majandusmassimeediku jaoks on
võlgu olemine mingi PR trikk? Ei tea, kas siin on ikka jalad maaküljes veel
kinni või hõljutakse juba kõrgustes. Hõrehapniku kõrgustes? Muide kõrgustesse
tõustes võib hakata kummitama ka hapnikunappus ja see on juba väga ähvardav
olukord. M. Roach raamatus „Reisisiht Marss” kirjeldab hõreda õhu ja „kasulikku
teadvusel püsimise aega”, kus ca paar minutit peale hapnikumaskita viibimist
kõrgusel, kus kasuliku teadvuse aega on 2-5 min anti neile viis ülesannet,
millest ühe sisuks oli see, et tuli lahutada oma sünniaastast 20. „Mu
enesetunne oli hea, aga mäletan, kuidas ma täielikus segaduses selle üle pead
murdsin. Jätsin selle vahele”. Hõredas õhus tekkib inimesel lihtsalt
hapnikupuudus, mida piiravad kasuliku teadvusel püsimise aeg ja tohutult
aeglustunud mõtlemis- ja otsustusvõime.
Kas selline hõreõhk võib olla ka kõrgetes
kabinettides? Kas ei tule tuttav ette? Kui seda eelnevat lugeda, siis saab küll
täie selgusega aru, miks ei suudeta projektide esitamisel kõige
elementaarsemaid rehkendusi teha. Lihtsalt hapnikuvaegusest jäetakse rehkendus …
vahele. Aga kahju!
Teooria,
vandenõuteooria
Ja
üks vandenõu jutt ka. Mis arutelu see olgu, kui mingitki, kasvõi pisitillukest,
vandenõuteooriat ei ole taustal kumamas. Kasvõi arutelu ilmestamiseks. Et
vandenõuteooria oleks muljekam, tuleb viidata autoriteetidele. Ehhee, kui see
oleks vaid minu jutt, siis see liigitub vaid muinasjutuks. Võib-olla
kuulujutuks, kuid kui välismaised autoriteedid välismaalt platsi tuua, on asjal
kohe teine jume. Selline tõepärasepoolne jume? Mina viitan J. Perkins
„Majandusmõrvari pihtimusele” . Olen
sellele raamatule kord ennegi tähelepanu pööranud. Pole just minu maitse järgi
kirjutatud ning sündmuste konstruktsioon on uskumatu, kuid üks mõttepojukene on
selles siiski võimas ja sügav. Nii sügav, et iga kord kui ma kuulen kedagi
vägevaid (kasulikke, megakasulikke) laenuprojekte kiitmas, siis tuleb see
majandusmõrvari motiiv mulle meelde. Kõigepealt
terminist majandusmõrvar, see on ökonomist, kes esitab tasuvusuuringu, kagu
oleks mingi projekt väga kasulik, kuid tegelikult on laenulõks. Jutu sisu on
umbes selline, et majandusmõrvari tööl on kaks põhieesmärki: esiteks peab ta
põhjendama tohutu rahvusvahelisi laene, mis suunavad raha mahukate
projekteerimis- ja ehitusobjektide kaudu tagasi laenu andjale ehk tema
firmadesse, teiseks peab ta viima pankrotti laenu saanud riigi, nii et see
oleks igavesti laenuandja lõa otsas ja oleks lihtsaks sihtmärgiks, kui
laenuandjal on vaja „teeneid”. Näiteks pakutakse riigile võimalust saada tänapäevane
elektrivõrk/sadam/raudtee ning majandusmõrvar peaks näitama, et säärane
võrgustik toob kaasa piisavalt majanduskasvu, mis seda laenu õigustaks … aga ei
õigusta, nagu hiljem selgub. Majandusmõrvari
ülesandeks oligi veenda arengumaid võtma tohutuid laene infrastruktuuride
rajamiseks – laene, mis olid palju suuremad, kui tegelikult vaja – ja
kindlustada, et ülesehitust puudutavad projektid läheksid „õigetele” firmadele. Kui riikidel olid meeletud laenud
kaelas, võis nende riikide majandust … „kontrollida” .
Et
teile ei tunduks maailm nii tiine olemast vandenõuline üks teine pihtimus ka, -
Lefevre „Aktsiamänguri pihtimus” (Perioodika
2000)
Lk
26. „Turu peale pahandamine ei vii kuhugi.”
Lk
46 „Ma ei oska teile öelda, kuidas on võimalik, et mul läks nii palju aastaid
selle äraõppimiseks, et minu ülesanne polnud mitte teha arglikke ennustusi
selle kohta, millised võiksid olla järgmised paar noteeringut, vaid aimata
ette, mis hakkab suuremas plaanis juhtuma.”
Lk
58 „”Hoia oma klienti ja sa saad rikkaks” on vana ja äraproovitud kõnekäänd …”
Lk
64 „Õpetamaks teile seda, mida ei tohi teha, on kogu varanduse kaotamine parim
vahend. Ja kui te teate, mida mitte teha selleks, et mitte raha kaotada,
hakkate mõistma ka seda, mida tuleks teha selleks et raha võita. Kas saite aru?
Selge, te hakkate juba mõistma”
Lk
65 „Pole diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka kasumit.”
Lk
104 „Kui inimene vigu ei teeks, võiks ta kuu ajaga kogu maailma omandada. Aga
kui ta oma vigadest ei õpi, ei saa tal kunagi mitte midagi olema.”
Vaat
see jutt tundub hoopis loogilisem ja enamus maailmast nii ka toimib, kuid
laenulõksu püüdjaid ei maksa ka ära unustada. See ongi nende äri. Nii, et enne
kui mingit projekti kiitma hakkame, vaadakem, kas nurga taga ei valitse,
majandusmõrvar.
Heroiinisõltuvuse
„kasulikkusest”?
Võib-olla
olen ma liiga emotsionaalne, kuid see jutt, et me peame kasu lõikama EL
rahatrükist ei anna mulle rahu. Kui niimoodi võtta, siis saavad
heroiinisõltlased tasuta metadooni. No asendusaineks. Teatavasti on heroiin
kallivõitu kraam ja ilmselt pole ka metadoon odav. Siit ka loogiline jada, kas
selleks, et tasuta metadooni saada, a`la kasu lõigata, peaksime me kõigepealt
heroiinisõltlaseks hakkama? Prr, väga hirmus mõttepojuke. Sama ka laenudega.
Muide Tallinn-Tartu maantee ehitusel võib isegi jumet olla, kuid see ei saa
olla eraldiseisev üritus, sellisel juhul on see mõttetus. Mõte tekkib vaid siis
, kui see on üks süsteemi osa ehk Eesti arengumootorist. Selliseks arengumootoriks
võiks olla: ülihea infrastruktuur (kõige
laiemas mõttes) + ülihea haridus (koos haritusega) + loovus/paindlikkus. Loovus
ja haritus, kindlaim tee ettevõtlikule ja hoolivale ühiskonnale. Ilma selle "kolmainsuseta" jääb maantee vaid
mõttetuks betooniribaks. Muide võlakiri on lihtsalt tehniline lahend ja kiri
teie võla kohta. See ei ole lisaraha, see on raha, mis tuleb tagasi maksta.
Samuti ei kao kuhugi EL eelarve tasakaalu nõuded. EL ja rahaliit on huvitatud
sellest, et ei tekkiks enam hädalisi, kelle võlgu tuleks järele aidata, et ei
tekkiks sõltlasi.
Muide lihtsa füüsika põhireegli järgi „joostes küsitava laenukausu”
järgi, jääb meil mingi teine kasu saamata. Pikaajaline kasu.
Lõpetuse alguseks: Võlapeetuse „mure" kohta võin vaid korrata Mark Twaini: „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju
muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud.”
Seega
võtta laenu või mitte? Paradoksaalsel
moel on siin kõigil õigus. Peaaegu nagu kvantfüüsika, on võimalikud mitmed
õiged lahendused. Tõesti on primitiivne võlgu mitte võtta, kui sul on hea plaan
ja distsipliin ning tegevuste lõpetatus. Sama primitiivne on võtta võlgu vaid
seepärast, et olla võlgnike klubis. Milline
on meie riigi Suur Plaan ?
PS. Tundub, et laenu(võtmise) hullus kogub progresseeruvalt tuure, nüüd on juba käidud välja ideeke võtta laenu, et see laenatud raha kinkida aktsiatena rahvale, et need kohendaksid oma pensionisambaid. Mnjah? Võtta laenu, mida peab protsentidega tagasi maksma selleks, et laenatud raha kinkida Inimesekestele (kes siiani pole osanud börsimänge). Ehk siis laenatud rahaga börsile minna? No see ei saa mitte mingist otsast kasu tuua. Järgmine palun ... Jään huviga ootama. Seda huviga, ei ütle ma üldse sarkastiliselt, sest igas, ka kõige pöörasemas ja teostamatus idees võib olla koosmõjus mingi teise ideega mõtteke sees.
Targutusi:
F.R.
Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004
Lk
148 „Aga sellest kõigest võib selgesti näha ja õppida, kui hädaohtlik asi alpus
ja rumalus on; ja kui hõlpsalt üks, kes ehk aga kord nalja pärast selle tembu
endale oli võtnud, seeläbi viimaks kilplaseks läheb, ja ennast mitte teisiti
temaga ei määri, kui oleks ta rooja oma kätte võtnud.”
Eesti
rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953
„Paristaja-poeg”
Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel
eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul
jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale
sünnitas.”
Terroristid
Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992
Lk
196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta
tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja
kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”
Tim
Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012
Lk134
„Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab
kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse
toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris
äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla
seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”
No comments:
Post a Comment