Sünnipäevameeleolu

Sünnipäevad on ikka meeldivate sündmuste meenutamiseks. Teeme seda meiegi. Pealegi pole mitte midagi tähtsamt, kui õige meeleolu. 

Nagu on öelnud targad Inimesekesed : 

„Ühel ja samal teekonnal näeb õnnelik autojuht kõiki rohelisi valgusfoori tulesid, tema kõrval istuv õnnetu reisija märkab ainult punaseid. Sarnane kogemus võib näida õnnelik või õnnetu, olenevalt sellest, millise stsenaariumi valid.”

 Mina olen valinud positiivse stsenaariumi, ... selles on lootust. Lootus annab teatavasti jõudu. Jõudu edasi rühkida. Jõudu ka muudatusi esile kutsuda ja neid muudatusi ... eee ... taluda.

Paljudest meie suhtumine  „riigi asjadesse” ja „kohaliku omavalitsuse asjadesse” on muutunud. Enne ütlesid Poliit-Inimesekesed: „Ärge segage meid, küll me teame, kuidas teile head teha”. Sellega lepiti kriisieelsel aegadel, kuna elul polnud vigagi. Tekkimas olid juba esmased heaoluühiskonna haiguse sümptomid: ambitsioonitus, otsustusjulguse vähenemine, mugavus ja mis peamine .... omandatud abitus. Kurb, kuid tõsi, et see higus tabas meid ilma eelneva hoiatuseta, ilma heaoluühiskonna saabumiseta, nagu oleks mäepealsete rammusate lihaleemekatelde lõhn meid uimastanud. Täielik narkoosiuim. Peapööritus edusammudest? Enesekiitmise tuhinas nimetasime isegi edenemise raportid edukuse raportiteks. Ega  eneseturgutus enesekiituse näol halba tee, ikka tuleb ennast turgutada. Eriti, siis , kui üldkokkuvõttes oleme ju hästi hakkama saanud. Mnjah, kujutan juba ette, kuidas mõni püsipahandaja (punase tulukese vennikesed) juba kopsud õhku täis tõmbab, kui pidagem hoogu. Kõiki asju tuleb vaadata võrdluses. Õiges perspektiivis. Kui vaadata arengut võrdluses ja tõdeda, et meie jaoks lõppes Teine maailmasõda napilt kakskümmend aastat tagasi, siis on põhjust olla rahul(olev), et mitte öelda uhke. Kui me võrdleme ennast nendega, kelle moodi me tahame olla ja nende elatustaset paarkümmend aastat pärast sõja lõppemist, siis on meie tulemus .... ulmeline. Me oleme kindlasti praegu paremal järjel, kui meie eeskujud võrreldaval ajal. Iga areng võtab oma aja. Oma õige aja. Samas oleme pikaleveninud sõja lõpuga ühe arenguspiraali vahele jätnud. Oleme palju rumalusi tegematta jätnud ja kergema koormaga on ka kergem edasi astuda. Tegelikult oleme viiskümmend aastat, Vaheriigi ajal,  sel ajal kui teised kapitali akumuleerisid, vales suunas sammunud. Täitsa vales suunas tatsanud. Niisiis, viiskümmend aastat vales suunas pluss viiskümmend aastat tagasi õiges suunas ja paarkümmend aastat võitlust (tõsi küll, tänu sõprade abile), et ennast korralikule konkurentsipositsioonile manööverdada, selline võiks olla bilanss tänaseks päevaks. Ehk ümmarguselt paarikümne aastaga oleme läbinud seitsmekümne aastase vahemaa. Ärgem häbenegem seda saavutust.

Tundub, et isegi "masu" tuli ajaloolises perspektiivis kasuks. Paljud on jälle maapeale tagsi pöördunud, ka Poliitinimesekesed, paljud kallid projektid on ümber hinnatud. Kõik see annab lootust õiges suunas arenguks, kui me just ei taha teiste vigu järele ahvida. Kuid loodame oma tervele mõistusele ja ratsionaalsusele. Nüüd me teame, et meie riik vajab meid – Inimesekesi. On tekkinud hoopis teistsugune Inimesekeste suhtumine ümbritsevasse ja seal toimuvasse. Hoiakud on muutunud aktiivsemaks. Võib-olla on niimoodi, et kuigi kaotasime materiaalses kapitalis, oleme juurde võitnud sotsiaalses kapitalis – tahtes? Aktiivsuses. Loodetavasti. Peamine, et me ei lase enese üle võimust võtta omandatud abitusel. VM: Tegijal juhtub mõndagi, magajal ei midagi. Ikka tasub üritada.

Aktiivsust ja tahet meile kõigile "sünnal" ning peale sedagi soovides.