Poliitilise looma söötmine. Vol 5/11. Valimistuudio

Minuga juhtus selline lugu, et kutsuti ERR valimisportaali valimisdebatti kommenteerima, kui majanduseksperti.  Teemaks oli: suur raha ja maksud. Nojah, ausalt öeldes ega ma neid valimisplatvorme viimasel ajal eriti lugenud ei ole, need rohkem sellised kirjandivõistluse formaadis teosed, mis võivad küll pretendeerida heale stiilitunnetusele või huumorisoonele, kuid ei kvalifitseeru „arveametniku” analüüsimaterjaliks. See käsitlus on puhtalt minu subjektiivne arusaamine otsustusprotsessist. Otsustamiseks tuleb teada, kui palju mingi asi maksab, kes maksab ja kui asi nihu läheb, siis millised on väljatõmbamise teed ja kulud.

Nii, arvasin, et tean üldjoontes kõigi erakondade suundumusi ja orientatsioone, kuid … lisaks tavapärasele oli ka mõndagi uudset. Nojah, uudset, kuid kallist ja segase kattepõhjaga. Üllatuslikult leidsin ka  terve rea ettepanekuid, mis suuremal osal erakondadest  kattus või oli lähedane:

Bürokraatia vähendamine. Riigireform või selle sugemed

Teaduspõhine majandus. Tagada kõrge tööviljakusega töökohad

Erisoodustusmaksu kaotamine tervisekuludele ja haridusele

Maavalitsuste ülesannete üleandmine OV liitudele

Ettevõtte tulumaksu taastamine

Üürikorterite temaatika

Kodumaise põllumajanduse/maaelu toetamine /mahetoodang/

Laevad Eesti lipu alla

Energiajulgeolek ja madala(mad) energia hinnad

Noortele praktikavõimaluste loomine

Tööjõumaksude vähendamine

Tarbimismaksude vähendamine

(See viimane puudutas põhiliselt käibemaksu alandamist. Muide, just üks selline küsimus, mis lahknes niimoodi, et 4 langetamise poolt ja 2 pigem tõstmise poolt. No minu praktika on näidanud, et mingi maksu alandamine ei pruugi vähendada toote hinda. Hind kujuneb ju võitluses: võitluses müüja soovide ja ostja võimaluste vahel. Kaupmees ei jäta iialgi proovimata võtta kõrgemat hinda, muidu ta polekski kaupmees. )

No igatahes on tore, et peale lahknevuste on erakondade vahel ka mingeidki ühiseid visioone.

Meeleoludest

Debati enese tonaalsus mulle meeldis. Kuigi tunda oli kirge, valitses stuudios lausa uskumatu hillitsetus. Enne saadet mõtlesin just, et mida ma sooviksin debatist? Nii vormiliselt, kui ka sisuliselt. Ma lootsin, et  esinejad püüavad meile, valijatele, (Vahemeestele), kõrgema võimu esindajatele, selgeks teha, miks just nemad on parim valik, miks nende projekt on parim, mitte miks teiste oma halb on. Lootsin rohkem sallivust. Sallivust, mida me vajame rohkem kogu ühiskonnas.  Vaadake, kõik algab meeleoludest, kui kõik peavad oma väitluspartnerit rumalaks, siis on meil lõppkokkuvõttes valida vaid rumalate ja rumalamate vahel. Kui väitlejad esitlevad oma projekti paremust, siis on meil valida paremate ja parimate vahel. See mulle meeldib. Nämma! Eelnevatel debattidel on olnud ridamisi  juhuseid, mil  esineja jutu vahele on räigelt segatud. Lausa häbematult üle räägitus. Ohjeldamatult. See on leebemas definitsioonis käsitletav maitsevääratusena, karmimas … . Sellise vahelesegamise bilanss on see, et siis ei saada ei segaja ideest ega segatava ideest aru. See osa minu lootusest, et väitlus toimus enam-vähem korrektses vormis, läks täide. Tore.

Sisuliselt.

Sisuliselt ajan oma arveametniku joru edasi. Valimisplatvormid olid, no kuidas seda ilusamini öeldagi … eee … võib-olla enam reklaamprojektid. Lausungid, millega endale turule tulekuks tähelepanu võita. Lootsin, et debati käigus paljastub ka midagi ettepanekute maksumusest … Ei arvanud ära.

Nagu mainisin, vaatasin platvormid läbi. Mitmeid häid ja huvitavaid ettepanekuid oli. Tore, et nendes on hoolivust, inimlikku kaasatundmist, abistamissoovi. Mõned ettepanekud olid tüütuseni vanad, teised väikeses kirjas nagu lepingu üldeeskirjad, mõned kiirelt tuule tiibadesse saanud. Mõnel võib tuule asemel tuli tiibadesse lüüa. Igasuguseid lubadusi oli, alates mõistlikest kuni jaburateni. Ma ei taha halvustada neidki ettepanekuid, mida mina isiklikult ei mõista. Iga ettepanek näitab mingi grupi valijate soove ja neid tuleb tähelepanelikult kuulata. Võib-olla ei saa neid aidata sellises vormis nagu pakutakse vaid mingis teises vormis. Mis mind häiris, et tihti olid eesmärgid ja vahendid segi aetud.

Kummastas, et  nii platvormides, kui ka esinemistes, et vanker oleks justkui hobuse ette rakendatud. Mnjah, mitmed on ideed on esitatud justkui valet pidi. Näiteks üks kuumemaid teemasid e. alampalga tõstmine. Kui me tõstame (kes meie? või kes teie?) alampalga 800-1000 EUR kuus, siis see tähendaks olemasoleva ökonoomilise/ökoloogilise süsteemi kokkukukkumist. Miinimumpalga tõstmine 800-1000 on sedasi, et palgad on küll kehvakesed käesoleval ajal, kuid lihtsalt plõksust tõsta, on sama pann rumal, kui samas rütmis jätkata. Selge see, et me peame siin tõesti (siinkohal on – meie – asjakohane)  looma keskkonna,  mis võimaldaks sellist palka maksta.  „Tõstame” …  on vale signaal PoliitInimesekeste suust. See tekitab meeleolu, et meie, saajad, ei pea midagi tegema, vaid ootama, millal meile hakatakse maksma. Hullumeelne mõttekene. Kuid jah, muuta tuleb palju, kogu süsteem peab muutuma hulka efektiivsemaks. Ärge pabistage, ma pole selline, kes arvab, et kõik on nihu, pigem oleme hästi hakkama saanud, kuid aeg muudab vajadusi. Samuti pole ma mingi „kõikemuutja” vaid arvan, et ajaga tuleb kaasas käia.

Tühja sest palgast, nii või teisiti loksub see paika, kuid valesid lootusi ja valesid eesmärke ka püstitada ei tohiks. See on vastutustundetu. Mulle teeb rohkem muret natukene mittekaugem tulevik, ehk millele meie Dr Riigi fookus peaks olema suunatud näiteks perioodiks 2020-2030. Millised on eesmärgid ja fookused? Praegu tundub mulle, et fookus … ujub. Ärge laske ennast selles segada, see on jällegi minu subjektiivne arusaam. Süsteemianalüütiku ja perspektiivplaneerija arusaam. Kui minu jutuvada pole arusaadav, siis võtame appi klassikud:

„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

Lk 16 „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.”

Lk 17 „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.”

Ehhee, eks ole, päris hästi formuleeritud: selge eesmärk/kavand paneb riigi püüdlema parima arenguvariandi poole ja vähendab rabelemist.

On olemas lühemaajalisi eesmärke, näiteks selleks hooajaks RK pääseda, kuid on ka pikemaajalise eesmärke. Meil on üks väga tõsine ja eksistentsiaalne eesmärk. See on kuidas tulla toime olukorraga, mil meid jääb vähemaks, me jääme vanemaks ja …

Selle kohta on öeldud mitu tarka mõtet („Megamuutused 2050”):

Lk32 „Madal sündimus muudab märgatavalt  tasakaalu rahvastiku eri vanuserühmade vahel. Lihtsamalt öeldes, sündimuse langus tekitab põlvkondliku mulli.”

Lk32 „Esialgu „mullipõlvkonna” lapsepõlves, peavad riigid kõvasti investeerima haridusse ja lastele vajalikesse ressurssidesse. Tavaliselt on see riigi elus suurte perekondade ajajärk: ringi sebib palju lapsi. Ent vanavanemaid on vähe.

Kui aga põlvkond suureks sirgub, asub see tööle ning umbes 40 aasta jooksul – töövõimelise täisea vältel – naudib riik „demograafilisi dividende”.

Lk 33 „Seejärel muutub kuldne põlvkond hõbedaseks ning läheb pensionile. Korraga saab dividendidest võlg. Vanu inimesi, kes vajavad neile järgneva väiksemaarvulise põlvkonna tuge, on ebaproportsionaalselt palju.”

Lk 166 „Enesega rahulolu võib olla veelgi ohtlikum. Just nagu nõrgeneb bioloogiline immuunsüsteem, kui seda proovile ei panda, muutub ka poliitiline süsteem lodevaks ja haavatavaks, kui ohtusid silmapiiril ei paista.”

Lk 167 „Kuid kui valitsus loobub siin osast oma vastutusest, tuleb sel võtta uusi kohustusi mujal, eriti teadmistepõhise majanduse edendamisel ning vanemate inimeste tööea pikendamise soodustamisel. 2050 aasta riik on sel juhul ühtaegu nii nutikam kui saledam.”

Lk 169” Vanade šokk. Pole vähematki kahtlust, et ilma valitsuse mingisugusegi sekkumiseta põhjustab demograafiline muutus riigi rahanduse kaose.”

Lk 170” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

„Hiina võib küll areneda kaelamurdva kiirusega, kuid sealne elustandard jääb endiselt alla Lääne omale, seega on nii Hiinal kui teistes kokku kuivanud sündimusega arengumaades oht, et nad jäävad enne vanaks, kui saavad rikkaks.”

„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

Lk 171 „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

 

Eks ole, targalt kokku võetud. Millistest funktsioonidest meie Dr Riik on valmis loobuma? Õigemini sunnitud, kui me jätkame sellist rahasadu erinevateks toetusteks ja „tasuta” asjade juurutamiseks? Kaitsevõimest? Hooldusest? Ei saa loobuda ei ühest ei teisest, seepärast ongi tähtis eesmärgid, tulevikukavandid paika panna, mitte rabeleda. Arvare, et see meid ei puuduta? Vale jutt puha. Arengurööpad on juba maha pandud aastani 2040. Aga palun:

Meie statistikaamet on väljastanud tormihoiatuse , et

´  - Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb  Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul  125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest

´  - Kokku tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le

´  -Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.

 

Sellisel foonil oleks paslik mõelda kuidas tendentse muuta. Milline oleks kokkupõrkekursi vältimine. Ja sellise numbrijada juures on minu kui ökonomisti seisukohalt kohatu rääkida kõiksugu tasuta asjadest ja toetuste tõusust.

 Vaadake, meil on kaks võimalikku strateegiat. Esiteks me ütleme, et tendentsid on kehvad, me teame mida teha, kuid selleks peame me kõik panustama (me veame oma haavatud ja langenud endaga kaasa). Teine variant on uinutamine, et me hoolitseme teie eest, me anname teile, me teeme teie eest. Ja kest talve ütleme, et ups, ei tulnud välja, sahver on tühi. Kui me teeksime esimese variandi järgi, siis me piltlikult kaevaks muruplatsi ülesse ja paneks porgandi ja kartuli kasvama, agaramad peaksid vannis seapõrsast või rõdul kanu ja talv saaks üle elatud. Teisel juhul … jääksime nälga.

Mul on kahtlus, et lühiajaliste eesmärkide nimel on osad PoliitInimesekesed mängimas ennast pikemaajalisi eesmärke silmas pidades lubaduste lõksu. Näiteks, kui käivitad  mingi järjekordne ”tasuta asi” , siis võib see ju tunduda vahva algatusena.  Aga, kui jõud varsti enam üle ei käi, siis „tasuta” asja äravõtmine on väga valus. Inimesed harjuvad sellega, see muutub peaaegu nende inimõiguseks. Ehk strateegilise sõja mõttes tõmmatakse meid veatsooni, kus meie igasugune tegevus viib kokkuvõttes meie  positsioonide halvenemisele. „Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” (Strateegiline sõda)

 

Tagasi eesmärkide juurde

Üks suuremaid eesmärke on Riigireformi tegemine. Nojah, see sõna sisaldab igaühe jaoks erinevaid asju, kuid igaüks võiks vaadata siinkohal konverentsi „Tuulelohe lend 2015” Lp hr Jüri Raidla (JR) „10 käsku” Riigireformi (RR) läbiviimiseks. ( Et te ei arvaks, et mul endal pole selle kohta midagi öelda, siis mainin nii möödaminnes, mina olen selle reformi võimalikud teed ja oma visiooni lahti kirjutanud e-raamatus „Bürokraat, võim ja Vanaemas”). Austatav JR arvas, et RR peaks juhtima Peaminister (PM) isiklikult ja reform võiks aega võtta ca 10 aastat. Ma arvan selleks, et RR asja saaks, tuleks seda pideva tähelepanu all hoida. Lähtudes JR analüüsist on paari nädala pärast erakonnad saanud valimistel meie mandaadi RR läbiviimiseks. Oletame, et kuu aega läheb VV kokkupanekuks. Ma olen sama meelt, et PM peab olema RR (jõuline ja aktiivne) peastrateeg. Kui PM peastrateegiks ei hakka, juhtub sama mis Haldusreformiga, see … muutub korduvkasutusega materjaliks, mis muutub taaskasutusmaterjaliks, mis lõpuks muutub toksiliseks prügiks. Seega, kui 100 päeva jooksul, pole PM loonud alget RR Mõttekojale, on RR selleks korraks läbi kukkunud. Niisama lihtne see asi ongi.

Seega võtame mingi ümmarguse numbri ehk 10 juuli 2015, kena reedene päev, siis teame, kas „Tuulelohe lend 2015” õhku keerutatud  lohe lendab või on tegemist vaid pabertiiger. Miks? Väga lihtne. Juulis lähevad kõik puhkusele, sügisel ootavad ees rasked eelarvelahingud ja varsti ongi uus aasta käes jne ... Nii, et tõehetk on 10.07.2015. Ajaloendur tiksub.

 

 

Suured rahad või suured lubadused?

Tagasi valimisstuudiosse. Debatis pidi räägitama suurtest rahadest. Olen piinlikus seisus. Olen kahekordselt piinlikus olukorras. Esiteks ei räägita valimisplatvormides  rahadest, räägitakse küll pigem … suurtest lubadustest. Lubaduste hindamine pole ökonomisti pärusmaa. Öeldakse küll, et valimisplatvorm on üldise poliitika, väärtuste ja hoiakute, mitte ainult konkreetsete lubaduste kogum. Ma ei ole selle seisukohaga absoluutselt nõus.

Pullerits kirjutas mõned päevad tagsi PM-s : „Seega, unustage lihtlabased rahalubadused! Arukam ja kasulikum on süüvida sellesse, kuhu ja kuidas lubavad erakonnad Eestit lähiajal tüürida. Ainus häda, et need sisulised teemad on uppunud uhkete, ent kaheldavate rahahunnikute alla. „

Õige, ma lootsin, et jutt stuudios ei kujuneks pelgalt selliseks, et me anname teile nii ja naa palju raha, kui teie meid valite. See oleks olnud natukene madal. Peaaegu nagu pistise pakkumine. Õnneks oli reklaamide ja isikliku sõnumi vahel päris sünnis vahe. Päris ülepakkumiseks ka ei läinud. Pealegi PoliitInimesekesed ei saa meile mingit raha anda, … see ongi meie raha. Ei ole olemas riigi raha, valla raha, kooli raha … on vaid meie, valijate,  poolt kokku kantud raha. Meie saame seda - meie raha - anda  PoliitInimesekeste kätte, et teie osa raha tõeliselt puudusekannatajate vahel ära jagaksite ja ennekõike anname me teile raha, et te selle raha kasvama paneksite. Et meil oleks hea meel sellest.

Mille alusel meie, valijad,  siis otsustame, kui me arvudest ei räägi. Kas see on mingi jutuvestjate konkurss? Mina olen majandusinimene. Ma olen koolituselt ja maailmavaatelt ökonomist. Seega vaatan ma ka RK valimisi kui äriprojekti. Erinevad osapooled esitavad oma ideed meile valijatele ehk Vahemeestele, kuidas meie elu järgmised 4 aastat ja enamgi paremaks muuta. Me usaldame oma elu, raha , saatuse ja laste saatuse 4 aastaks nende inimeste kätte, keda me usaldame või kõige vähem ebausaldame. Maksudega on see lugu, et need on maksed meie ühise tellitud teenuse eest, mida meile osutab Dr Riik. Me teeme neid sissemakseid lootuses, et need Inimesekesed, kelle me välja valime,  on mingil määral targemad, ausamad, nutikamad  ja parema vaistuga kui meie, et nad panevad selle raha, mille me nende kätte usaldame kasvama. Ja me loodame, et nad ei kasuta seda raha püramiidskeemideks, mille tulemusena oleme me mingi aeg justkui õnnelikud, kuid siis kuulutatakse välja pankrott.

Vaat selline kummaline maailmapilt.

Maksudest

Maksud ei ole mingi omaette asi. See on majandusliku elutsükli üks osa. Me peaksime parema mõistmise nimel natukene pildi rakurssi muutma. Tegelikult on niimoodi, et meil on „nii suur raha hunnik vajalik” riigi funktsioonide täitmiseks, Maksud on ja jäävad. Iseküsimus on, kas seda võetaks soola, bensiini, habemete või akende pealt. Teisalt me ostame teenust riigilt, just, just …  ostame teenust. Oleme hankijad. Hankekomisjon. Riik ei ole mitte mingi iseenesest olev „asi” vaid suur teenindussektor. Muide just teenindus on Dr Riigi põhiolemus: me ostame turvatunde teenust, me ostame hariduse teenust, meditsiiniteenust jne . Milliseid teenuseid meil on mõistlik tellida koos Dr Riigilt, milliseid eraldi? Seega valimiste kontekstis on ülimalt tähtis, kas me tahame, et Dr Riik kõike reguleeriks ehk, kas me tellime temalt seda teenust või saame ise, kodanikuühiskonna formaadis sellega hakkama. Kui me tellime teenust Dr Riigilt, peame selle eest ka maksma. Makse maksma. Mida rohkem me laseme Dr Riigil enese eest otsustada ja ära teha, seda suurem arve meile esitatakse. See omakorda tähendab, et … makse tuleb tõsta.

Kuidas mõjutab ühe või teise maksu muutmine, käivitamine majandust, inimeste käitumist, selles suhtes tahaks jällegi risttabelit .

Lootustest ja huvist

Ma loodan, et järgmiseks RK valimiseks on ühiskond arenenud enam kodanikuühiskonnaks. Et kandidaadid, erakonnad ei saa vaid jutuvestmisega hakkama. Et nad peavad käima välja oma kasvõi lihtsustatud bilansi, kus kohta juurde lisada (mitte anda), kuskohalt vähemaks viilida. Ja ei tasu arvata, et inimesi see ei huvita.  Huvitab. Väga huvitab.

Olin nädalavahetusel juubelil. Noorusliku rahva juubeli, pereproua sai neljas kord kahekümne aastaseks ehk siis kaheksakümmend täis. Mullu kaheksakümneseks saanud  pereisa  töötas juubelini välja. Toredad, vitaalsed Inimesekesed siiamaani. Võiks öelda, et keskmised Eesti Inimesekesed:  ei kõrgemat ,ei ülemist haridust, keskmine. Hoolsad ja usinad spetsialistid. Ei ole nad ka kunagi virisenud. Ei ole saanud nad ei pärandust, ei tagastatud neile mitte midagi. Kõik, mida on teinud, on ise teinud – usina töö ja ratsionaalse meelega. Vaat selliseid Inimesekesi huvitab küll, kuskohast raha tuleb ja kuidas seda kasutatakse. Nemad ei  küsinud mitte seda, palju nad pensi juurde saavad, sest nad olid teinud kõik enesest oleneva et „vaesusriski” vältida … ja vältisidki. Neid huvitas see, kuidas luuakse 60 tuh töökohta, kuidas ja miks riik üürikortereid ehitama hakkab ja veel rida teisi majandusalaseid küsimusi , mille peale minagi polnud tulnud. Kõige rohkem huvitas, kuidas on võimalik neid lubadusi täita.  Palju need lubadused maksavad? Mnjah, mina ei osanud midagi kosta, jäin vastuse võlgu. Ja teie arvate, et Inimesekesi ei huvita majandusküsimused? Huvitab! Vägagi!

 

Innovatsioon –  ooteaeg 1600 aastat.

Mõned stuudios pakutud ideed mulle meeldivad, kuid ei meeldi lahendusteed. No ma lihtsalt ei usu nende realiseerimise võimalusse. Arve ju pole. Seega jääbki vaid usu küsimus. Selliseid ettepanekuid ei usuks ükski panga laenukomisjon ega hankežürii. Kuidas viia head ideed ja lahendused ühte? See on suur innovatsiooniülesanne. Teleskoop avastati teoreetiliselt juba Vana-Kreeka tarkade poolt, kuid teostus viibis, kuna targad olid küll targad, kuid ei trehvanud kokku käsitöölistega ehk klaasilihvijatega. Nii juhtuski, et mõtte ja teostuse vaheks kujunes 1600 aastat. Täna me teleskoopi stuudios ilmselt ei saanud. Loodetavasti ei pea selleks ootama … eee … sajandeid.

Mandaat, kuid väikeses kirjas

Poliitikud kurdavad, et tahaks küll seda ja teist teha, kuid  … mandaati ei ole. Millele siis täna mandaati küsitakse?  Palgatõusu, miinimumi tõusu, pensioni tõusu, midagi ka lastega peredele. Selline on põhiline retoorika, kuid kuidas tulla välja sellest kahest vektorist, et me jääme vanemaks ja meid jääb vanemaks ma valimisesinemistel  ei ole kuulnud. See teeb mind ärevaks. Või on siis need tähtsad asjad kirjutatud nii kaude ja väikeses kirjas nagu laenutehingu üldeeskirjad. Selline  väikese kirja rubriik. Kuulge, kui te kirjutate seda suurt asja väikeses kirjas, siis ei saa me anda teile mandaati. Suurt/tugevat mandaati. Palgatõus ei ole mitte vahend vaid eesmärk, sellele me mandaati anda ju ei saa. Me saame anda mandaadi, kuidas sellise eesmärgini jõuda, et saada suuremat palka. Kui see mehhanism meile meeldib. Peaksime alustama hoopis sellest, et välja uurida, mis tööd need on ja kes neid teevad, et neile Inimesekestele on nii vähe võimalik maksta. Nad teevad valet tööd, see on raiskamine. Tööjõu, kui defitsiitse ressursi raiskamine. Sellest tulekski alustada. Tegelikult peaks palga kergitamist alustama Dr Riigist enesest, riigihangetest. Kui Dr Riik täiesti tuimalt laseb läbi hankeid, milledes on valdkonnainimestel selgelt näha, et tööjõu kulud ei ole õiged. Selliste hangete tulemusena pärispalka töötegijatele maksta ei saa, sellist pakkumist saab teha vaid, kas osa töötasusid ümbrikus makstes, või lasta töötegijatel veidi ise businessi teha (riigist ja omanikust mööda minnes, ehk varastades), siis ei maksa rääkida palga tõstmisest. Kõigepealt peaks Dr Riik ikka oma õue korda tegema ja siis pisarat ka teiste pärast nõristama. Oma õue jutt ei ole niisama, Dr Riik on esiteks nii suure majandusjõuga, et määrab oma hangetega mitmete turgude hinnatasemed, teisalt on ta ka moraali eeskuju. Või siis ei ole? Ja nii ongi, et räägime alampalga tõstmisest, kuid me ei maksa paljudel juhtude  tegelikult alampalka või madalpalka, see on vaid see osa mis on ametlik (+ ümbrik + vargus) palk. Milline see palk tegelikult on, me ei teagi. Küsisin paarilt ettevõtjalt, kas teil on alampalgaga töötajaid? Nad jäid mõttesse ja … ei tulnud ette. Üks ütles küll, et meil on proua, kes käib pool päeva teisipäev ja reedel koristamas. Kuid tema ei ole ju alampalga saaja, tema on ilmselt suurpalga saaja ehk kui palk ja töömahud läbi korrutada on tegemist kõrgepalgalisega. Ärgem tehkem järeldusi rahvaluule baasil.

Sümptomid ja põhjused

Võitleme sümptomitega mitte põhjustega.  Kui me tegime õigeid asju õigel ajal, olime edukad. Kui te nüüd analüüsite veidi sügavamalt debateerijate juttu, siis te saate aru, et palk on vaid sümptom meie probleemidest, mitte probleem ise. Kui me suudame majanduse ümber korraldada tänapäevastele vajadustele/nõudmistele vastavaks, siis ei ole meil vaja maksta enamust toetustest, sest Inimesekesed ise saavad oma igapäevase töö viljaga oma vajadused rahuldatud. Need on uhked iseseisvad ja väärikad Inimesekesed. Need ei ole sõltlased, abisõltlased. Siis ei vaja Inimesekesed  tasuta ühistransporti, ei vaja riigi üürikortereid ja palju muid poliitsõltlaseks tegevaid ja kalleid kaudteid. Kõik need „heateod”, mis tunduvad hädavajalikud, on tegelikult veelgi sügavamasse mülkasse ronimine, me kulutame meie raha minevikule, mitte tuleviku ehitamisele. Niisama „lihtne” see ongi, me peame muutma majanduse struktuuri, mitte sellest ainult rääkima. Kui me tihti küsime (veidi vimmaselt), et kuidas Eesti jõuaks järele Põhjamaadele, no kasvõi Soomele, siis Soomel ei lähe hästi mitte seepärast, et neil on ca 3,5 X kõrgemad palgad ja nad korjavad kokku rohkem makse, vaid seepärast, et nad teevad maailmaturul asju/teenuseid, mille eest ollakse valmis maksma korralikku tasu. Ja seda tööd tehakse suurema tõhususega. Kas maksud on kõrged või madalad selgub vaid peale seda, kui kõik maksud ja esmavajadused on tasutud. Maksudega madala/kõrge taseme mõõtmisega on niimoodi, et peale nende maksmist, kohustuslike maksete tegemist (üürid, kommunaalmaksed, transport, side, pangalaenud, söök, riided jne) jääb Inimesekesel kätte „vaba raha”. See raha mille eest ta võib lõbutseda, reisida, investeerida. Mõni aasta tagasi tegin arvestused et „see raha” on põhjanaabritel suurem, kui meil peale maksude maksmist vältimatuteks makseteks kätte jääb. Kuid see ei peaks olema kadeduse allikaks vaid stiimuliks järelejõudmiseks. Järelejõudmiseks on vaid üks tee: riigireform +  majandusstruktuuri reform. Sümptomite ravi ei aita, ravida tuleb põhjuseid.

Võitjad?

Kes võitis valimisdebati? Banaalsustesse laskudes: võitma oleks pidanud valija. Vajadused on kirjeldatud: targad töökohad, sissetulekute kasvu võimaldava keskkonna loomine, õige haridus, riigipidamise reform, ühistuline tegevus, kodanikuühiskond. Seega debati tulemus: tugev koolipoisi number. Parem hinna tuleb siis, kui … teleskoop valmis.

Kes tegelikult võitis? Ma ei tea, sest ma ei ole näinud kingipakkide sisse, ma ei tea ikkagi, kas seal on komm või pomm. Seega võin ma ainult oletada ja … uskuda, et pakk, mille peale on kirjutatud komm, see ongi komm.

 

Edasi

President on öelnud et see, mis meid siiani on toonud, meid eriti hästi edasi ei vii. Ma arvan, et me oleme paarikümne aastaga tohutu hüppe teinud, kuid … hoog ja painduvus on kadumas. Mõttelend ka. Ajame direktiividest ja seadusparagrahvidest ninaga rida,  saamata pead tõstagi ja püüame … kõike keelata.  Loodame mingitele EL toetustele, tahame iga maailma liigutuse pealt kasu saada. See  näitab, et meil on fookus ujuma läinud. Me rabeleme pisiasjades mitte prioriteetides vaid saja viienda järgu küsimustes.

Seega stuudios oli palju häid mõtteid, kuid prioriteetsus, mida teha esimesena, et jõuda teiseni või mida jõuaks esimesest sammust tekkiva kasuga teha, et esimese ja teise sammu kasu kasutada kolmanda sammu astumiseks, seda ei olnud.

Ennast korrates: Lp JR esitatud RR 10 käsku, just see on pikem vaade elule siin Eestimaal, see tähendab pingutamist, kuid on praktiliselt ainuke väärt strateegia mis meie elu mitte ainult paremaks muutmise lootust  annab, vaid üldse elu säilumisele aluse annab.

Tänud

Igatahes oli põnav õhtu ja ladus korraldus. Tänud kõigile asjaosalistele selle eest.

Lennakem

Mõne päeva  pärast me valime endale seadusandja ja valitsuse. Me loovutame neljaks aastaks oma sünnipärase õiguse, kõrgeima võimu õigused nendele PoliitInimesekestele, kes meie ees sel nädalal rinda pistavad. Seega kuulake tähelepanelikult nende Inimesekeste juttu, kas te usute et see on võimalik, mida teile lubatakse, kas teie lapsed saavad sellest innustust ja meid saab palju või ei. Ärge mitte mingil juhul jätke oma arvamust avaldamata, kui te arvate, et teie häälest ei sõltu mitte midagi, siis on see vale, sest kui liblika tiivalöök Andides vallandab liivatormi Sahaaras, siis teie jõud on ju määratult suurem. Muide lugesin millalgi, et kui inimene  täitsa laiali jagada sisaldab ca 20 tremotuuma pommi jagu energiat. Teie hääles on see jõud olemas. Tiivad lahti – lennake!

 

PS. Kui kellelgi tundub, et on eelnevat juttu juba mitmel puhul kuulnud siis ärge arvake, et olen eksinud või mul on „kõvaketas täis”, see on taotuslik. Seega jääb vaid toetuda jälle kord autoriteetidele (olgu see targutuspaneeli asemel):

 „ –Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata.

-Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja

-Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei tehta välja.

- Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti

-Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.”