„Tuhtlivaba riik &
Tuhtlivabariik”
Mõned postitused tagasi sai
tehtud mõttepiruett, „Õiguskohtu riigiga”, tuletab mulle meelde veel ühe
kontrollpunkti valimieelistuste kujundamisel. No mõnele lausa meeldib leida nii
teistele Inimesekestele, kui ka meie
riigile ebameeldivaid epiteete. Umbes niimoodi, et mida rohkem oma koda roojan,
seda uhkem? Populaarsem? Mina, arveametnikuna, võin ju mingites mõttekonstruktsioonides
lubada endale vabadust viisakate kaudnimede kasutamisel, kuid PoliitInimesekene,
kes kandideerib seadusandjaks, ei või seda teps mitte. See õõnestab tema tõsiseltvõetavust,
… puhtusepidamise võimest rääkimata. Kolmekümnendatel aastatel olevat
opositsioonitegelased nimetanud seda riiki „tuhtlivabariigiks”, mis viitab siis
meie jõudsale kartulikasvatuse võimele.
No banaanivabariigiks ei saanud seda ju nimetada, sest siis oli banaan enamusele
selle maa asukatele lihtsalt tundmatu. Tänapäeval püütakse meile külge kleepida
pahatahtlikult „banaani silti”. Just, just pahatahtlikult ja kleepida, sest
„banaanivabariik” on täiesti selge mõiste, mis minu kujutluses ei haaku mitte
kuidagi meie olukorraga. Jah, meil on probleeme (kellel neid ei oleks?), kuid
see pole „banaanivabariigi” probleem. Kõrvalseisja ei pruugi meie
PoliitInimesekeste kodukootud poliittermineid ja eneseroojamise iha mõista,
vaid mõistab seda rahvusvaheliselt aktsepteeritava mõistena ja … Ja olemegi
sisemudamaadluse meistrivõistluste raames tekitanud endale väga raskesti mahapestava
rahvusvahelise maine. Rumalus ja pahatahtlikkus. Mulle pahatahtlikud
Inimesekesed ei meeldi, mina neid ei vali. Pahatahtlikkus ja oma pesa roojamine ei saa tuua head lahendust.
Au ja väärikus
Enne Vabariigi aastapäeva
on paslik üle seletada veel üks negatiivne „nähtus”. Ma ei teagi, millest see tuleb, kas
kadedusest või madalast enesehinnangust või kibestumisest, kuid vahel nihutame
mingeid sõnu suure naudinguga. Võib öelda, et mitte lihtsalt naudinguga, vaid
lausa pahelise naudinguga. Võtame lisaks „banaanivabariigile” näiteks väljendid
„pingviiniparaad”. Kurb lugu. Ühest küljest tahame olla kõigist paremad,
kõigist ees, me nimetame küngast … mäeks ja oja … jõeks. Teisalt oleme valmis
alavääristama oma täiesti korralikku ja arenevat riiki. Umbes nii, et meie kõik
oleme tublid ja tragid, aga keegi pann dr Riik on kehv. Justkui ei olekski dr Riik
meie eneste summa, vaid vana vaenlane, kellega on vaja võidelda. Veider
kahestumise sündroom.
Sama pahatahtlikkuse lugu on „pingviiniparaadiga” ehk tegelikult
Vabariigi aastapäeva vastuvõtuga. Vabariigi aastapäev peaks olema igale Inimesekesele
suursündmus. Kui mitte üdini, siis üldiselt positiivne ja rõõmsameelne päev. Mida siis
Inimesekene teab Vabariigi aastapäevast? Ilmselt teavad paljud kaitseväe
paraadi, mõned teavad ka Vabariigi Presidendi kõnet, aumärkide andmist, rohkemale
meenub pidulik kontsert. Kõik. Aga vaat Presidendi vastuvõttu teavad kõik. Ja
nüüd läheb põnevaks, miks me nihutasime igati mõistliku sõnajada: „Vabariigi
Presidendi pidulik vastuvõtt” - „pingviiniparaadiks”?
Kas meile ei meeldi see vastuvõtt iseenesest? Üldse ei meeldi? Või me ei austa
neid Inimesekesi, kes sinna on kutsutud? No kindlasti on siin oma osa kadedusel,
kui tohutul jõul. Miks kadestada, rõõmu peaks tundma … eee … teiste
õnnestumistest. Üldine õnnestumine peaks peegeldama oma positiivset energiat
kogu ühiskonnale. Ei tea, kas parem
oleks kodus istuda ja, küünarnukk laual, sülti haugata ning vaadata kahesaja
kuuendat korda muidu head, kuid paljuekspluateeritud, filmitoodangut? Või lasta
Vabariigi Presidendil küll kõne kõrgest puldist ette lugeda ja öelda kõigile:
„Minge nüüd „kotto” ära!”? Ma ei tea, vist oleme veel liiga noored ja püsimatud,
et lihtsatest asjadest rõõmu tuna. Ikka pürgime kuhugi, tungleme, tormame. Ikka
on meil kiire. Oleme teel. Põhjanaabrid oskavad oma riigi aastapäeva väärikalt
välja kanda. Võib-olla seetõttu, et nad on selle riigi (vaba riigi) eest rohkem
ohvreid kandnud. Vaeva näinud. Me nagu häbeneksime oma vabadust ja väärikust,
kuid Vabariigi aastapäev ongi ju väärikate kodanike väärikas tähtpäev. Seda
tulebki tähistada väärikalt. On ju tegemist suure vedamisega, lausa kahekordse
täisvõiduga maailmaajaloo täringumängu laual. Mis aga puutub sellesse, keda
kutsutakse, keda mitte, siis minu sügava veendumuse järgi tuleks rohkem
kutsuda/tunnustada Inimesekesi nagu Tädi Maali ja Naabri-Ants. Nende jaoks on
see sündmus. Võib-olla kogu küla jaoks märgilise tähtsusega sündmus. Nemad ei
igavle sellel vastuvõtul. „Tavalisele” Inimesekesele on teadmine, et teda on
märgatud, valitud ja kutsutud „üüüüüüüratu”
tähtsusega. Sain aastaid tagasi aimu sellest tundest, istudes pidupäevalauas
noore Inimesekesega, kes oli tuisusel õhtul tulnud järgmise päeva kaitseväe
paraadi harjutuselt. Temale, Kaitseliidu liikmele, oli see SÜNDMUS, teda oli
valitud, teda oli tunnustatud, ta oli … õnnelik. Kui mõelda, et see noor
Inimesekene ei saanud ei ordenit, ei aukirja, ei rahalist preemiat ega … Presidendi
vastuvõttu, kuid ta sai emotsiooni, mis kindlasti andis talle kauaks kütust
edasi võidelda oma igapäevase eksistentsi eest. Kindlasti räägib ta kunagi
aastate pärast oma lastele ja lastelastele: „See oli sellel tuisusel Vabariigi
aastapäeva paraadil, kus ma koos Mati ja Volliga marssisin üle Vabaduse
platsi!” Võib olla räägivad tema lapselapsed, et „See oli siis kui vanaisa …”.
See oli sündmus ja sündmus mitte ainult Inimesekesele, vaid tema kaudu ka
mitmetele lähedastele. Igikestev sündmus.
Kuidas me nüüd seletame sellistele Inimesekestele, et oma rikutuses oleme me
muutnud oma riigi tähtpäeva „pingviinide paraadiks”? Mida võiks selle kohta
öelda eelmainitud noor Inimesekene? Arvan, et kõigepealt tulevad paar krt-i ja
seejärel „Banaan Sind võtku ja pingviin Sind söögu!”.
Märka ja tunnusta
Muide märkamist ja sündmuste tekitamist on vähe, pann
vähe. Nagu eelpool hoomasite võib sündmuse tekitada paljudest lihtsatest
asjadest, Inimesekeste jaoks oleks võimalik korraldada palju SÜNDMUSI, alates
kutsest hommikusele lipuheiskamisele, kirikuskäigust, paraadist ja muudest
sündmustest, kus piiriks on vaid mõttelennu kõrgus. See teeks Presidendist …
ühendaja. Sellisel isiksusel oleks voli olla ka arbiiter ja sidususe tekitaja
ühiskonnas. Hea sõna ja südamesoe kutse külma veebruarihommikusse ei maksa
materiaalses mõttes mitte midagi, kuid võib tuua moraalses ja sidususe mõttes
ülikasumeid. Sidusus, väärikus, sündmus see on arengu võti.
Kiirust meil on, paindlikkust ka, kuid tänulikkust … ?
Tänulikkust meil napib. Pean silmas siirast tänulikkust. Igas juhtimisõpikus
korrutatakse, et märgake Inimesekest. Kiitke neid, tänage neid, siis nad
töötavad rohkem ja paremini. Inimesekene on juba selline, et ta tahab
tunnustust oma tegudele. Isegi külakrants januneb tunnustust, … miks siis mitte
Inimesekene? Kas olete märganud, et meil on kinnistunud kuvand, et riik peab olema
selline kivinäoga karm tegelane, kes karistab, kuid ei kiida ega täna.
Igaõhtust massimeediat koos kõikvõimalike karistamiste kajastamisega võtame,
kui iseenesestmõistetavat. Karistamine on elu osa. Kuid tänamine on midagi …
eee … justkui kohatut? Isegi kord aastas, vaid kord aastas, suhtume paaniliselt
teenetemärkide andmisse? Teenetemärgid (aumärgid) ongi selleks, et märkida
kellegi erilisi teeneid. Aumärgid on aastatuhandeid vastu pidanud
stimuleerimispakett. Ma ei ole kuulnud, et Soomes oleks olnud suuri poleemikaid
selle üle, et liiga palju on antud välja aurahasid, kuigi seal käib hea tava
hulka, teatud ametikohtadel, anda juubelikingitusena kaasa ka mingi orden. Või
on keegi ehk märganud, et prantslased häbeneksid Auleegioni ordenit. Mitte
sinna poolegi. Nad on uhked selle üle ja kannavad ordeni rosetti iga päev,
mitte ainult pidupäevadel. Aumärk ongi tänu, tänu riigi poolt, meie kõigi poolt
ja niimoodi tuleb seda käsitledagi. Ei ole vaja oma kadedust nii ilmselt välja
paista lasta, vaid tuleb uhkust tunda nende Inimesekeste tunnustamise üle ja
püüda teha ka ise samme, mis tooksid kaasa positiivse tunnustuse. Vaat niimoodi!
Tunnustagem ja tänagem, ärme viriseme. Ehhee, kuidas kõlaks valimisloosung „Virisemisvaba
Eesti!”?
Virikihulased (Virisejad
& Kihutajad)
Tihti räägitakse kõrgetes
kodades, et me elame ühises maailmas, et maailm pole enam mitte mingi suur ega
kauge vaid maailmaküla. Maailmaküla tekitab mõtte millestki ühtsest ja siduvast.
Toetavast. Kaitsvast. Teisalt tundub mulle, et pole mingit ühtset maailma, on
lõputu hulk väikeseid maailmakesi. Ilmselt niimoodi see ongi, sest mina elan
maailmas, kus küsitakse kuidas seda (või teist) teha, millal teha, mitte kas
seda teha ja võib-olla saab selle („und” teise ja kolmanda ka) tegemata jätta.
See teine maailm, see lõputu virisemise maailm on mulle tundmatu. Mind on ikka
hämmastanud, et leidub nii palju virisemist, mõttetut virisemist. Mõttetut
kaeblemist mingite „vanade heade aegade” üle. Milliste heade aegade üle? Mida
siis head oli? Ehhee, see mis teil head tol ajal oli, oli … noorus. Seda ei saa
ükski valitsus teile tagasi tuua. Tehkem teene järeltulevatele põlvedel jätke
see virisemine , me oleme paarkümmend aastat ise oma asja ajanud ja rääkida et
… kõike tehti vales. See pole lihtsalt õige. Muidugi, tegijal juhtub mõndagi,
kuid … Vanaema Marie ütles ikka, et „tegijal juhtub mõndagi, magajal, ei
midagi”. Ja teie, „stammvirisejad”, ärge kütke PoliitInimesekesi ülesse, tehke
maale ja rahvale veel üks teene, olge … leplikumad. Kui me oleme mõõdukal
leplikud ja mõõdukalt kriitilised, siis ei pea ka Poliitinimesekene visklema
ühest äärmusest teise … jättes seega ebaveenva, ebakompetentse, ebaausa,
ebakindla, ebausaldusväärse, eba … mulje. Ta, pole seda, kuid püüab teile
kõigile nii pann meelejärgi olla. Lõpuks ei teagi ta kuhu poole joosta, kaotab
orientatsiooni ja lõpuks ka iseenda. Andke PoliitInimesekesele veidike
hingamisruumi, no vähemalt ... mõtlemisruumigi.
Järgneb …
Targutusi:
M.
McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009
Lk96
„Hierarhia ja ajaloo salanõuks on ühendada mõtlev osa tegevast osast lahti. Kui
mõtlemine ja tegemine ei ole omavahel ühendatud, on innovatsioon võimatu.
Kreeka filosoofid kavandasid teleskoobi, kuid ei suutnud seda teoks teha
seetõttu, et ei suhelnud klaasi tootvate käsitöölistega. 1600 aastat hiljem
muutsid kolm klaasilihvijat teleskoobi tõelisuseks.”
M. C. Beaton „Uimastisõltlase surm” lk183 Tänapäev 2011
„Kahjuks ei osanud
superintendant Daviot teha vahet kohusetundlikkuse ja pugemise vahel.”
Surmainglid
Michael Shaara Tallinn Kunst 1998
Lk
181 „ Nad kordasid ikka ja jälle, et ei võitle mitte orjapidamise, vaid hoopis
oma kuste eest. Lõpuks hakkas mulle koitma, et too sell pidas oma õigusi
silmas, aga jutus ei maininud ta õigust vaid kust. Säh sulle. Siis küsisin
sellelt mehelt, et milliseid tema õigusi me rikume, tema aga vastas, et seda ta
küll ei tea, kuid kindlasti on mingid õigused olemas, millest ta veel aimugi
pole.”
Parteijuht
lahkub surma läbi Bo Balderson Eesti
Raamat Tallinn 1995
Lk
81 „Ja pea meeles, kunagi ei tohi anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda
mingeid kindlaid vaateid segastes küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel,
kui sa suudad mingit keskjoont tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles,
käitu rahvalikult, patsuta neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru
jätavad sinust meeldiva inimese mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel
inimestega kokku saada. Naerata. Naerata, kurat võtaks.”
R.Reagan
„Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012
Lk
267 Koduperenaine majanduslangusest: „Mulle tundub, et nüüd on käes aeg oma
elevandiluust tornist alla ronida ning väärikalt ja iseseisvalt elada. Elada
vastavalt oma võimalustele. On aeg hakata küsima: „Palju see maksab?”, mitte
„Palju ma kuus pean tagasi maksma?”
J.Hasek
„Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus.
1960
Lk
495 „ „ Teate, mis ma teile ütlen, Svejk, „ alustas ülemleitnant Lukas raske
ohkega, „te ise ei oska aimatagi oma tegude ulatust. Mulle endale on juba
vastik teid lakkamatult lolliks sõimata. Teie lolluste kohta ei leidu üldse
enam sõnu. Kui ma teid lolliks nimetan, siis on see teile lihtsalt meelituste
ütlemine. Te olete nii hirmsa asjaga hakkama saanud, et kõik teie koletud
vembud selle aja jooksul, mis ma teid tunnen, on lausa inglite laul.”
Indrek
Hargla Rataskaevu viirastus Varrak 2010
Lk 278 „… inimestega peab rääkima. Isegi kui nad
tahavad sulle valet rääkida, ei valeta nad kogu aeg. Ikka lipsab nende juttu tõetera.
Ükski vale pole nii pikk, et seda lõpmatuseni rääkida. Vale peab olema usutav
ja seepärast pole pikas vales kunagi
No comments:
Post a Comment