Minu Riik V5: Rakkerühm

 

 

 

Valitsemishange (Riigikogu valimised) on lähenemas, pidukonnad on närvilised, liikmed ka. Kummalisel moel, ajal, mil kooskonnad peaksid enam kokku hoidma on pidukondi haaranud liikmete erosioon. Liikmed erodeerivad üha kiiremas tempos. Kuna uut midagi pakkuda ei ole, siis soojendatakse vana lubadussuppi ülesse üha uuesti ja uuesti. Prr. Ettevaatust, võib olla tervistkahjustav!

Oot-oot, midagi uut on ikka ka, kui varematel „jooksuaegadel“ jooksid põhiliselt alumise otsa tegelased, siis nüüd liiguvad puha isikliku mandaadi (või selle lähedase saagi) rahvas. Tundub, et mõne pidukonna ladva lööb päris kiilaks. Kuid mis iseloomulik, nad ei liigu külgsuunaliselt, vaid teatavad ühemõtteliselt, et lahkuvad poliitturult. Lahkuvad pärismaailma. Kummaline, kuigi … Paneb mõtlema, et kas nende ideede/ideaalide/huvide realiseerimise võime samas kooskonnas osutus võimatuks? Miks? Kuid ega loodus tühja kohta ei salli, see „tühikoht“ täidetakse kärmelt. Eriti poliitilisel edevusturul. Moodustuvad uued kooskonnad. Isegi uued pidukonnad. Küsimus on vaid selles, kellega ja kelle ideede/huvide/põhimõtetega. Saame näha.  Niisiis uut visiooni veel ei ole, kuid uuenenud koosseisuga koondkonnad juba on.

 Rittasättimise aeg

 Kuid seni kuni uued kooskonnad ennast väärtuse järgi ritta sätivad midagi uut pakkuda ei julgeta/osata/taheta, ikka see sama ebaloogilisus tulude ja kulude vahel, mis lisab meie kõigi kulukomponenti laenumaksete võrra. Vaadake, ega Valitsemishankele ei saa minna loosungiga, et me tõstame makse, me tõstame tariife, vaid lubadused tuleb summutada millessegi ebamäärasesse/hõlmamatusse  nagu näiteks väärtused, maailmavaade. No teate küll need vabavaralised mõisted, mille üle alati on vaieldud.

Seega  läheb valimiseelse debati põhiaur sellele kelle väärtused on … väärtuslikumad. Väärtused on muidugi tähtsad, kuid … Nagu „klaver põõsas“ lugesin just kogumikku „Murrang. Eetikast ja väärtustest muutuvas ajas“ (TÜK 2026). Kogumik on tihepaksult täis huvitavaid ja veelhuvitavamaid käsitlusi eetikast ja väärtustest. Muljetavaldav. Kuid siinkohal on probleemiks see, et teaduseinimesed ja poliitinimesed elaksid nagu erinevates galaktikates.  Või õigemini on see pigem nagu Einsteini relatiivsusteooria ja Heisenberg&CO kvantmehhaanika, mis omavahel ei sobitu, kuid omas liinis toimivad edukalt. Kui need „kaks galaktikat“ räägivad üheaegselt ja valjusti väärtustest, siis kas nad räägivad ühest ja samast asjast/väärtusest? Ei tundu küll. Nagu Vanaema Marie ikka ütles: „Ets kaeme perra.“    

 Väärtuste poeesia

 „Definitsiooni kohaselt on väärtused fundamentaalsed uskumused või printsiibid, mis juhivad inimese käitumist ja otsuseid. Poeetiliselt väljendudes võimaldavad väärtused eristada head ja halba“ (Murrang“ TÜK 2026 J Engelbrecht Lk 59) Lihtne ju? Lihtne, kuid mitte nii lihtne.

„Kui alustada ühiskonna poolt aktsepteeritud põhiväärtustest, siis Timothy Ash on loetlenud järgmised: vabadus, rahu, õiglus, heaolu, mitmekesisus ja solidaarsus. Tema analüüs keskendub peamiselt Euroopale ja ta rõhutab, et nimetatud põhiväärtused on tegelikult skelett, millele tuleb lisada palju muudki, et need kehtiksid igal ajal igas kohas globaalselt 24 tundi päevas ja / päeva nädalas. Kuid väärtused sõltuvad ruumist ja keskkonnast.“

 Milles siis küsimus? Mis tuleb peale poeesiat? Väärtused on ju muutuvad nii laadilt, geograafialt, kui mahult. Lisaks sellele annab kogumileoma lihvi ka väärtuste erosioon. Eriti meie tänasel poliitturul. Kõigil meil on omad väärtused, kui inimene on teadagi ekslik. Heitlik? Inimene arvab, et tal on tõekspidamised ja et tal on ka arusaam maailma asjadest, kuid inimeste tõekspidamised muutuvad pidevalt.  H Roslingi interpretatsioonis näeb üks muutumiste jada välja niimoodi: „Väärtused muutuvad pidevalt (…) Meie, rootslased, oleme seksi ja rasestumisvastaste vahendite teemal suhteliselt liberaalsed ja avatud, kas pole? Ometi pole meie kultuur alati selline olnud. Need ei ole alati olnud meie väärtused. (…) Näiteks sündis minu isaisa Gustav ajal, mil Rootsi oli lahkumas 2 tasandilt, ning minu arvates oli tegu oma generatsioonile tüüpilise Rootsi mehega. Ta oli tohutult uhke oma seitsmelapselise suure pere üle; ta ei vahetanud kunagi ühtegi mähet, ei keetnud süüa ega koristanud kodu; ning ta ei olnud mingil juhul nõus rääkima seksist või rasestumisvastastest vahenditest. (...) Kuid uus põlvkond neid omaks ei võtnud. Rootsi kultuur muutus.“ „Ülikoolis oli meil salajane fond, millest rahastasime naiste reise välismaale, kus nad said ohutult aborti teha. Tudengite suud vajuvad veelgi rohkem lahti, kui räägin, kuhu need noored rasedad üliõpilased sõitsid: Poola, katoliiklikusse Poola. Viis aastat hiljem keelustas Poola abordid ja Rootsis omakorda seadustati. Noorte naiste vool hakkas teistpidi liikuma. Tahan öelda, et see ei ole alati nii olnud. Kultuurid on muutunud.“ („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 169). Vaat selline õpetlik lugu maailma (ja maailmavaate) muutlikkusest. Meie väärtused on lühikese aja jooksul uperpallitanud väga kummalistel radadel, muutudes turbokiirusel. Eks ole, selline väärtuste muutlikus ajab segadusse? Nii ongi. Väärtused pole ju täpisteadus, vaid uskumuste kogum.

Konkurents kui väärtuste katselabor

Riskides olla „matslik“ viime katsetuseks filosoofia üle majanduslikuks, tundub ehk enamusele inimestest arusaadavam. Niisiis, väärtused on olemas, kuid muutlikud. See teebki väärtustest väärtused, et need on erinevate inimeste jaoks erinevad. „Oluline on mõista, et väärtus (…) pole objektiivselt mõõdetav ja see pole mingit  moodi hüvedes sees või hüvedega kaasas. See on ainult subjektiivne hinnang, mida inimene ümbritsevale maailmale omaenda peas annab ning millest lähtuvalt ta oma igapäevaelu lihtsustavaid valikuid tegema hakkab. Me anname asjadele väärtuse, kuna need aitavad meil kõigil oma isiklikele soovidele ja vajadustele lähemale jõuda. Väärtus ei eksisteeri inimese teadvusest väljaspool.“ „Kogu kaubavahetus ja majandustegevus eksisteerib ainult tänu tõsiasjal, et majanduses on väärtus subjektiivne. Kui see oleks objektiivne, siis kaubavahetust ei toimuks. Inimesed teevad kaupa, sest kaubavahetuse üks osapool väärtustab midagi rohkem kui teine osapool ning sama kehtib mõlemas suunas ja vaba kaubavahetus toimub ainult siis, kui mõlemad osapooled seda vabatahtlikult teevad. Selle tulemusel toimub väärtuste loomine mõlema kaubavahetuses osaleja jaoks. Kui üks osapooltest sellest väärtust juurde ei saaks, siis ta kaubavahetusse ei astuks.“ (V Valdmaa Bitcoin vs Maailm“ lk 4/6). Tähtis on tõdeda, et väärtused on subjektiivsed, hinnangulised ega eksisteeri inimese teadvusest väljaspool ja need kujunevad vastastikuses mõjus – konkurentsis.

Poliitubadused = Riigivõlg

Nüüd, kui poliitturul on juba kõigest räägitud, kõike lubatud ja neid lubadusi ebamääraseks värviseguks muudetud (peale punaste joonte), siis seda valjuhäälsemalt räägitakse maailmavaatest ja väärtustest, sest millestki konkreetsest ju rääkida pole. Kolm vabavaralist sõna: maailmavaade, väärtused ja ühiskond järjestikuliselt ja erikombinatsioonides aitavad poliitinimestel pikalt jutusoont ülal hoida. Nüüd, mil Valitsemishanke võitja väljaselgitamiseni on mõned napid kuud, siis seda enam kuuleme me sellest, millised väärtuslikud väärtused ühel või teisel pidukonnal on. Tore. Tore, kui pidukondadel on väärtused. Siinkohal jääb küll mulje, et üldiselt võrdub pidukondade  jaoks „väärtus“ võimekusega üha uusi „laiadele valijamassidele“ nende enda raha eest „toetusi/tasutudteenuseid“ genereerida. Mis omakorda tähendab, et pidukondade konsensuslik väärtus on genereerida … riigivõlga. Ikka suuremat riigivõlga.

Oot-oot, nad tulevad meile teiega meie enda rahaga kosja? Võlg on Riigi oma, kuid Riik on meie oma ja võlad on ka meie omad. Riigil ei ole oma raha, on vaid meie teiega kokku kantud ühine raha – meie raha. Meie maksame. Kas see on väärtus? Kummalised väärtused. Peale selle on „robinhoodlased“, kes jagaksid kõik tulemused võrdselt, kuid looduses ei ole võrdsust. Frankfurt kirjutab: „ Moraali vaatenurgast pole oluline, et kõigil oleks ühepalju. Moraalselt on tähtis, et igaühel peaks olema küllalt.“ Tõepoolest, kitsas keskendumine majanduslikule ebavõrdsusele võib olla destruktiivne, kui see paneb meid Borissi kitse tapma, Salmet välja mõelda, kuidas ka Igor endale kitse saaks.“. (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 129). Puht tehniliselt on niimoodi, et  „Aju kasutab 20% kogu keha energiavajadusest, moodustades kehakaalust vaid 2% „Kui aju on täielikult tööle rakendatud, siis kasutab ta enam energiat koe kaalu ühiku kohta kui täiskoormusel reie nelipealihased. Tegelikult ei suuda inimaju samaaegselt kunagi aktiveerida enam kui kaks protsenti oma neuronitest. Kui see näit ületatakse, ammendub glükoosivaru nii kiiresti, et te minestate.“ (J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 Lk 28)  Võrdsust pole. Need kes räägivad võrdsusest neil ilmselt on ka energiajaotus organismis võrdne ja vaadake millised on tulemused? Eks ole, kurb.

Ümberjagamine kui kulu

Võrdsuse utoopia on mõttetu, mitte et ebavõrdsus on mõttekas, kuid väärtus tekib poliitinimeste ja pidukondade väärtusjutus siis, kui nad suudavad esitada meile teiega väärt plaani kuidas väärtusi luua, mitte neid pelgalt repressiivselt ümber jagada. Vaadake, ümberjagamine on kadu, ümberjaotatud väärtused on väiksemad kui ümberjaotamata väärtused. Osa väärtusest muutub ümberjagamisel väärtusetuseks. Kuidas nii? Vaadake, ümberjagamine on raske, keeruline ja ebaloomulik töö, see on kulukas. Ümberjagaja kulud on suured, kui ei usu, siis vaadake ükskõik millise avaliku institutsiooni eelarvet, mis koosneb kahest komponendist: meie ühise raha ümberjagamisest ümberjagatavatele ja ümberjagajatele jagamise eest jagatav. Seega mida väiksem on ümberjagamine, seda suurem on kõigi meie teiega võimekus uusi väärtusi luua. Vaat sellist väärtplaani ootamegi pidukondadelt. Raha nagu maast leitud!

Tõsiasi on see, et tegelikkus poliitturul liigub ikka rohkem ümberjagamise ja (igaühele meist teiega) ulakatest lubadustest tekitatud kasvava võlakoormuse poole, mis on ju tegelikkuses kogu kodanikkonna vaesestamine. Ebatõhususe, ebatootlikkuse tsementeerimine. Nagu üks kunagine minister ütles tabavalt: „See on nagu püksi soristamine, alguses on soe ja mõnus, siis märg ja külm.“ No ja osad meist teiega ei kiida heaks sellist märjaloodset  „mõnu“. Ajutist mõnu. Vast on siinkohal asjakohane Frank Knighti ( majandusteadlane, kes väitis, et temast sai majandusteadlane sest kündmine oli tema jalgadele liiga ränk) arvamuseavaldus:  „Ta väitis, et majandusteooria ei ole üldse mitte segane ega keeruline, vaid et enamikul inimestel on oma huvid mängus, et keelduda tunnistamast seda, mis on „solvavalt ilmne““.  (P. L. Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020 lk 308). „Onjuu“ solvav?

 Kiibivahetus

 Nüüd läheme isiklikuks. Kas te olete märganud, et täiesti normaalsed inimesed hakkavad läbi Toompea Pilvepiiriväravate astudes ajama kummalist juttu? Täiesti teistsugust juttu. Nagu keegi oleks lülitit keeranud? Eile veel respekteeritud majandusanalüütik, kes oskab usutavalt seletada turumajanduse loogikat, hakkab astununa läbi poliitturuvärava  ülistama turusolkimist/toetusi/maksutõusu, mis lükkab meie teiega tarbimise naaberriikidesse? Kummaline ju. Justkui oleks väravaalas toimunud peas … kiibivahetus. Inimesekene ise ei märkagi, kuid jutt on hoopis teine.

Kuid ei midagi müstilist, Tegelikkus on see, et inimene on astunud poliitturule, turule mis toimib poliitturu reeglite järgi. Teatav kognitiivne nihe toimub meie kõigiga kui läheme uude keskkonda (me peame ju „sulanduma“ kollektiivi), kuid sündsuse piires. Poliitturul muutub see tihti sündsusetuks. Heitlikuks.

 Inimesed olge valvsad (parafraseerides J Fucik´it)! See „kiibivahetus“ on mingi samasugune kummaline metamorfoos  kui teie peresõber on näiteks  liitunud võrkturundusega ja tuleb järgmisele peole koos tootenäidiste kohvri ja nende ülevoolava kiitusega. Terve õhtu! Isegi siis kui mitte keegi teda kuulata ei taha. Või eriti siis. See kummastab. Eks ole? Müügiprotsess. Äri on äri, kuid ülemäärasus on ülemäärasus.

Töö nagu kõik teised. Müük nagu iga müügitöö. Ei midagi müstilist. Protsess püsib võrkturundusel ja  võrgustikel. Kuid valvsad olge kui poliitinimesed hakkavad tegema paanilisi pidukonnavahetusi ühest pidukonnast teise. Nüüdseks pole enam mingi häbiasi/saladus, kui poliitinimene teatab uhkusega (sic!), et talle on tehtud pakkumisi pea kõigi pidukondade poolt ja tema valis … eee … Eks ole, te saite ju aru, et demokraatliku riigitüübi valikuprotsess on pöördunud valet pidi. Poliitinimene valib pidukondade vahel „uhkusega“, umbes nagu tiinekas hoopleb mitu peikat/prutat tal on. Kuhu selles valemis mahub „maailmavaade? Väärtused? Lisaks veel lahku kasvanud väärtused? Kõveraks kiskunud maailmavaade? Või siis sirgeks koolutatud maailmavaade? Kelle maailmavaade siis seekord? Niisiis on tõsiasi, et muutuste tegemiseks on poliitinimesel kaks valikut: muuta pidukonda või muuta pidukondlikku kuuluvust?

 Esimene valik: Pidukonnavahetus

 Poliitinimesekesed on muidugi kõik armsad, kenad, lahked ja töökad Inimesekesed, kuid nad kõik on ju isiksused, mis tähendab, et neil on teatud isikupäraseid erinevusi sh ka erinev tugevusvaru. Kuigi olukord majanduses on juba pikalt olnud märjalt külm, mille muudab veel külmemaks külmatuule mõju, siis isegi paljudele poliitinimestele tundub, et midagi peab muutma. Muuta võib kahte asja: pidukonna kurssi/valikuid või pidukonda. Vanaema Marie ütles ikka, et: „Kui tunned tungi tulemas, siis ole kiire minemas“ ja tundub, et üha suurenev hulk poliitinimesi on kiirelt minemas … Minemas ja otsimas uut teekaaslast. Uut pidukonda. Uut kiipi. Liikumised pidukondade vahel jätavad tihtipeale … näruse mulje. Enamasti need ongi närused ja läinud oma kognitiivses nihkes liiga kaugele usutavuse äärealadele, et olla enam usutavad. Mitmed sellised nihkunud kuuluvad ka paljude arvates pigem väheparketikõlblikeks. Igavesti? Ajutiselt?  Selline on tänane üldine raamistik poliitturul. Maailmavaate muutus … eee … vabandust, pidukonna vahetus … pole enam häbiasi vaid uus … väärtus. Kurb, aga tõsi.

Ja kui pidukondade pealikud vahetavad pidukondi (väärtusi/maailmavaadet) miks seda ei võiks teha ka kõik teised? Tegelikkuses toimub poliitturul  midagi sellist nagu tantsumäng „Me lähme rukkist lõikama, kes tahab vihku köita“ või kõrgliigade üleminekuperioodid, mil saab ühest satsist teise liikuda? Millisest otsast see kõik on seotud väärtustega? Segadusttekitav. Segadusttekitav meie kui valijate jaoks. Võib-olla ei ole meie väärtused nii paindlikud? „Bürokraat, võim ja Vanaemas“  oli üks selline tegevuskirjeldus: „Muide, kas te olete märganud, et Poliit-Inimesekestel on ilmavaade ja silmavaade? Need kaks vaadet ei pruugi ühte langeda. Mis kõige kummalisem, isegi kõõrdsilmsust ei teki sellest. Poliit-Inimesekene on küll mingi erakonna liige, mis tähendab, et tal on mingi ilmavaade või ta vähemalt samastab ennast mingi ilmavaatega, kuid oma silmaga peale vaadates olete veidi segaduses, sest tema teod ja silmavaade ei ühti tegelikult erakonna ilmavaatega. Muidugi elu on areng, kuid vahel taban ennast meenutamas üht Juku anekdooti. Juku kassil sündisid pojad, Juku enda sõnul kõik revolutsionäärid. Kui siis nädala pärast paluti Jukul esineda Kõrgele Ülemustele sama avaldusega, said nad kuulda, et viis tükki on revolutsionäärid, ülejäänud on saanud vahepeal nägijateks. Seega kui kassipojad saavad nägijateks, miks siis Inimesekene, eriti Poliit-Inimesekene, ei võiks saada nägijaks? Ikka juhtub, et oled erakonnas, oled olnud usaldav, hell, õrn ja hea ning ühel momendil saad aru (upsti!), et oled tegelikult sattunud valesse seltskonda. Ja siis äkki, oh üllatust, võidki hüüda: „Õnneks olen saanud nägijaks!” Sellist tegevust tuleb ilmselt ja ilmselgelt tunnustada, kui Inimesekene julgeb tunnistada oma eksimust. Mitte kõik ei tee või ei oma julgust seda teha. Nii ongi, et Inimesekene on Muutuste erakonna liige, kuid silmavaade on Õiguste erakonna või Kahevahel erakonna oma ja vastupidi. Seepärast tulebki tähelepanelikult jälgida nii poliitilisi „rändrüütleid” (Kuningriiklaste väljend ajast, mil poliitika oli veel lõbus), kui ka silmavaatega poliitikuid, mida või keda nad tegelikult esindavad. (…) Arvatavasti olete isegi ennast tabamas vahel mõttelt, et: „Oo, oot, mis erakonnast see Inimesekene nüüd ongi?”. Peab märkima, et isegi keskmisest tähelepanelikumal poliitikahuvilisel läheb vahel järg käest ära. Võib-olla võiks Poliit-Inimesekesed selguse mõttes kanda erakonna logoga ürpi või vähemalt nokatsitki? Et oleks kohe kaugelt ära tunda. Ja Riigikogu liikme nokatsil võiks olla kuldne lint (või oleks kuldne loorberipärjakene sündsam?) ja nimi, et kõik Inimesekesed näeksid ja ära tunneksid: „Sealt tuleb seadusandja, Poliit-Inimesekene, see Inimesekene, kellele mina, tavaline Inimesekene, andsin oma tahte.” Siis ei tuleks enam ette neid piinlikke momente, kui Inimesekeselt tänaval küsitakse, kas te teate … ja tema vastab, et … eee. Siis teaksid Inimesekesed tänavalt mitte esimest viitteist jutuvestjat, vaid ka seda kõige viimast, saja esimest nimelt. Ja ega seda ka ei maksa häbeneda, et ajapikku nägijaks on saadud ja erakonda on vahetatud. Selle jaoks võiks olla mütsikese küljes endise erakonna värvides lint. Noh umbes niimoodi, nagu armees on haavatasaamise lint. Kui ikka Inimesekene on erakonda vahetanud, eks ta siis ilmselt on ka haavata saanud, kuid on tervistava kogemuse võrra rikkam.“ (Tallinn 2012). Kõlab väga tänapäevaselt. Mõned asjad mis peaksid muutuma ei muutu iial. Kahju.

 Vahetusväärtusest ja selle hinnast  

 Siinkohal pean veelkord toonitama, et see eelnev üldistus on natukene nagu haigla keskmine temperatuur. Minu endagi õpetatud sõprade seas on inimesi, kes on liikunud ühest pidukonnast teise, kuid mitte selleks, et saada mingit ametit või olla valimisnimekirja eesotsas, vaid selleks, et neil on mingi kindel missioonitunnetus, eesmärk mida täita. Missioon, kuidas asjad peaksid tehtud olema. Põhimõttekindlalt. Leppimatult.

Kuna meie teiega riigikorraldus põhineb pidukondade konkurentsi süsteemil, moodustades ülituru, siis ilma pidukondade tahteta mingitki missiooni täita pole võimalik. Kõige alus ja liikumapanev jõud on poliitiline tahe. Ilma poliitilise tahteta visiseb iga missioon lõputuks vinguvaks virisemiseks. Kui pidukond, millisega on liitutud, paneb selle suuna konjunktuurselt/konsensuslikult//koalitsiooniliselt pausile (või ütleb päris lahti), siis … Siis pole seal pidukonnas ju midagi enam teha. Kui pidukondlikud väärtused ja isiklikud väärtused/põhimõtted on vastuolus on väärtuspõhine lähenemine lahkuda pidukonnast. Hm, väärtused ei muutunud ja maailmavade ka ei muutunud, muutus vaid pidukond ehk maailmavaate/väärtuste realiseerimise vahend. Tundub mõistlik.

 Teine valik: muuda pidukonda

 Muuta pidukonda on tunduvalt raskem kui üle hüpata teise pidukonda. Raske aga võimalik. Mitme pidukonna puhul on see saneerimine olnud edukas. Vaadake, mõningal määral on  pidukonnaelu ja abielu sarnased. Mõlemad vajavad mõistmist, pühendumist ja muutumist.

 „Filosoof Alain de Botton on kirjutanud, et kõik me „abiellume vale inimesega“. See on väide, mis kutsub sageli esile tugeva reaktsiooni, aga de Botton ei kaitse abielulahutust. Täiesti vastupidi. Ta väidab, et abielutoimimiseks peame oma partnerite paratamatute ebatäiustega toime tulema.“ (J Gribbin „Teaduse ajalugu“ Päikese Kirjastus 2020 lk 130)

G Cardone keerab sellele mõttepojukesele veel omakorda vindi peale. Pigem on see tegevusjuhend: „Võtame näiteks ühe õnnetu abielus mehe, kes soovib et tal oleks parem suhe. Võib-olla pole ta oma naisele enam piisavalt palju tähelepanu pööranud ja on aastatega oma pühendumist ja kirge tema vastu kaotanud. Kunagi oli ta oma naise endale täiesti maha müünud, nii maha müünud, et tahtis temaga lõpuni koos olla. Mingil hetkel aga ei müünud ta end enam endale oma abielu maha

Kui tahad, et Su abielu toimiks paremini, veena ennast, et Sul on planeedi parim elukaaslane. Milles ta parim on? Mis eristab teda teistest? Mis teeb sellest inimesest nii erilise, selle planeedi teistest inimestest nii erineva? Mille Sa endale maha müüd? Toidu kõrvetab ta põhja, hommikul näeb kohutav välja ja tal on hullult koledad ja suured jalad. Pane negatiivne kõrvale ja vaata, millega Sa ta endale kunagi maha müüsid. Müü ta endale uuesti maha. Leia positiivsed omadused  ja eira ebatäiusi. Ole uuesti maha müüdud ja tee kõike seda mida varemgi  ja vaata, kuidas asjad muutuvad. Sa hämmastud, kui näed, mis hakkab juhtuma. Äkitselt ei kõrveta ta enam toitu põhja, näeb hommikul imekena välja, on käinud pediküüris ja endale ilusad uued kingad ostnud.“ („Müü ise või müüakse sulle.“ Million Mindset 2018 lk 60)

Eks ole, siin ongi poliitinimeste valik, kas valida kiirvalimise klahvi alt Esimene Terminal või Teine Terminal ehk vahetada pidukonda. Või teiseks, näha pikemajaliselt vaeva ja hoopis müüa endale oma pidukond maha. Lihtne ju.

 Siis kui loodi …

 Vaadake, üks tähelepanek veel. Siis kui loodi tähed, taevas maa ja … pidukonnad, siis … Siis moodustasid pidukonnad inimesed, kes olid … eee … tavalised inimesed. Piltlikult väljendudes  tulid tööpingi tagant, mitte pidukondade tagatubadest. Nad tulid Riiki üles ehitama, uut Riiki (vanale õigusjärgsele vundamendile). Oma Riiki .Tulid igaüks oma valdkonnateadmiste ja õhinaga. Ühesuguse ja sarnase visiooniga inimesed moodustasid kooskonnad ja hakkasid oma huvisid edendama. Kõik oli võimalik, piiriks oli vaid tähtedetagune. Miks? Elementaarne, sest enne ei olnud midagi. Kuid kooskonnad, mida hakati nimetama erakondadeks/pidukondadeks ei jäänud muutumatuks. Ei-ei, sest pidukonnad ei koosne ju (ainult) loosungitest vaid inimestest, kes neid loosungeid koostavad. Erinevatest inimestest, erinevate huvidega. Kuid kooskonnad, mis on küll suletud pidukondlikku vormi pole osalejate osas muutumatu.

Kooskond on pidevas muutuses, kuni võib muutuda … lahkkonnaks. Iga juurdetulnud inimene, iga lahkunud inimene tuleb/läheb oma väärtuste komplektiga, mis muudab kogumis ka pidukondade väärtusi. Maailmavaadet? Kõik muutub. Kui mõelda sellele komplektike inimestest/väärtustest, kes asutasid Muutustepidukaonna ja tänasele pidukonnale, siis pole see samade väärtuste/eesmärkide eest seisev struktuur. Hullem veel, kui asutajad/esimehed on olnud sunnitud tunnistama, et see pidukond ei ole see pidukond/väärtussüsteem, mida nemad kord lõid … Kurb tõdemus. Kuid veel kurvem on see, kui mõne teise  pidukonna pealik, sisevalimiste järel, jätab oma kooskonna maha (solvunult)  ja liitub teise pidukonnaga. Liitub peaaegu, et vaenlaspidukonnaga. Põlisvaenlasega? See on juba igasuguse sündsuse piiri ületamine. Piinlik lugu. Piinlik küll, kuid nagu mõningal pool öeldakse „Häbiga saab läbi“, elu läheb edasi.

Nagu eelnevalt märgitud, siis kurblugu on selles, et meie teiega enam ei vii pidukondi ja nende liikmeid kokku, kiikumine on liiga kiire, et need muutused tavakodaniku jaoks settida saaksid.  Arvata võib, et paljude jaoks ei saagi ja valimiskasti juures nähes tuttavat nägu/nime saab ta poolthääle olenemata sellest, et mängib juba tükimat aega teises võistkonnas. Närune värk, mitte rahva tahe.

 Rahaline tunnelnägemine

 Pidukonnad on lihtsalt segaduses, nad ei tea enam kuidas olla või mida pakkuda. Kas olete mõelnud mida siis tänasel päeval pidukonnad pakuvad meile teiega järgmiseks Valitsemishankeks? Eee … eee … Eks ole, ei tule meelde, sest kõike on juba lubatud ja neid lubadusi ka eiratud. Nüüd siis tehakse panus valimisreklaamile – kõige primitiivsemale piltkirjale. Samas pole aru saada miks edasipoole külma higi ja hämara riietusruumi järgi haisev reklaam peaks kodanikku/valijat innustama? Pealegi õhkub nendest reklaamidest lootusetust, isegi hävingut, jõuetust. Sama eutanistlikult higised ja vihased on ka vastureklaamid. Mind, kes ma valisin enda lemmikalaks ujumise (kuninglikult puhas ala) see higihaisune reklaam küll ei innusta. Prr! Pigem vastupidi.

 Kuid kõige tähtsam, need reklaamid on mõttetud. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi kes valiks reklaamide järgi. Tõsiasi on, et toetusrahalises (ja ka häälelises) väljenduses näeb protsess välja niimoodi: „“Suure tõenäosusega annate valimisvõitlusse oma panuse ühel juhul kahest: kas siis, kui rebimine on äärmiselt tihe ja te usute, et teie raha võib tulemust mõjutada , või siis, kui üks kandidaat on üsna kindel võitja ning teie soovite aupaistest osa saada või tulevikus mingit sorti erikohtlemist saavutada.  Mitte mingil juhul aga ei panusta te kandidaadile, kes üsna kindlalt kaotab. (…) Seega saavad parteide esinumbrid ja uueks ametiajaks kandideerijad palju rohkem raha kui kesisemate võimalustega kandidaadid.“

 „ Üllatus on järgmine: summal, mille kandidaadid kulutavad pole peaaegu mingit tähtsust. Võitjakandidaat võib kulutada poole vähem ja kaotada vaid ühe protsendi häältest. Samas võib kaotav  kandidaat oma kulutused kahekordistada, ent tulemuseks on ikkagi vaid üks protsent lisahääli. Poliitikas ei ole tähtis see, kui palju sa valimistel kulutad, vaid see, kes sa oled. (…) Osa kandidaate mõjub hääletajatele loomupäraselt ligitõmbavalt ja teised lihtsalt ei mõju ning ükski rahasumma saa seda oluliselt muuta.“ (S. D. Levitt, S. J.  Dubner „Freakonomics. Hullumajandus“ EE kirjastus 2008 lk 8/9/10) Ei midagi uut, seda fenomeni nägime väga ehedalt ka hiljutistel Meretaguste valimiskarusellis. Usutavus ja kuvand on need, mis toovad hääli ja võimu, mitte veiderdamine ja raha. Ning veel üks tähtis tarkus – lojaalsus. Juhtide lojaalsus.  „Lojaalsus on vastastikune. Sa ei saa seda eeldada, kui sa ise seda kuhjade viisi ei paku. Lojaalsed liidrid loovad lojaalsed meeskonnad. Kokku hoidvad kambad võidavad. Aina kiiremini muutuvas maailmas on natukene vanamoodsat lojaalsust üks kurad väärt kaup.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 Lk175). Teate ikka mida hea tummine lojaalsus tähendab? Hea tummine lojaalsus ei ole orjalik järele kiitmine, vaid toetamine, parandamine ja koos ehitamine.

Ustavuse rentimisest

 Kuid ustavust ja lojaalsust mille najal rasked ajad üle elada ja uus ideearhitektuur ja organisatsioonistruktuur ülesse ehitada on piinlikult vähe. peale nende on ka konjunktuursetel kaalutlustel poliitturu mänguväljale astunud isikud.  Sellised poliitinimesed moodustavad omaette heitliku seltskonna.  Heitlikud väärtused ja kustumatu tung „teha head“ juhivadki inimesekese edasist sõnajada. Sõnajada alusmotiiv on selles, et nad on tulnud meile teiega igaüks eraldi ja kõik koos,  „head tegema“. Tuleb tunnistada, et kunagi ma uskusin sellesse, kuid kiht kihilt kasvatatud rumalused on seda  usku tasalihvinud. Nüüd kui  Lugesin, et  „Somaali ustavust on võimatu osta, kuid tavaliselt on seda võimalik rentida.“ (F.Forsyth „Tapmisnimekiri“ Varrak 2014 Lk 162), siis … Just see mõttepojuke tuli mulle meelde, kui vaadata praegust järjekordset poliitinimeste siblimist pidukondade vahel. Renditud ustavus. Rotijooks? Osade jaoks tõesti. Eneseõigustuseks öeldakse, et olen pidukonnast lahku kasvanud. Lihtsalt kognitiivne nihe. Teised ütlevad, et pidukond on neist lahku kasvanud. Enamus on muidugi esimese liigi esindajad, kes otsivad endale järgmist ajutist tööd järgmiseks neljaks aastaks. Hooajatöötajad? Või juhutöölised? Või hoopis renditöölised, kelle ustavust renditakse valimishooajaks? Või lihtsalt jooksuaeg (sic!)

Või nagu „Grove ütles, et sinu karjäär on su äri. Sina oled selle tegevjuht. Rahulolu külvab tema sõnutsi läbikukkumisi. Oma karjääri tegevjuhina pead pidevalt lihvima oma oskusi, eriti suhtlemise kunsti.“ Andy Grove (C Gallo „Viis tärni“ Million Mindset 2019 Lk 43). Eks ole päristummine mõttekoht? Või siis mitte? See tuletab meelde I. Krastevi  „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 50) mõttejada, et: „On ainult kaks efektiivset teed poliitilise ja majandusliku stagnatsiooni ületamiseks – üks on Terminal 1 ja teine Terminal 2 (Sofia rahvusvahelises lennujaamas).“ Siinkohal pole tegemist vaid majandusliku stagnatsiooni ületamise ebaõnnestunud (ebalojaalse?) katsega vaid katsega olla oma karjääri juht, sest sinu karjäär ongi sinu äri. Võimas.

Krastevil on veel üks huvitav mõttekäik muutuste tegeliku olemuse kohta: „Üha suuremale hulgale inimestest tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist. Migratsioonirevolutsiooni probleem – nagu õigupoolest igal revolutsioonil – on aga see, et see õhutab kontrrevolutsiooni. Antud juhul on see revolutsioon õhutanud ohustatud enamuste tähtsaks jõuks Euroopa poliitikas. Need ärevil enamused kardavad, et välismaalased võtavad üle nende maa ja ohustavad nende eluviisi, ja nad on veendunud, et praeguse kriisi on tekitanud kosmopoliitiliselt meelestatud eliitide ja hõimukeskselt meelestatud immigrantide vandenõu.“ Mnjah, muljetavaldav. Nüüd me siis teame. Kuid on ka teine variant . Ehita oma kooskond/pidukond ülesse, mitte ära hülga teda.

 Uus arhitektuur: Rakkerühm

 Seega kui me räägime poliitturust  maailmavaate kontekstis, siis peaksime endale tunnistama, et sellist asja enam ei eksisteeri, pigem on tegemist tänapäeval mitte maailmavaate, vaid teatud liiki huvide kogumiga. THI kirjutas „Murrangus“, et „Olen kunagi     nimetanud meid projektirahvaks. 1869 aasta esimene laulupidu, Aleksandri kool, Estonia teater, Kaarli kirik, vabadussõjast rääkimata. Seejärel fosforiidisõda, Balti kett, laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastamine. Kui siht, eesmärk kui projekt.“ (lk 48). Vaadake, tänane pidukond on pigem rakkerühm tegusatest inimestest kellel on (heal juhul) sarnased eesmärgid mingi projekti elluviimiseks. Nii ongi. Maailmavaade … Te ju nägite, et isegi Kant ei suutnud seda ära seletada ja pole mõtet meilgi oma energiat sellele kulutada. Rakkerühma arhitektuur sobib tänapäeva paremini ja on arusaadavam. Projektirahva projekt?  Tõsiasi on, et  praegused pidukonnad on liiga staatilised nii oma ülesehituselt, muutumisvalmiduselt, kui tegevuselt. Staatilised superdünaamilisel ajal? Võib-olla tõesti, kuid siis on projekti nimi „Võimul püsimise projekt“. Maailmavaateline? Võib-olla ongi maailmavaade ja väärtused läinud lappama seepärast et võideldakse omavahel võimu eest, mitte meie teiega eest? Võib-olla lappab väärtussüsteem seepäraste, et pidukonnad näevad kogu väärtussüsteemi läbi raha (palju pidukond saab Valimishankeks raha, kui palju rahalisi püksisoristamisi peab ta võidu eest maksma), mitte läbi võimaluste loomise. Siinkohal tulen tagasi „Muurangus“ THI poolt parandatud Fukuyama väite parandamise juurde „ … et inimkonna ajaloo lõppsiht on see, mida eestlastena mõistame kõigis oma võimalikes tähendustes sõnaga VABADUS. Ei ajalugu ei lõpe. Ajastud aga küll. Üks ajalooetapp, üks ajastu on nii maailmas. Euroopas kui Eestis lõppenud.“ Seega uus projekt? Rakkerühmaprojekt?

 Järgneb …

 Targutusi:

 S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021

 Lk 128 „Ebavõrdsust on kuratlikult keeruline analüüsida (miljoni elaniku kohta on 999 999 viisi, kuidas nad saavad ebavõrdsed olla) ja see küsimus on täitnud paljusid raamatuid.“Lk 129 „Igor ja Boriss on puruvaesed talupojad, kes suudavad hädavaevu oma väikeselt maatükilt piisavalt saaki koguda, et oma peresid toita. Ainus erinevus nende vahel  on, et Borissile kuulub üks luider kits. Ühel päeval saabub Igori juurde haldjas ja lubab täita ühe ta soovi. Igor ütleb: „Ma soovin, et Borissi kits maha kõngeks.“ Anekdoodi mõte on mõistagi selles, et kaks talupoega on saanud võrdsemaks, ent kummagi olukord ei paranenud, kui jätta välja fakt, et Igor sai oma pahatahtlikku kadeduse rahuldatud.

 R Sethi Õpetan sind olema rikas“ ÄP 2026

Lk 24 „Ohvrikultuuri tõus. On rühm inimesi – ebamasti noored, rqhulolematud inimesed – kes on otsustanud, et lihtsam on olla küüniline, kui ennast parandada. (…) Inimesed lausa võistlevad selle nimel, kes on suurem ohver.“Lk 29 „Kuulake nüüd, piripillid: te pole praegu vanaema juures ja ma ei hakka teile saiakesi küpsetama ega teid poputama. Paljud su rahalised probleemid on põhjustatud ühestainsast inimesest: sinust endast. Selle asemel, et süüdistada oma rahalises olukorras asjaolusid ja riigi majandust, pead keskenduma sellele, mida saad ise muuta..“