Minu Riik V1: Neli Presidenti korraga.

 

 

Täna on tähtis päev, täna  toimub Kadriorus vahtkonnavahetus – Riik saab endale uue pea, Riigipea. Kui LM ütles legendaarse lause „Eestile on kombeks, üks president korraga“, siis nii see ongi, kuigi ... Veidi teravmeelitsedes võib väita, et täna on meil neli Presidenti: kaks Presidenti, Vabariigi President ja valitud President. Või siis on Eestis neli presidenti, kuid Eestil on üks president – Vabariigi President? Ka see on õige. Ja eriti märgiline , et täna on neid harvaesinevaid päevi mil Eestil on kaks Vabariigi Presidenti – Hommiku President ja Õhtu president. Ameti üleandmine toimub ju päevasel ajal, seega mitte korraga, vaid ikka ontlikult järge mööda. Ükshaaval.  Vahva. Järjepidev. Hea valik. Hea valik nii isiku osas, kui ka poliitturu enesehaldamise osas, mis suutis peale pikki aegu milleski kokku leppida.  Tubli saavutus. Ootused on igatahes  kõrged, sest …

 Raamatupoest naelu ostmas?

 Sest mitmed valimisprotsessis kerkinud küsimused vajavad läbi/üle mõtestamist. Valimiste üheks põhiküsimuseks kerkis (jälle) küsimus sellest kas Riigipea tuleks valida senise korra alusel (Seadusandja poolt) või peaks valima kogu rahvas? Muidugi ei olnud see selle valimise küsimus, sest valikuid tehti ju Riigipea isiku üle, mitte valimiskorra üle. Kui küsimus on vale, siis on raske saada ka õiget vastust. Hm, te ei lähe ju raamatupoodi naelu ostma/valima? Eks ole, naelaküsimus lahendatakse naelapoes, raamatu valik raamatupoes. Riigipea valimine Riigipea valimise ajal ja Riigipea valimise kord parlamentaarse korralduse ja Põhilise seaduse järgi. H Rosling on sõnastanud probleemi niimoodi: „ Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest  teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“ („Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 16). Eks ole hea mõte ja kuigi pea igas linnas on Kase/Kuuse/Mäe tänav, siis ei pruugi tänava nimi veel öelda, millises linnas me tegelikult oleme. Kui kõik räägivad Männi tänavast, kuid ei täpsusta millise linnaga tegemist on, siis tekitab see segadust, möödarääkimist ja tigedust.

 Meile ei meeldi …

Tundub, et meile teiega (või teile meieta) ei meeldi enam meie riigi korraldus. Kõik oleks justkui valesti ja kui on õigesti, siis teevad seda valed inimesed, mis tähendab, et kõik on ikkagi … valesti. Mulle meeldib, minu riik. Selle korralduses … Ütleme niimoodi, et see vajab (kindlas kõneviisis) kaasajastamist ja tänapäevane süsteemne kaart Riigireformi kava näol on ju juba olemas. Võtame ette tänapäevase õige kaarti ja vaatame kas saame siis sotti, milles probleem või millise pöörde tegema peame? Tõsiasi on ka see, et õiget kaarti pole poliitturg siiani julgenud ette võtta. Kahju. Seda enam, et järgmise aasta EV valitsemise hange (Riigikogu valimised) on juba käima tõmmatud. Hiljutises „Päripäeva“ saates „Poliitikute töölaud: Riigikogu valimiste erisaade““ juhtusin kuulama pidukondade esimeeste debatti eelseisvaks Valitsemishankeks.  Ring läks käima sellega, et alustati … milliseid makse tõsta ja milliseid langetada. Siis vaieldi kui vale on eelarve. Vaidlesid nii küüru loojad kui küüru ravijad. Siis vaieldi … Ega ei saanudki aru, miks need poliitinimesed ühte ruumi oli kogutud, sest ilmselt puudus neil mitte ainult kuulamis- vaid ka kuulmisvõime. Vaieldi kirglikult, kuid … Kuid mille üle siis vaieldi? Vaieldi raha jagamise üle, mitte edukuse loome võime kasvu üle (muide ka kokkuhoid ja kärpimine on raha jagamise küsimus, ainult et mittejagamise teel). Kuid kus on vastus algküsimusele, kuhu läheme, miks läheme, millal kohale jõuame? Millised on meie vahendid valikute reaalsuseks muutmisel. Teate küll ju seda vana lugu kui klient küsib rätsepalt „“Mida sellest riidest teha annab?“ ja rätsep vastama, et „Kui annab välja ülikonna, siis teeme ülikonna, kui annab välja, siis teeme taskurätiku.“ Elementaarne. Meil on taskurätiku jagu riiet ja sellest tulebki lähtuda. Selleks, et ülikonda teha peame vahendeid juurde saama ja see ei ole nii, et kelleltki teiselt püksisääred või varrukad ära lõigata. Lisa riiet on vaja. Kahjuks on poliitturg enese mugavustsoonis lömmi istunud ega suuda leida Riigile uut korraldust, mis vabastaks inimeste loomingulise vabaduse. Igatahes raadiodebatis ununes pidukonnapealikel Riigi korraldamine tänapäevase kaardi alusel täielikult. Kõik algas ja päädis kirgliku vaidlusega kas eelarve on vale, kes on küürakam ja kelle nina on viltu. Kahju. Jälle. Tavaliselt tahetakse pidukondade poolt midagi „korraldada“, mis ei kuulu nende valdkonda või pole korraldamiseks õige aeg. Kuid kui korraldamise muutuseid pakutakse (nagu Riigireformi kava,) siis leiab kogu poliitturg sangarlikku ühtsust seda … mitte märgata. Nii, et jah – Minu Riik mulle meeldib, kuid korraldamine on … masendavalt vanaaegne. Umbes nagu toimetada arvelauaga AI-de maailmas. AI-kad jõuavad oma tootlikkuse kasvuga (selle jõukuse mootoriga) juba silmapiiri taha kuni meie oma arvelaual aru saame, et oleme teinud valearvestuse. Oeh! Tundub, et uustulnukatel – Hüvakäelistel – on muutuste plaan olemas, kuid … Kuid kas neil lastakse katsetada? Suuri muudatusi esile kutsuda?

Naiivkaardist ja tegelikkusest

 „Suuri muudatusi on alati raske ette kujutada. Ent see on kindlasti võimalik ning minu arvates saab see teoks kahel lihtsal põhjusel. Esiteks on eluga toimetulek faktipõhises maailmapildist rohkem kasu, täpselt nagu GPS on kasulikum linnas õige tee leidmisel. Teiseks, ja see on tõenäoliselt olulisem: faktipõhine maailmapilt on mugavam. See tekitab vähem stressi ja lootusetust kui dramaatiline maailmapilt, lihtsalt sellepärast, et dramaatiline on liiga negatiivne ja hirmutav. Kui meie maailmapilt tugineb faktidele, näeme, et maailm ei ole nii halb kui tundub – samuti mõistame, mida saame teha selle üha paremaks muutmiseks.“ („Faktitäius“ lk 242).

Jälle väga asjalik soovitus – kasutame faktipõhist maailmapilti – on kasulikum ja mugavam. Seda ka poliitturul navigeerimiseks. Maailm on tohutult muutunud viimase paarikümne aastaga, tohutult on muutunud ka demokraatia, kuid enamuses meist teiega teeme oma valikuid mõnikümmend aastat tagasi meis kujundatud arusaamade alusel. Kahju küll, kuid seda mõnekümneaasta tagust maailma enam ei ole. Ei ole täpselt, samamoodi nagu pole kettaga telefoni, pole pastakasüdamike täitmise teenust ega sukasilmade ülesvõtmist. Pole.

 Mida me tahame? Mida me saame teha? Kõigepealt püüame aru saada muutuse ulatusest valitsemisturul.  Me ju teame, et meie häälte alusel moodustub Riigikogu, milline paneb kokku Vabariigi Valitsuse (VV), milline siis … „valitseb“. Mulle pole kunagi see sõnaseade meeldinud, sest „valitsus“ ei valitse vaid on justkui rahva tahte operatiivtäitja. Kuid hea küll, lihtsustamiseks võime me seda tegevust nimetada ka valitsemiseks seda enam, et sellel pole kõrgeima võimu kandja tahtega suurt puutumust. Faktipõhine teekaart näitab, et „valitsemine“  on asendunud valitsetavusega. Ups! Mis asi see veel on? Meil teiega on ju VV ja see valitseb? Või ei valitse? Keegi teine valitseb? Või „meied“ valitsevad?

Meie ühinemine kõikvõimalike rahvusvaheliste organisatsioonidega sh ÜRO, EL, OECD, WTO, WB, RL, NATO ja teised hargmaised organisatsioonid/ühendused/liidud on juba enamuse meie valitsemisvõimalustest asendanud valitsetavusega, et omamaisele valitsuse otsustusõigusele ja valitsemisele jääb ikka piskum ja piskum osa. Ja vastutusega on selline kummaline lugu, et hargmaiste organisatsioonide puhul vastutus hajub läbi pikkade ning keeruliste otsustusahelate „vastutavuseks“. Nendes jadades teevad otsuseid valdkonna asjatundjad (õnneks), millest poliitinimesed eriti aru ei saa ja korrigeerida ei mõista. Nii asendubki  vastutus, mida me teame naiiv/ideaaldemokraatia puhul  vastutavusega. Nendes uutes  hargmaistes organisatsioonid jada ei vastuta, kuid ka omamaised valitsused ei vastuta, sest nad viitavad kaugetele/kõrgetele ühisotsustustele. Vast on  Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024 lk 12) kõige mõistetavamalt olukorra lahti seletanud: „Ma väidan, et demokraatia suurim probleem tuleneb nii-öelda ees- ja tagalavapoliitika vahelisest lõhest, kusjuures mõlemad toimivad selge loogika järgi. Pole väga palju ühist suuresti meediaetenduseks kujunenud erakondadevahelisel võistlusel ja kompleksse ja keeruka poliitikakujundamise protsessidel, mis jäävad enamasti avalikkuse tähelepanu alt välja. (…) See tähendab, et klassikaline – standardne või õpikus kirjeldatud – demokraatiamudel, mis põhineb erakondadel ja esindusinstitutsioonidel, ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi.“ Niisiis klassikaline demokraatiamudel ei kirjelda enam adekvaatselt meie poliitilist süsteemi. „Siiski on esindusdemokraatia  traditsiooniline kontseptsioon normatiivse standardina endiselt kasutusel. See võib tekitada probleemi, kui reaalse demokraatia üle otsustatakse ideaali põhjal.“ Siinkohal tuleb tõdeda, et see probleem on juba tekkinud – ideaalid ei ühti reaalsusega – meie teiega sõidame vale kaarti alusel. Faktipõhiselt …

 Individuaalriik?

 Tundub, et “ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ (Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 lk 61). Tuttav tunne, eks ole? Kas see on mingi tabamatu geneetiline trikk meie innustamiseks või tagasihoidmiseks? Mida paremini meil läheb, seda enam meie teiega lahku kasvame. Kuidas sellistes tingimustes Riiki korraldada? Vaadake, selleks, et rootsi lauas nosida, peab keegi selle hea/parema ülesse sättima, see ei juhtu nagu muinasjutus „Lauake, lauake kata end …“

Pealegi tundub, et suur osa inimesi tahavad lausa individuaalriiki, mitte riiki kus indiviidid lahedalt tegutsevad koos või kõrvuti.. Kõrvuti selles mõttes, et üksteist toetatakse mitte ei ignoreerita.  Mida meie teiega siis soovime?  Riigikorraldus kui rootsilaud? Igaühele oma riik? Oma kohustustevaba ja õigusterohke riik? Pöörane? Nii on, kuid käitumine on meil just selline – mina, minu, mulle ja kui jagamiseks läheb, siis mitte minult sellele ja tollele vaid sellelt ja tollelt mulle. Tähtsaks pole muutunud edenemine ja  kasv, vaid ümberjaotamine. Ja mitte ainult ümberjagamine, vaid see kes ümber jaotab. Kõike seda toimetatakse „üdise heaolu“  loosungi all. Ümberjagamine on nagu basseinist pangedega vee mäe otsa tassimine ja selle allamäge lähetamine, meelepettelise mõttepojukesega, et me lõime just nüüd ja praegu … jõe. Jõe, mis toob basseini värsket vett. Lisavett muidugi ei tule, kuid bassein muutub mudaseks. Kui pangetamine ära lõpeb,  lõpeb ka „jõgi“.  Kuid ümberjagamise ilu on selles, et ümberjagaja enda näpud on alati rasvased. Sellest ka ümberjagamise innukus. Nii olemegi enda vahendite ümberjagamise kübaratrikiga jõudnud sinnamaale, et oleme võlglased – kuluvõlglased mitte investeerimisvõlglased. Ikka oleme rõõmsad või … poolemeelsed. Ralph Valdo Emerson on täheldanud, et: „Kõige rohkem vajame elus kedagi, kes õpetaks meid tegema asju, milleks oleme võimelised.“  (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 lk 39). Tundub, et tegemist on kaduva kunstiga.

 Negatiivsuse väsitav kolmikaasta

 Tundub, et ühiskond on oma positiivmootorid asendanud negatiivmootoritega. Rõõmutu värk.  Igas teos/sõnas nähakse midagi negatiivset ja kui otseselt ei nähtagi, siis antakse sellele selline kahtlane varjund. Ilmselt oleme poliitturu mõistes negatiivsuse kolmikaastas. Eelmise aasta KOV, tänavuse Riigipea valimise ja järgmise aasta Seadusandja valimised on toonud meie poliitturul välja selle kõige halvemad, negatiivsed ja tervist kahjustavad küljed püüdega kõikvõimalikul moel kahjustada konkurente.

Milline on selle aasta negatiivsuse bilanss poliitturul? Kõigepealt toimus läbi kogu aasta täiesti ideetu VV (vabariigi valitsus) kangutamine. Meelelahutuslikult põnev, kuid sisult tühi. Aja ja ressursi raiskamine. Aeg teatavasti on ainukene taastumatu ressurss. Raisku läinud ressursi alternatiivkulud on meeletud - asenamatud.  Põhiseaduslikult on niimoodi, et kui koalitsioon hoiab kokku, siis „vahtkonda vahetada“ pole võimalik ja oli selge, et Saatusekoalitsioon hoidis ühte, sest teist võimalust neil polnudki. Kogu see energia, see oraalse veeuputuse energia, läks tühja, õigemini tekitas mentaalruumi ulatusliku reostuse. Kõik sellest, et ei osatud austada  meie Põhilist Seadust (Põhiseadust)? Või edevusest? Või igavusest? Või suutmatusest genereerida „uut hingamist“ majanduses? Ühesõnaga väljundiks oli uhke ja lärmakas paigalmarss.  Nojah, niipalju „kasu“ muidugi oli, et opositsioon halvendas koalitsiooni pidukondade positsiooni järgmisteks valimisteks. Aga millise hinnaga? Millise laiaulatusliku mentaalreostusega? Ja muidugi küsimus sellest, kui palju essuloopimisest loopijate eneste pudipõllele pritsis? Ka seda peegeldust ei tohi unustada ehk tsiteerides kõrtsmikku „Tõde ja õigusest“: „Aga vist olid kõik kõrtsilised kõrtsmikuga ühes nõus, kui see üle leti sülitada lirtsas ja läbi hammaste kiskus: „Litsid mehed need Vargamäe omad!““ Ja-ah, meie ei taha teada kui halb keegi teine on vaid seda kui hea sa ise oled.

Riigi pea.

 Igakordselt  Riigipea valimise künnisel (ja ajal ) kerkib ikka ja jälle ülesse küsimus, et kas Riigipea peaks valima Riigikogu (nagu praegune asjade korraldus ette näeb) või peaks seda otsustama rahvas. Nagu eelpool mainitud, siis on Riigipea valimise käigus selle küsimuse tõstatamine täiesti valel ajal tekitatud küsimus. Tähelepanu: raamatupoes naelu ei müüda! Tehniliselt sätestab meie Põhiline Seadus milline on Riigipea valimise kord ja kuna see on põhiseaduslik küsimus, siis Põhilist Seadust keset valimisprotseduuri pole võimalik muuta.  Valimiste käigus sellele rõhumine on segaduse tekitamine tavakodaniku jaoks. Neil tekib ilmajäätuse tunne, justkui nende valikuga ei arvestataks. Arvestatakse, kuid teisel moel.  Meie teiega ei ole mitte kõik juristi kõrgharidusega, et teha nendel tehnilistel, kuid samas põhireeglitel, vahet.

Nii, et ajaliselt peame (kindlas kõneviisis) Riigipea valimise korra ja tema volituste ulatusega  küsimusega kindlasti tegelema. Kuid seda peame tegema õigel ajal, et see  omakorda ei upuks valimiskampaania tulevärki. Mis siiani juhtunud ongi.

Miks on Riigipea valimise kord alati nii sensitiivne? Kuigi meie edenemine viimase 35 aasta jooksul on olnud muljetavaldav, siis selle „muljetavaldava“ on tekitanud ootus ja lootus. Vahel jooksevad inimlikud ootused ja lootused kiiremini kui füüsiline keha või mõistmine asjade olemusest/seotusest järele jõuavad tekitades lõhe tegelikkuse ja ootuste vahel (N. Y. Harari). Sellesse vahesse settib rahulolematus – vahel enese vastu, mis kehutab rohkem pingutama, enamasti aga  kehtiva reeglistiku vastu. Vahel on reeglistik nii rängalt piirav ja sisult nõme, et tekitab trotsi otsida väljapääsu. Eriti frustreeriv on see valitsetavuse/vastutavuse tingimustes. Jõuetustunne? Just! Tugeva mandaadiga Riigipea otsevalimine oleks justkui kõige lihtsam ja kiirem tee õnnele. Nagu mingi „hea kuninga“ ootus, et tark kuningas paneks pahad ametnikud rahva jaoks õigesti, õigel ajal  õigeid asju tegema. Hea küll, ka see on võimalik … otsevalimine … nimelt, kuid selle vaga soovi teise poole täitumises pole ma väga kindel.

 Viledaks kulunud kanga sündroom

 Kuigi ma olen Riigipea otsevalimise korra muutmist, ilma volituste ümbermängimiseta, pidanud kimääri ehitamiseks. Kuid arvestades poliitturu lahkmeelsust on võib-olla olukord meie poliitturul nii viledaks kulunud, et mingi kohendus  poliitturu edasiseks hargnemiseks/kaitseks ette võtta.  Võib-olla on see rahva tahe? Nagu meie teiega teame, siis rahvas on alati targem kui ükskõik kui tark üksikisik. Seega on rahval võimalik muuta Põhilist Seadust ja muuta Riigipea valimise korda niimoodi, et Riigipea valitaksegi üldhääletusel. Tore! Tore? Kuid mis selles toredat on, kui Riigipeale jäävad samad õigused ja kohustused kui praegu? Selles ei ole midagi toredat, sest üldvalimistel mandaadi saanud Riigipea tegevusulatus on sama mis Riigikogu poolt valitud Riigipea võimalused. Siit lähtuvad kaks väga „essu“ arengut.

- Esiteks rahvas pettub, et Riigipea „ei tee midagi“ (nende heaks), mis tekitab ühiskonnas tohutut frustratsiooni ja veelgi suuremat pettumust institutsioonide õigemeelsusse kõige sellele järgnevaga.

-Teiseks, kui rahva tugeva mandaadiga Riigipea hakkab oma Põhilisest Seadusest õigusvälja jäävaid volitusi seibitades laiendama, millisesse olukorda meie teiega siis sattume?  Kuid selle „juhtumisel“ on suur tõenäosus, sest tema mandaat on „kangem“ kui Riigikogu ja selle täitevorgani (sic!) Dr Riigi oma kokku. See kiusatus viilutada endale Põhilises Seaduses talle mittekuuluvaid teiste institutsioonide valdkondi on vägagi tõenäoline eriti jõulise juhi puhul. Kuid viilutades endale üha enam täitevvõimu funktsioone, tekkib kaksikjuhtimine … kõige sellega kaasnevaga.

Mõlema juhul suundub Riik suure tõenäosusega  esiteks juhtimiskriisis ja siis suure tõenäosusega kaosesse. Vaadates tagasi on heameel, et praegune riigikorraldus on küll kohati lombakas, kuid mitte enesehävituslik, mis oleks kindlasti juhtunud kaksikvõimu puhul. Just seepärast on vastutustundetu üles kutsuda pelgalt Riigipea üldvalimistele rääkimata sellest millised oleksid sellise tugeva mandaadiga Riigipea uued õigused ja kohustused. Tegelikult peame meie teiega tegema valiku mitte Riigipea valimise korralduse üle, vaid selle üle kas me tahame Parlamentaarset Vabariiki või Presidentaalset Vabariiki. See on tegelik valik, mitte Riigipea valimise korraldus. Milline oleks meie teiega jaoks parim mudel: Prantsusmaa, USA, Karulaane mudel? Eks ole hea küsimus? Tegelikult …

 Riigivanemariik

 Või kas me üldse peaksime valima Riigipead? Meie Riigi  sünnijärgselt piisas meile Riigivanemast. „Aastatel 1920–1934 oli riigivanem Vabariigi Valitsuse juht (peaminister), aga täitis ka rahvusvahelises õiguses ette nähtud riigipea kohustusi. Riigivanema koos teiste Vabariigi Valitsuse liikmetega määras ametisse Riigikogu. Iseseisvat riigipea institutsiooni ei olnud.“ (Vikipeedia). Eks ole visuaalsel vaatlusel tore kokkuhoiukoht, kogu (4X) „presitendikulu“ võime riigieelarve realt kulust tuluks arvestada. Kuid see on nii ainult pealiskaudsel visuaalsel vaatlusel. Riigivanemariik oli ikkagi Parlamentaarne riik, see ei olnud Presidentaalne riik. Võib-olla oli Riigivanemariik  isegi liiga parlamentaarne Riik kus Riigipea ja Valitsusjuht olid saadaval „kombos“ - kaks ühes. Nii, et meil on olnud tinglikult Riigivanema Vabariik, Presidentaalne Vabariik ja Parlamentaarne Vabariik (vahepeal ka koomaline Vaheriik oma pseudokorraldusega). Nii, et kogemusi mille vahel valida on mitmeid. Kuid meie teiega ei peaks valikutes lähtume sellest mis meile meeldib, mis on pelk emotsioon, vaid sellest mida me vajame. Ajaga muutuvad ka vajadused, tugevused ja nõrkused. Parlamentaarne riigikorraldus ise ei ole veel tagatis parlamentaarse riigikorralduse püsimiseks. Liiga tihti on sellestsamasest parlamentaarsest riigikorralduse rüpest, (peaaegu) põhiseaduslikke norme järgides sündinud diktatuur.

1933 aastal kukkus Parlamentaarne Weimari Vabariik läbi ja sai diktatuuri. 1934 aastal kukkus Parlamentaarne Eesti Vabariik läbi ja sai diktatuuri. Enne seda olid läbi kukkunud Parlamentaarsed Vabariigid Itaalias, Hispaanias, Lätis, Leedus jne. Oli Parlamentaarsete Vabariikide läbikukkumise aeg. Oli Diktatuuride õitsemise aeg. NB! Kõik need diktatuurid  võrsusid enamasti demokraatlikest protseduuridest läbi valimiste, mitte läbi relvastatud riigipöörete. Kummaline. 

Ajaloo kulg on pidevas liikumises ja selle muutumist laotakse kiht kihilt justkui märkamatute muutustega. Selles osas on tänapäeva maailmas olnud kõige edukam/andekam/leidlikum Karulaas. Paarikümne aastaga laotilärmakalt  tülitseva demokraatia asemele kindla „Ühtse Karulaane“ idee, tasalülitades demokraatia kui sellise. See, kuidas Karulaas suudab luua uusi endale kasulikke narratiive (ja ehitada vaenlasfiguure) on … Mnjah, ilmselt kadestamisväärne, kui midagi sellist kadestada. Kuid mõtlemapanev ja treeningmaterjaline kindlasti asendamatu.

Läänerindel muutustega

Kuid tänapäev pole demokraatiad enam muretud ka Läänetiival. Muutused, muutused, muutused. Kas meile teiega näiteks meeldib kõik see kuidas toimetavad Meretagused? See, kuidas nad toimetavad on muidugi nende asi, kuid see millist mõju see maailmale avaldab on meie asi. Eks ole hea küsimus? Kuid ka Euroopas, selles demokraatia südames on asjad hapuks läinud. Isegi selle kantsis Prantsusmaal: „Prantsusmaa presidendivalimisteni on jäänud veidi üle poole aasta. Erinevalt kahest viimasest korrast, mil võidukaks osutus Emmanuel Macron, praegune jõudude vahekord tsentriste ei soosi. Teise vooru võivad jõuda hoopis Marine Le Pen ja Jean-Luc Mélenchon – kaks kandidaati, kes paiknevad Prantsuse poliitika väga erinevates äärtes.“ (ÕL 1.10.26). Raske valik? Kindlasti, kuid signaliseerib alarmsireenina, et tsentrijõud on midagi valesti teinud. Totaalselt valesti. Nii valesti, et see ähvardab lammutada Läänetiiva/Läänerinde.

Saksamaalgi on probleemid uusparempoolsetega -AfD näol, sellesama pidukonnaga, milline sündis sellest et Merkeli CDU liikus tema kantsleriks oleku ajal konservatiivsest tiivast tegelikult keskele, võttes kurakäelistelt nende valjasegmendi, kuid … Kuid jätsid tõsimeelsed konservatiivid poliitilisteks kodututeks, just sellesse tühikohta tekkiski AfD. Nii, et omad vitsad peksavad. Nüüd kui AfD (mida nimetatakse paremäärmuslikuks) on tõusuteel otsivad parempoolsed „kaitset“ uusparempoolsete vastu.  Saksamaa poliitikas nimetatakse peavooluerakondade ühist rinnet AfD vastu poliitiliseks tulemüüriks (Brandmauer). Selle kokkuleppe kohaselt välistavad teised erakonnad (eelkõige paremtsentristlik CDU/CSU, sotsiaaldemokraadid ehk SPD, Rohelised ja liberaalne FDP) igasuguse koalitsiooni või ametliku koostöö AfD-ga nii liidumaade kui ka föderaalsel tasandil.“ (Google). Edu meelitab teatavasi ligi kosilasi, väidetavalt on vasakpopulistliku erakonna juht ulatab käe parempopulistlikule erakonnale, et tõrjuda koos kõrvale senine valitsuskoalitsioon. Huvitav kombinatsioon, võrreldes Prantsusmaaga vastupidine, kuid näitab jällegi, et peavoolupidukonnad on kuskil rängalt eksinud oma valikutes ja suunavalikutes, keskendunud liialt omavahelisse madistamisse ja kaotanud suunataju selles osas, milleks neid on kutsutud ja seatud?

Ka Suurbritannia, püüab uue Peamise Ministri isiku muuta  oma pidukonna kurssi ja Riigi senist poliitilist/majanduslikku struktuuri. „Suurbritannia peaminister Andy Burnham lubas teisipäeval Tööpartei aastakongressil peetud kõnes suuremat riiklikku kontrolli elamumajanduse, veevarustuse ja energeetika üle. Burnham tõotas oma esimeses kõnes erakonna juhina tagasi pöörata aastakümneid kestnud erastamispoliitika. "Suurbritannia on olnud pikka aega valel teel," ütles Burnham oma programmilises kõnes partei delegaatidele, väites, et deindustrialiseerimine, dereguleerimine, kokkuhoiupoliitika, Brexit ja teised tegurid on jätnud inimesed kaitseta. Opositsioonis olevate tooride juht Kemi Badenoch leidis, et Burnham tahab viia riigi tagasi 1970. aastatesse ehk Thatcheri reformide eelsesse aega. "On põhjus, miks meie riik valis pärast seda kümnendit teistsuguse suuna. Miski, mille Burnham täna välja käis, ei aita lahendada Suurbritannia pikaajalisi probleeme," teatas Badenoch. (ERR 29.09.26). Ja-ah, UK kurakäelised on välja veeretanud raskekahurväe tehes ettepanku edasiminekuks pöörduda …tagasi. See on muidugi inimlik fenomen, et kui me pikka aega kõnnime õigel teel, siis tihti me kaotame usute õigsusesse ja tahte edasi kõndida. Me väsime ja arvame, et peaksime tagasi keerama, kuid kui iga valimistsükkel lõpeb edasiminekuks tagasiminekuga, siis ei jää me mitte lihtsalt paigale, vaid libiseme energiakulu võrra astendades seda ajakuluga tagasi. (Muide käib sama hästi meie küürude ja sammaste kohta.) Nii, et tundub, et siinkohal läheb UK areng edasi lappesse. Pole ka midagi imestada, sest ühest küljest on saabunud BREXIT´i pohmell ja teiseks ei vasta senine kahepidukonnale disainitud valimiskorraldus viie või enam pidukonna ning koalitsioonivalitsuste tegelikkusele. Nii, et vastuolud, killustumine, seisak. Võib arvata, et selline poliitiline pöördmoment tekitab nagu tsentrifugaaljõuna enam laialipaiskumist kui ühtsuse kindlustamist.

Selline on Läänetiiva/Läänerinde pilt reaalajas ja reaalsuses, samal ajal kui „Ühtne Karulaas“ on ühtne, sest teist võimalust neil lihtsalt pole Nad on loonud sõjakuse ja sõjalise narratiivi.

 Kas me tahame või kas me vajame?

 Maailm muutub ja ka meie muutume. Õigem oleks öelda, et oleme juba muutunud … eee … kohati riiakaks, tihti mugavaks, andestamatult pahatahtlikuks. Meie teiega Riigipea valimiste protsess oli üks kindel indikaator selles millise lahkmeelsuseni poliitturu pidukonnad on jõudnud oma enesekesksuses. Häbiväärne oli kuidas osad poliitinimesed püüdsid endale poliitilist profiiti lõigata toimivale Riigipeale vastandudes. Pöörane pahatahtlikkus,  tema tegusid ja sõnu ümber sõnastades moel, mida need kunagi ei olnud sisaldanud. Tundub, et õhinapõhised poliitilise profiidi lõikajad lõikasid endale näppu. Igatahes ma loodan seda. Oleks õpetlik ja võtaks pahatahtlikkuse kiirteel vunki maha. See oli vääritu kunstlikult tekitatud vastasseis, ajal mil Karulaanes kõmiseb. Nüüd on see vaidlus lõppenud kuid … ei unune. Veel üks meie ühiskonna mahajooksmiskatse. Kas neljanda põlvkonna sõja või iseenese rumaluse tulemus? Nüüdseks on Riigipea valimised lõppenud ja … Kuigi ma isiklikult ei tunne Vabariigi Presidenti, siis minu jaoks on ta alati olnud korrektne, õigemeelne ja avatud, esindades mind (ja loodetavasti palju teisigi) kõige paremal ja soliidsemal moel. Rahulikkus, korrektsus ja väärikus on värskendavad ilmingud keset tänitamist, süüdistamist ja madalat pahatahtlikkust. Tänan Hr Vabariigi President! Varsi on vahtkonnavahetus ja ametisse astub järgmine Vabariigi president, arvestades tema senist kogemustepagasit ei näe põhjust, et seegi esindamine saab olema väärikas. Edu soovides Pr President! Kuigi jah, ega see ülesanne ei saa olla lihtne, sest poliitmaastik, mida tema peab ühte siduma  (kiirustajaid maha rahustama ja viivitajaid ergutama) muutub iga päevaga ikka keerukamaks. Tsentrifugaaljõud, täpselt niisamuti nagu Läänetiival/Läänerindel, pillutavad meiegi poliitmaastikku individuaalhuvide tuules laiali, sest Karumets ei kao meie teiega kõrvalt kuhugi.  Lisaks muidugi meie piiratud inimressursi ümbergrupeerimine, et suuta oma huvide eest seista ja liitlasi leida hargmaistes organisatsioonides millesse me kuulume ja mille otsustest sõltub meie edukusvõime. Lihtne loogika ja elementaarne ellujäämisinstinkt tingivad seda, et meie teiega lähtuksime sellest tegelikkusest, et „edumaale“ jõuda, mis omakorda tingib selle, et oma riigi korralduses peame me tugevdama oma välisrinnet, et olla edukas oma huvide esindamisel hargmaistes organisatsioonides. Tähelepanu, see ei ole väljumine neist organisatsioonidest, vaid meie huvide kaitsmine nendes.

Just nendest jõujoontest tekkib küsimus/vajadus Riigipea valimise korrast ja Riigipea volituste ulatusest. Edu soovides!

 Järgneb …

 Targutusi:

 Y Papadopoulos („Kriisis demokraatia?“ TÜK 2024)

 Lk 127 „Reguleerimine rahvusvahelisel tasandil paistab olevat kantud funktsionaalsest vajadusest, sest üha enam küsimusi, kaasa arvatud ränne, üleilmne kaubandus ja keskkond, on eksterritoriaalsed selles mõttes, et „neid ei piira ükski olemasolev territoriaalne riigikorraldus“

Lk 128 „Mitte üksnes riiklik pädevus pole delegeeritud rahvusriikidest väljapoole, aga ka märkimisväärne osa riigi seadusandlusest – ehkki varieerudes poliitikavaldkondade vahel – järgib mõnede välise sisendi vormi või on piiratud väliste regulatsioonidega.“

Lk 132 „Rahvusvahelised organisatsioonid toimivad regulatiivsete režiimide sektoripõhise materiaalse taristuna: näiteks on WTO kooslus, mis toimib rahvusvahelise kaubandussüsteemi  materiaalse taristuna. Säärase rahvusvahelise koostöö vormide tekkimise põhjus on lihtne: „Ilma vastastikuse koostööta ei jõua valitsused riigisiseste eesmärkideni, nagu näiteks üleilmse kliimasoojenemise aeglustumine, rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine, kommunikatsioonisüsteemide lõimumine, võitlus terrorismiga ja hargmaiste ettevõtete reguleerimine.“ (…) Niisugune funktsionaalsus võib isegi piirata riigiülese süsteemi, näiteks Euroopa Liidu otsustusõigust, nagu teeb seda WTO kaubanduspoliitika.  Siit järeldub, et EL-i liikmesriigid pole piiratud üksnes EL-i regulatsioonidega, vaid ka WTO reeglitega, mis tulenevad WTO lepetest. Seetõttu tuleks euroopastumist näha osana poliitika laiemast rahvusvahelistumise protsessist (ka majanduse ja kultuuri osas).“

Lk 132 „Arvude keeles mõjutavad praegu inimeste elu varasemast rohkem  rahvusriigist väljapool asuvad institutsioonid ja väljaspool rahvusriiki vastu võetud regulatsioonidel on sotsiaalse elu kvaliteedile suurem mõju. (…). Valitsused on esindatud  juhatustes  ja rahvusvaheliste institutsioonide otsustusfoorumitel, kuid paljudel neist on tugevate riikide väikese rühma eelisõigus sõnastada rahvusvaheliselt kokku lepitud ametlikult ja mitteametlikult mõjutatud reegleid.“

Lk 133 „Lisaprobleem on selles, et rahvusvahelistes režiimides osalevate ametikandjate  vastutavus on suurel määral fiktiivne, sest neile, kellel on võimu ametikandjaid vastutusele võtta, on harva selleks vajalikku teavet. Rahvusvahelisi reegleid valmistavad ette tippametnikud ja neist kõrgemal peavad ametlikke läbirääkimisi riikide valitsuste liikmed, kusjuures valitsusametnikud moodustavad hargmaiseid valitsusvõrgustikke, näiteks kaubanduspoliitikas (WTO-s), ja nende liikmed on seotud omavaheliste koostöösuhete kaudu (…).

Lk 134 „Vastutavuse probleemi rõhutab fakt, et enamik rahvusvahelisi organisatsioone  on hübriidid, hõlmates autonoomselt  toimiva üleilmse kehami ja riikide valitsuste esindajate  läbirääkimise süsteemi (…). Isegi kui Koppell  täheldab märkimisväärset  varieeruvust üleilmsete valitsusorganisatsioonide (GGO) vahel, kinnitab ta (…), et sõltuvalt  kindlast sektorist ja ülesannete tehnilisusest „paistavad GGO alalised töötajad omavahel  paljudel juhtudel tegelikku võimet panna asjad toimima ja saada aru, kuidas asjad töötavad, erinevalt seadusandjatest“.

„Traditsiooniliselt ei ole rahvusvahelisi organisatsioone peetud iseseisvateks toimijateks, vaid ainult areeniks, kus tegutses enamik riike. „Mida need organisatsioonid tegid pärast loomist ja kas nende käitumine kohanes sellega, mida riigid tahtsid, ei huvita enam kedagi,“ märgivad Barnett ja Finnemore (…) kes peavad neid bürokraatlikeks, millel on märkimisväärne autonoomne tegutsemise vabadus.““