Muinasjutt Vol 7: Talvemuinasjutt: Demokraat Talv ja Tuulekülm

Väljas kena talveilm. Selline parajalt külm, kuid mitte liiast, valge lumevaibaga ning kerge tuulega. Talv on selline omamoodi loodust puhastav periood/protsess. Talv, aga eriti aastavahetuse kant, on ka see aeg, mil on rohkem aega mõelda … ja mõnigi asi saab looduse, kui keskkonna, najal selgemaks. Oma olemuselt on kõik keskkond, nii looduskeskkond, kui majanduskeskkond kui poliitkeskkond. Tim Harford raamatus „Kohanemine” võrdleb tippjuhtide ja majanduse üldisemalt arengut bioloogilise evolutsiooniga ning lähtudes mitmete majandusteadlaste uuringutest tõstatab küsimuse, kas bioloogiline väljasuremine ja äriline ebaedu järgivad sama mustrit. Seega on majanduselu üks päriselu alamliike, mis allub teatud kindlatele seaduspärasustele. Niisiis, on olemas loodusseadused, mille osa on majandusseadused. Ja siis on veel olemas „iseenese tarkusest” tehtud seadused, mis peaksid olema osade inimeste/poliitikute arvates paremad, kui loodus kokku, aga … ei ole, sest need ei tööta. Või õigemini need võivad isegi töötada, kuid selleks on tarvis üüratu hulk energiat. Nagu mäeküljest vett üles ajades. Mida varem me seda endale tunnistame ja sellest aru saame, seda parem. Seda väiksemad on kahjud meile kõigile. Seepärast, enne mingi süsteemi ummisjalu parandama tormamist, peksime me kõigepealt sellegi süsteemi lahti võtma ja meenutama, mille jaoks meil seda vaja oli. Kuid nüüd tagasi hr Talve juurde tulla, siis tema on tõeline demokraat. Küsite, mis jama see siis olgu? Aga ei ühti! Vaadake mis toimub talvel meie inimlike regulatsioonidega? Ei toimu? Või ei toimi? Lihtne näide teedeehituse ja liikluse vallast. Näiteks mitut jalgratturit te täna jalgrattateel kohtasite? Mul vedas, mina kohtasin ühte, kuid seegi ei liikunud nn kergteel vaid lihtsalt sõiduteel. Teie ei kohanud? No siis on küll halvasti, sest nn kergteid ehitame me ju ennaktempos. Kas ennaktempos tehtav hullus? Kas ennaktempos maha visatud raha? Mitte päris, kuid … hr Talv näitab igatahes selle suundumuse tõelist palet. Või teine näide. Kui te nüüd vaatate kõiki neid inimesekese „omaenese suurest tarkusest” teedele maha tõmmatud jooni: mitu sõidurada kuskile mahub või kuhu saab/tohib parkida, siis saate kindlasti aru, et hr Talv on neisse teinud põhimõttelised korrektiivid. Ta on võtnud meie regulatsioonid pulkadeks lahti ning … asendanud selle piltlikult öeldes … kodanikuühiskonnaga. Autojuhid ei sõida, nüüd talvel, enam niivõrd regulatsioonide/joonte järgi, kuivõrd võimaluste, tavade ja kaine mõistuse järgi. Ja õige kah! Kui ikkagi parkimiskoht on markeeritud lumehangena, siis vaatamata sinu regulatsioonilisele õigusele seal parkida, see lihtsalt pole võimalik. Ja seega kõik need suve hakul, raske töö ja suure rahaga, maha joonitud parkimiskohad muutuvad mõttetuks. Pargitakse kuidas võimalik ja … hulka loogilisemalt. Võiks ju minna hr Talve meisterklassi ja midagi õppida. Midagi looduslikku, loomulikku ja tõhusat. Sama ka sõiduradadega, kui ikka kolme sõidurea asemel on, vaatamata regulatsioonile, vaevalt poolteist rida sõidukõlblikku liikumisvõimalust, siis niimoodi ka sõidetakse. Muide sõidetakse sujuvamalt, kui regulatsioonis, üksteisega arvestades, inimlikkust ja solidaarsust ilmutades. Sõidetakse kasvõi maleruudus, inimene on ju leidlik, kui ta ise PEAB otsustama ja ise ka VASTUTAB. Jälle nagu sammuke kodanikuühiskonna poole. Seepärast nimetangi hr Talve suureks Demokraadiks, ta muudab tühiseks paljud mõttetud inimese poolt kunstlikult ja ebapraktiliselt teostatud regulatsioonid. Demokraat Talv? Kui me juba loodusest ja keskkonnast pajatasime, mis see regulatsioon siis on? Kas reeglite kogum, et meil oleks lihtsam toime tulla igapäevaelus? Kaitsekilp? Või religioon? Enne kui me muutsime reeglid „iseenese tarkusest” religiooniks, olid need tarvilikud liigi ellujäämiseks. Vaid need isendid, kes täitsid teatud reegleid, suutsid ellu jääda ja järglasi anda ning seda mitte ainult inimühiskonnas, vaid kogu looduses. Seega – loodus kui tohutu bürokraatlik süsteem? Miks ka mitte. Looduses on lihtne: rohttaimest ei kasva mastimändi ja ta ei püüdlegi selle poole, tal on oma nišš ja kõik need, kes on püüelnud kõrgustesse ehk rikkunud reeglistikku, pole enam ei rohttaimed ega ammugi mitte mastimännid. Neist kõigist on saanud kompost, nafta või põlevkivi. Samuti ei püüdle mesilane elevandiks saama, pole neil mesilastel selleks ei komiteesid, töörühmi, tegevusplaane ega missiooni kirjeldusi. Ei, mesilased lihtsalt arendavad oma väga efektiivset võrkstruktuuri ega tee elevantidest väljagi. Elevant on küll nende maailmaga seotud, kuid peaaegu teine universum. Huvitav, kuidas me oleme oma maailmapildi ja sellest lähtudes ka regulatsioonid üles ehitanud. Kunagi arvati, et planeet Maa on lapik nagu pannkook ja üle serva võib alla kukkuda. Pealegi pidi see seisma kolme vaala või elevandi turjal ja muidugi pidi Päike tiirutama ümber Maa. Õnneks Päike sellisest meie suurushullustusest ei solvunud ja üle Maa ääre ka keegi alla ei pudenenud. Tänapäeval tundub meie harjunud maailmapilt nii elementaarne ja eelkäijatele vaatame natuke üleolevalt. Samas mõned tõed nagu arhimedeslik mõte, et andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan maailma paigast, pole kuskile kadunud. Toetuspunkt – just see on võlusõna, just seda me otsime. Me otsime toetuspunkti ja kui ei leia seda, loome ta ise. Matemaatikas oleme selleks loonud aksioomide ja teoreemide süsteemi, st et aksioomid ei vaja tõestamist, vaid neid kasutatakse teoreemide tõestamiseks. Majanduses ja õiguses on selliseks aksioomiks kinnisturaamat, kõike muud peab kohtus tõestama. Aga kui aksioom on vaieldav? Mis siis juhtub? Naljakas lugu, aga tavaliselt ei juhtu mitte midagi. Näiteks ütleb matemaatika põhitõde, et paralleelsed sirged ei lõiku ei kunagi, ei kuskil. Samas on tõestatud ka vastupidist, et kuskil ,lõpmatuses, lõikuvad nad nagunii. Või näiteks oma ajaarvamist peame alates härra Kristuse sünnist, kuid teadlased on välja arvutanud, et seoses valestimõistmiste, rehkendusvigade ja ümberkirjutustega oleks õige sünniaeg pigem pluss-miinus kolm/kuus aastat üldlevinud sünniajast ja aprillikuus. Kas me peaksime nüüd oma ajaarvamist muutma? Muidugi mitte. Need näited on toodud pigem selleks, et meie välja mõeldud tugisüsteemid ja abivahendid ei pruugi oma tõestuses vastu pidada, kuid võivad isegi paralleelteooriate korral aidata meil, meie igapäevaelu korraldada. Need on lõppkokkuvõttes vaid kunstlikult loodud teooriad/regulatsioonid/süsteemid, mis toimivad … teatud tingimustes. Vastupidiselt, kui tingimused muutuvad, siis peavad muutuma ka tugisüsteemid. Näiteks maiade tugisüsteem/religioon ütles, et meie, valitsejad/bürokraadid, anname jumalatele ohvrid ja nemad annavad teile korraliku vihmasaju ja viljasaagi, siis pikaajalise põua korral see süsteem ei töötanud. Kui oli kümneaastane põud, siis see, et ohverdati ikka rohkem ja rohkem, st täideti bürokraatlikke protseduure, mis viis kogu kõrgkultuuri väljasuremiseni, näitas, et tugisüsteem oli vale. Süsteem oli paindumatu ega suutnud muutuda vastavalt olude muutumisele. Selline muutuste, põhjuste, vahendite ja eesmärkide muutumise ning vastastikuse seose mittemõistmine viis süsteemi lagundamisele. Tihti ongi raske vahet teha, mis on regulatsioonides primaarne ja mis sellest tulenev. Lihtne näide. Enamik meist arvab, et hommikukohvi teeb magusaks sinna lisatud suhkur ja lusikat kasutatakse vaid selleks, et suhkrut segada. Samas on ka täiesti teistsugune teooria ja nimelt, et hommikukohv muutub magusaks lusika liigutamisest ja suhkrut lisatakse vaid selleks, et oleks põhjust lusikat liigutada. Mnjah, see oli nali, kuid igapäevaelus usume paljusid absurdsemaid väiteid. Seepärast on igati tore, kui me ise ei adu enam, et me ei asu lõputu suve ja regulatsioonipühamu palmisaarel, hr Talv meile meelde tuletab, et regulatsioon regulatsiooniks, kuid need peavad alluma loodusseadustele ja nende alamliigile ehk majandusseadustele. Talv võib olla nii majanduslik, kui ka poliitiline. Kui me tihti vaatame „viisurist” dokfilme Serengetist, mis mõjub oma põuaajaga paljudele loodussõpradele masendavalt, kuid oma olemuselt pole seegi mitte midagi muud, kui meie talve vaste, mis kahib välja nõrgemad. Lihtne loogiline protsess. Sama ka majanduses ja poliitilises elus … Nojah, poliitikaelu osas pole koht targutada talvest ja Serengetist. Siin on kõik tegelejad nii kõvast puust, et tavaline külm neid lõhki ei löö. Kuid siin on hoopis teine talvega tihedalt seotud faktor ehk tuul, koos indeksiga. See pole just see tuul, mis õrna priisina paitab meie palgeid palmisaare regulatsioonipühamus, kaunil suvepäeval vaid tuulekülm, mis raiub oma karmid jäljed meie kõigi silmnäkku, või mällu või kuhu iganes. Mida ma pean silmas tuulekülma all? Väga lihtne. Kui te vaatate meie majanduse arengukõverat või oma/nende/meie reitinguid erakondade statistika vaatevinklist, siis polegi justkui viga? Tegelikult, kui me räägime, Eesti arengust, siis see on olnud tõesti märkimisväärne, me pole ei iial enne elanud nii vanaks ja nii jõukalt. Kuid kõik sõltub võrdlustest ja … meeleoludest. Meeleoluindeksil on poliitikas sama tappev mõju, kui tuulekülma indeksil talvekülmas. Meeleoludega on niimoodi, et mingist looduse vingerpussist lähtudes püüab inimene alatasa võrrelda võrreldamatuid asju/olukordi/süsteeme. Teeselda kedagi teist. Kedagi targemat, ilusamat, pikemat või jõukamat. Hull lugu on selles, et me ainuüksi ei teeskle seda vaid aeg-ajalt püüame nende eeskujul ehitada üles meile ülejõu käivaid süsteeme. Meie püüame teeselda, et oleme sama rikkad kui „vanad riigid”. Püüame nende eeskujul ehitada üles meile ülejõu käivaid süsteeme. Olgem realistid, isegi edukas kuid „uus riik” ei ole lihtsalt suutnud akumuleerida nii palju vahendeid kui „vana riik”, kuigi vurtsu on rohkem. Püüe teiste eeskujul ehitada üles uhkeid süsteeme (ilutsevad ja nn elamisväärsed) on ju inimlikult igati mõistetav, kuid meil puudub selleks ressurss. Tihti kipume ennast võrdlema naabritega (põhjast), kuid seejuures unustame ajahorisondi. Kui me lähtume, et Soome väljus pärast kaht sõda ja raskeid rahutingimusi viimasest sõjast üle kuuekümne viie aasta tagasi, siis on neil olnud enda süsteemide ülesehitamiseks ja vigade tegemiseks ning nende parandamiseks kulunud just nii palju aega. Sama palju on olnud aega ka ühiskondliku rikkuse kasvatamiseks. Rootsil võib akumuleerimisperioodi lugeda sajanditega. Hea põhjanaabri töö on olnud selle aluseks, et täna võivad nad nautida ca kolm ja pool korda kõrgemat keskmist palka, kui meie, pluss teatavaid sotsiaalseid garantiisid ning avalikke teenuseid. Kui meie peame enda jaoks taasiseseisvumist sõja lõpuks (või võõrvägede lahkumist), siis oleme suutnud vaid paarkümmend aastat saavutada hämmastavat edu ja koguda väheseid, kuid mingeidki tagavarasid. Kui võrrelda 1965. aasta elatustaset Soomes (just siis oli möödunud kakskümmend aastat sõja lõpust) ja meie elatustaset tänasel päeval, siis oleks patt nuriseda. Ja just seepärast, et oleme kiiresti reageerinud ning mõelnud ka tagavaradele, ei tohigi me üles ehitada kalleid regulatsioonisüsteeme. Meil lihtsalt pole piisavalt ressursse ja seda piskut peame kasutama targalt. Iseseisvus on kallis kaup, iseseisev riik, olgu suur või väike, peab tegema ja tagama teatud tegevusi, ilma milleta see ei ole riik. Puht majandusliku mastaabisäästu loogika järgi tuleb „riigi pidamine” suurtele riikidele, nagu suurtele poekettidelegi, odavamalt kätte. Meie saame oma pudupoodi pidada vaid kiirelt ja paindlikult reageerides. Mis see siis olgu, kas tõesti edu tekitab masendava meeleolu, seepärast, et me pole veel, veel, veel … kiiremini astunud oma arenguteel? Tuleme nüüd tagasi oma talvemuinasjutu juurde. Nagu me just äsja tõdesime, siis põhimõtteliselt, nii statistiliselt, kui ka tegelikult, on meil läinud hästi, kuid need meeleolud meenutavad mulle hommikusi ilmateateid, mil teadustaja sedastab, et väljas on kuusteist kraadi külma, kuid vali tuul annab tuulekülma näol tunde nagu oleks alla kahekümne kraadi. Vaat, poliitmaastikul ongi inimeste meeleolu see tuulekülm. Me võime seletada nõrkemiseni, et meie paarkümmend protsenti on parem, kui kunagi varem, et meie riik on hästi hoitud, et meie näitajad on maailma parimad, … Kõik see on asjatu, sest tuulekülma meeleolu on tekitanud meis lõdiseva külma tunde. Õigemini meeleolu sellise muutuse, mis laseb meil kummalisel kombel igat, ka tegelikku, head sõnumit paista kas kelkimise, hämamise, mõõdutundetuse või lauslollusena. See, kui enne oli ebamugavast küsimusest võimalik vabaneda mingi numbrikombinatsiooniga või vemmalvärsiga ja edasi naeratada, on tänases situatsioonis vaid üldist ärritust tekitav nähtus. Vaadake, mis on selle protsessi juures huvitav, külmakraadid ehk olukord pole muutunud (pigem toimub areng paremuse poole), muutunud on vaid meeleolud ehk tuulekülma indeks. Lavale on astunud uus ja ootamatu tegelane – pr. Tuulekülm ja kogu lavaseade uppi keeranud. Vastase naeruvääristamine, numbrimaagia, „ära libisemine” ja ülbe hoiak a`la mida teie (matsikari) ka teate, enam ei aita, need muutuvad vaid järgmiseks tuulekülmaks. See, mis enne tundus muheda naljana , tundub täna naeruväärsusena. Naeruväärsus omakorda muutub pikapeale vihaks ja põlguseks. Viha ja põlgus transformeeruvad valimistulemusteks. Ja mis puutub siia meeleolu? Aga vaadake, inimene ei taha, et teda tobuks peetakse, isegi kui ta seda on. Eriti just viimatimainitud juhul, ei taha ta et seda talle otse silmnäkku öeldakse. Igas mängus, sealhulgas ka demokraatias, on omad reeglid ja nendest tuleb kinni pidada. Isegi siis, kui suur pealik arvab, et ta teab rohkem, kui kogu ülejäänud universum kokku, isegi kui tal on tekkinud tugevakujuline peapööritus oma isiku võimetest ja ta arvab, et mitte keegi teine ei ole võimeline olukorrale pihta saama, isegi siis … ja eriti siis ei tohi kodanikele öelda, et teiega pole mõtet arutada „te ei tea, mitte poolt pudrunuiagi” ja „te ei saa niikuinii aru”. See ei käi demokraatliku süsteemi mängureeglitega kokku, selles mängus tuleb kodanikku veenda, teda meelitada ja enese poole võita. Talle asi selgeks teha. Ärikeeles väljendudes, talle tuleb see projekt maha müüa. Ühesõnaga veenvus on see, mis annab mandaadi tegutsemiseks, mitte nõukaaegne mentaliteet: „Mina ülemus, sina loll, sina ülemus, mina loll.” Nagu öeldud, see viimane ei ole kodanikuühiskonna mentaliteet vaid diktaadiühiskonna mentaliteet. Mingi aja võivad inimesed seda isegi taluda, kuid kuna talumine toob kaasa ürgülemuste üha halvustavama suhtumise kõigesse ja kõigisse, kui alamatesse, siis „talumine” muutub talumatuks. Kokkuvõtteks: ma tean ja tunnustan, et suurte pealike töö on tänamatu, pingeline, et neil on teavet rohkem, kui inimesel tänavalt, et me ei saa mitmetest asjadest aru, kuid selle tühja asja pärast ei tohi ülejäänud publikumi tobudeks pidada. Üleoleva käeviibutusega kõrvale tõrjuda. Inimese meel on küll paindlik, kuid uhke. Meie inimene on pikameelne. Kuulab, mõtleb, jälle mõtleb … mõmiseb vaikselt, kirub saunaõhtul kõvahäälselt, mõtleb veelkord … ja alles siis teeb oma otsuse. Kuid sellisel juhul pole seda otsust võimalik mitte millegagi kõigutada. See pole mitte mingisugune kohtuotsus, mida võib lõpmatuseni edasi kaevata, advokaatide ilukõnesid imetledes. See pikameelsete otsus ei kuulu edasikaebamisele. See on lõplik. Nagu tõdesime, igal mängul on reeglid. Mõned reeglid on kirjutatud, mõned kirjutamata, kuid need toimivad seda kindlamalt, mida rohkem on need tavadel põhinevad. Tavad põhinevad kogemustel, õigemini küll kogetud vigadel, ja nende parandamisel/vältimisel. Maailma demokraatlikus osas on tava, et need poliitikud, kelle osas pikameelsetel tekkib kahtlus, mitte kahtlustus, siis need astuvad pikaaegsetest kogemustest lähtudes tagasi. Puht enesekaitse instinktist. Kahtlustuse tekkimisel … Oeh! Pole vaja neid hirmulugusid rääkidagi. Tihti pole tähtis isegi see, kas konkreetne isik seda tegi või millistel motiividel ta seda tegi, vaid see, et tema tegude vormilise külje ja motiivide suhtes on tekkinud pikameelsetel usaldusdefitsiit. Oma lähimate naabrite juurest mäletame, et üks pealik pidi tagasi astuma, ütleme, mingi hetkelise hajeviloleku tõttu. Polnud tähtis, et tal ametireisi ajal sukasilm jooksma hakkas ja kombeka inimesena oli tal need vaja välja vahetada. Polnud oluline, et ta ekslikult kasutas selle ostu tegemiseks valitsuse krediitkaarti ja koheselt reisilt tagasi tulles selle summa tagastas. Mõelge vaid üks jooksev sukasilm ja hetkeline hajevilolek läks maksma karjääri tipu, oli ta ju peaaegu kohe, („viie minuti pärast”) saamas valitsusjuhiks. Ei mingeid miljoneid, ei mingit jokkimist, ei mingit pokkimist (poliitiliselt on kõik korrektne), ei armu ega kinnisvara afääre … usaldus hajus ühes neetud sukasilmas. Niisama kerge ongi sattuda jupiteride küpsetusahjust tuulekülma. See, et too tark ja kogenud inimene tagasi astus, oli puhtalt kombekuse, pikaajaliste tavade ja enesealalhoiuinstinkti ilming. Ta teadis lihtsalt kehtivaid mängureegleid. Sõjalistes terminites väljendatult oli tegemist tõrjevõiduga, sest peale ajutist patukahetsust oli tal jälle olnud võimalus olla valitsuse liige. See paralleel paneb mõtlema, et kus on meie poliitinimeste enese alalhoiu instinkt? Või on neil ainult „mina ja minu õigus” instinkt? Ehk nagu ütles hiljuti Riigikontrolör arupärimisel: „Taoliste juhtumite puhul on oluline mitte ainult see, et nad oleksid ausad, vaid et nad ka näiksid ausad,» Veelgi reljeefsemalt väljendus usalduse ülim väärtus ja väärtustamine meie põhjanaabrite juures, kui mõned aastad tagasi sidus selleaegne Parlamendi esimees ühe eelnõu hääletuse usaldushääletusega enese suhtes. Ma ei mäleta täpselt, palju ta usaldushääli sai , kuid kõvasti üle nõutud häälte. Aga ei, … see ei olnud tema mõõdupuude, kasvatuse ja tavade järgi piisav usalduskvoot. Ta teatas et kavatseb lahkuda, kuna usaldamatuid oli tema isikliku siseväärtuste mõistes liiga palju ja parlamendi esimees ei saa juhtida niivõrd soliidset seadusandlikku kogu, kui tema tegevuse kohta ei ole täisusaldust. Vaat, selline sisemine au ja väärikus. Sellest teost ilmnes, et usaldus poliitiku vastu on tema jaoks ülim vara. Võib-olla ainus vara. Nüüd on see inimene riigipea. Mnjah, on mida õppida. No ja vaatad siin meie talvemaastikku ja pisar külmub silmanurka kinni. Kuuled vaid õigustamisi, vabandama ei küüni keegi, kõik oleksid nagu vanad ratsaväelased, kes oma setukad maha müünud ja mõõga alla neelanud. Käiakse ringi selg kange, nägu moosine ja seletatakse, et … Oeh, piinlik on. Ja tühja sest piinlikkusest, nagu mõni arvab, et „häbiga saab läbi”, kuid tagasi/kõrvale astumine või vabandamine on oma olemuselt demokraatliku ühiskonna kaitseventiili. Kui me nüüd vaatame enese sisse, hästi sügavale, siis saame aru, et kellelegi ei meeldi, kui kellelgi teisel on kogu aeg õigus. Kõik me oleme ekslikud, kogu inimsugu. Ja siis tulevad järsku inimesed kes ei eksi. UFO-d? Midagi pole parata, tavaline inimene tahab kogeda, et ka pealikud on ekslikud. Nagu pärisinimesed. Seega õigeaegselt lavalt (ajutiselt) lahkumisega jäärapäiselt viivitamine kiilub üha tihkemalt kinni seda kaitseventiili. Põmm! Tuulekülm ja ülerõhk võivad täiesti fataalselt muuta kogu „mittetulundusühingu” imagot, see võib muutuda täiesti tulutu ühingu imagoks. Kuivõrd uskumatult kiiresti võivad need protsessid toimida peaksime mäletama lähiajaloost. Ühel päeval olid ilus, õilis, üllas, suur, uppumatu nagu Titanic ning siis käib krõps ja aasta pärast ei mäletata enam selle tulutu ühingu nimegi enam. Ohtlik värk see tuulekülm. Tuulekülm on ennegi neid rändureid, kes vaid statistilist kraadiklaasi jälgisid, eksitanud. Paljud neis on ka surnuks külmanud. Loodame, et meie poliitinimestel nii kehvalt ei lähe nagu Scotil pooluse avastamisel. Ehk oskavad ikkagi meeleolusid, tuulekülma ja mis põhitähtis tuule suunda, arvestada, vajalikud setukad ja kelgukoerad välja vahetada ning kogu ekspeditsiooni päästa. Muinasjuttudes igatahes just niimoodi juhtub.