Priitahtlikud … ärgitajad

Hea meel on. Väga hea meel on, kui inimestel on ideid, kuidas elu paremaks taha. Nüüd tuleb Rahvakogule ettepanekuid nagu paisu tagant. Paljud neist on ühesuunalised, mõned paralleelsed, kuid kogu küsimuse raskuspunkt on selles, mis edasi saab? Kas need vormuvad ka mingiteks seadusteks? Kas see uus entusiasmipuhang jääb vaid hetkeolekuks või muutub püsivaks? Või kuhtub? Mitmed head algatused on sumbunud, kuna puudub mehhanism nende edasi menetlemiseks/arendamiseks. Iga kodanikualgatus vajab mehhanismi ja platvormi, muidu on see vaid õhu võngutamine. Mida siis võiks teha? Näiteks päästekorralduses on meil nn riiklikud päästekomandod, priitahtlikud pritsumehed ja naabrit minnakse ikka aitama, ämber näpus, kui vaja. Seda näidet võiks laiendada ka seadusloomele. Riiklikud komandod ehk ministeeriumid jt. tegelevad igapäevase baasseadusloomega. Kuid niimoodi nagu meil ei ole võimalik igasse külla paigutada tuletõrjekomandot, ei ole meil ka võimekust vaid riiklike ressurssidega seadusloomes selle mõjusid analüüsida. Lihtsalt ei jätku asjatundjaid. Riigikontrolli õigusaktide mõju hindamise korraldamise audit nendib, et iga õigusaktiga kaasneb tavapäraselt rohkem, kui üks mõju ning sageli on mõjud erisuunalised, õigusaktide mõju hinnatakse vähe ja formaalselt, vähe hinnatakse õigusaktide mõju seetõttu, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja uuringute tellimiseks väljast ei jätku raha ning aega. Seega napib oskusi ja aega, nagu päästevõimekuseski. Nüüd oleme meie kõik ämbritega tormanud Rahvakogule olukorda parendama, kuid oleme unustanud ühe suure ja uinuva ressursi ehk priitahtlikkuse. Meile meeldib lobiseda rohkem kaasamisest ja läbipaistvusest, kuid need on passiivsed nähtused. Priitahtlikkus on aktiivne hoiak. Priitahtlike ja meie, ämbriabiliste, vahe on selles, et me oleme küll entusiastlikud, kuid meil pole valdkonnaspetsiifilisi teadmisi, meid ei ole välja õpetatud tuld kustutama ega seaduseid analüüsima, meil ei ole varustust/oskusi. Kõik see on olemas priitahtlikel pritsumeestel : tahe, kohusetunne, väljaõpe ja varustus. Igaks põhjalikumaks analüüsiks vajame hästi valdkonda tundvate asjatundjate kaasamist. Olenevalt teemast vajatakse seaduste mõjude hindamiseks erinevat komplekti asjatundjaid : laevanduse, kosmose, pedagoogika, äri, juura jne. Meie suurust arvestades, on meil mõne valdkonna peale 1,5 asjatundjat, kui töötatakse välismaal, siis vast 0,3/0,5. Need inimesed on juba kuskil ametis ja hõivatud, kuid tean paljusid, kes oleks valmis ühise asja nimel oma panuse andma. Priitahtlikult. Seega priitahtlikud mõjuanalüüsijad. See täiendaks riiklikku võimekust, mille lükkab käima, meie ämbriabiliste, ärgitav ind ja ideegenereerimise võime. See seltskond peaks moodustuma kogumi nagu priitahtlike pritsumeeste komandod. Selleks on vaja soovi ennast komandosse möllida, omada teadmisi ja vahendeid. Sellisel juhul ei peaks enam Riigikontrolör „viisakalt väljendeid” otsides, teatama, et seaduseelnõude väljatöötajatel „napib teadmisi” ja Õiguskantsler ei peaks, viimase võimalusena midagi muuta, tobeduseks kujunenud regulatsiooni Põhiseadusliku jõuga rammima. Pole midagi uut siin päikese all, sama loogikat kasutas Euroliit meie liitumisläbirääkimistel, loodi nö asjatundjate kogu, kuskohast hädalised endale valdkonna tundjaid sai tellida. Lihtne. Teisalt ei erine selline priitahtlik organisatsioon juba nimetatud pritsumeeste või ka Kaitseliidu loomise põhimõttest, olles toeks seal, kus riigil riiklikke vahendeid ( rahalisi/intellektuaalseid) või paindlikkust napib. Mõistlik. Seadusloomega on veel üks nõks, me ei tea palju ühe seaduse valmis „kribimiseks” aega ja raha läks. Palju sadutuhandeid ametniktunde selleks kulutati? Aga kui seda seaduseelnõud esitatud kujul vastu ei võetud? Kas siis oli tegemist praagiga? Raisatud ressursiga? Need kes on kursis seadusloome tehnoloogilise poolega teavad, et „seadust ei tee” mitte ainult Vabariigi Valitsus ja Riigikogu vaid see käib läbi sadade inimeste käest ministeeriumide osakondade ja ametite töörühmade hellitavate käte ning teravate pilkude alt. Sadade meile tundmatute kangelaste panus on kätketud ühte seaduseelnõusse, hunnitu hulk tasakaalustusi ja kompromisse, mille … Riigikogu ühe parandusega pea peale võib keerata. Kaartimängus nimetatakse seda Jokkeriks, poliitikas … poliitiliseks tahteks. Muidugi võiks meie ühiskonnas levinud „ jokk” mõistet teisendada siinkohal „pokk-iks” ehk poliitiliselt on kõik korrektne. Ei tea kas siis võiks nimetada poliitilist tahet hoopis tükis … pokkeriks? Oeh! Seega teeks õige seda liiki distsiplineeriva ettepaneku, et seaduseelnõude seletuskirja kohustusliku lisana loodaksin näha seaduse tegemise kronometraazi, kes ja kui kaua menetles/osales/marineeris, siis teame kui palju (kümneid/sadu tuhandeid) ametniktunde kulus seaduse tegemiseks. Teaksime ühtlasi, mida see seadus … Mnjah, oleksin juba peaaegu kirjutanud, et palju see seadus väärt on, kuid jäägem ikkagi sündsuse piiresse, niimoodi saame vaid tead seda palju see seaduse tegemine maksab. Selle väärtuse ehk toime efektiivsuse saame eelnevalt mainitud mõjuanalüüse arvestades või siis … mitte arvestades Siinkohal meenub õpetlik märge millalgi loetud raamatust „Strateegiline sõda” (Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009) Lk 16 „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” Ja lk 17 „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” Seega kõik see mida me teeme, pole lihtsalt niisama, intellektuaalselt huvitav tegevus vaid tihe rebimine konkurentsi olukorras .