1000 ja enamgi öörahu muinasjuttu Vol 1. Mina (Muinas)Jutuvestja

1000 ja enamgi  öörahu muinasjuttu

Vol 1. Mina (Muinas)Jutuvestja

Täna hommikul ärkasin üles ja … otsustasin hakata muinasjutuvestjaks. Vaat selline lugu. Mis see muinasjutt muud on, kui stiliseeritud, üldistatud ja kaunistatud jutud tõsielust, mis on  aegade hämusse segatud unistuste ja unustusega. Miks ka mitte, kõik teised ju vestavad: kes muinasaegset lugu, kes niisama lugu, kes lobalugu. Mõni vestab rehapulka ka. Ilmselt on need veidrad mõtted öörahu või oli see töörahu puudumise kõrvalnähud. Ega ma ise küll öösel üleval ei passinud, ega ma mõni poliitik ei ole, kuid ööistungitel raisatud ajast on küll kahju. Mida kõike head ja paremat sellel ajal, kui seadusandjad valgusreostust nautisid, ära oleks võinud teha. Aga ei päevast üksi enam ei jätku nüüd tuleb nii päevad, kui ööd üksteisele lugusid vesta. Ainult, et igaüks vestab oma muinasjuttu ja naudib seda kogu oma pahelisuses, kuid mitte kedagi pole kuulamas. Mitte et ei kuulata, isegi ei kuulda, sest samal ajal ketrab sagara vahel oma jutuke. Igav! Igav! Väga igav! … on kõigil teistel siin Maarjamaal, ainult poliitinimesed ei väsi isekeskis mängimast omasid mänge ja tegelda klubilise tegevusega. Igav! Vääääägga igav!

Et te mu jutust valesti aru ei saaks, siis ega ma poliitinimestest üldiselt, kuidas seda viisakamalt öelda, ebasündsalt ei mõtle. Eriti neist, kes Riigikogus. Iseäranis neist, kelle nime ette võib Poliitinimene kirjutada suure tähega. Kui Põhiseaduse Vaimu uskuda, siis on sinna ju kokku saanud meie maa parimad tütred ja pojad (kui on?). Aga nii nagu metsaski, kõik ei küüni mastimändideks, osa on lepavõsa, osa mustikmari ja mõni on seesamune seen. Nii, et kõike juhtub. Ka Poliitmaailmas. Mulle lihtsalt ei meeldi lobajutt. Eriti ei meeldi mulle kui mind tobuks peetakse. Kuid ümbrus vormib meid kõiki, oma halastamatu jõuga. Ka mind. Mina olen näiteks parandamatu ökonoomikafriik ja selle erivormi, konkurentsiküsimuste friik. Mulle tundub loomulik, et kõik arengud/mittearengud on seotud majandusega ja ilmtingimata on seal mingi võistluskomponent. Inimesed lihtsalt näevad maailma erinevalt ja erinevad on ka nende „pimetähnid”. Mulle näiteks meeldib väga loodus, kuid ma ei näe ise kõiki tärkavaid lillekesi ja kõrrekesi. Kui aga mulle öeldakse: „Kas sa neid krookuseid või iiriseid juba nägid, milline huvitav värv?”, siis ma vaatan teesklematu huviga. Lihtsalt võrratu! Seepärast ütlengi sõpradele, et olen loodushuviline, aga mu lemmikpuu on tegelikult 5x15 pruss. Prussijuppi, ükskõik kus see ka ei oleks, märkan ma kindlasti.  Ja ega me kõik ei peagi olema kõik ühesugused, see oleks juba mingi haiglase fantaasia robotmaailm. Piiks-Piiks.

Poliitikamaailm on tekitanud/vorminud osades poliitinimestes kustumatu vajadust „teha head”, kas või vägisi, aga head. Head tegemine on hea asi. Kiiduväärt! Kuid ärgem segage ära kahte erinevat asja, see on esiteks  tõesti head teha ja teine võimalus on see, et ennast upitada.  Selleks teiseks variandiks peab olema väga head jutuvestja oskused. Sellised jutuvestja oskused, mis suudavad ka kõige tobedamaid tegevusi näidata heategudena. Ka jutuvestja oskused on oma olemuselt ürgne moodus teadmiste levitamiseks. Siin on teatud vastuolu, ehk hea tegu ei pruugi alati olla kõige tõhusam tegu ja ka iga ilusaks räägitud tegu ei pruugi õnne meie õuele tuua. Mida väiksem on meie kui inimeste/valijate võimalus/võime/võimekus ise informatsiooni ammutada, seda suuremas sõltuvuses oleme ümberjutustajate kutsemeisterlikkusest. Muide, sõna „ammutama” ei tule sõnast „ammuma”. See, mis ennevanasti oli suuline pärimus oma õpetussõnade, käitumisreeglite ja tavadega, on tänapäeval vormunud seadusandlikesse aktidesse. Kuid hoolimata regulatsiooni vormidest, kas suuline või kirjalik, on tegemist kogukonna tugisüsteemiga, sellise tugisüsteemiga, mis annab eelkõige kindlustunde. Tugisüsteem, nagu nimigi ütleb, on meile toeks, seda ei saa lihtsalt ära võtta või teatada, et upsti! täna hommikul sain nägijaks ja ütlen teile sõnaselgelt ja täie vastutustundega, et  senine tugisüsteem on vale. Kehtiva ja toimiva tugisüsteemi asemele tuleb pakkuda mingi sama usaldusväärne, kuid parem või vähemalt mugavam süsteem, kui siiani toimiv. Tugisüsteem võib olla usk millessegi või kellessegi, religioon, pühakiri, seaduste kogum, kuid alati moodustab see mingi terviku, pahatihti ka ainukese pidepunkti kogukonna  jaoks, et oma elu korraldada. Vahva on see et, pole isegi tähtis, kas see tugisüsteem vastab tegelikkusele või on see lihtsalt kujutlus millestki. Üpris ükskõik on, kas paralleelsed sirged ristuvad või ei ristu, kas Newtonile kukkus õun pähe või Einstein sai inspiratsiooni raudteejaamas istudes, kas maa on lapik või..., peaasi, et need üksteisele järgnevad tugisüsteemid on meid ja meie elukorraldust aidanud. Kui me läheme nüüd „head tegema” ja ütleme Inimesekesele, et tema usk on vale, siis … ei maksa imestada, et heal juhul Inimesekesed meid ei mõista või karmimal juhul pilluvad kividega. Kuid me ei tahtnud ju mitte midagi halba, me tahtsime lihtsalt teha head. Me väga tahtsime teha head. Aga välja tuli … teadagi. Poliitinimestega on täpselt sama lugu, et kui te ei suuda meile selgeks teha, milles see „hea/õnn” seisneb, siis pole mõtet ka muuta, head nahka sellest nii või teisiti ei saa.

Omaette hagu annab tulle veel kutselise jutuvestjad/kirjatsurad - massimeedikud. Tänapäeva „seitung” ei ole teps mitte teabe edastaja, õpetaja, vaid meelelahutus. Ja siis lähebki lahti. „Viisuuriinimesed” esitatavad tänaval juhuslikult valitud kodanikule tõsimeeli, sellise hauataguse häälega, põhimõtteline küsimus, lausa serviti nagu Kalevipoja siil, et „Mida te arvate järgmise aasta riigieelarvega?” Möh? No nii! Milline võiks olla selle küsimuse või vastuse tõsiseltvõetavus? Olen tegelenud paljude eelarvetega ja uurinud ka riigi tasandil eelarveid, seega tean nendest kindlasti rohkem, kui keskmine inimene. Siiski  peab tunnistama, et riigieelarve on nii keeruline kulude ja tulude klapitamise süsteem, et mina küll ei oska iga rea kohta õiget vastust anda ja olen sügavalt veendunud, et vastust võib anda vaid Rahaministeeriumi büdzetipealik, see ülim võlur..  Seega kodanik tänavalt, kes ei ole näinudki eelarvet, selle lugemisest rääkimata, ei saagi avaldada arvamust eelarve kohta. Inimene võib vaid avaldada arvamust selle kohta, kas talle meeldib ühe või teise poliitinimese jutustus sellest eelarvest.  Nüüd avaldabki ootamatult tabatud kodanik arvamust eelarve kohta (mida ta näinudki pole) ja oletame, et teleka ette juhtub selline komplekt vastajaid, kes arvab näiteks kaheksakümne protsendi ulatuses, et riigieelarve ei kõlba kuskile. Saatejuht vangutab teadvalt/halvustavalt pead ja mainib, et näe, kehva eelarve olete teinud. Möödaminnes tuleks ära märkida, et saatejuht  ise ka pole seda eelarvet näinud, kuid pealiigutus on soliidne. Seda jutukest annab nüüd kohe mitu päeva veeretada ja rääkida, et seadusandja pole oma tööga toime tulnud, kuid … Õigupoolest ei  puutu ju kogu see küsimine ja vastamine üldse mitte tegelikku eelarvet, vaid seda kompotti, kuidas poliitinimesed suutsid/tahtsid oma ümberjutustuse eelarvest esitada, kuidas kuulajad sellest aru said, kuidas oli erakonnaliikmeid instrueeritud/installeeritud ja millised inimesed juhtusid saadet vaatama või küsimustele vastama. Sama edukalt võiks küsida Sauna Antsu ja Kuusiku Kusti koduküla rahvalt arvamust :” Kas te sooviksite, et homme Päike tõuseks kell 6.30?” ja võib suure tõenäosusega arvata, et üle poole vastanutest pole sellega rahul. Mis siis selle teadmisega peale hakata? Kas sellisel küsitlusel on mõtet või on tegemist vaid meelelahutusliku nipiga? Või tuleks algatada liikumist „Päike tõusku kell 7.30!” millele opositsioon vastaks omapoolse sirgjoonelisusega, et : „Päike tõusku kell 5.30 ja mitte sekunditki hiljem!” Ja kui meie argumentidega ei arvestata, siis tulevad lisaistungid, mustad kui unetu öö. Ja ongi loodud konflikt, mida massimeedikud saavad ekspluateerida mõnuga ja kaua. Päikese puhul on ainult see hea asi, et Päike ei tea nendest jutuvestjatest mitte midagi ja liigub omasoodu, maised asjad seevastu tihti ähmastuvad tohutus meediasudus.

Ega sedagi lavaseadet, et anname aga sellele raha ja teeme teistele soodustusi, ei saa tõsiselt võtta, võtke seda kui eneseupituslikku (kuigi meie raha eest) lavaseadet. Alati ei teagi kuidas sellesse suhtuda, no päris naljatükk ka ei ole, sest võib pöörata väga ootamatult tragöödiaks. Enamusele paistab kogu see tühja targutamine ja tühjade lubaduste andmine tragikoomiliselt. Osatäitjad ise ei saagi aru, et omaarust osaledes süvateoses „Olla või mitte olla?”, osalevad nad külajandis „Ollallaa ja trallallaa”. Ja siis istuvad jälle targad inimesed poliitikalaval sõbralikult koos ja vaagivad kuidas selles meie maakeras on hulka suurem maakera ära peidetud. Mõnus  kuulata ja oma finessides väga hariv. Arveametnikule, nagu mina, on sellise arutelu kuulamine puhas rõõm, sest mina ju tean, et maakera sees ei saa olla suuremat maakera, kui see meie oma, aga arutajad ei tea. Samas on kõik geniaalsed avastused lihtsad. Avastamise nipp on selles (s.t avastuseni on kõik teadnud), et seda ei saa teha või toimuda, siis tuleb aga keegi mägedest, kitsekarja juurest, ja ei tea, et seda ei saa teha, ja … teeb ära. Selline ongi avastuste ajalugu ja avastaja saatus. Muide lugesin kuskilt, et juba ülemöödunud sajandil olla Pariisi Akadeemia uksele pandud silt, mis teavitab, et avaldusi perpertuum mobile’de avastamise kohta enam vastu ei võeta. Kuid teadagi inimloomad on püsimatud ja uskumatud ning ikka proovivad … ja proovivad … ja … Milles siis seisneb minu rõõm? Esiteks selles, mille kohta ma ütlesin, et mina tean, et seda ei saa teha, aga … Aga võib-olla on üks nendest arutlejatest selline, kes ei tea (kuigi tundub, et enamik ei tea), on tulnud parajasti mägedest, kitsede juurest, ja oma teadmatuses teeb vägeva avastuse. Tõsi küll, siiani pole minu ootused mitte just täielikku rahuldust leidnud, kuid põnevust ja mõttemudeleid on olnud küllaga. Vägisi jääb mulje, et põhiline pole mitte pakkuda toimivat süsteemi (arveametnikuna eelistaksin korralikku risttabelit), vaid põhiline on see, et poliitinimesed pakuksid üha uusi õnneretsepte. Uusvanade retseptide üha uuesti esitamine erinevates variatsioonides on tähtis seepärast, et põnevus säiliks. Muidu tekib tunne nagu vana filmi üha uuesti vaadates. Ei tahaks langeda sellisele tasemele nagu kaks kinokülastajat, kes veavad kihla, kas peategelane hüppab kaljult alla või mitte. Võitja küll tunnistab pärast seanssi, et oli seda filmi juba enne näinud, mille peale kaotaja vastab, et eks temagi oli seda enne näinud, kuid ei uskunud, et peategelane nii pann loll on ja uuesti hüppab. Nii ootusrikas ja naiivne ma igatahes ei ole. Seega igaüks lubab midagi, tagasihoidlikumad lubavad näiteks, et pensionid ei lange, julgemad ütlevad, et paneme lastetoetustele juurde (häbelikult mööndes, et nii kui võimalused tekivad, nii kohe), eriti julged soovitavad „tasuta” kõrgharidust või ühistransporti. Ühtlasi mööndakse, et sotsiaalmaksu küll tõsta ei saa. Tööjõumaksud olevat  niigi kõrged! Ja siis läheb alles huvitavaks, ilmneb kogu (piiratud) fantaasia pagas „… kuid riigil (kes see kaunis kõrvalseisja siis on?) on raha küll ja seda raha tuleb võtta eelarvest (sic!)”. Lihtne ja loogiline, me ei võta eelarvest, kuid me võtame eelarvest. Tehniliselt on asi muidugi natukene teistmoodi, kuid, et riigil pole mitte mingit „oma raha”, see kõik on meie ühine raha. Aga see selleks. Seega, kas meie, kanname selle rahakese kokku pensionifondi või riigieelarvesse või mingisugusesse teise nimetusega hunnikusse, pole mitte mingit tähtsust, nagunii võime vaid meie ise selle rahahunniku kokku kanda. Ka sellel pole mitte mingit vahet, kui me mängime seda ringmängu, et kanname rahakest kahte hunnikusse või kanname rahakest kahest hunnikust ühte hunnikusse. Liidetavate summa teatavasti nende järjekorrast matemaatiliselt ei muutu, kui … sinna midagi ei lisata. Bürokraatiamaailmas on jällegi selline lugu, et kokku ja lahkukandmine ei toimu tasuta, vaid selle pealt tuleb maksta administreerimiskulusid ehk kahe hunniku kokkukandmise summa on väiksem (vahel lausa hoomatavamalt väiksem), kui kaks endist eraldi (raha)hunnikut. Nii, et kasu ei kusagilt, ainult  tühi jutt ja kulu.

Vahva oleks, kui me  suudame tagada helge tuleviku meie rahvale kõrge vanuseni, nii, et nad ise ei peaks kõrt kõrre peale panema, kuid arveametnikuna on mul kuri kahtlus, et kogu selles jutus on loogikaviga. Nimelt ehitatakse üldjuhul hästi toimivaid süsteeme üles (kusjuures kõik toimivad) võimalustest, mitte vajadustest lähtudes. Vaid muinasjutte võib esitada vajadustest/unistustest lähtuvalt. Vajadus ja nende kasv on lõputu suurus - unistus. Näiteks viimane majandussurutis, isegi mitte majanduskriis, pani meie pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tugevalt hingeldama. Õnneks suudeti kunstliku koomaga (teise samba trikk) olukord stabiliseerida. Kuid, kui me võtame arvesse oma ressurssi ehk vähenevat elanikkonda, vananevat elanikkonda ja avatud tööjõuturgu, siis peaksin möönma, vana rätsepa kombel, et teie riidest ei tule kahjuks välja ülikonda, küll aga õnneks annab välja taskurätiku . Sellest peaksimegi lähtuma, et meil on taskurätiku jagu võimalusi ja ei maksa Inimesekesi hullutada juttudega „igaühele oma ülikond”. Siis lisab järgmine konkurent, hagu ahju ajades, et minu poolt vest ka, ning tublimad tuututavad, et kübar ja keep on meie poolt, kuid … teie raha eest. Kui me esitaksime ärimaailmas sellise ülespuhutud plaani firma aktsionäridele, siis oleks see lihtsalt VVV. Poliitikas ütleme hellitavalt, et tegemist on poliitilise väitlusega. Tühjade lootuste jagamine on ohtlik, sest see loob võltskindlustunde, sellise olukorra, mil me selle asemel, et ise millegi kindlustamise/arendamise/kogumisega tegelda, loodame kellegi teise peale. … ja siis teatatakse Upsti! ei tulnud välja. Ega sest midagi, tegijal juhtub mõndagi, magajal ei midagi, kuid see on just see koht kus tuleb isekust üles näidata, selles mõttes, et ise tuleb teha ja ise tuleb vastutada.

Vaat niimoodi, sellepärast otsustasingi hakatagi täna hommikul ka muinasjutuvestjaks. Eeskujusid ja vahvaid lugusid nii õpetlikke, kui ka anekdootlikke, on ju küllaga.

Vaat selline (muinas)jutt