Lugesin
möödunud nädalal uudist selle kohta, et kesklinnas süttis ajalooline hoone.
Nojah, selles uudises ei olnud mitte mingit uudisväärtuslikku, sest seesama
hoone oli käesoleval aastal juba kolmel korral süttinud. Täpselt nagu selles
anekdoodis, mil ohver pussitas ennast
ise selga ja siis kindluse mõttes viskus veel kahekümne kolmel korral noa otsa.
Tõsiasi on et see paljude meelest „lobudik” on kultuurimälestiste nimistus ja
selle säilimist arvestati ka kvartali arendusprojektide koostamisel. Aga ei
ühti, kui ala on väärtuslik kõrghoonete rajoon, ei aita mitte mingid
muinsuskaitseseadused, planeerimisseadused, ehitusseadused ja sajad teised
seadused, seal hakkab tööle „Isesüttimisseadus”. „Isesüttimise seadus” hakkab tööle lausa iseenesest.
Pidevas
seadusloome tuhinas kipume ka seaduste ja regulatsioonide esialgse eesmärgi
silmist kaotama. Ühest küljest lisatakse ikka uusi ja uusi piiranguid ehk kui
liikluses märk ei aita, paneme veel ühe märgi, parem kui kaks. Sellises
õigusreostuses ei jäägi Inimesekesel muud üle, kui kasutada tervet mõistust ja
tavasid, sest kõiki märke lihtsalt ei jõua jälgida. Seadusloome on nagu
lehesadu metsas, lehed muudkui langevad ja langevad ja niimoodi aastate viisi,
mis tekitab meie teema puhul regulatsioonide ladestumise. Teisest küljest
kaotame vahel orientiiri, mis asi milleks sai loodud. Kas selle prügihunniku
alt midagi veel välja paistab ? Või on see muutunud vaid rammusaks
kompostihunnikuks prokuröride ja advokaatide tööpõllul? Sellisest vaatevinklist
tuleks vaadata ka „isesüttimise seaduseid”,
need on sellised seadused, mis tehakse kõrgete ideaalide/väärtuste säilitamise
eesmärgil, kuid mis oma olemuselt võivad sisaldada ebaloomulikkuse komponente. Kõik see, mis
pole loomulik, nii nagu vesi voolab alati mäest alla, vajab teostamiseks eraldi
ressurssi ehk siis tuleb selle saavutamiseks kasutada kas sundi, energiat või raha.
Ebaloomulikus regulatsioonis on sama nagu vee ülesmäge pumpamine, see on
võimalik, kuid vajab vastavaid ja kohaseid vahendeid. Kui me teeme seaduse ja
ütleme, et selle seaduse eesmärgiks on vesi mäest üles juhtida, siis iseenesest
seda ei juhtu. Üks näide võikski olla
muinsuste kaitsega seotud regulatsioon. Olles ise ajaloohuviline, olen igati
huvitatud muinsuste mõistlikust säilitamisest. Kuid kas me pole latti liiga
kõrgele asetanud? Mõtlen, kas õpetaja Lauril polnud mitte õigus, kui ta ütles
oma õpilasele, et kui kogu rehkendust ei jõua teha, tee pool. Kui muinsuskaitse
säilitamise eeskirjad poleks nii karmid, oleks meil mõnigi uhke ehitis säilinud,
aga mitte aastakümneid venitatud nende taastamisega ehk tegelikult on oodatud
ja saavutatudki nende täielik lagunemine.
Inimesi on kahte liiki: ühed on hulluse ja narruseni vanavara „ülesputitamise ja
taastamise usku” ja teistele on vanavara vaid vana vara, vana ja kasutu rämps, mida
kõige paremini ravib buldooser. Nende esimestega ei ole mingit muret muinsuste säilitamise
seisukohalt, seal toimib vee loomulik liikumine allamäge. Isegi kui me neid
keelaksime, leiaksid nad, kuidas vähemalt mingit palgijuppi säilitada ja vana
naela eksponeerida, ise õhetades õnnevärinas. Nagu oleksid siin ja praegu terve
universumi päästnud või vaarao aardekambri leidnud. Probleem on just seda teist
liiki inimestega, kelle jaoks vanavara ongi vana vara, mis tuleb kui prügi ära
visata, maha lõhkuda või ära põletada. Ja siin hakkabki tööle „isesüttimise
seadus”. Inimene, kes on ju looduse kroon, leiab harilikult ikka mingi
lahenduse. Lahendus võib olla kahesugune: esiteks eimidagi tegemine ehk asjast
jääbki järele vaid könt või juhtub asjaga „õnnetus”, näiteks tulekahju, mille
tulemusena jääb asjast jällegi könt. See „isesüttimise seaduse” idee, kui
loodusseaduse idee, tuli mul paar aastat tagasi, kui ühel nädalal tuli kaks-kolm
uudist, kui sellised muinsusväärtusega objektid „täiesti ootamatult” ja „täiesti
juhuslikult” süttisid (ise). Kuna ma ise olen pigem seda esimest liiki
Inimesekene (tahtsin kunagi isegi arheoloogiks õppida ja käisin
väljakaevamistelgi), siis ma tean, kui palju vaeva, raha, aega ja
bürokraatlikke takistusi mahutab endas üks selline vanavara päästmise projekt,
kuid igal Inimesekesel ei jagu närvi, aega ja just raha kõigi nende raskustega
rinda pista. Mõnest piirangust ei saa ma lihtsalt aru. Näiteks, kui Toompeal ei
lubatud majadele katuseaknaid teha, et sealsed endised pööningud
valgusküllasemaks teha. Rikkuvat vaadet. Lausa naljakas põhjendus, sest
suuremat osa Toompea katustest saab vaadelda vaid lennukilt ja sedagi,
arvestades kiirusi, vilksamisi ja mitteidentifitseeritava lindina. Ja samas
kurdame, et vanalinnas ei ole elu. Pole elanikke. Kuid kes tahaks elada
tänapäeval katusekorteris, kus on ninarätisuurune aken? Elu ongi üks suur
kompromiss, seepärast peab ka sellistes regulatsioonides olema koht
kompromissile vana ja tänapäevase vahel. Muide selliseid suurepäraseid
kompromisse võime leida paljudes Euroopa linnades. Vanavara peaks rikastama
meie elu, muutma selle mitmekesisemaks ja huvitavamaks, mitte segama meil
elada. Teine küsimus on säilitamise ökonoomiline pool, ehk kuivõrd õiguspärane
on panna Inimesekesele kohustusi, et ta säilitaks midagi, mis on küll tema
omand (mitte riigi ega linna omand), mida ta oma vabal tahtel ei teeks või
milleks tal vahendeid ei ole. Kui riik arvab, et inimene peab midagi säilitama,
mida ta vaba valiku korral ei teeks ja mis talle endale tarvilik pole, kas ei
peaks siis avalik võim „isesüttimise
seaduse” vältimiseks, selle objekti endale ostma või selle millegi säilitamise
kulud katma? See jutt siin pole aetud kultuurivaenulikkusest vaid näitena,
kuidas seadus toimib, kuidas ei toimi, kuidas toimib loodusseadus meie tahtest
ehk kirjutatud seadusest erinevalt ja kuidas saavutada kompromiss tahte ja tegelikkuse
vahel võimalikult minimaalsete kuludega. Muinsuskaitsjad on teinud tänuväärset
tööd ja päästnud või aidanud säilitada meie ajaloo seisukohalt hindamatuid
väärtusi, kuid kas iga kemmerg on ikka säilitamist väärt? Kas sellisesse
tegevusse investeerimine on väärtuse säilitamine? Kuidas kaasata
inimesi/omanikke, liitlasi, vabatahtlikult midagi säilitama, mitte hirmutades
neid eemale sama elutute reeglitega, nagu on nende omandusse sattunud elutud
müürijupid. Ja liitlased on tarvilikud, kohe hädatarvilikud, sest „Buldooserinimestel”
on alati jätkunud aktiivsust vanavara
„ravitseda”. Aga , ei me ei otsi liitlasi, me püüame ikka rohkem ja rohkem inimesi
muuta oma eluvõõraste regulatsioonidega muuta enese vastasteks, lükata neid „Buldooserinimeste”
leeri. Selle asemel, et leida liitlasi ja saada sellega lisaressurssi muinsuste
administreerimiseks ja säilitamiseks, püstitame endale ikka uusi ja uusi
(täitmatuid) ülesandeid. Üks näitekesekene elust enesest: kahekümnenda sajandi ehitiste kaitse alla
võtmise soov. Nii algatati 2007 aastal Eesti XX sajandi arhitektuuri kaitsmise
ja väärtustamise projekti. Eesmärgiks oli välja selgitada arhitektuuri paremik,
mis vääriks kultuurimälestiseks tunnistamist. Ühest küljest on mõte õige,
kaitsta tuleb seda, mis veel võimalikult heas seisukorras on. Teisalt toimub
see nn ühiskonnale head tegemine mitte meie ühise kokkuleppe alusel, et eelmise
aastatuhande viimase sajandi viiekümnendate aastate viilkatusega maja on
muinsusväärtus vaid grupi seltsimeeste otsustuse alusel ja elusate majaomanike
arvel. Kuid küsimusele, kas majaomanikul oma omandi kohta ka mingit sõnaõigust
on või mitte, saame tüüpilise bürokraatliku vastuse pilvepiirilt, et ärge
kidisege, me teame ise, mis teile parem on. Ehk kui ka ekspertnõukogu peab
hoonet mälestiseks tunnistamise vääriliseks, siis küsib muinsuskaitseamet hoone
omaniku ja kohaliku omavalitsuse seisukohta. Tõsi, hoone omanik võib anda
negatiivse seisukoha, aga kui tal ei ole mingeid argumente peale selle, et ta
ei taha oma majarisu mälestiseks võtmist, siis teda ei pea kuulama. Kas tõesti
Inimesekene, kes on ehitanud endale ja oma perele majakese andeka arhitekti
projekti järgi, peabki oma elupäevad lõpetama muuseumis? Või mausoleumis?
Aga inimestele
sindrinahkadele ei meeldi elada mausoleumis. Mida selliste inimeste kohta
öelda? Oh neid rumalaid talupoja ratsionaalse mõtlemisega tüüpe küll! Rumalad
ja pimedad ja visioonitud, no täitsa matsid oma plekk-katustega.
Parafraseerides Juhan Liivi ütlust, et kui seda metsa ees ei oleks …, võiks
öelda, et kui neid tobedaid inimesi, neetud majaomanikke ees ei oleks oma arvamustega, siis me teeksime
kõik õnnelikuks … Või mida öelda sellise regulatsiooni kohta? Kas see hakkab
toimima? Kas repressioonidega? Kas see on Bürokraatiamaailma katse
„endale töö loomiseks”
Äkki saaks neid asju ajada hulka mõistlikumalt. Inimlikult noh!
Võib-olla võiksid usinad seadusemeistrid enne seaduse kallale asumist lugeda …
Ei, ei mitte mingisugust teist seadust või seaduse koostamise instruktsiooni
vaid … Mark Twaini? Üks stiilinäide (M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus
1954. Lk 18). Jutu mõte on selles, et teismeline väänikas Tom on karistuseks saanud
„võimaluse” plank lubjaga üle võõbata. Seda veel pühapäeval, mil kõik poisid on
vabad, kui tuul väljal. Vaatamata Tomi nutikusele, ei õnnestu seda ebameeldivat
tööd ka lellelegi teisele sokutada. Niisiis … „Varsti mööduvad siit vabad
poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju
nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi
tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa
inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Ben vahtis
hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss;
pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda
ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.” ...
See näitas asja hoopis uues valguses. Ben
jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam
meeldima...
Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei
olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese
tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult
vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark
filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis oleks ta taibanud, et töö on see, mida
inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja
see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski
ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on
ainult lõbu.”
Vaat niimoodi. Seega ökonoomne oleks kui kellegi omandi muinsuskaitsealuste
objektide nimekirja võtmine oleks privileeg ja auasi. Sellisel juhul poleks see
rõhuv kohustus, repressioonidega saavutatav häda ja õnnetus, mida tuleks rangelt
järele valvata ja karistada. Nagu hoomate tekkib täiesti uus olukord, targad
inimesed ütlevad selle kohta – paradigma. Tekkib partnerlus. Sellisel juhul,
partnerlusena, preemiana, stiimulina regulatsioon tõesti toimiks. Ökonoomselt.
Nii,
et valigem, kas ajada vett mäest üles, segada vett, kanda sõelaga vett või …
lasta sel võimalikult loomulikul moel mäest alla vuliseda, kasutades sellest
tulenevat energiat.
No comments:
Post a Comment