Järelhüüd Draamateatri Sebrale

 

Kas üks vöötrada, selline tavaline ülekäigukoht, võib olla millegi sümboliks, lausa mälestusmärgiks? Minu silmis on Draamateatri reguleerimata ülekäik olnud alati kodanikuühiskonna sümboliks. See „sebra” on olnud minu jaoks nii tähtis, et selle võib kirjutada lausa suute algustähega, seega Sebra. Nüüd on ta siis reguleeritud/bürokratiseeritud ja avaldan siinjuures sügavat austust kallile kadunukesele.

Ajakirjandus kubiseb hirmuäratavatest uudistest: olematu liikluskultuur, ummikud, valesti parkimine, avariid, kiiruse ületamine jne. Imestama paneb, et keegi veel üldse elus on ja liiklus ikkagi toimib. Milline on siis tänane regulatsioonipraktika: laiendame tasulist parkimisala, vähendame sõidukiirust, ehitame suuremaid ja väiksemaid takistusi teele (seda nimetatakse kantseliidis hellitavalt liikluse rahustamiseks) ja muidugi paigaldame märke, võimalikult palju märke ning kui see ei aita, siis lisame veel märke. Läbi kõigi nende tõkendite on tõeline ime, et liiklus ikka veel toimib. Minu arvates on see lihtsalt kivistunud bürokraatlik lähenemine: keelata, piirata, kontrollida, karistada. Selline lõputu ja kasutu ringmäng. Lõputu ja ebaefektiivne. Iga teenuse ostmise puhul, aga keelamine, reguleerimine ja karistamine on teenus, peame  esitama kaks küsimust, kas me seda teenust ikka vajame, ehk mis on eesmärk, ja palju see maksab. Esiteks peaksime vaatama, millised on meie eesmärgid ja kas need on õiged eesmärgid. Teiseks, millised on meie vahendid. Eesmärgi õigsuse väljaselgitamine on kõige tähtsam, sest järgides pseudoeesmärke, kulutame küll vahendeid, kuid ei saavuta vajalikke tulemusi. Seega võiks eesmärgiks olla turvaline ja sujuv liiklus, mitte liikluse rahustamine (loe: takistamine). Seni on meil põhirõhk pandud just rahustamisele (kas enamik meie linna liiklejaid on siis mingid hüperaktiivsed märatsevad hullud, keda on vaja rahustada?). Meie käsutuses olevad vahendid võivad olla regulatiivsed, organisatsioonilised ja rahalised. Siinjuures on oluline, et õigeid asju tehakse õiges järjekorras

Läbi analüüsimata otsused sünnitavadki meil liiklusesse veidrad eksperimentaalsed, ebaesteetilised ja ohtlikud junnid, pätsid ning muud piirangud, mille asemel oleks võinud investeerida sujuvusse ja mugavusse. Mugavus on veel üks võtmesõna. On ju inimene mugav. Paljudesse kohtadesse oleks mugavam sõita bussiga, kui autoga, kui … see buss käiks paari minuti tagant, kui … ta sõidaks kogu aeg mööda ühistranspordirada (mitte individuaaltranspordilt pihta pandud rada vaid spetsiaalselt planeeritud ja välja ehitatud), kui ta … Unistada ju ikka võib. Rumal lugu on selles, et meie siin unistame, ehitame rahustavaid tablette, teesulgusid, junnikesi, pätsikesi, aga teistel käibki elu nii nagu meie … unistame. Vaatad, siis nukralt Skandinaavia maade ühistranspordi korraldust ja rajatud ühistranspordi teid ja tunned uhkust … nende saavutuste üle. Meie sealjuures püüame isegi häid asju teha vägisi ja niimoodi, et vererida järel. See ei ole mugav, peaks ütlema, et see on lausa ebamugav.

 

No nii tulgem tagasi oma jalakäijate ja ülekäigukohtade juurde tagasi, Kas olete märganud kuidas inimesed ja kuskohal teed ületavad? Kesklinnas on teatud kindlad vöötrajad, kus autojuhid kindlasti peatuvad, nagu näiteks Draamateatri juures, kusjuures seal on ka jalakäijad tähelepanelikud. See on vastastikune tähelepanelikkus ja sidusus. Selline kõige positiivsem kodanikuühiskonna mudel. Samas magalates on teatud ülekäigukohad, kus jalakäija astub rajale hoolimatult, ringi vaatamata, talvisel ajal veel ülestõstetud kraega ja silmini tõmmatud kapuutsiga, nii et ta ei saagi näha lähenevat autot. See on just selline suhtumine, et mul on õigus ja ma lähen. Kas autojuht saab pidama või ei saa, see pole tema mure. Kindlasti olete märganud selliseid teeületajaid, kes liiguvad võimalikult aeglaselt, sest tal on õigus ja kui on õigus, siis ei ole seda vaja mitte ainult kasutada, vaid ka näidata. Umbes sellisel viisil, et: „Mina ja Minu Õigus sammume üle tee ja teie, essused autojuhid, oodake ja kummardage”. Sellisest õigusest segada teisi inimesi on tekkinud omaette religioon. Kui üks Suur Pealik juhtus täiesti asjakohaselt jalakäijale, kes oli sooritamas rekordiraamatu jaoks aeglast üle tee loivamist, märkust tegema, siis otsustati hauguldada hoopis see pealik tema häbematuse pärast, mitte loivajat. Vaat selline õiguste värk. Või olete märganud talvel libedaga ukerdamas mõnd vanaprouat, paarkümmend meetrit vöötrajast eemal, üle lumehangede, tiheda liiklusega ristteele, sest … tal on niimoodi mugavam? Tegemist on jällegi ühe tüüpilise egoistliku suhtumisega: mina ei pea midagi, aga teie ei tohi. Ehk minul on see õigus, et teil ei ole õigust mulle otsa sõita. Jällegi seesama sündroom, „Mina ja Minu Õigus”, tungides sellega tegelikult teise inimese õiguste ruumi. Samas tunned linnas alati ära, kui teed ületavad soomlased või rootslased. Tunnete ära nad nende suhtumisest. Kujutage ette, nad … naeratavad teile teed ületades. Vahel ka lehvitavad ja noogutavad. Pealegi ei loiva nad rõhutatud aegluse ja teeseldud ükskõiksusega üle sõidutee. See pole lihtsalt niisama, vaid ühiskonnas juurdunud suhtumine ja sidusus: mina jalakäia noogutan autojuhile, väljendades sellega oma austust, et tema austas mind üle tee laskmisega. Tulemuseks on see, et mõlemad osapooled tunnevad ennast rahulolevalt ja väärikalt. Peaksime võib-olla just selliste pisiasjadega alustama treenimist, s.o austust iseenda ja ennast ümbritsevate suhtes. Ja vastastikku noogutamine ei pea olema mingi sügav orjalik kummardus, vaid väike peanoogutus, märguandeks, et teise tegu on märgatud ehk nagu Vanaema Marie ütles, peaga nikutama. Ega eestlane ei suudagi tõsimeelselt kummardada kellegi ees, eks laulusalmgi ütleb: „Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga, ei kummardu ta saksa ees, ei tõmba küüru selga.” See on ilmselt selline igipõline rahuldamata vajadus olla peremees, mitte sulane. Nikutagem siis lihtsalt peaga, ka parem tuju on midagi väärt.

No jah, niipalju siis nikutamisest ja kodanikuühiskonnast Sebra näitel. Ja, ega Sebra ju kuhugi ära ei kadunud, Sebra reguleeriti fooriga lihtsalt eeslikindlaks (või tehti Eesliks?). Muidugi on seda foori tore vaadata, eriti jõulude hakul, plingib ööl ja päeval ning toitub ikka kallinevast elektrienergiast ja administreerimiskuludest. Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis on tegemist ressursi raiskamisega: foori soetamismaksumus, foori paigaldamise maksumus, foori hooldamise maksumus, elektri maksumus, tarkvara ja selle uuendamise maksumus,  jne. Tulemuseks on ööpäevaringne valgusreostus (nagu pidev diskohullus oleks meid tabanud), pidev seadskuulmatus seoses valel ajal tee ületamisega (vöötrajal ei saanud kodanik valele ajal teed ületada) ja reguleeritud ummikud seal, kus varem kodanikuühiskonna mudel võimaldas sujuvat liiklemist. Ja-ja te saite õigesti aru, tekkinud/tekitatud on uus ummiku koht. Muide see viis mind mõttele, et võiksime modifitseerida ka oma keelekasutust, noh, minna eluga kaasa nagu öeldakse. Niimoodi oleks igati sünnis tavalise viisakusväljenduse asemel „Tere hommikust!” hakata kasutama uuenduslikku „Tere ummikust!”. Kõlab peaaegu samamoodi kui tavapärane väljend, kuid on hulka realistlikum. Nüüd tagasi meie Sebraismi manu.  Kuid nimetatud foori kulu on vaid ühe foorikese kulu, millele liitub võib-olla kümneid ja sadu igihaljaid foore. Mõne aasta eest ehitati minu kodukandis välja tee uute ristmike, maha ja pealepööretega ning olukord muutus tõesti paremaks, kuid …. vist läks liiga heaks. Näiteks ehitati välja ristmik koos kolme üle tee ulatuva massiivse metalse kaagiga, 14 fooriga, 6 jalakäiafooriga ja 22 liiklusmärgiga. Vaatad ja üks silm naerab, nagu aastaringsed jõulud oleksid saabunud. Samal ajal teine silm aga nutab, kui palju raha raisati ja kui palju nüüd autojuhid asjatult oma aega ja kütust peavad kulutama. Ja ega see ehituskulu pole ainus kulu, peale selle on seal 365 x 24 elektrienergia kasutus, programmikulud, hooldetööd, remondid jne ehk püsikulu. Miks ma väidan, et kogu see asjatu „jõulupuu/energiaõgard” on kasutu, seisneb selles, et selle teele suubuva teeotsakese liikluskoormus on marginaalne ja on tegelikult reguleeritud nimetatud ristmikust paremal ja vasakul nägemisulatuses olevate ristmike fooride poolt. Tegelikult on niiviisi, et kogu selle hunnitu raiskamismudeli asemel olek vaja vaid ühte … sebrat. Vaba sebrat. Aga sebrade aeg on möödunud, nüüd on fooride aeg. Tühja sest ühise raha raiskamisest, tühja sellest tühja igaühe isiklikust kadunud ajast.

Seega, kui eesmärgiks oleks sujuvus, tuleks need mõttetud foorid eemaldada, hoiaks kokku kütust, raha ja linnakodanike elamisväärset elu. Muide, kas olete mõelnud, palju moodustab nendest valesti paigutatud fooridest tingitud kaotatud aeg, mille kodanik võiks veeta oma perega või teha kasulikku tööd. Arvate, et see on  tähtsusetu? Ei ole. Võime asjadele vaadata ka niimoodi, et, tuhanded juhid ja jalakäiad täidavad mõttetult mõttetuid regulatsioone, siis millal nende tühja läinud minutitest täitub elu ajabassein? Millal ja mitu basseini täitub päevas, kui selle basseini mahtuvuseks oleks ühe inimese  eluiga? Vale ja mõttetu regulatsioon on nagu ajamõrv. Järjestikused ajamõrvad moodustavad kokku inimsusevastase massimõrva. Muidugi võib see olla köömen, kui võrdluseks võtta, et vastavalt uudistele, seoses linnaõhus lendleva ülemäärase tolmuga, võib Inimesekese eluiga lüheneda poole aasta võrra, mis tähendab, et halva koristuse tulemusena tapame igal aastal vulgaarprimitiivse arvutuse järgi umbes 2800 inimest ehk kolme Mõisaküla linna jagu rahvast. Kümne aastaga … enam kui kahe Haapsalu linna jagu rahvast? Ja kõike seda vaid kehva tänavakoristuse tõttu? Massimõrv? Minutid foori taga, päevad lubade järjekorras, kuud saastas ja me ei märkagi, kui kogusummas kaotame aastas tühjalt võib-olla kümneid tuhandeid elusid. Kogu sellele kaotusele võime panna ka ühe nimetaja – ebamõistlikud regulatsioonid. Seega pole olemas pisiasju, on olemas vaid meie asjad ja meie elu korraldavad … inimesed meie ümber, inimesed meie seast.

Ja veel üks näide kaugest minevikust. Kunagi oli selline ristmik nagu Taksopargi ringristmik. Autosid oli vähe ja liiklus sujus ilma fooride ja reguleerijatega enam-vähem. Ajad läksid veidi paremaks, autosid tuli juurde ja ringristmikule pääsemisega võis juba tekkida probleeme. Probleem lahendati. Probleem lahendati tavapäraselt, probleem lahendati bürokraatlikult. Ristmikule pandi tipptundideks liikluse reguleerijad. Justkui saigi parem ,kuid ajapikku märkasin, et nendel päevadel, mil reguleerijaid ei olnud oli liiklus siiski sujuvam ja kiirem. Inimlik komponent ja juhtide vastastikune viisakus suutsid reguleerida liiklust hoopis efektiivsemalt, kui hingetu regulaator. Nii ka Draamateatri sebra toimis inimestevahelistest suhetest ja inimlikkusest lähtudes oivaliselt ja efektiivselt. Ups!  meelde tuli, Draamateatri ja Viru väljaku vahel on ju veel üks vaba sebra säilinud, … millal võiks oodata teadet sealse uue foori pidulikust avamisest?

Jah, hüvasti Draamateatri Sebra, Sa teenisid ustavalt oma linna kodanikke pikkade aastakümnete jooksul. Igavene tänu Sulle – Sebra kodanikuühiskonna sümbol. Saabunud on eeslite ajastu, kelle põhiusk on usk bürokraatiasse ja regulatsiooni, kus sebradele pole seal enam kohta. Sorry!

Siinkohal võiks lõpetada, kuid mina olen teist usku, ma usun inimese iseotsustamise tohutusse jõusse, inimesse kätketud tohutusse energiasse, seda pidi olema lausa paarikümne keskmise termotuumapommi jagu energiat. Vaat niimoodi, sellel positiivsel noodil lõpetamegi.