Saadud raha ja ühine raha

 

Oh, mis mõnus aeg on jälle saabunud, rahalaotamise aeg. Valitsus on järgmise aasta riigieelarve eelnõu kokku pannud ja seadusandjale esitanud. Seadusandjad on oma usinuses pakutavad eelarveread läbi vaadanud ja oma harjunud moel sadu muudatusettepanekuid teinud. Nii nagu ikka. Kuid mulle tundub, et eelarve protsess on muutunud rutiiniks, ei hoomata enam ühise raha kogumise ja laialijagamise sügavamat  filosoofilist sisu.

Naabrimees Hans rääkis mulle oma üleaedsest, sellisest mugavast noorsandist, kes oli saanud maja päranduseks. Ühel päeval näeb Hans, et naaber, sindrinahk, saeb uusi põrandalaua pliidipuudeks. Hans küsime, et mis Sa kurinahk teed, need ju kulla hinnas? Selle peale sügas saagija stoilise rahuga kukalt ja vastas, et väga võimalik, aga tead kui hea kerge on saagida. Mida ma tahan selle mõistujutuga öelda? Lihtsalt seda, et kui ise pole vaeva näinud, oled saanud tasuta või päranduseks, siis asjadel polegi  väärtust. Sama mentaliteet on ilmnenud ja omab üha kiiremat süvenemise tendentsi ka ühise raha kasutamisel. Tuleb/antakse kuskilt eelarvest/fondist (mis müstiline sampo see siis on?) midagi, mida mis pole enda teenitud ja justkui polegi tähtis, kuhu ja kui mõõdutundetult kulutada. Kui me lähtuksime sellest, et eelarvetesse kokku kantav raha on meie oma, meie ühine raha, siis oleks ka suhtumine selle kasutamisse teistsugune. Oma tasudesse ja kuluhüvitisse suhtub ju iga rahvaesindaja täie printsipiaalsusega (minnakse nagu viimasesse lahingusse)? Ma ei taha tasu kohta sõna võtta, märgin vaid, et iga töö peab olema väärikalt tasustatud. Siiski, samasugust põhimõttekindlust ootaks ka ühise raha „tuulutamisel”. Aga ühise rahaga on niimoodi, et see saadi mingist müstilisest eelarvest, kulus kuidagi märkamatult ära nagu pärandus, kingitus või lotivõit, aga see magus, head tegemise, vürstlik tunne on jätkuvalt kontides. See mõnus jagamise tunne on tekitanud sõltlasliku lõputu „karjuva vajaduse”  head teha X grupile ning Y põlvkonnale … nüüd ja kohe. Mis siis muud üle jääb, kui tõstame maksusid … ehk makske, küll me teame, kuidas teile, teie raha eest, head teha … kui raha administreerimiskuludest üle jääb. No ja kui ei jää üle, siis tõstame veel makse. Ikka teie õnne nimel.

 

 Kõik algab suhtumisest. Kas on tarvis rahastada näiteks selliseid sügavmõttelisi uurimisprojekte, mille tulemusel saame teada, et kümne aasta pärast on Tallinn finantspealinn, Tartu vaimupealinn ja Virumaal leotame võrku ning pügame puhkajaid? Või kas on mõistlik ikka ja jälle teha Haapsalu raudtee tasuvusuuringuid, nagu võiks sinna tagasi pöörduda puhkusele siirduv tsaariperekond või manöövritele tõttav Nõukogude armee? Arvate, et pisiasi? Tegijad  saavad ju tööd ja leiba? Kuid kuidas on see seoses eesmärgiga, ehk ühise raha tõhusa kasutamisega? Kas me enda raha „tuulutaksime” umbes sellise uuringu peale, et kas puu kasvab  õues? Vormistame selle projektiks „Puu kasvamise majanduslik-ökoloogilised võimalustest lähtudes aastaaegade ning võlakriisi mõjudest selle kasvamise trendidele”.  No ega selles ei olegi mitte mingit vahet, kuidas see projekt nimetatud on, olgu või „Puuga pähe.”, tähtis on leiate õige „meetme” alt rahastuse. Sellise keeruks ülesande täitmiseks loome esmalt töörühmad, paneelid ja tööorganid ning … Ning panemegi töökese käima, kuid raha ja mis peamine inimesi ja nende mõistust kasutame täiesti vale asja uurimiseks, sest me kõik ju teame, et puu kasvab. See puu on sel kasvanud juba kakskümmend aastat ja pole lihtsalt puu vaid ubinapuu ja mitte ainult ubinapuu vaid Valge Klaar. Hea mahlane krõmpsutada. Ja ilmselgelt, iga hommikul, nii kui silmad lahti teeme, vaatame aknast välja ja seal see kasvabki? Milleks meile siis töörühmad, raportid „und” kontrollijad kogu oma kirjususes ja kiuslikkuses? Raha kadu on üks asi, seda saab juurde teenida ja järgmine kord targemaid otsuseid teha, kuid aeg … see on taastumatu ressurss. Kui mõelda, et sellel ajal oleks teadlased/analüütikud/uurijad võinud avastada perpertum mobile või midagi sinna kanti, siis alles ilmneb selliste tühiprojektide kogu katastrofaalsuse mastaap. Ajas ja ruumis on lihtsalt sedaviisi seatud, et iga viivitatud päev vähendab meie valikuvõimalusi skaalal head ja mitte nii head valikud.

Ajaga ja inimmõistuse kasutamisega on meil üldse omapärane suhe, justkui oleks meil aega ja intellektuaalset ressurssi lõputult. Ülesandepüstitus on enamast selline, et minge millalgi kuhugi ja tehke midagi, kuid … vaadake et raportid oleksid korras.  Näiteks kas me vajame tõsimeeli kümnete ja kümnete tuhandete ametniktundide eest meisterdatud, hunnitud arengukavasid, mis sedastavad, et ministeerium on valdkonna eestvedaja jne. (hea vähemalt, et ei kirjutata altvedaja). Kõik see on ilus ja õige, kuid kripeldama jääb, miks igal aastal kirjutatakse neisse arengukavadesse ümber  elementaarseid töö aluseid ja lausa banaalsusi. Kas  arvatakse et ametnik pole uhked selle üle, mida ta teeb? Või on üldse võimalik ette kujutada, et ministeerium ei ole oma valdkonna eestvedaja? Arvate, et see kõik on pisiasi, kuid niimoodi hajub meie ühine raha. Kas sellisel tegevusel on üldse mingit pistmist arenguga või on tegemist lihtsalt bürokraatliku rituaaliga? Kogu see kooskõlastamise ja meetmete väljamõtlemise mürriaad kordub aastast aastasse. See on muutunud juba täiesti tavapäraseks, planeeritud tööde mahuks, mida automaatselt täidetakse. Ütlete, et pisiasi, kuid see on primitiiv-vulgaarsete arvestuste järgi üle nelja tuhande kaduma läinud kõrgekvaliteedilise ametniktunni aastas per ministeerium (pluss soe tuba – kogu infrastruktuur, mis on vajalik avaliku teenistuse teenindamiseks: transport, kontorid, mööbel, arvutid, telefonid, paber, koristus, WC paber, bensiin, küte, elekter, turva, parkimiskohad, koolitus, lähetused jne). Pisiasi? Kuid kui kokku võtta kõik ministeeriumid, tähtsad institutsioonid ja niimoodi iga aasta? See ei ole enam pisiasi, see on massiivne kulu. Ma kujutan ette, et üks efektiivne tööplaan aastaks oleks alla kahe lehekülje, kõik muu on juba hämamine ja hoomamatu. Tüüpiline mõrva peitmine mõrvade sekka ehk meie näitel sisutühjuse peitmine kolossaalsesse tühitöösse. Ehk kui eesmärgiks oli oma tõhusa tööplaani tegemine st. pooleteisel lehel, siis tagajärjeks oli 150 lehekülge tapetud aega.

Kuid meil on „pisiasjade” kõrval ka miljardiprojekte, kas meile neid ikkagi on vaja või on tegemist moevooluga?  Mida see kaasa toob? Mõned algelised, kuid graafikutega segaseks aetud arvestused ja täidismaterjaliga risustatud dokumendid, on liiga kesine alus optimaalse arengu planeerimiseks. Ega siis „poliitiline tahe” ei ole mingi ülim jumalik säde, ega asenda elementaarseid arvutusi ja loodusseaduste jõudu. See ühine raha ei ole mitte mingi pärandusraha, mis on „saadud”, see on meie ühine teenitud raha ja raha jaotajad ei ole mitte testamendist kasusaajad (hallo, me oleme veel elus) vaid omamoodi fondihaldurid. Jamad juhtuvad siis, kui fondihaldur (või testamenditäitur) käituvad oskamatult või lihtsalt harjumuslikult. 

Harjunud mallide järgi, suuresuuliselt vajaduspõhisusest rääkides, polegi justkui muud võimalust, kui maksusid tõsta. Kui vaja, siis vaja, kuid kas me kasutame senini kokku kogutud raha kõige tõhusamal võimalikul moel? Kas me maksude tõstmise ihaluses  lähtume ikka õigetest eeldustest? Kas me tehes lihtlabaselt ettepanekuid a´la astmeline tulumaks, oleme õigesti hinnanud oma võimalusi nagu näiteks:  demograafilised trendid (piiratud, vähenev, vananev elanikkond), konkurentsitase (avatud piirid tööjõule, kapitalile, kaupadele) majanduse globaalsete raskuspunktide muutumine, administreerimisvõime ja ajahorisont. Head astmelised maksud ja  sotsiaalsed mudelid töötasid  seal, kus oli ettevõtluse entusiasm ja varasid oli kogutud aastasadu nii riigi, kindlustuse, kui üksikisiku omasid. Seega väita et nemad on heal tasemel (elatustase, avalikud teenused, pensionikindlustus), need Skandinaaviamaad, on õige, sest õigel ajal tegid nad enam vähem õigeid asju. Kuid praegu … ? Praegu on nad heaolulõksus. Me ei saa enda jaoks aega tagasi keerata, me peame positsioneerima ennast ja oma võimalusi  nii nagu need on, mitte nii nagu me tahaksime, et oleks. Vaid siis on võimalik välja nuputada nii meie võimalustele vastavat heaolu mudelit, kui ka vastastikust abistamist. Selline kindel baas annab meile ka selguse, mida me suudame ja mida me teps mitte ei suuda. Koristades teelt asjatud/mõttetud/teostamatud muinasjutud teame me olukorda ja võime omavahelist sidusust kasvatades tõesti midagi toredat saavutada.

Minu arvates oleme jõudnud just sellesse punkti, et olema harjunud paljude asjadega, kuid aeg on edasi läinud, olud muutunud, mis tähendab, et ka juhtumis/administreerimis võtted peavad muutuma. Teisi järele ahvides oleme kokku kuhjanud tohutu regulatsioonikuhila, tihti adumata, mis on nende regulatsioonide sügavam filosoofiline sisu ja kas need meie oludesse sobivad. Nii on mõnigi regulatsioon sellemaiguline, et meil tuleks südatalvel „suspesoonides” ringi liikuda. Kes sellele regulatsioonile ei allu on teinud kurja teo või vähemalt väära teo. Vaadake, ega karistamine ja karistusaparaadi ülalpidamine pole omaette tööstusharu, see on kulu. Meie ühise raha kulu. Kas meie regulatsiooniladestus on aardehunnik või on muutumas juba kolikambriks? Kolikamber iseenesest tekitab jällegi vajaduse kulude katmiseks ehk maksude tõstmiseks.

Võib-olla oleme oma riigi liiga reguleerituks, järelvalvatavaks, karistavaks (ühtlasi laristavaks) ehitanud? Kas me maksude tõstmisel lähtume ikka õigetest eeldustest? Kas me oleme õigesti hinnanud oma võimalusi? Oma võimaluste väljaselgitamiseks  peame positsioneerima ennast ja oma võimalusi  nii nagu need on, mitte nii nagu me tahaksime, et oleks. Mis meil, siis on: vananev, vähenev ja piiratud ressurssidega, kuid siiani nutikas ja teotahteline ühiskond.  Kas vananev ühiskond on ka targemaks saanud ühiskond, kogemustest lähtuv või ainult kavalusi juurde õppinud ühiskond?

Ma loodan, et me ei jää vananevaks ühiskonnaks. Ma väga loodan, et pannes asjad õigesse tähtsuse järjekorda, õnnestub see tendents meil üheskoos murda. Kuid kui see meil ei õnnestu ja meie saatuseks on olla vananev (loodetavasti sellisel juhul vähemalt nooruslik) ühiskond, siis oleks hea, kui me oleks väärikalt vananev ühiskond, milline lähtub kogemustest, mõeldes noortele, mitte kavalustele. Sellisel juhul peaksime me oma sahvrid/kolikambrid üle kraamima ja vaatama, mida seal on väärtuslikku/kasulikku, mis on vaid koormaks ja mitte lootma, et teised peale meid selle ära klaarivad. Vanaema Marie ütles ikka, et: „Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua”. Meie peaksime, vanaema sahvri näitel, hakkama saama avaliku teenistuse, haldus-territoriaalse ja haridusreformiga . Kui me need muudatused oleme ära teinud, siis võib suure tõenäosusega ilmneda, et meil on vajalikud vahendid võimalustepõhiseks arenguks olemas ja need võimalused on vajaduspõhisele tarvidusele küllaltki lähedased. Lõpetagem lihtsalt ühise raha mõttetu laristamine ja kasutame seda nagu iseenese raske tööga teenitud raha. Vaat ja kui kogu see eeltöö on tehtud, elutähtsad, tarvilikud tegevused välja sõelutud harjumuslikest, kuid ühiskonna jaoks mõttetutest „ilutegevustest”, alles siis tuleks arutada, kas makse on vaja tõsta või kaljult alla hüpata või ära sõita (välja arvatud kaks viimast). Vaid siis muutub jutt maksude tõstmise vajadusest tõsiseltvõetavaks.

Muide see suhtumine eelarve rahasse kui oma isiklikku rahasse on õpetatav ja õpitav.  Huvitavat fenomeni kogesin hiljuti ühes ettevõtjate liidus. Hakkasime  visionääridega arutama, kuidas me näeme oma ala umbes paarikümne aasta pärast ja millised võiksid olla selle komponendid. Alguses vedas harjunud rada pidi, et „Minul on õigus …”, „Mina tahan …” ja muidugi kuskohalt tuleb raha. Siis pakkusin välja kaks esmapilgul täiesti süütu mõtteviisi, et me ei alusta  arutelu sellest, millises erinevas rahakotis hoitakse meie raha: riigi, maakonna, KOV ega kooli omas. Me arutame kuidas sada oma tegevusalal efektiivsemaid/kvaliteetsemaid tulemusi ja ühisest rahast ning selle tõhusast kasutamisest nende eesmärkide saavutamisel. Peab ütlema et meeleolu oli hoopis teine, kui varasematel aruteludel (kui arutati
 dotatsioonilüpsi võimaluste üle). Arutlusringis tekkis selge tunne, et see ei ole riigi , valla ega ministeeriumi raha , see on meie raha, ühine raha. Ja muide tulemus oli muljetavaldav, me jõudsime kaugemale, kui eales varem.

Ja veelkord Vanaema Mariest, kes ütles: „Enne töö ja siis palk” ehk enne kui reformid pole tehtud ja ühise raha kasutamine tõhusaks pole tehtud, ei mingit raha juurde küsimist. Ehk ärimaailma filosoofiast lähtudes pole „lolli raha” ei saa ka lollusi teha. Kolikambrid korda!