Usaldusökonoomika

 

Selline imelik sügis, peale olematut suve. Loodus on siiani ergastatud olekus, tedrekuked otsivad paarilisi, kihulased, karud ja teised mutukad on ringi müterdamas. Tundub, et ka mingi eriline poliitilise lolluse kihu, mis selles kevadel täiel võimul tärkas, pole siiani maha vaibunud. Täiel jõul ja kogu oma inetuses õide puhkedes, kandes nüüd lopsakaid vilju, mattes enda alla terve mõistuse ja isegi enese alalhoiu instinkti. Jääbki arusaamatuks, mis kihu on tabanud eesti mehi, et nad oma mõistmatust ja häbi nii usinasti laiali laotavad. Ühed käivad ringi sildiga nagu algkoolijuntsud .”Olen loll ja otsin pruuti!” ja ärapeerud poliitikud näitavad oma … ma ei teagi mida … skvottimisega lõunamaades. Kõigil neil oleks justkui üks ühine joon nagu kassipoegadel: olid pimedad ja järsku, hopsti , said nägijaks ja …kohe kuulutama. Nagu sellest isikliku häbi laotamisest (nagu kevadine sõnnikulaotus) veel vähe oleks, on ka tagasi, maha, kõrvale ja edasiastumisest on tehtud naljanumber. Kui ma oleksin vandenõuteoreetik, siis  … Lihtsalt, sõbrakesed, ärge tapke meie kallist Eesti Vabariiki.

Võib-olla ei peakski nendest poliitilistest lollusest rääkima, sest lihtsalt piinlik on, kuid arveametniku hingeke ei anna rahu – ka lollusel on hind. A.Bezuglov ja J.Klarov on oma krimkas „Mõrv raudtee eraldusribas” käsitlenud teemat kuidas lollus muuta kapitaliks umbes järgneval moel, et targad sulid töötavad koos lollidega ning väga targad sulid teesklevad ise lolle. Lolli ei karista keegi, lollile tuntakse kaasa. Olla loll, see on peaaegu sama hea, kui omada kapitali, tavalise lolluse eest  on võimalik teenida viis protsenti, aga ürglolluse eest koguni kümme protsenti aastas. Vaat selline huvitav arvamus lolluse konventeerimise  kohta  puhtaks rahaks.

Ilmselt annab edevuse/häbi müügiga teenida veelgi suuremaid kasumeid, kui ürglollusega. Ainuke asi maailmas, mis iial ei vanane ega mädane on edevus. Mõtlesin kaua, miks küll inimesed lähevad sellistesse saadetesse, kus nad räägivad kogu ilma ees välja asju, millest pole sünnis isegi valjusti mõelda? Ja siis ühel momendil ma taipasin, et häbi ei olegi enam häbi vaid häbi on muutunud/muudetud kaubaks. Kui midagi muud müüa ei ole, siis häbi on võimalik müüa gigantsetes kogustes ja lõpututes vormides. Meedia on ära tabanud, et maailm on täis üksikuid inimesi, kellel pole iialgi lootust saada kuulsaks, tuntuks ja rikkaks. Igal Inimesekesel polegi antud võimeid ja mõnel pole ka tahet, mis tähendab, et nende päevad mööduvad üksluiselt nagu pleekinud tapeet, isegi mingit ketsupilärakat pole sellel.  Kujutame nüüd ette üht väikelinna mamslit, kelle elus eitoimu mitte midagi ja ei saagi toimuma, kuid „viisurisse” ju tahaks pääseda, kasvõi oma häbiga, kui muud kaupa ei ole. Ilmselt muudab see kümme minutit häbi ülejäänud elu elamisväärseks, sest siis ei ole ta enam igav tapeet vaid vähemalt ketsupilärakas sellel. See on SÜNDMUS. Pealegi on sellel sündmusel väikelinnale plahvatuslik mõju, tekkib kohalik prominent/poriment (ikkagi „viisuris” näidatud) ja võib olla saab sellest ka ajaarvestamise üks aluseid. Kindlasti vähemtähtis võrreldes Hr Jeesuse sünniga, kuid siiski sündmus

Nüüd, selle asemel, et suunata meie areng peale eksimusi (teadagi inimene on ekslik)  mõistlikule rajale, ehk usaldusele, suuname me probleemi tupikteele,  me arutame täiesti tõsimeelselt, et peaks kriminaliseerima toetustega seonduvat? Halloo, maailma pöörleb suuresti tänu usaldusele, mitte paragrahvi kõverikule. Kas usaldust saab üldse väljendada majanduskategooriates? Miks mitte? Me ju usaldame igapäevaselt oma raha pankade või pensionifondide hoolde. Me ju usaldame raha, kuigi see on vaid tükk paberit, tõsi küll kvaliteetset paberit. Me ju usaldame elektroonilist raha, kuigi selles pole enam isegi käegakatsutavat paberitükki. On jäänud vaid hoomamatu impulss, mingis infoväljas, aga me usaldame seda impulssi sama truult nagu vana head kuldmünti. Ja vastupidi, kui me ei usaldaks raha ja ei usaldaks panku, siis kukuks ju usaldusele rajatud süsteem kokku, sest tänapäevasesse majandusmudelisse ongi sisse planeeritud teatud viitajad ja …. ka teatud õhuvaru. Nii ka poliitikas.

Kui nüüd keegi väidab, et kogu maailma poliitikas käibki asi niimoodi, et koonerdatakse tõega, vassitakse, peetakse kaaskodanikke nõrgamõistuslikeks, tümitatakse üksteist ja esitatakse ebaväärikaid süüdistusi, siis miks ei võiks meie teha omamoodi, uutmoodi. Just siin võiksime me teha natukene oma „mulgikapsa varjundit”, selle heas mõttes. Võiks elu läbida positiivmootoritel.

Selle asemel tegema asendustegevuste ja tühitegevustega. Mõni asendustegevus on muutunud juba tüütuseni äraleierdatud etenduseks. Üheks seadusandliku kogu kõige põhimõttelisemaks ja jätkuvamaks tegevuseks on kujunenud eda sissetulekute küsimus. No muidugi paistab pann, pann, väga pann halvasti see igaaastane jutt rahvaesindajate palkadest (mis muidugi pole palgad, sest pole töölepingut, pole ka palka). Ma ei tahaks sellest teemast üldse arutada, sest sellesse süvenemine on lihtsalt eneseväärikust alandav, kuid näitena omas mahlas marineerimisest/mulistamisest/mõnulemisest on see möödapääsmatu. Selline pisike küsimus võib olla sama tähtis kui Põhiseaduse kaitse Arvate, et teen jälle nalja? Ei ühti, suuri protsesse kahjuks vallandavad pisikeste sündmuste jadad. Need, kes on kõrgema võimu poolt kutsutud ja seatud Põhiseaduse järgi kaitsma Põhiseadust, raiskavad oma energiat oma palga, mis pole palk, kaitsmisele, kui Põhiseaduse kõige põhimõttelisem kaitsmine viimaste bastioniteni, põlvepikkuse poisikeseni, siis muutub selline kaitse tõeliseks ohuks Põhiseaduslikule korrale. Ja ikka see sama, et isekeskis võime me klubisiseselt (poliitikud omavahel) üksteisele kõik ära tõestada ja põhjendada, kuid … kui publikum seda ei mõista, siis ta seda ka ei usuta. Sülgab vaid ja ütleb A.H. Tammsaare kõrtsmiku legendaarse väljendi, mis oli umbes selline,  et litsid mehed need Vargamäe mehed. Seega Põhisedus ei ole pelgalt ilusate sõnade ja väärikate, õiglaste põhimõtete kogum, vaid meie kõigi, eriti aga seadusandjate, käitumine peab selliselt ka välja nägema. Kõige selle juures on kõige rumalam see, et minu kindla veendumuse järgi, peab rahvaesindaja saama väärikat palka, kuid teda ei tohi tobeda süsteemiga panna ebaväärikasse, lausa alandavasse,  olukorda. Siin on situatsioon sarnane avaliku teenistuse palgakorraldusega, kuid inimeste õiglustunnet veelgi enam riivav.

Kuid juba pikka aega tundub, et seadusandjate enamus on nagu võlumetsa eksinud  (palgad, Masad, Dasad, P(o)asad ja muud mutukad) või koerapööri rohtu söönud ja lasevad hullu järjekindlusega sama rada edasi, ajakirjandus mõnuga rooska vibutamas. Nii lähebki, et täiesti tühisele väitlusele kulub nii palju energiat ja aega, et tähtsatele asjadele ei jäägi enam aega. Kahju … Nüüd siis arutavad rahvaasemikud täie tõsidusega, et lubada jälle annetusi erakondadele, … mis iganes põhjusel.  Kui ma õigesti mäletan, siis eelmisel süsteemi muutusel said erakonnad annetuste kompensatsiooniks nn keeluseadusega eelarvest raha vastavalt valimiste edukusele. Ikka selleks, et erakonnad ei sõltuks erahuvidest, nüüd siis ..  on see juba ununenud ja oleks vaja ikka annetusi ka. Kuskohast küll see rahaahnus pärit on? Tulgem sellest neetud võlumetsast lõppude lõpuks väärikalt välja, seda moosise suuga seletamisi ei usu enam keegi ja see on tõsine oht Põhiseadusele. Ohuks on see sellel lihtsal põhjusel, et usaldus on väga habras kaup ja kui ei usaldata ühes asjas, ei ole põhjust uskuda ka teistes, nendes tähtsates ja õigetes tegudes, mis omakorda annab võimaluse demagoogidele, „lihtsa lahenduse” pakkujatele, „kõva käe” ihalejatele, populistidele ja imeloomadele. Vaat selline ökonoomika, et seisad kindlameelselt ja vankumatult Põhiseadusliku palga (ja kõigi nende teiste veidrate nimedega asjade) eest, mis pole palk vaid tasu ja võid kaotada Põhiseadusliku riigi. Kehv äri.

Ja millist rohtu me siis leiame? Muidugi püüame palavikulise tühitegemisega maskeerida ideede/ideelisuse puudumist. Esimeseks rohuks on kõige kriminaliseerimine ehk võiksime Eesti uueks logoks panna „Tooda ise oma kurjategijad!”. Vaadake, me võime kõike kriminaliseerda ja järele valvata ja karistada, kuid loodusseadused liiguvad oma rada. Iga selline keelamine toob kaasa uue nihverdamise, salatsemise ja skeemitamise. Võib-olla tuleks senisest erakondade subsideerimisest loobuda ja lasta need imeloomad vabalt karjamaale? Igaüks leiaks endale, vabandust, oma ideedele, toetajaid, kuid erakonna liikmed peaksid kandma sponsorite logosid, nagu Vormeli sarjas või valla võrkpallivõistlustel. Kõigil kaugelt näha ja ilus vaadata. Pole vaja järele valvata ega karistada, täitsa läbipaistev värk! Või , mis püha lehm (kuigi osad käituvad nagu tõelised härjad) see erakond siis on, et selle eest, et said Riigikokku, saad palka (mis pole palk), aga lisaks saad veel erakonna ülalpidamiskulusid. Oma äri tuleb üleval pidada ikka liikmete panusest, mitte subsiidiumidest ja dotatsioonilüpsist. Viimane jutt on muidugi kirja pandud vulgaar-primitivismi ja nalja võtmes, kuid eesmärgiga näidata, et protsesse võib vaadata ja reguleerida  ka teistmoodi kui vaid karistades. Teiseks, et igav ei hakkaks püütakse välja töötata mingit  käitumisjuhendit, või põhimõtteid või  koodeksit või … Kõik see on vaid tühikargamine, vaevalt suudaks keegi midagi paremini sõnastada sellest, mis on aastatuhandete eest formuleeritud Gilgamesi eeposes või Piibli kümnes käsus või isegi  kommunismiehitaja moraalikoodeksis. Ja justkui keegi ei märkaks, et kõik need paragrahvid ja koodeksid on ebaloomulikud ehk järjekordne raha/aja/ressursi raiskaja ehk järjekordne eksitamise võlumetsa. Nagu kõik oleksid juba unustanud, et maailmavaadet ei arendata mitte rahaga vaid isikliku eeskuju ja usaldusega. On asju, mis ajas ja ruumis on aegumatud, lihtsalt väljendudes avalikkust teenides  on VVV (kolmik V: Valetamine, Varastamine, Võltsimine) keelatud. Niisama lihtne see ongi ja sellest tuleb kinni pidada. Seda ei pea ilustama, ega üle kordama (tagumenttunde tehes ja miljoneid kulutades), seda tuleb lihtsalt täita. Või kavatseb keegi ilusa käitumise koodeksis lahti kirjutada, kuidas viiel moel varastada ei tohi? Kui kuuendat varianti selles koodeksis ei ole, kas see on siis lubatud? Või kuidas üldse sai juhtuda, et me oleme valinud ennast esindama inimesed, kellel pole elementaarseid kolmik V alaseid teadmisi? Kas nad olidki sellised või muutusid sellisteks? Võib-olla aitaks mingi kaitsepookimine või koolitus? Oeh!

Tagasi tulles usaldusökonoomika juurest pärisökonoomika juurde, siis seaduse tegemine pole mitte mingi tasuta töö so. ametnike aeg, Riigikogu aeg, mis kõik on raha, meie raha ja veelkord raha. Kui arvestada, et ühe niru seaduse tegemiseks kulub ca kahe kõrgtasemelise inimese täistööaasta, pluss soe tuba ja teenused, siis võiksime vabalt välja arvestada selliste ringmängude nagu kriminaliseerimine-dekriminaliseerimise hinna. Kogu see tühjategemine on konverteeritav mingiteks teisteks reaalseteks tegemisteks nagu päästevõimekus või külakool. Meisterdad toreda kriminaliseerimise seaduse ja Upsti!, mitusada õpetaja palka läinud nagu lehm oleks keelega tõmmanud. Hakkad kõige selle kõveriku järgi karistama ja jälle … meie maksame. Käid „pahadega” kolm aastat kohut ja jälle … meie maksame. Pannakse keegi kinnimajja ja jälle … meie maksame. Samas usaldusökonoomika vajab vaid elementaarset korralikkust ja usaldust. Ökonoomne ju?

Kui te mind ei usu siis väike tsitaat Forbes 500 mehelt - Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

Ja lisaks …

 Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”