. Muide vale oleks arvata, et bürokraatia eksisteerib
vaid avalikus teenistuses. Ei, ei, bürokraatia on üldlevinud nähtus, mis vohab
nii pankade, kui ka kontsernide tegevusjuhendites. Võiks väita, et bürokraatia
on üldinimlik nähtus. Kuid nii pangad, kui teised suurettevõtjad on ju
tegelikult loodud mitte bürokraatia jaoks vaid meie teenindamiseks. Nad on
teenusepakkujad ja bürokraatia vaid seob nende firmade tegevuse ühtseks
vormiks. Seega bürokraatial, kui ühtlustaval tegevusel on oma positiivsed
küljed, lausa eluliselt vajalikud küljed. Jamaks läheb siis, kui korralduslik
vorm hakkab varjutama sisu. Harilikult juhtub see siis, kui olud muutuvad, kuid
inimesed tahavad vanamoodi edasi toimetada, selle asemel, et muudatustega kaasa
minna või neid muudatusi ära kasutada. Sellises olukorras tekkib lausa
iseäralikke mõttekesi.
Majandussurutise aeg jagab väga selgelt edukad ja veidrad
võtted oma majandusseisu parandamiseks. Osa nendest on ilmselt edasiviivad,
kuid teiste puhul tuleb meelde ühe kartellisüüdistuse saanud suurkontserni juhi
lapsesuuline ülestunnistus: meie konkurendid on meie sõbrad ja kliendid meie
vaenlased. Kuidas siis meie kaubandus saab hakkama tõrjelahingutega vihaseima
vaelase – kliendiga. Siinkohal mõningad näited ja kuulujutud:
1. Tee
kaupluste parkimisplatsid tasulisteks. See, et kaupluse ees parkimine
kesklinnas, kus on teada tasuline parkimisala, on mingi aja möödudes tasuline,
on igati loogiline. Samas kui näiteks Viimsi alguses pesitsev poekese parklas on parkimispiirangud, ei tule tavalise
tähelepanelikkuse juures ükski normaalne inimene. Väljudes poest lisaboonusena
trahvikviitungiga, on klient kindlalt „õnnelik” ja sellesse poodi enam ei tule
– puht põhimõtteliselt. Sellised sildid on ilmunud paljudesse kaubandus
keskusesse ja teistessegi paikadesse. Eks ta ole „hea äriidee” on nakkav.
2. Alati
on teenitud inimese „ädada” pealt. Mitmete Tallinna kaubahoovide algatus, muuta WC-d tasuliseks
ettekäändega, et kemmergutest eemale hoida narkomaane, on pehmelt öelda
naljakas. Kui ikka äriplaanis on välja arvestatud, et „äda” pealt teenib
rohkem, kui selle pealt, et klient otsustab mitu probleemi ühes kohas
lahendada, siis tulebki niimoodi teatada: „Meie oleme „ädafirma”! Uhkusega.”
Kindel on see, et osa kliente ei pea WC teenuse tasustamist õiglaseks ja valib
teise kaubanduskeskuse –puht põhimõtteliselt. Maailmas rännates olen märganud
küll vastupidist tendentsi, et need kohad, mis olid veel 10 aastat tagasi
tasulised, on nüüd tasuta … nagu auto lisavarustus, mis on muutunud hea auto
tunnusena põhivarustuseks. Aga noh, kui muuga ei oska teenida, tuleb vaesel
ajal vähemalt „ädade „ pealt teenida ja pudeleid paigata ning makarone puurida.
3. Kindla
„edu” tagab lepingute tegemine Kõvaleiva Vabrikutega. Miks Kõvaleiva
vabrikutega? Kogemuslikult tean, et kui Kauplemisemaja Söögimaailmast osta
saia-leiba, siis on see ka kolmandal päeval värskem, samas „värskelt” ostetud
äärelinna poe kaup pole tihti niigi värske, kui eelnimetatud poest ostetud sai
kolmandamal päeval. Ei ole ju võimalik, et see toode on olnud nädalakese kaupluse tagaruumis või on midagi väga viltu
planeerimissüsteemiga. Ilmselt on meile siginenud vargsi saladuslikud
„Kõvaleiva vabrikud”. Seega klient, kes ei ole nõus ostma Kõvaleiva Vabriku
toodangut, valib teise võimaluse – puht põhimõtteliselt.
4. Püüa
müüa toodet nihutatud hinnaga, aga niimoodi et tarbija ei märkaks. Esimene levinum
võimalus on et panete näiteks rupskivorsti hinnalipiku fileetoote alla ja
vastupidi, kui siis päevatööst väsinud klient laseb silmad üle sildistuse jääb
talle mulje, et filee on täna väga soodsa hinnaga ega märkagi eksitamist.
Kogumis ostes, ei pruugi seda tähele pannagi. Teine võimalus on selline, et
hinnad kirjuta hästi väikselt ja pane need siis kaugele riiulile, et mitte
mingil juhul hinnast sotti ei saaks, kui just kotkasilm ei ole.
5. .No
räägin siin edasi ühe kuulujutu vahepalaks. Samas tundus see jutt nii tõepärane ja oma lihtsuses nii geniaalne,
kuidas „vaikust/vaikimist” saaks pöörata äriks, kasutada seda mitmes
järjestikuses äriahelas kasumi teenimiseks. Nimetagem seda hellitavalt
hittooteks. Seega tõeliseks hitttooteks
ja majandusmootoriks võiks saada panganduse „eripakkumine”. Kui inimesel on näiteks
konto tühi ja ta on unustanud selle või kaarti sulgeda, siis teenustasu tiksub
ju edasi. No ütleme, et see on tasu rumaluse või laiskuse eest. Teadagi tühjalt
kontolt mitte midagi võtta ei ole, seega tekkibki miinus, kuid ära teavita teda
tekkinud probleemist vaid lase selles „vaikselt tiksuda” mõned aastad koos viivistega ja siis
stiilipuhtalt … ära ikka talle teata talle probleemist vaid anna see
kohtutäiturile täitmiseks. Otsusest , siis ei panga otsusest ega täite otsusest,
ära loomulikult teavita klient, ega
hullu usku või, äkki maksab lihtsalt ära ja probleem ongi lahendatud. Ei, ei
meie lihtsaid lahendusi ei poolda, meie anname selle vaikselt kohtutäiturile,
kes asubki täitma. Kas arvate, et kohtutäitur teavitab sellest teadmatuses
olevat klienti? Ei arvanud ära! Kohtutäitur „keevitab” oma teenustasu juurde,
teeb keelumärke kinnistule ja …. „laseb võlal edasi tiksuda”. Nagu
kartulinoppimine, igat pabulat ei tasu kohe üles korjata, las kosub. Klient
avastab probleemi vaid siis, kui on vaja laenu võtta või kinnisvaratehingut
teha. Vaat niimoodi ongi pangad kliendi sõbrad ja majanduse elavdajad. Pank
saab kasu, täitja saab kasu, riigikassa saab kasu läbi maksude, haigekassa saab
kasu ja töötukassa saab kasu. Fenomenaalne! Hip-hip hurraa! Rohkem selliseid
geniaalseid äriideid. „Tänulikud” kliendid valivad sellise õpetliku panga
kindlasti ka edaspidi. Või siis pigem ei vali? Põhimõtteliselt?
6. Tõsta
võimalikult tihti oma toodangut riiulitel ringi. Ikka niimoodi, et kliendid olid
juba harjunud võtma sellest vahest porgandeid, aga oh üllatust nüüd on seal
sokid. Nagu lapsepõlveaegne põnev orienteerumismäng. Kliendil kindlasti hea
meel ja leidmisrõõm kindlustatud. Või siis mitte?
7. Püüdke
võimalikult tihti muuta ja välja vahetada oma kliendikaarte. See on selge edu
pant. Olen sellisel moel vabanenud juba neljast „klubilisest kaardist” ja …
ikka veel elus. Tõelise heas mõttes ootamatusega sai hakkama minu lemmikpood,
kus olen kauaaegne ja lojaalne klient … kui vähegi sinna kanti satun. Te ei
usu, nemad saatsid mulle uue kaardi postiga koju. Ei olnudki vaja täita mingeid
formulare ja kaardile „järele minna”. No on ikka mõistmatus, kipuvad vägisi
heaks teenindajaks. (aga mulle meeldib)
8. Kui
alustate oma kliendikaarti kampaaniat, siis kindlasti küsige neilt inimestelt
võimalikult palju andmeid ja pangakontot küsige ilmtingimata. Selle nipiga olen
kahest kaubandusketist ennast priiks hoidnud. Puht põhimõtteliselt.
9. Oo,
milline õnn on meie õuele jõudnud, allahindlused ja lisaks tarbijamängud.
Tarbijamängu termin tuleb ilmselt sellest, et tarbijaga mängitakse. Ennevanasti
olid mängud sellised, et kogusid kokku taskutäie marke ja said siis tasuta
„nänni”. No vahel oli see nänn kasulik, vahel polnud sellest mingit kasu, kuid
kahju ikkagi ei saanud. Nüüd on nii, et korjad kaks taskutäit marke ja siis
saad osta „nänni” nn soodushinnaga. Soodushind
on enam-vähem sama, mis teises poes ilma margistamata. Täitsa mark värk, kuidas
tarbijamängus tarbijaga mängitakse.
10. Hinnalipikute
kleepimine „kõige sobivamasse kohta”, näiteks kui müüte raamatuid, siis pange
hinnalipik kohe keset esikaant ja kui vähegi võimalik, siis eriti vastiku
liimiga, mille tulemusena jääb „kustumatu märk ja mälestus”. Ja taldrikule ei
kõlba seda panna põhja alla vaid ikka keset taldrikut, et oleks ilus vaadata …
liimijälge järgmised kolm aastat. Kallis kui mälestus … sellest kui odavalt
selle kauba saite.
Head sõbrad nagu hoomate äri ja „maailma päästmiseks” on
kõik ideed head.
No comments:
Post a Comment