Bismarci lapselapselapsed.

 

Vaatan äsjailmunud Avaliku teenistuse aastaraamatut, mis on lausa muutunud aastaraamat või ka uuenenud aastaraamat ja ühest küljest tundub, et avaliku teenistuse korralduslikest probleemidest ja selle asetusest tööjõuturul ollakse vähemalt sõnades aru saadud. Nii loeme, et :”Värbamismaastikul konkureerib avalik teenistus kõrvuti era- ja mittetulundussektoriga ning üha rohkem ka rahvusvaheliste organisatsioonidega. Kõik võitlevad tiheda konkurentsi tingimustes selle nimel, kuidas huvi tekitada, ligi meelitada ja värvata parimate oskuste, võimete ja motivatsiooniga töötajad, kes aitaksid püstitatud eesmärke saavutada. Kvalifitseeritud töötajal on aga palju valikuvõimalusi. Kui riik ei suuda teiste osapooltega tööturul konkurentsis püsida, ei suuda me tagada kompetentset ametnikkonda ning kannatada võib riigi arengu jätkusuutlikkus. Riik tööandjana peab seega üha enam otsima vastuseid küsimustele, kuidas tõsta oma konkurentsivõimet ja olla tööjõuturul atraktiivne tööandja?” Täiesti õige jutt, kuldsed sõnad, kuid … järeldused on kuidagi kuidas seda viisakamalt öeldagi, … imelikud? Tundub, et meie regulatsioonimaastikul on  tüüpiliseks kujunenud, et paljudel juhtudel ajame segi eesmärgi ja vahendi. Näiteks fetišeerides konkurentsi, unustame ära, et see on vaid üks paljudest vahenditest paremate tulemuste saavutamiseks, mitte eesmärk. Nii kui vahend muutub eesmärgiks, jääb meil tegelik eesmärk saavutamata. Sama ka avalikus teenistuses, avatus ja läbipaistvus on vägagi tarvilikud vahendid paremate tulemuste saavutamiseks, kuid ei ole eesmärgiks. Eesmärgiks, minu piiratud fantaasia järgi, on ikkagi efektiivsem ja kvaliteetsem teenus. Veelgi hullem on, kui juba kehtestatud, kuid mittetöötavaid vahendeid püütakse uues soustis üha uuesti ja uuesti kehtestada. Näiteks loeme, et: „Kehtiva avaliku teenistuse seaduse rakenduspraktika on näidanud rangelt ja jäigalt reguleeritud konkursside läbiviimise protseduuri mittetoimimist. Selle tulemusena on seaduses ettenähtud aeganõudva konkursikorralduse asemel ametiasutused eelistanud läbi viia alternatiivseid asutuse konkursse. Konkursside läbiviimise tegeliku praktika seadusega kooskõlla viimiseks ning suurema avatuse ja läbipaistvuse tekitamiseks nähakse uue avaliku teenistuse seaduse eelnõuga ette põhimõttelisi muudatusi. Peamine muudatus selle eesmärgi poole liikumisel on ametikohtade täitmise kohustus avalike konkursside kaudu …”. Ehk äraseletatult tähendab see, et kuna konkursside süsteem täna ei toimi (vaid kolmandik konkursiga täidetavatest kohtadest täidetakse sellisel viisil), siis teeme konkursid ehk mittetöötava süsteemi kohustuslikuks kõigile ametikohtadele. Vau! Heureka! Kuidagi veider loogika, kuid ega ametnikel midagi muud ka teha ei ole (kuni ametnikud leiavad mingi paralleeltee, et elu päris seisma ei jääks), kuna järgmise aasta naljapäeval kehtima hakkav (Muudetud) Avaliku teenistuse seadus just niimoodi reeglid paika panebki st. eluvõõralt.

Tuleb tunnistada, et vastu võetud (Muudetud) Avaliku teenistuse seadus, (M)ATS on parem, kui kõik eelmised viimase viieteist aasta jooksul tehtud kavandid kokku. Plusspoolele võib kanda mitmete anakronismide lõpetamine nagu kraadipalk, keeletasu jne. Lahenduse on leidnud ressursimahukas koolitus ja rohkem kasutatakse töölepinguid. Ühesõnaga tendentsid on õiged. Muidugi tundub tänapäeval  45 p puhkust uskumatu, kuid ei maksa seda vaadata üksikdetailina vaid oludest tingitud vaesuse märgina. Nimelt, kui dr Riigil polnud riigi taaskäivitamisel raha palga maksmiseks, pidi ta kuidagi tegema teenistuse ahvatlevaks. Pikk puhkus oligi vaid asendusraha kehva palga eest. Sama lugu oli ka pensionilisaga, dr Riik lükkas kohustusi oma ametnike suhtes edasi. Kui nüüd mõelda, siis olid mõlemad „soodustused/palgaasendused” ebaõnnestunud ehk kumbki ei toonud avalikku teenistusse selliseid inimesi nagu me oleksime vajanud. Enamgi veel, vaatamata otsustajate otsustamatusele, tobeda palgaastmestiku ja „soodustuste” süsteemile, on meil läbi aegade õnnestunud leida avalikku teenistusse kriitiline mass tublisid, väärikaid ja pühendunud ametnikke. Selle asemel, et otsustajad oleksid otsustavalt kõmistanud rinnale ja öelnud, et teeme sellise kompaktse ja tõhusa teenistuse, mille juhid on sama kõvast puust nagu suurkontserni juhid ja saavad vastavat palka ning spetsialistid on nagu tippadvokaadibüroo ja –audiitorfirma osanikud, libisesime mingile veidrale arengu kõrvalteele, mis tõi kaasa väikeriigi poolt arendatava impeeriumilaadse alamakstud ametnike massiarmee vohamise.

Aksioom: Ametnikke on liiga palju. Tegelikult pole see aksioom vaid ringi mööda võimenduv kuulujutt. Küsimus on tegelikult selles, mida millega võrrelda? Ametnikke pole palju mitte selle pärast et ametnikke on palju vaid mõttetuid regulatsioone on palju. Nii paljude reeglite järelevalvamiseks ja tühipaberite koostamiseks on näotult vähe ametnikke.  Te ei usu? Või te ei ole selle üle mõelnud? Vean kihla, et kui teie kõrval hommikul tööle rutates oleks üks punktuaalne kontrolör, fikseeriks ta teie kodunt lahkumise ja tööle jõudmise vahele „tuimalt” vähemalt 5-6 süütegu.. Siit ka järeldus: Palju mõttetuid regulatsioone, loob palju mõttetuid ametikohti. Sellest tulekski alustada, regulatsioonide ülevaatamisest, praegune  katse parandada avaliku teenistuse korraldust avaliku teenistuse enese korraldamisega, on kadunukese seitli silumisest. Muidugi asi seegi

Minu arusaamise järgi, selleks et mitte tegelda vaid kadunukese seitli silitamisega, peaksime paika panema regulatsioonide filosoofilise aluse. Millisel eesmärgil me reguleerime ja vaid selle olemuslikult tähtsa küsimuse lahendamisel, võiksime arutada tõhusa avaliku teenistuse korraldamisest ehk ATS-t. Regulatsioon. Mis see on? Kas reeglite kogum, et meil oleks lihtsam toime tulla igapäevaelus? Kaitsekilp olelusvõitluses? Või religioon? Enne kui Inimesekene  muutis reeglid religiooniks, olid need tarvilikud liigi ellujäämiseks. Vaid need isendid, kes täitsid teatud reegleid, suutsid ellu jääda. Seega loodus, kui tohutu bürokraatlik süsteem? Miks ka mitte. Looduses on lihtne: rohttaimest ei kasva mastimändi ja ta ei püüdlegi selle poole, tal on oma niss ja kõik need, kes on püüelnud kõrgustesse, ehk rikkunud reeglistikku, pole enam ei rohttaim ega ammugi mitte mastimänd. Samuti ei püüdle mesilase saamaks elevantideks, pole neil ka komiteesid, töörühmi, tegevusplaane, missiooni kirjeldusi, et muutuda arenguplaani lõpuks elevandiks. Ei, mesilased lihtsalt arendavad oma väga efektiivset võrkstruktuuri ja ei tee elevantidest väljagi. Elevant on küll nende maailmaga seotud, kuid peaaegu teine universum.  Elusloodus paneb välja regulatsiooniga seotud nähtavad märgid, alates meelitavatest kuni ähvardavateni, hammaste näitamisest kuni paaviani punase tagapooleni. Ja jällegi, need kes pole neist regulatsiooni märkidest aru saanud, neid pole enam olemas. Inimene  oma uhkuses/upsakuses on paljudele protsessidele, mida ta arvab juhtivat, andnud nimed ,nagu seadused, määrused, korraldused jne. Inimene  arvab tõsimeeli, et on leiutanud midagi uut, midagi sellist, mis on erinev loodusest, kui universaalsest bürokraatlikust süsteemist. Ükski ühiskond ei saa jätkusuutlikult areneda liiga reguleeritud süsteemi korral. Kõigevägevam lõi Inimesekese oma näo järgi ja kui ta oleks olnud bürokraat … oleks ta loonud inimese enda näo järgi … bürokraadiks. Aga miks me arvame, et ei olnud.?On ju maailm oma reguleerituses üldkokkuvõttes tohutu, hästi funktsioneeriv logistiline süsteem.

Seega regulatsioonide maailmas peame ära määratlema, kas me oleme mesilased või teeskleme elevante. Elevandi teesklemine on kulukas ja hukatuslik. . Muidugi on võimalik ka fokuseeritud asendustegevus nagu näiteks  standardiseeritud/klassifitseeritud  ametikohtade ja ametnike palgaastmete moderniseerimine, mis on nagu tarkade kivi otsimine ehk  lihtsalt üks järjekordne tühikargamine. Väikeses riigis nagu meie, ei ole võrdseid töid ja võrdseid töökohti. Kui isegi  kaksikud on erinevad, kuidas me kujutame ette standardiseeritud ametnikke? See on nagu mingi haige fantaasia Robotmaailmast. Vaatame, kuidas siis tegelikult on lood. Olukorras, kus üks ametnik  „katab” avalikus teenistuses kolme/nelja valdkonda, ei ole ametikohti võimalik võrrelda. Igal üksikul juhul oleneb valdkondade ja töö jaotus sellest, milliste teadmiste/kvalifikatsiooniga inimene suudetakse värvata. Kui ametnik lahkub teenistusest, siis jääb tema kohale vaid pommiauk. Suur ja sügav pommiauk. Meie tegelikkuses ei jäta lahkunud ametnik, järgi üksnes tühja töölaua vaid lahkub koos osaga talletatud informatsiooni, institutsioonilise mälu ja traditsioonidega. Kui ta lahkub teenistusest, ega dr Riik siis seisma saa jääda! Dr Riik  peab edasi toimima endiselt 24/7, mis tähendab, et pealik jagab töö ümber niimoodi, et kohalolevatel ametnikel tuleb katta viis, kaheksa või viisteist valdkonda. Niisama lihtne see ongi, riik ei peatu vaid korraldab ennast ümber, kohanedes uue olukorraga. (Olgem õnnelikud selle teadmise üle!)  Mida me peaksime sellises olukorras peale hakkama ühe sulepeast välja imetud standardiseeritud/klassifitseeritud ametniku ja ametikohaga?  Kogemuslikult tean, et kui majandust tabab tõusulaine, mis kergitab kõiki paate, siis võivad põhjast välja kangutuda ka kõige kõvemini kinni istuvad paadid ja purjetada „uute väljakutsete „ poole silmapiiril. See tähendab, et märkimisväärne osa praegu avaliku teenistuse tormivarjus olevatest spetsialistidest lahkub eraäri avarustele. Ja õigesti teevad. Kuid ühendatud anumate seaduse järgi, jääb siis üha lahjemaks avaliku teenistuse võimekus. Elementaarne, seda teaks isegi Watson. Eelmisel tõusulainel tuli vaid igal hommikul viskuda kontoriesisele porimatile ja hardalt tänada neid, kes otsustasid jääda „rinnet hoidma” ja töötada hea sõna eest.  Austust  ja tänu  tunnen tänaselgi päeval nende vastu, kes teadsid, et töö on vaja ära teha ja ei küsinud või kui, siis vaid kergelt aasides, kas see vastab standarditele. Mitte kellelegi ei tulnud pähe jätta kell viis „haamer poole löögi pealt õhku”, et tööpäev ju läbi. Olen üle elanud kaks sellist suuremat tõusulainet ja siis ei aita muud, kui vana lenduri huumorimeel ja isiklik uhkusetunne. Ah ja, kas teate seda lendurilugu? See on see lugu, mis mind kogu aeg lennus on hoidnud. Ajal, mil toimetasime hinnareformi kallal ja hinnad tõusid kohati kuuskümmend … ei, ei mitte protsenti vaid korda, mainisin ühele välimaa kolleegile, et olen nagu kamikadze, õhku oli võimalik tõusta, aga maandumisvõimalust ette pole nähtud. Vanem kolleeg muheles ja ütles, et ära pabista, pole hullu, tema onu oli vana postilendur, kellel anti kokkuhoiu mõttes kütust vaid üheks otsaks, … tagasi jõudis ta vaid huumorimeelel ja oma isiklikul uhkuse tundel. Vaat selline lennusoovitus. Mind on see igatahes aidanud. Samas üksi standardid ei aita teps mitte, standardi järgi oleks ma pidanud teiselpool silmapiiri alla kukkuma. Aga vaat uhkus ei lubanud, mitte standard.

Kuid võib-olla polegi see seadusekene nii lihtsakoeline, võib-olla on sellesse kodeeritud tugev sõnum? Arenguperspektiiv? Võib-olla nii tugev, et lausa peljatakse välja öelda? Mina oma rikutuse ja Bürokraatiamaailma kogemustest lähtudes loeksin välja kahte-kolme sõnumit (mida sel loomulikult pole).

Esiteks: võib-olla ongi see esimene samm regulatsioonide/bürokraatia vähendamiseks. Sellest lähtepunktist vaadatuna on väga võimalik, et pakutud ATS töötaks mingi aja, kuid … selleks oleks vaja panna paika õiged palgad ja selleks et õigeid palku saaks maksta, tuleks pooled ametnikud vallandada ja kaks kolmandikku regulatsioone tühistada. Kui sellist stsenaariumi ette pole nähtud, siis on tegemist vaid bürokraatliku arvepidamise aluste muutmisega ehk tekitatakse uus nullpunkt ajaarvamises, just niimoodi nagu jõululapsukese sünniga. Vaat selline lugu ehk lihtne energia jäävuse seadus (EJS). Nii, et kas on sõnumit või ei ole teps mitte?

Teiseks: mida ütleb pakutud regulatsioon meie tuleviku kohta? Igatahes palju rohkem kui esmapilgul arvata võiks. Nimelt ütleb see, et rasked ajad on tulemas, väga rasked ajad on tulemas. Majanduslik tuumatalv ja pikk ning sügav kriis on tulemas. Vaid raskel ajal saab avalikku teenistust pidada, kui orjalaagrit  või Austria-Ungari keiserliku sõjaväe mentaliteetiga: „lõuad pidada ja edasi teenida”. Lugu on selles, nagu eelnevalt käsitlesime,  rasketel aegadel osa andekaid inimesi, kelle eraäri on kokku tõmbunud (peenelt väljendudes),  tulnud tormivarju avalikku teenistusse. Nii kui ajad lähevad paremaks nii lahkuvad andekamad esimestena ja vähemandekamad tagumistena avalikust teenistusest ja miks nad peaksid jääma? Selleks et olla alamakstud süljetops? Ühesõnaga avalikku teenistusse jäävad kaks kategooriat: esiteks nn ideelised „riigiinimesed”, kes hoiavad rinnet hambad ristis ka, siis kui kõik teised on lahkunud. Puht põhimõtete ja ideaalide pärast. Teiseks sete, mis tekkib igas süsteemis, kui seda aeg-ajalt läbi/välja ei pesta, aga läbipesu avalikus teenistuses ette nähtud ei ole. ATS kätketud loogika ja kaasamise vähesus tähendab seda, et ajad saavad olema nii kehvad, et mitte keegi ei mõtlegi avalikust teenistusest lahkuda.

Kolmandaks. Nagu märkisin, seadusel on jumet, kuid peale puhta jumaliku loomisrõõmu, on olemas ka päriselu ehk need kümned tuhanded „väikesed ametnikinimesed”, kes  tahavad teada, mis juhtub nendega igaühega eraldi? Kas see muutus on üks järjekordne reform, kuidas mitte palka maksta või on see reform kuidas väärikat palka maksta. Või on see dr Riigi püüe lühikest tekki tõmmata kord külmetavate varvastele või lõgisevale turjale ja kus nemad selle teki suhtes asuvad? Kas me (M)ATS-ga loome tingimused väärikusele? Kui pole väärikaid ametnikke pole ka väärikat avalikku teenistust.  

Neljandaks. Ja nii nagu iga  projektiga , pole üleliigne küsida, palju see maksab? No kuulge, see ei saa olla tõsiseks argumendiks radikaalse avaliku teenistuse reformiks, et me hoiame kokku teie puhkuse ja pensioni pealt. Ja edasi? Kuna need komponendid on siiani olnud asendusaineks pärisrahale, kuidas see mittepärisraha ärakaotamine konventeerub pärisrahaks? Kui suur on see uus ülistatud fikseeritud põhipalk? Kuidas see saadakse? Lihtsalt kinnitatakse tänased väljamaksed? Ei usu. Viiendaks. Võib-olla polegi selle seaduse eesmärgiks korraldada avaliku teenistuse tööd vaid avalikue teenistujate karistamist? Kas see (M)ATS on äkki hoopis jätk Karistusseadusele, kui (M)ATS-i sajakonnast paragrahvist paarkümmend käsitlevad mitte töö korraldamist vaid karistamise korraldamist? Moodsas teenusmajanduses peaksid osapooled läbi rääkima, kuidas koos teha niimoodi, et saada paremat tulemust ja kohustused ning õigused oleksid tasakaalus.

Kuuendaks. Mulle meeldivad eelnõus selgelt välja toodud ametniku kohustused: tegevuse seaduslikkus, ametnik on kohustatud teenistusülesandeid täitma ausalt, väärikalt, asjatundlikult, erapooletult kohusetundlikult ja hoolikalt. Ametnik on kohustatud valima teenistusülesandeid täites igaühe õigusi ja vabadusi ning avalikku huvi parimal viisil arvestava lahenduse. Ametnik peab hoiduma tegevustest, mis diskrediteeriks teda ametnikuna või kahjustaks ametiasutuse mainet, sh. teenistusülesannete täitmise välisel ajal (st 24/7). Just niimoodi ma kujutangi tõelist ametnikku ette. Natukene MaCaiveri nätsu, kleeplinti, kartongtiivad pluss vaskpasunad ja jõuluhõnguline inglikoor ongi koos. Kuid sellisele väärikale koorile tuleb maksta ka väärikat palka. Või arvate, et selline 24/7 on võimalik vaid „ligimisearmastusest” või lõputu jõuluime? Tsentraalselt kehtestatud palgaastmed me küll tühistame, tunnistades selle süsteemi täiesti läbikukkunuks, niisamuti nagu soodustused (tegelikult pikendame ametnike tööaega), kuid asemele saame palgakomponendid, palgajuhendid, ametikohtade klassifitseerimise ja … palgaastmestiku. Minister kehtestab vastavalt seadusele ja kooskõlastatult Rahandusministeeriumiga asutuste palgajuhendi käskkirjaga. Arvestades veel asjaolu, et seletuskiri näitab otseselt, et tegemist on ühtlustamistaotlusega siis mina küll ei oska seda süsteemi teisiti nimetada kui keskseks süsteemiks, … Rahandusministeeriumi keskseks süsteemiks

Seitsmendaks: Ja siis kui olin nende uuendustega juba harjunud ja nägin, oli tekkinud lootus bürokraatia vähenemiseks, komistasin tööperede ja klassifikaatorite otsa, nagu oleks täiskiirusel vastu kivimüüri põrutanud. Midagi siin maailmas ei muutu, ka bürokraatia ei muutu, see vaid teiseneb. Lugesin just R Reagani raamatut „Ühe ameeriklase elu”, kus ta mainib et „Arvan, et kogu oma tarkusele vaatamata ei suutnud FDR mõista, et kui annad bürokraatiale eluõiguse, siis hakkab ta oma elu elama. Pärast bürokraatliku institutsiooni loomist on teda peaaegu võimatu sulgeda.” (lk 55) ja „Mul polnud tollal piisavalt teadmisi, et mõista seda, mida hiljem teada sain: bürokraatia esimene seadus on kaitsta bürokraatiat.” (lk 57). Nii ka meie (M)ATS-i puhul, kogu võimalik kokkuhoid ja hea mõtte teisendatakse uueks bürokraatiaks. Nn.  „tööpere” juurutamine võtab ilmselt terve aasta puht vormistamise aega ja ega midagi muud seal toimuda ei saagi, kui vaid vormistamise bürokraatlik mäng. Mängurõõmu tunnevad vaid mängu väljamõtlejad, ülejäänu, need kes tegelikku tööd, seda alamakstud ja ülekoormatud tööd, peavad tegema need kiristavad vaid hambaid. Mäng või mitte, kuid jälle sadu tuhandeid ametniktunde tuulde visatud  „Tööpere” mõiste ise on ilmselt maha viksitud mingist välismaisest tarkdokumendist, no hea et kohe pole öeldud, et töölaagri klassifitseeritud  isik  BI või AII. Asjal on ka muidugi positiivne külg, ei pea enam ametniku poole pöörduma „Tere lp. ministeeriumi juhtkonna nõunik!” vaid võib lihtsalt öelda „Tere, A IV” ja asekantslerile lehvitad „Ciao A V”. Kui nüüd keegi arvab, et see on pisiasi ja loksub ise paika, siis niisama lihtne see ka ei ole. (M)ATS-i käivitamisel muutub olukord avalikus teenistuses totaalselt. Esiteks maanduvad osad ametnikud töötajateks ja nad hakkavad töötama töölepingute alusel, mis on igati tervitatav. Kuid see tähendab, et vormistada tuleb tuhandeid töölepinguid, mis on täiesti uutel alustel. Samuti on täiesti uutel alustel ametnike st. 70% tänastest ametnikest, palgakorraldus. Tundub, et asi käib sedamoodi, et kõigepealt tuleb kõik ametikohad klassifitseerida, st. üle vaadata ja analüüsida kõiki ametijuhendeid, hinnata erinevaid tegevusi ja nende põhjal määratleda, millisesse kategooriasse ametnik kuulub. See kõik on puht bürokraatlik riviharjutus, kuid ilma selleta ei saa teha palgajuhendit. Palgajuhendis määratakse ära palgaastmed või vahemikud, kusjuures põhipalk ongi praktiliselt kogu palk, sest mitte üle 5% asutuse palgafondist võib kasutada täiendavaks palgakomponendiks. Vaadates välja pakutud ajagraafikut tekkib mul silme ette tohutu naljapäeva eelne tormamine, ummikute ja rabelemisega ning uusaasta algus kõige tegemata tegemiste lappimisega. Kas meil sellel ajal on aega ka riiki pidada? Kui oleme selle esialgse harjutuse läbinud, siis kuidas me saame palganumbrid nende astmete ja klassifitseeritud ametikohtade taha? Kuidas meil praegu siis on: näiteks min osakonna juhataja palgaastmestik on vahemikus 28-33 ehk astmepalk 540-1130 EUR/kuus, tegelikult koos lisatasudega ca 1730-2884 EUR/kuus. Või näiteks nõuniku palgaaste on 25-29, astmepalk 408-508 EUR/kuus ja tegelik ca 950-2990 EUR/kuus. Kui nüüd lähtuda võrdse kohtlemise ja võrdsete töökohtade loogikast, kas siis peaksid kõik nõunikud saama 1990 EUR/kuus? Kas see kes sai 2990 EUR/ kuus on nõus sellise seaduses tihedalt kasutatava mõistega nagu ühtlustamine? Või kuidas hinnata klassifitseeritud isiku A IV ehk osakonnajuhataja tööd, kui ta on näiteks eelarveosakonna juhataja või kui ta on õigusosakonna juhataja (palgad võivad erineda kolmandiku võrra)? Või ministeeriumi nõuniku, ameti nõuniku või vallanõuniku osa meie teenindamisel? Kas üks teeb teisest rohkem tööd? Või teeb tähtsamat tööd? Kui me ei kasuta läbipaistvust, võrreldavust ja ühetaolisust, siis peame kulutama palgajuhendi kokkuvõlumiseks tohutult intellektuaalset potentsiaali, laristades seda intellektuaalselt huvitavateks põhjendusteks. Sellist jaburust ei tehtud isegi mitte nõukaajal.Vaadake, kõik see on armetu tühikargamine nii nagu tänagi kujunevad palgad hoolimata rangetest palgaastmetest nõudmise-pakkumise vahekorrast, nii hakkavad need kujunema ka edaspidi ja aegade lõpuni turusituatsioonist. Ärgem siis mängigem mänge vaid oleme sellise nagu (M)ATS sedastab: … oma tegevuses on ametnik kohustatud täitma ausalt, väärikalt, asjatundlikult, erapooletult, kohusetundlikult ja hoolikalt. Aga aus ja väärikas oleks, kui palgad kujuneksid nõudmise pakkumise vahekorras, lepingute alusel.  Olen tuline lepingulise süsteemi pooldaja, see muudab olukorra palju selgemaks ja vaadeldavamaks. Jäävad ära kõikvõimalikud arusaamatused autode, arvutite, telefonide jne kasutamise osas, samuti puhkuste, hüvitiste, koolituste ning nendega seotud kulutuste osas, sest, kui niimoodi on kokku lepitud ehk on sõlmitud leping, siis ka sellised õigused on kasutatavad. Punkt. Kõik muu on juba lepingu rikkumine. Muide te ei arva iialgi ära, milline salainfo mul on, nimelt … on ametnik ka täna väärikas ja hoolikas. Teha pooltoores süsteem ja jätta siis ametnikud ise seda „väärikalt, ausalt ja hoolikalt” helpima ehk jõuluimet korraldama ja naljapäeval pisarat poetama, pole küll see mida maa ja rahvas seadusandjalt oodanud oleks.

Seitsmendaks. Mõned asjad seevastu on väga kindlalt fikseeritud , näiteks kosutav on teada, et kui ametnik kooleb keset tööpäeva, siis võetakse ta leivalt maha alles järgmisel päeval, sellel järgmisel päeval taastub seevastu streigiõigus.

Paar sõna streigiõigusest. Ma ei ole kunagi mõistnud ametnike streigiõigust, see on nagu soldatite nõukogu arutaks, kas minna rünnakule või süüa suppi. Õige, te saite juba aru, muidugi hääletatakse supisöömise poolt. Samas ei tähenda streigiõiguse puudumine seda, et ametnikkonnaga ei arutata läbi võimalikke arenguid. Vaadake igal tribüünil, saates ja (ministeeriumi, valitsuse, ameti) lehel me deklareerime kaasamist ja kuni nilbuseni läbipaistvust, kuid ametnikkonna esindajatelt millegi pärast unustame küsida (ehk kaasata) arvamust neid kõige enam puudutava reeglistiku muutmisel. Ehk nii nagu Vanaema Marie pajatas talutütre ja teenijapiiga suhetest, et: „Mina võin, aga Sina pead!”. Kaasamise võlu selles ongi, et selle käigus saab protsessid läbi arutada, ebakohad välja kahida ja pinged maandada. Kui ametnik ei tunne, et see süsteem on töötav, hea ja kasulik, siis see ka ei tööta, hullem veel see väändub läbi bürokraatlike oskuste täielikuks kimääriks.

.Nii, et (M)ATS igati parem kehtivast seadusest ja Bismarc oleks selle üle poolteist sajandit tagasi kindlasti uhke olnud, kuid tänase päevas, tänaste võimaluste ja piiratud ressursside tingimustes oleks oodanud midagi … Noh, kui mitte midagi tulevikutrendi, mis kaasab laialt pinnalt intellektuaalseid teadmisi, siis vähemalt midagi tänapäevast. Tegelikult pole ma mures mitte niivõrd nende ametike pärast, kes selle seaduse segapudru järgi elama peavad hakkama, õnneks on meie avalikus teenistuses alati olnud piisav komplekt professionaale, kes ka kõige tobedamad regulatsioonid elukõlblikeks lihvivad. Pigem on mul „kurblihh” meel sellest, et seitsmeteist aasta jooksul oleme kulutanud sadu tuhandeid „ametniktunde” täiesti tühja, kuid sellise mõttepotensiaaliga, kui seda vähegi oleks ära osatud kasutada, oleks võinud luua midagi täiesti unikaalset, kui mitte just päris perpertum mobilet, siis vähemalt mingigi töötava kasuliku mudeli. Nüüd on meil vaid jada ilusaid/moodsaid, kuid sisutühje sõnu.  . Oeh!