Igaüheriik

 

Ümberringi kostva hala taustal kipume ära unustama, et elame siin Eestimaal kõrgema eani,  kui iial varem ja jõukamalt kui iial varem. Muidugi võrreldes mõningate „vanade” ja „heaolu” riikidega on meil veel kuhupoole püüelda, kuid pidev virisemine viib meie eneseusu ja teotahte vibama. Ei ole vaja ennast võrrelda ennast nendega (nendest tuleb lihtsalt eeskuju võtta, seal kus mõistlik), kes, pole kakssada aastat sõda näinud või kes on sõjast väljunud kuuskümmend viisaastat tagasi. Meie mustast august väljumise täpp oli umbes paarkümmend aastat tagasi. Kui võrrelda meie olevikku ja meie eeskujude saavutusi, mida nad olid saavutanud paarkümmend aastat peale sõda, siis on meie tulemused vägagi muljetavaldavad. Võrrelda tuleb ikka võrreldavat, kuid kunagi ei tohi silmist kaotada eeskujusid. Eriti positiivseid eeskujusid ja seda mis selle positiivsuse on tinginud. Tundub, et selle edu üks veojõude on ühiskonna sidusus, no vähemalt märkaminegi. Samas mehaaniliselt järgi kopeerides teiste mudeleid, liiga raskeid administratiivaparaate, ülejõukäivaid sotsiaalprogramme ei toeta me mitte neid, kes seda kõige rohkem vajavad vaid toetame vaid bürokraatiat. Ja siinkohal ongi veelahe, kas me loome edaspidi Karistusriiki , kus igaühe õiguseks on karistatud saada või me loome riiki, kus igaühel on hea elada, mõnus töötada ja väärikas elujärg. Võib-olla oleks mõistlik oma tulevikulugu (kuidas meie riiki tänapäevaselt pidada ja igat kodanikku edukalt homsesse viia) maha mängida minoori (virisemise) asemel mažooris (tegusalt ja arutades, miks mitte arvutades)? Kui korraldaks meie riigi toimimist  õige niimoodi, et see on IGAÜHE RIIK. Võib-olla võiks lähtuda järgmisest tõdemusest:

Igaühe mõte on mõtlemist väärt. Iga mõte on arutamist väärt. Väärt mõtete ellurakendamisest õigel ajal ja õiges järjekorras moodustub väärt elukeskkond. Riik kui keskkond, igaühe keskkond.

Vastandina Karistusriigi põhimõttele (millele me kahjuks libisemas oleme), et me karistame teid niikuinii, oleks  Igaüheriigi konstruktsiooni esimeseks seaduseks, et igaühe mõte on mõtlemist väärt. Iga mõte on arutamist väärt. Väärt mõtete ellurakendamisest õigel ajal ja õiges järjekorras, moodustub väärt elukeskkond. Riik, kui keskkond, igaühe keskkond. Kui vaadelda riiki, kui elukeskkonda, mitte võõrast võimustruktuuri, puudutab see meid samamoodi, nagu me oleme harjunud suhtuma looduskeskkonda st. vahel tuleb kraamida ja vahel tuleb teha prügikoristustalguid, vahel puid istutad ja vahel hukka läinud puid välja kahida. Meiegi peaksime tegema niimoodi, vaatama, mis on meile jõukohane, mis üleliigne.

Sellisest vaatepunktist võiks üles ehitada ka modernse avaliku teenistuse, vastastikku sidususes töötava ühiskonna ja kasutada kogu meie käsutuses oleva inimhulga geniaalsust (ja ka hullust), seda enam, et meil on justkui pidev mure, nagu poleks meil eesmärki (mure mure puudumise üle?). Igaühe riigi loomine on igatahes tummine ettevõtmine ja suur väljakutse, millest jätkuks enam kui ühele inimpõlvele.