Heatahtliku riigi võimalikkusest

Keset kevadet üllatas meid kaunis rannailm . Mõnus. Peaaegu sama mõnus nagu võidukad lood keskmise palga kasvust. Eks mõlemat tuleb ära kasutada, mõlemad ju tujukad. Selles mõnusas meelestatuses, laisalt rannas lebades, läheb mõttelõng  hämuselt uitama.  Paljud meist tunnetavad, et elu on läinud paremaks. Tore, oleme teinud tublisti tööd, saavutanud tulemusi vaatamata maailma heitlikkusele. Ringutame mõnuga, samas tundes mingit justkui ahistavat,  pigistav tunnet, nagu hakkaks meie senine kuub kitsaks jääma. On veel funktsionaalne ( puid laduda, maad kaevata) kuid asisema elu saavutamiseks juba veidi ära peetud. Just seepärast tunnetavad (mitte ei arva) paljud, et  „riik vajab edasiarendust ja kaasajastamist, ta vajab moderniseerimist selleks, et teenida meid tulevikus sama hästi ja veel paremini, kui ta on seda teinud seni“. Kui me seda tunnetame, siis milline see riik oma põhiolemuselt võiks olla? Kui mõni arvab lihtsustatult, et digitaliseerime kõik teenused, siis see ei ole riigi reformimine, vaid laiutava kuid mõttetu bürokraatia reformimine. Saame veelgi tihkema Maatriksriigi, kus inimlikkusel ei ole kohta. Muidugi on sellestki abi, hoiab sutsuke kokku vajadust ametnike arvu kasvuks, tõstab menetluskiirust (kuid meid kõiki menetletakse pidevalt nagu saab toimuma operatsiooni „Soolõhe“ käigus) ja säästab kliendi aega (kui ta ei pea parajasti aru andma Maatriksi järelpärimistele ja ettekirjutustele), kuid digitaliseerimine, kui tööriist ise ei muuda olemuslikult enamuse bürokraatlike  tegevuste mõttetust. Pigem vastupidi. See on ikkagi oma inimeste rahalisi, intellektuaalseid ja ajalisi ressursse raiskav riik.

 Ja-ah, ettepanekuid mida ja keda ümber tõsta, mida mitte on olnud mitmeid. Kuid filosoofiliselt pole me läbi katsunud, mis asi see on, mis vajab „edasiarendust ja kaasajastamist“. Mõtleme veidi, enne kui … Peale Ilmasõda uneleti, et „Ainult heatahtlik riik, või vähemalt nii paistis see enamikule, suudab lahendada suured probleemid ja koondada üldkasuliku tulemuse nimel inimesi ja ressursse – nagu oli koondanud sõja ajal inimesi“ (V Sebestyen „Tänapäeva maailma vormimine“ lk 74). Meiegi oleme läbi tulnud murrangulistest sündmustest, mil inimesed koondusid, mil tundus, et kõik on võimalik. Nüüd ja kohe. Ilmselt seda head tunnet ja heatahtliku riigi kuvandit igatseme jätkuvalt. Kas meil on heatahtlik riik? Kindlasti ei ole see selline nagu igaüks meist unistas. Või kas me oskasimegi nii heast tulemusest unistadagi? Paljud ei osanud. Kuid kas riik, mis kasvatab üha tihedamat ja kõrgemat paragrahvimetsa, mille all loovus kängu jääb, on heatahtlik riik, see on alusküsimus? Kui see ei ole heatahtlik riik, siis kas see on väheheatahtlik riik? Kas väheheatahtlikku riiki on vaja edasi arendada, kaasajastada? Kuhu poole? Kas paragrahvimetsa kasvatades kurjaks riigiks? Või tuleks püüelda heatahtliku riigi poole?

Hea ja vähemhea  maksumusest

Nii heatahtlikul, kui kurjal riigil on hind - nende pidamise kulu ja tulu. Elus on nii, Dr Riik väljendab oma hoolivust ja armastust suuremal või vähemal määral kodanike vastu läbi ühiselu reguleerimise. Kuid nii nagu vahel armastus võib  muutuda nunnutamiseks, siis tüütuseks ning lõpuks ahistamiseks, nii toimub ka regulatsioonide lisandumisega heatahtliku riigi ümbersünd kurjaks riigiks. Kuid kurja riigi pidamiseks peab ohtralt makse korjama. Kõike võib maksustada nagu Kleopatra ajal maksustati kõike millele suudeti nimi anda ja kõike võib reguleerida nagu Vaheriigi ajal püüti jahuussidele riiklikke jaehindu kehtestada. Väheheatahtlik aga eriti kuri riik on kulukas, sest vajab regulatsioonide väljamõtlejaid, järelvalvajaid, menetlejaid, karistajaid, timukaid. Sellist riik on kallis pidada. Miks?  Vaheriigi ajal irvitati, et elatakse, kui otsatust rongist, milles  pooled reisijad olid „jänesed“, pooled kontrolörid – pileti eest ei maksnud ei ühed ei teised. Nii see riik hukka saigi, iseenese raskuse all. Lõputu reguleerimine pole võimalik. Kurjas riigis, kus kõiki võib igal ajahetkel karistada  ei taha inimesed elada. Sellest ka asjaolu, et lisaks sündivuse langusele, on nii mõnigi on läinud võõrsile õnne otsima. Minnakse sellistesse maadesse, kus olud on „ nagu iga päev oleks reede“.

Teisalt, kui meid jääb vähemaks, siis iga tehtud töö peab olema mõtestatud ja kasulik. Olema maksimaalse väärtusega nii perekonna, kogukonna, kui ühiskonna jaoks. Tõhusus on ülimuslik. Kas sellistes oludes on üldse võimalik pidada kurja riiki? Kui meid jääb vähemaks, siis muutuvad paljude ühiskonna liikmete vajadused, ühiskonna tulud langevad ja  meie maksutulud kahanevad. Või ei kahane? Võtame, kuskohast võtta annab? Niikaua kuni annab võtta? Paneme kuhu tahame. Bürokraatia on vaid iseenese jaoks.  „Mul polnud tollal piisavalt teadmisi, et mõista seda, mida hiljem teada sain: bürokraatia esimene seadus on kaitsta bürokraatiat.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 57). Paragrahvimetsa kasvatamine on just üks selliseid bürokraatia kaitsemehhanisme, hoolivuse imiteerimine.

Vaadake milles on asi, kui me kogu oma ühiskonna elumahla kasutame kurja riigi käigushoidmiseks (veel hullem edasiarendamisele), siis ei jätku meil enam heatahtliku riigi ehitamiseks midagi. Kurja riigi edasiarendamine on vaid suurema, tehnoloogiliselt täiuslikuma vangimaja ehitame. Kuid vangimaja on vangimaja.

Tagasilangus või edasilangus?

Oeh, leban ju rannal uudised sumisevad taustal. Harjumus. Uudiseid on mitmesuguseid, enamus siiski sellest:  kes on purjus olnud, kes on pistist võtnud, kes rahadega (kuluhüvitised, valimiskampaaniad jne) susserdanud ja muidugi ahistamine ja perevägivald. Hirmus. Uusim uudis on see, et asutakse aktiivselt Palgalõhet jälitama. Dr Riik muudkui võitleb ja võitleb ja keelab ning karistab.  Kuid kas need kulutused, mida me teeme ühise raha eest on ikkagi eksistentsiaalsed või oleme need suureks maalinud?  Võib-olla peabki probleemiga tegelema/lahendama, kuid mitte kurja riigi instrumentidega vaid heatahtliku riigi instrumentidega. Te muidugi ütlete et see pole võimalik? Kuid miks? Läbi sajandite on lapsi kasvatatud „vitsa armuga“: pekstud, nurka pandud, tutistatud ja kõrvust sakutatud, kõik ikka lapse „heaks ja targaks kasvatamise“ nimel. Tänapäeval … Mõeldamatu. Te ei taha ju olla lasteahistaja, vägivallatseja? Ei, tänapäeval saavutatakse tulemus teisel teel. Muidugi on keerulisem ja kurnavam seletada lapsele asjade olemus ja nende sidusust, kui tagantkätt vihaga „litakas anda“, kuid tulemus on parem, arendavam. Jah, teevad ulakust ja vahel päris hulle asju, kuid see on pigem arendav.  Sama kehtib ka heatahtliku ja kurja riigi instrumentide kohta.

Kuuldes selliseid uudiseid, et kangelasliku uurimistöö tulemusena on firma nõukogu esimees, abilinnapea, hooldekodu juhtkond, vallavanem, haiglajuht korruptsiooni, altkäemaksu (või kuidas need hirmsad terminid kõik olid) välja selgitatud ja/või süüdi mõistetud, siis ühest küljest on see positiivne. Korruptsioon on kõigi osapoolte väärikust solvav, sellest tuleb lahti saada.  Kuid teisalt, kas Dr Riik ise ei ole mitte tekitanud sellist korruptiivsusohtliku olukorra. Kohe selgitan.  Toome ühe näite. Arvata võib, et demograafilistest arengutest lähtuvalt muutub üha aktuaalsemaks hooldekodude (ja haiglate) rahastamise küsimus. Esiteks inimesed elavad üha kauem, kuid nii nagu vana auto vajab pidevat hooldust ja putitamist, vajab seda ka ea kasvades inimene. Mitte kõigil ei pea agregaadid ühtemoodi hästi vastu, et üheksakümne aastaselt iseseisvust nautida. Mõne võtab jalust ära, mõnel läheb kompuuter rikki, need inimesed vajavad hoolt. Kuidas siis edasi?

Hea ja kurja instrumendid ühel näitel

Arvestades meie demograafilisi arenguid on meil hooldusteenuste küsimus kuidagi teenimatult tabuteemaks jäänud. Kuid asjata, sest see hakkab mittetegutsemise ja mitte planeerimise korral õgima pööraselt meie ühist ressurssi. Niisiis. Põhiaeg kulub meil tänapäeval tööl käimiseks ja raha teenimiseks. Selline tänapäevane elukorraldus tõstabki vajadust (ikka kiirenevas tempos) asutuste järgi, kus vanemad inimesed, kes ilma abita enam toime ei tule, saaksid väärikalt oma eksistentsi jätkata. Tööl käivatele ja üksikuna virtuaalvõrgus elavatel inimestel pole selleks ei oskusi ega aega. Kuna olime ise 50 aastat koomas, siis see, et vanaduseks tuleb ise valmistuda, sellesse investeerida, vanaduspõlve ülesse ehitada, meie harjumustes veel kahjuks ei ole. On teadmine, et Dr Riik hoolitseb. Kui asi sinnamaani jõuab, siis … Nojah, tänapäeval hoolitseb Dr Riik tunduvalt paremini, kui ühiskooma ajal, kuid vananemistempot järgides mitte piisavalt. Hooldekodu kohtadest on puudus ja paljudele pole need ka taskukohased. Jah, kõigile tänastele noortele võime me õpetussõnadeks öelda, et ehitage ise enda vanadus ülesse, teil on veel aega, kuid tänastele ja eriti homsetele hädalistele ei saa seda soovitust anda. Juba hilja. Üha rohkem kuuldub neid lugusid, mil tänases tööelus osalevad keskealised on sattunud väljapääsmatuse hoolduslõksu. Kahte asja korraga teha, tööl käia ja hooldamisega tegeleda ei saa. Oma vanade eest käsib sisemine moraalimootor hoolitseda, kuid ka tööl tuleb käia. Kui tööl ei käi, pole raha ei enese, oma laste ega hoolt vajava vanema jaoks. Mida teha? Kannatada? Kes peaks kannatama? Võib arvata, et võimatus olukorras valib inimene ainsa „võimaliku“, kuigi mitte seadusliku  variandi. Antud juhul … Te saite õigest aru, kui turul on defitsiit, siis tuleb ennast „vahele osta“. Niimoodi tekkivadki pistise, altkäemaksu ja korruptsioonijuhtumid, millega Dr Riik siis kangelaslikult võitleb. Ütlen selgesõnaliselt ära, et korruptsioon pole mingi lahendus, kuid vaid karistamine siin ei ole lahendus. Lahenduse valik ongi veelahe määratledes heatahtliku ja kurja riigi olemuses. Kuni lamp põleb, lendavad ööliblikas ikka valguse peale. Krt, kustutage see lamp ära. Kuidas? Pole ju raha. Kuid kui me vaatame üle meie ühise raha eest pakutavad „teenused“, siis on võimalik panustada heatahtliku riigi poole peale paragrahvimetsa arvelt . Ja paragrahvimetsa, mida inimestele vajalikuks teenuseks väärindada on meil hunnitult palju.

Vargusele ahvatlemise riiklik lõks

Te ei usu, et heatahtlik riik on võimalik? Muidugi ei usu. See on harjumatu mõtteviis. Kuid palju asju on olnud esialgu harjumatud, kuid muutunud tänapäeval tavaks. Põhipaketiks. Kui me usume, et inimesed on oma olemuselt head, siis on võimalik ka heatahtlik riik. Kõike ei pea käskima ja keelama … Õigemini, neid asju, mida tuleks keelata, peaks olema kordades vähem kui praegune paragrahvimets. Loovus on kõrge paragrahvimetsa varjus kängumas. Ega siin muud ei aita, kui üks korralik hooldusraie.

Kuidas seda siis teha? Arutame seda hooldekodu näidet edasi. Lugesin kunagi D. Nolli „Werner Holti seiklused“, mil Saksamaal sõja ajal õpetatakse lennuväe abiteenistujatele soldatitarkust. Üks motiiv oli selline, et kui keegi jätab kapiukse lukustamata, siis saab ta karistada. Miks? Arvate, et lohakuse eest? Ei arvanud ära, karistada sai ta „kamraadi vargusele ahvatlemise“ eest. Kui me nüüd läbi eelneva mõttepojukese analüüsime hooldekodu juhtumi põhjuseid, siis Dr Riik on loonud kamraadidele täiusliku „vargusele ahvatlemise lõksu“, ühelt poolt ahastuses sugulased, kes tahaksid oma vanakestele inimlikku elueha ja teisalt alamakstud ja ülekoormatud ( nii füüsiliselt kui mentaalselt) teenusepakkujad. Sellises turusituatsioonis ei saagi midagi head sündida. Sõjajärgses Berliinis käibis mõte, et : „Kuni keegi peres nälgis, peeti mustast turust eemale hoidmist väga autuks … Mingi aukoodeksi või millegi muu pärast seda mitte teha ei olnud hea. Inimene pidi moraaliasjades olema väga ettevaatlik.“( Lk 57)

Mis oleks, kui muudaksime mõttemudelit ja ehitaksime heatahtlikku riiki.  Võiksime alutuseks kurja riigi poole pealt (menetlusteks kulunud raha, aeg, vaimujõud) võtta vahendid ja investeerida need lisahooldekodudesse, vähendab nii üksikute inimeste, perekondade kui ka ühiskonna pingeid?

Mõttemudeli muutmine

Kuulake kord meie Pilvepiirlaste sõnavõtte või  uudistevoogu, need koosnevad põhiliselt kurjadest, pahatahtlikest, halvustavatest sõnadest, isegi kui need on justkui heatahtlikud on need „Jah, Härra Minister“ tüüpi kiitusega kirumised. Arvate, et tühja sellest las undavad? Kuid see pole nii lihtne, üldine sõnafoon kandub üle meie tegudesse. Robert  Cialdini raamatus „Eelveenmine“ toob välja, kuidas kujundada firma sisekeele elemente niimoodi, et see oleks kooskõlas organisatsiooni väärtustega. Firma SSM sõnastas seda niimoodi  „Tervishoiuorganisatsioonina oleme pühendunud tervendustegevusele, seetõttu ei kasuta me kunagi keelt, mis seostub vägivallaga. Meil ei ole bullet pointé; meil on information ponts. Me ei ründa probleemi, me läheneme sellele.“ Autor oli skeptiline sellisele, et sellised väikesed sõnamuudatused võiksid avaldada mõju inimeste mõtlemisele ja käitumisele. Kuid katse milles kaks rühma pidid koostama sõnadest lause, milles ühe sõnad andsid kokku põhiliselt agressiivsusega seotud lause ja teistel mitte, veenis teda sõna jõus. „Hiljem osalesid kõik katsealused uues ülesandes, kus nad pidid andma kaaskatsealusele 20 elektrišokki, kusjuures neil lasti endal otsustada, kui valulikud need šokid on. Tulemused olid muret tekitavad: eelnev kokkupuude vägivallaga seotud sõnadega tõi kaasa 48-protsendilise tõusu valitud šoki tugevuses“. Sellise avastuse valguses on vägivallatu keele nõue SSM-i puhul täiesti arusaadav. Tervishoiuasutusena peaks see lähtuma arstieetiks põhiprintsiibist „Eelkõige mitte kahju teha““. (Lk 111). Samas ei olnud keelu all saavutamisega seotud sõnad, lihtsalt ähvardavaid assotsiatsioone tekitavad sõnad asendati saavutamisega seotud sõnadega, ehk ära räägi halba, ära tekita halba.

Kuhu kaob raha …

Viimasel ajal on palju justkui rõõmustavaid uudiseid, näiteks I kv jätkus kiire palgakasv. Keskmine täistööajale brutokuupalk kerkis aastataguse ajaga võrreldes 7,7 % (SA) võrra. MTA andmetel kasvas mediaanväljamakse aastaga 8,4%, kuid … Palgakasvu vedas avalik sektor. Samas rahvusvahelisele hinnakonkurentsile avatud erasektoris oli palgakasv aeglasem. Keskmine brutokuupalk oli 2017. aastal 1221 eurot, 2016. aastaga võrreldes tõusis see 6,5%.  Riigiametnike keskmine palk oli mullu 1584 EUR. Tore. Pensionid on ka kasvutrendis. SA andmetel oli keskmine vanaduspension tänavu I kv  417 EUR (keskmine pension 387,3 EUR).

Vaatame mida me siis oma palga ja pensioni eest saame? Kui teil midagi terviseviga ei ole, siis on kõik hästi, saate hakkama. Kuid kui te peaksite sattuma hoolduslõksu, siis lähevad asjad kurjaks. See aeg, kui elati suurperedena ja iga pere liige tegi midagi jõu ja eakohast on pöördumatult otsa saanud. Järelikult vajate asjatundjate teenust. Kuid tänavu on mitmeid hooldekodusid tabanud hinnatõus, mis kisub sellise 750+ EUR/kuus kanti ( kui arvestada lisateenused ja tarvikud siis u 900 EUR), mis annab meile esimese signaali,  oma pensioni eest inimene hooldekodusse ei kvalifitseeru, peab olema finantsvõimendus. Selleks finantsvõimenduseks on omaksed (mõningal juhul ka KOV). Tore, kui omaksed aitavad. Oot-oot, kuid finantsvõimendust peavad pakkuma ju need,  kelle keskmine brutopalk oli mullu 1221 EUR. Kui maksud maha võtta, siis jääb sellest  900+ EUR. Paljudel juhtudel on rusikareegel et keskmisest jääb 2/3 allapoole ja  1/3 ülespoole, seega paljudel pole sedagi  (näiteks, töökuulutus  sedastab, et hooldekodu otsib hooldajat palgaga alates 650 EUR/kuus). Kuid see pole veel kõik. Mullu sügisel teatas SA, et sundkulutused ehk toidule ja eluasemele tehtavad vältimatud kulutused moodustasid leibkonna eelarves leibkonnaliikme kohta kuus keskmiselt 162 EUR. Võtame selle maha. Kuid peale selle on veel pangalaenud, liisingud ja muud kohustused, pluss transport, laste huviringid ja … No saate aru, et alla keskmisele vanaduspensionile lisatud allakeskmisest palgast sünnib vaid vaesus, närvilisus ja väljapääsu otsimine. Inimesed otsivadki, osalevad igapäevaselt võimatul missioonil. Kuid kui vaadata hooldekodude nö võimalusi, siis enamuses on neis ootejärjekord (te ikka saate aru, mida ootejärjekord tähendab?). Pole vabu kohti. Kodulähedastest võimalustest rääkimata. Kogu kurbloolisus on selles, et  „seaduserikkujad“ ei osta endale eelist, nad ostavad endale ebaseaduslikult võimaluse seaduslikult tööl käia. Igast küljest halb lugu.

Võib-olla oleks see just heatahtliku riigi võimalus oma loomingulisust näidata. Nii et ma ei tea kas mõistlikum oleks olnud investeerida hooldekodudesse või riigi üürikorteritesse. Ehk tööjõulised inimesed ja ettevõtjad peavad saama ise hakkama.  Need kelle jaoks on „juba hilja“ ja kes on suurenev rühm elanikkonnast, peaks küll eksisteerima mingi meie ühisele rahale tuginev baasteenuste võimaluste garantii. Jälestan „tasuta“ asju, sest need viivad harilikult arengu- ja konkurentsipeetusele ning tekitavad korruptsiooniohtliku olukorra, kuid antud juhul oleks tegemist peaaegu majanduse elavdamise projektiga? Tööjõulised inimesed saaksid rahumeeli ja (suhteliselt) hea enesetundega tööl käia. Hea enesetunne annab ka töös paremaid tulemusi. Viljakamaid.

Kaks võimalust

Seega on kaks võimalust korruptsiooni tõrjumiseks, üks on järelevalve ja selles osas on tehtud muljetavaldavat tööd, kuid on ka teine võimalus, likvideerida korruptsiooniohtlik keskkond ise. Kui pole keskkonda, kus võib tekkida korruptsioon, siis pole ka korruptsiooni. Korruptsioon tekkib vaid siis, kui kellelgi on võimalus keelata, käskida, lubada või piirata. Paratamatult tekib. See toob kaasa harilikult Dr Riigi tavareaktsiooni, keelame veelgi rohkem ja karistame veelgi enam, mis tähendab veelgi kallimat riigipidamist. Kuid võiks mõelda ka teistpidi, lõpetame reguleerimise, kui korruptsioonipumba töö. Lülitame selle võimaluse välja. Selline väljalülitamine tuleb ühiskonnale hulka odavam, kui karistamine. Te ei usu? Kui kokku lüüa, et suur osa menetlusi käib aastaid, alates esialgsest jälitustegevusest, kahtlustuse ja süüdistuse esitamisest, selle menetlemisest läbi kolme kohtuastme, siis on tegemist üüratute summadega ( süüdistajate, politseinike, kohtunike, abipersonali palgad, tehniline tugi, töökoha maksumus, transport jne), siis üks juhtum võib maksta sadu tuhandeid eurosid. Muidugi on see tarvilik töö, kuid kui keskkond on muudetud selliseks, et korruptsioonil pole mõtet, siis on see puhas võit kogu ühiskonnale. Võit nii materiaalselt, kui mentaalselt.  Kõik need lõputud detailplaneeringud, ehitusload, roosa ukse sündroomid on inimese väärikust solvavad mõttetud bürokraatiamängud. Kasutud. Lausa piinlikkust valmistavad. Mõelge vaid mis juhtuks, kui poleks piirangid, mis võimaldavad 10 aastat ehitusluba „menetleda“? Midagi ei juhtuks, elu tormaks vaid oma tavalist, kuid naudingut, mitte pidevat frustratsiooni pakkuvat, voolusängi pidi edasi. Just voolusängi pidi, sest tegelikkuses sellistel lubadel puudub vajadus, juba kehtivad tehnilised normatiivid ja omaniku vastutus on selleks piiravaks voolusängiks. Miks peaks avalik võim lubama või keelama, kui omanik tahab majaust või katusekatet vahetada? Kas avalikul võimul on liiga palju kasutamata aega? Või on meie ühist raha üle? Pole kuhugi panna? Kui pole panna pange heatahtlikkusse riiki.

Kuid me ei oska niimoodi mõelda, kuigi tahame riiki reformida. Selleks, et  tõeliselt reformida riiki, heatahtlikku riiki, peame korraks astuma harjumustest välja. Elu muutub kogu aeg, harjumused ka. Kui sajand tagasi käidi tanumal, sest see oli harjumuspärane, siis tänapäeva elu ilma WC-ta ei kujuta ettegi. Harjumus. Oleme ümber harjunud, puhtama ja tervislikuma variandi kasuks. Nii ka Dr Riigi tegemistega, ei ole vaja vedada enesega kaasa vanu ebatervislikke harjumusi. Kuid harjumused on visad, need ei taha kaduda. Paljud on harjunud, et Dr Riik peab olema kivinäoline karistaja, mitte lahke õpetaja või hoole kandja. Kuid see on kehv harjumus, milline ei luba meid liikuda arengu uuele tasandile.

Pikk laine tulekul.

Aega oma asjade korda seadmiseks on meil vähe. OECD ennustab, et maailmamajanduse hea käekäik jätkub veel vaid paari aasta jagu. Mnjah, viimasel aastal on see paari aasta jutt pea kõigil aruteludel ja konverentsil mantraks muutunud. Arvestades seda, millised tendentsid praegu maailmakaubanduses jõudu koguvad, siis on tegemist ilmselt liiga optimistliku arvamusega. Pigem on see eneserahustuslik. Kui Euroopa valitsused elavad üha enam üle oma võimete (2007 a oli euroala riikide valitsuste võlg  5,9 trilj EUR, siis mullu juba 9,9 trilj EUR), siis ei tekita see mingit kindlustunnet. Euroopa on oma tagavarad uputanud eelmise kriisi solgiauku ilma eriliselt majandustugevust parandades. Kuid kriisides pole mitte ainult kaotajad, seal on ka võitjad, need kes õigeaegselt oskasid ja oskavad ära tabada, mis järgmisena ja millal toimub. Selles valguses on vägagi asjakohane teade, et restruktureerimisele keskendunud investeemispankurid Wall Streetil juba hõõruvad käsi, viitates, et tunne on juba nagu 2007. aastal enne finantskriisi. (ÄP 26.05.18 ) Nad viitasid, et

 viimastel aastatel välja antud massiivne hulk kõrge riskiga võlakirju võib suurendada hapuksminevate laenude hulka, andes neile palju tööd, isegi kui see majanduskrahhini ei vii.

 Selline perspektiiv teeb murelikuks, sest minnes majanduskriisi majanduskõlblikult tõhusaks „restruktureerimata“ riigiga, mis pole avatud loomingulisusele ja initsiatiivile, pole meie eduvõimalused just kiita. Just läbi heatahtliku riigi instrumentide on meil mingitki šansi ümber paketeerida need teenused, mida ühiskond tõeliselt vajab. Kui keegi arvab, et see on võimatu, siis vastus on, et ei ole võimatu, harjutada tuleb: „Kui mõelda korraks väikese lapse peale, kes üritab käima õppida, siis see laps kukub ja teeb endale haiget sadu kordi. Kuid ühelgi hetkel ei pea laps kinni ega mõtle: „Oh, küllap siis käimine ei ole lihtsalt minu rida. See ei tule mul kuidagi välja.““ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 160).  Kiireks läheb, mitte karistamine ja ümberjagamine pole meie arenguvungi võtmetegevused vaid tööviljakuse kasv. Märgatav kasv. Niisama lihtne see ongi.

Targutusi:

Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“

Lk 240 „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“

Lk 244 „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“

„Kui naiste suurem aktiivsus tööturul viib selleni, et nad sünnitavad vähem lapsi, saavutatakse praegune kõrgem kogutoodang  järgmise põlvkonna madalama kogutoodangu arvel. Sündimata inimesed ei saa ju tööellu astuda. Ajateljel vaadates on kogutoodangu väljavaatele palju kahjulikum see, kui naised loobuvad tööturul osalemise nimel lastest, kui see, et nad käivad laste pärast vähem tööl. See väide ei ole suunatud naiste tööhõive, vaid väite vast, et naiste võimalikult suur tööhõive on vajalik heaolu ja majanduskasvu jaoks.“

Lk 273„Sisseränne suurendab tootmisvõimaluste hulka juhul, kui immigrandid töötavad. Aga see ei tähenda, et sisseränne suurendab ühiskonna heaolu. See toimub vaid siis, kui sisserändaja loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed. Nii on see vaid sisserändajate puhul, kelle tööviljakus ja tööjõus osalemise määr on ühiskonna keskmisest kõrgemad. Ühiskonna keskmisest väiksema tööviljakusega ja võimalik, et ka vähem tööhõives osalevad immigrandid ja nende rühmad viivad kogutoodangu elaniku kohta alla. Ühiskond jääb nende tõttu keskmisest vaesemaks, kui ta muidu oleks olnud. Alla keskmise tööjõus osalemise määr tähendab paratamatult, et asjaomased sisserändajad tervikuna mitte vähendavad, vaid suurendavad sotsiaalsüsteemi koormust.

Olgu niisiis tuvastatud, et heaolu kõige tähtsam allikas on inimese töö viljakus, mitte maht. Levinud väide, et tööjõu arv on sakslaste heaolule tähtis ja seetõttu on sisseränne vajalik, jääb küsitavaks isegi siis, kui see pärineb tuntud ärinõustamisettevõtetelt. Sellega aetakse sassi ettevõtete värbamishuvi ja heaolu suurust määravad tegurid. Tänase heaolu jaoks on keskse ja otsustava tähtsusega tööviljakuse tase. Tulevikus on heaolu jaoks otsustava tähtsusega tööviljakuse edasine kasv.