Õnnitlen
meid kõiki, elu on läinud heaks. Nii heaks, et probleeme tuleb leiutada. „Nüüdisaegsetes,
demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme
tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof või ühiskonnareformaator oleks sada aastat
tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline
probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks
peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on
piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade
vabapidamisele.“ (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 307)
Nii ka meil, eksistentsiaalsed küsimused meid enam ilmselt ei
kummita, seega hakkame tekitama endale olematuid probleeme ja siis neid innukalt
lahendama. Nojah kanade vabapidamisest me enam midagi ei tea, oleme
linnastunud, kuid selle aseainena kisub
tuure, isegi rahuliku rannailmaga, ülesse apteekide vabapidamise teema. Senine
kukepoks kisub tõeliseks kukevõitluseks. Ega siin midagi imestada olegi, konkurents.
Muudetud mängureeglitega, kuid ikkagi vaid olelusvõitlus. Miks kisma üles
rebiti, ei tea.
Kuigi viimane Ravimiseadus (mida nimetatakse hellitavalt
reformiks) on kinnitatud juba 2014/2015 a (üleminekuaeg 2020 a-ni), siis nagu näitavad kohtulahendid,
kirglikud väljaütlemised ja uued seaduseelnõud, siis lahinguks alles läheb. Eks
igaüks võitle koha eest päikese all.
Künnimehed
rohupoes
Arusaamatu
, miks just ravimikaubandus selline ala on, mida peab ikka uuesti ja uuesti ümber
pöörama? Kurb tõsiasi on, et kahe
aastakümne jooksul on valdkonnas juba neljas põhimõtteliselt erinev
regulatsioon. Kui iseseisvustuhinas valiti esmalt proviisoripõhine apteekide
omandivorm, siis 1996 a muudeti see võistlusõhinas turupõhiseks, mida 2004
aastal väetati asutamispiirangutega. 10 aasta pärast saadi aru, et
asutamispiirangud sellisel kujul on põhiseadusvastased. Asja parandada otsustas
Pilvepiir asutamispiirangu asendada omandipiirangutega. Nii, et järjekordne piirang,
et edendada konkurentsi? See tegevus tuletab meelde põllupidamist, kus muudkui küntakse
ja küntakse ja … Saagikoristuseks mahti polegi, nii kui uue künni tulemusel
esimesed idud tärkavad, nii küntakse põld jälle mustaks. Nii on liigne
regulatsioon ja nende muutmine vorminud meie ravimiturgu ja muudatuste tulemusel kaotanud meeletult
vahendeid, mis oleksid muidu võinud minna teenuste arendamiseks. Olukorra
grotesksust ilmestab KantarEmori paari aasta taguses uuring, mis
näitas, et 51% elanikest hindab tervishoiukorraldust Eestis heaks. Appi,
ainult sutsu üle poole ja ei mingit reformi! Seevastu apteegiteenust peab hästi kättesaadavaks 96% elanikest. Huvitav
miks siis rahvatervise parandamist just
ravimikaubanduse otsast alustatakse? Miks Pilvepiir 96% rahuloluga rahul ei ole?
Seda pilti vaadates oleks loogiline alustada rahvatervise parandamist sealt kus
elanikud 49% ulatuses rahul ei ole?
Üllad
(sõnalised) eesmärgid, (tegudes) turgu tapvad lahendused
Mis
on siis uue regulatsiooni kehtestamise eesmärgid? Patsiendikesksus, ravimite
kättesaadavuse parandamine vähese
nõudlusega piirkondades, integratsioon esmatasandi arstiabisse, teenuse
kvaliteedi kasv, ärihuvide mõju vähendamine, konkurentsiolukorra parandamine, jätkusuutlikkuse
tagamine - kõik sümpaatsed eesmärgid. Ainult, et peale integratsiooni esmasesse
arstiabisse on sama eesmärki taotlenud ka kõik eelnevad regulatsioonid. Kõike
seda loodetakse saavutada järjekordse piirangulise võluvitsaga, eelmine kord asutamispiiranguga
(ebaõnnestunult), nüüd siis omandipiiranguga: „Apteekri sõltumatuse tagamiseks,
vertikaalse integratsiooni kaotamiseks, konkurentsiolukorra parandamiseks ja
apteegisektori tasakaalustatud arengu huvides kehtestatakse apteegipidamisele
piirang – apteeki võib pidada apteegi juhataja kas füüsilisest isikust
ettevõtjana või äriühing, kus enamusosalus kuulub apteegi juhatajale.“ Kummaline.
Kas sellist otsust ka mõni analüüs kinnitab? Ilmneb, et mitte. Ravimiseadus on
puht Pilvepiiri „isiklikust initsiatiivist“ tehtud. Veel nii „ise“ tehtud, et
isegi Dr Riigi arvamust ei küsitud. Dr Riik on teada andnud, et kui tavaliselt tuleb seaduse väljatöötamiskavatsus
ministeeriumist, kuid apteegireformi algatus tuli Pilvepiirilt ja sellele ei
eelnenud ministeeriumis tavapärast mõju-uuringut. Uh, terve valdkond pöörati
segi, tehti varjatud omandireform, rikuti rahvusvahelisi investeeringute kaitse
lepinguid, tekitati ja rikuti õigustatud ootusi ja ilma mingi mõjuanalüüsita.
Mõjuanalüüs asendati nagu seaduse seletuskirjas öeldud, poliitilise valikuga“. Ilmneb,
et Pilvepiir ei õpi vigadest, sest asutamispiirangud
olid samuti „ise“ tehtud. Tulemuseks oli apteekide konsolideerumine ja
konkurentsi dramaatiline vähenemine, väiksemate iseseisvate apteegikettide ja
apteekide kadu. Nüüd siis jälle. Nagu markeeris üks kindral „suurtükiväel on välja kujunenud Bourbonide
kahetsusväärne iseloomujoon – ei õpi midagi ega unusta midagi“. Pilvepiir ei
õpi midagi.
Ettevaatust:13
ohtlikku sõna
Kui
ravimiseaduse eesmärgiks oli mõttepojuke luua kindel ja tõhus patsiendikeskne
õiguslik ja funktsionaalne raamistik apteegisektori kui esmatasandi
tervishoiusüsteemi osa integreerimiseks tervishoiusüsteemiga ja apteegisektori
pika-ajalise jätkusuutliku arengu tagamine, siis tundub see igati tore eesmärk.
Kuid kui pikaajaline ja jätkusuutlik võiks olla uus „raamistik“, kui viimase
vähem kui kahe aastakümne jooksul on olnud neli „raamistikku“? Muide kõik
raamistikud on meisterdatud Pilvepiiri poolt jätkusuutlike ja
patsiendikesksetena, neist 2004 aasta oma nii õnnetult et ei mahtunud
raamidesse, põhiseaduse raamidesse. Kuidas võib selline järjekindlusetu
susimine luua kindla raamistiku? Kuidas
luua kindlusetusega kindlustunnet ja usaldamatuse tekitamisega usalduse teket,
millega Pilvepiir tegelenud on, jääb mulle veits arusaamatuks. . Meil
toimib arvamuspõhine seadusloome, mille tulemusel „heateod“ on meil teiega väga
rasked kanda ehk „
Roland Reagan oli 1980 aasta valimised võitnud retoorilise küsimusega, mis on
USA 13 kõige ohtlikumat sõna. Ta standardvastus oli: „Tere! Mina olen
valitsusest ja ma olen siin selleks, et teid aidata““ („Merkel“ Helios 2018 Lk80).
Kartkem aitamist, ma ei usu, et vaba ettevõtlust
on võimalik aidata vaba ettevõtlust tappes ja selles, et see soodustab
konkurentsi.
Arvamismäng,
arvame koos
Kuna reformi kohta mingeid analüüse ega kalkulatsioone ei ole,
siis on ka raske vaielda. On vaid arvamus. Pilvepiiri arvamus. Selline arvamine
on kangem igast analüüsist, seaduse seletuskirjas nimetatakse seda
poliitiliseks valikuks. Millega seda valikut süüa, ei tea. Kuid meil on vaba
maa, igaüks võib arvata. Arvame meiegi teiega.
Näiteks, kui Pilvepiiri arvamus
ei teostu? Kui realiseeruvad kogunevad riskid? Me ei teagi riske, pole neid
läbi arvutanud. Kui britid oma ravimimüügi regulatsiooni uuendasid, siis oli
neil Parlamendile ette näidata eri arengute variandid, nende maksumused nii
riigikassale, klientidele, ettevõtjatele (kui keegi oleks pidanud turult
lahkuma, siis ka väljumiskuludega) ja netokasuga tarbijale ning ühiskonnale. Tore,
oli mida arutada, mida analüüsida, mida valida.
Kuid
meil on vaid poliitiline valik, mis tähendab, et asjaolude kokkulengemisel ja
korraliku lobitööga oleks võinud saavutada ka täiesti teistpidise „poliitilise
valiku“ ehk oleks võinud olla poliitiline valik, et proviisorapteegid peavad
ära müüma oma apteegid hulgitasandile, kuna need on liiga väikesed, ei suuda
tagada kvaliteeti, pakkuda tasuta lisateenuseid jne. Ka seda valikut oleks
saanud põhjendada sõnaliselt täpselt samade argumentidega. Kuidas teile tundub,
kas see oleks vastuvõetav? Põhiseaduslik? Ei oleks? Aga miks? Olemuslikult võib
seda „ära seletada“ sama edukalt, et tegemist on kliendi parema teenusega,
mastaabiefektiga, konkurentsi kasvuga ja muidugi jätkusuutlikkusega ja …
poliitilise valikuga.
Meil on poliitilise valiku baasil tehtud arvamuspõhine seadus.
Mitte lihtsalt seadus, vaid põhimõtteline seadus, mis on olemuslikult omandireform.
Kas pretsedenti loov?
Lavapilt
Praegune lavapilt on selline, et meil on turul üle 40 firma,
millisel on hulgitegevuse litsents. Muidugi ei maksa ennast sellisest hulgast
segadusse ajada, sest enamus neist tegelevad
ainult teatud valikuga. Põhiline konkurents käib kahe suure vahel.
Tuleb tunnistada, et oli kolm, kuid üks lahkus sel aastal, ilmselt oli talle
keskkond liiga toksiline ja ebakindel. Kuid
siiski, konkurents toimib koos tootearendusega. Üldjuhul on ka meie naabritel
2-4 suuremat universaalset hulgitegutsejat pluss hulgem spetsialiseerunud
ettevõtjaid. Normaalne.
Milline on lavapilt jaetasandil? Kui vaadata
numbriliselt, siis poole tuhande tuuris apteeke pole üldse paha saavutus. 2014 a seaduse seletuskirjas on et Riigikontrolli
hinnangul kuulus 15.02.2012 seisuga Tamro ja Magnumi kontserni 154 apteeki
(kokku 466-st), kus hulgimüüjal on enamusosalus. Kusjuures üleminekuaja
proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada, et jääks piisav aeg nii suure
hulga apteekide (1/3 kogu turust) tegevuse ümberkujundamiseks, osaluste
võõrandamiseks või lõpetamiseks. Ehk Pilvepiir hindas seaduse vastuvõtmisel, et
ümberkujundamist vajab 1/3 apteeke ning „nii suure hulga“ ümberkujundamiseks
otsustati üleminekuajaks määrata kuus aastat. Mõistlik. Kuid edasised arengud
on olukorda muutnud. Õiguskantsleri tänavuses kirjas on, et „Terviseameti registri andmetel oli 1. märtsi
2018 seisuga Eestis 950 registreeritud proviisorit. (…) ja viimastel andmetel ei vasta seaduse
nõuetele kokku 357 apteek (…)“ Ravimiameti värske „Apteegiomanikuks saamise
juhend“ (21.06.18) teatab, et üldapteeke on Eestis ligi 500, sh põhiapteeke umbes
350 ja nende struktuuriüksusteks olevaid haruapteeke ligi 150. Niisiis
ei kvalifitseeru uutele tingimustele üle 2/3 (71,4%) apteekidest, mitte 1/3.
See on oluline erinevus. Kas turgu oleks nii julgelt segi pööratud, kui
vastuvõtmisel oleks teatud muudatuse tegelikku ulatust? Või oleks üleminekuaeg
pidanud olema 3x pikem? Ei tea. Analüüsi pole.
Tulevik
Muutused, edasiviivad muutused on igal alal vajalikud, muutused
viivad elu edasi. Kuid kui praegune süsteem juurelt maha võetakse, siis kahjuks ei anta mõistlikku kasvuruumi ka
uutele. Ka värske regulatsioon on kujundatud läbi
keeldude bonsilikukus pisivormiks. Wikipeedia ütleb selle kohta „Bonsai on alusel kasvatatud ja kujundatud
puu, mille juured ei ole maaga ühenduses, samuti niisuguste puude kasvatamise
kunst. Need on looduses levinud puude miniatuursed vormid“. Kuidas nii?
Uus süsteem ja pisivorm? Mnjah, uues regulatsioonis on igatahes kirjas, et ühe
apteekri omanduses võib olla maksimaalselt 4 apteeki. Kõik. Kuskohast selline
arv küll võeti? Miks mitte 3 või 7? Hea küll, sain aru, et küsisin rumalasti,
sest selgelt on ju öeldud, et tegemist on poliitilise valikuga. Kuid vaadake,
turg ei tea midagi poliitilistest valikutest ja number 4 määrab proviisorapteegid
igavesse kiratsemisse. Olemuslikult ei ole see kreditaabel. Seega on proviisorapteekide süsteemi puhul
kolm võimalust: survestada Dr Riiki, et see tõstaks juurdehindlusi ehk ravim
läheb meie jaoks kallimaks. Teiseks ellujäämise võimaluseks on liitude,
partnersuhete ja läbi muu kooskõlastusvõrgustiku ( mis võib olla suure
tõenäosusega konkurentsiseaduse vastane kooskõlastatud tegevus ja karistatav
kriminaalkorras). Kolmandaks on kõikide asjade lõpp ehk pankrott. Nii, et kui
palju on ostuhuvilisi, pole teada. Mis on kummaline, et Dr Riik pole sellist
küsitlustki korraldanud, et saada pilti potentsiaalsest ostu-müügiturust. No
kasvõi uudishimust. Turuosalised ise on küll teinud isekeskis uuringuid, kuid
neil ei ole ametlikkuse autoriteeti.
Seega
kuigi kõrged õigusametnikud on veendunud, et kuna registris on 950 proviisorit,
kes igaüks võib omandada kuni 4 apteeki, siis toimib täiesti tavaline konkurents
apteekide ostmisel ja müümisel. Selline lihtsustus on eksitav. Tegelikkuses
ilmselt mingit ostu-müügi faasi ei toimugi. Miks? Lihtne majandusloogika.
Praeguseks
on pool üleminekuajast kulunud ja ostu-müügi
tehinguid eriti toimunud pole. Senini on olnud apteekide müügi-ostu
hinnaks u 0,5-1,0 milj EUR, sõltudes asukohast ja käibest. Seega oleks 357 apteegi tavatingimustes „õiglane“ ostusumma
puht aritmeetiliselt, 200- 300 milj EUR. Kuid turg ei põhine vaid aritmeetikal,
vaid turusituatsioonil, mis muudavb kogu pilti. Võib arvata, et sundmüüki
minevad apteegid on enamuses strateegiliselt heades kohtades, siis vaba müügi
korral oleks see hind ilmselt kõrgem, kui madalam. Seega oleks turule vaja
pumbata mõnisada miljonit lisaraha, kuid kelle või mille arvelt? Need võivad
olla kas ostjate enese säästud + pangalaenud või mingi riiklik garantiifond.
Kuid mõlemal on oma iluvead. Esiteks, pole ma väga kindel, et üksikapteekide
kasumitootlus on selline, mis võimaldaks krediiti saada. Vahemärkusena, et kui
Pilvepiir tahtis regulatsiooniga elimineerida ärihuvisid, siis ka see oli
eksitav, ühed ärihuvid asenduvad lihtsalt teiste ärihuvidega, sest mis asi see mitteäriliste
huvidega äri pidav äriomanik siis on? Siit tekibki lõppkokkuvõttes ületamatu lõhe
apteekide ostu-müügiturul ostusoovi võimalikkuse ja kauba õige hinna vahel. Turg
näitab, et müügihinna ja ostuvõime vahe on u 10-20x. Pole nagu kokkuleppe
kohta. Tehingut ei toimu.
Teine
võimalus on, et Dr Riik moodustab mingi garantiifondi, kuid miks peaks, see
oleks ju meie ühine raha kulutamine. Põletamine. Kulutamine sinna, kuhu me ei
pea praegu sellist lisaraha maksma, ehk muudaks ühiskonnale netokulutused
ravimitele kallimaks.
Kuid
see pole veel kogu apteekide ostu-müügi turu probleem. Kui meil on 357 apteeki lühikese
aja jooksul sunnitud müügis, siis avaldab see veelgi survet ostu-müügi
hinnatasemele. Uued turule tulijad on sellega apteekide müügiturul
jõupositsioonil ja vanad omanikud sundseisus. Kui nüüd seda pilti vaadata (ja
mitte teha valgete kitlitega musti tegusid hallil turul ehk skeemitada), siis
on tänastel omanikel igati mõistlik pidada oma apteeke viimase tärminina, sest
veel 2,5 a jooksul saadav kasum on ilmselt suurem, kui apteegi kinkimine nüüd
ja praegu.
Selle
stsenaariumi täitumisel võib meid oodata paarisaja apteegi sulgemine. Kahju
küll, et Pilvepiiri valimised ei toimu 2020 a, siis saaks publikum oma selget
arvamust avaldada, nüüd … Võivad pääseda puhtalt. Muidugi, ega turg tühjaks jää, pikapeale paranevad
kõik armid ja haavad, selline on juba ettevõtluse loomus, kuid seaduses seatud
eesmärke see küll ei täida ja ühiskonnale on see pööraselt kallis. Kui me
lisame Dr Riigi tegematajätmisest ja
ülbusest tekitatud toksilise keskkonna valdkonnas ravimituru osaliste vahe,
siis võime prognoosida, milliseks kujuneb suhted valdkonnas tulevikus.
Hulgihukk?
Mis
juhtub hulgiturul? Pilvepiir arvas, et konkurentsiolukord paraneb sealgi. Vaevalt.
Arvestades seda, et üks suur hulgifirma keskkonna pärast sel aastal juba turult
lahkus, siis seda muidugi ei saa pidada konkurentsiolukorra paranemiseks. Pigem
vastupidi. Ja see pole veel kõik, erosioon võib jätkuda.
Meie turg on imepisikene, selle võrdlemine „teistega“
on kohatu. See, et meil on olemas mitu päris krapsakat hulgifirmat, on selle
tulemus, et neil oli võimalik „kasvada“ mitte ainult laiuti vaid ka sügavuti, jaevõrku, optimeerida kulusid, logistikat ja
saavutada mastaabiefekti. Nüüd on see mahupuhver kadumas, mis võib väga võimalikult
viia hulgitasandi konsolideerumisele või selle pehmelt öeldes vaesustumisele.
Nii või teisiti on üpris tõenäoline, et ravimikaubanduse köndistamisel on
pikemad ja sügavamad mõjud kui arvamuspõhine seadusloome on osanud karta.
Majandusel
ja kasvul on oma loogika. Mullegi pole pehmelt öeldes konsolideerunud hulgifirmad
eriti meeldinud, nende põimumine jaeketiga veel vähem, ning lepingutega seotud
võrkstruktuurid veelgi vähem. Ütleme see on minu meeleseisund, mis mulle
meeldib (mulle meeldib kena rannailm, kuid see ei tähenda, et peaks kogu aasta
suspessoonides ringi liikuma, see on ebapraktiline ja –tervislik) ja mis ei
meeldi, kuid konkurentsiinimesena saan ma vägagi hästi aru majandust
liigutavatest jõududest. „Bezosel oli vaja, et Amazon toodaks niisugust kasumit, et see
võimaldaks tal investeerida tehnoloogiasse ja olla oma rivaalidest kogu aeg
ees. „Selleks ajaks oli Jeff märkmepaberil juba matemaatilised arvutused ära
teinud ja teadis, et see juhtub nagunii. See tähendab kokkuvõtvalt järgmist:
kas minna väga suureks või minna koju.“ (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja
Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017 lk 77). Elementaarne. Selles teadmises
tundub kuidagi eriti tagurlik keerata kella tagasi nii ebaõnnestunult, et panna
proviisorid virelema oma väiksuses. Kellega nad konkureerivad? Omavahel? Kõik
need pisikesed pudinad, kellel võib olla kuni 4 apteeki. Milles nad
konkureerivad? Kauba saavad nad ju hulgifirmadelt. Neiltsamadelt „pahadelt“, kelle vastu
Pilvepiir asendustegevusena püsivõitlust peab. Neli apteeki on vähe edu
saavutamiseks. Võib täiesti kindlalt eeldada, et a 2021 laekub Pilvepiirile
eelnõu, milles tehakse ettepanek lubada apteekide arvu suurendada 10-ni ja järgmisel
aastal, kui apteegid ikkagi välja ei vea, siis kaotatakse piirang üldse, mille tulemusel
saame … 2-3 apteegiketti, mis ongi optimaalne.
Tuleb aru saada, et konkurents on vahend, tööriist,
peenmehhanism ja konkurentsi võib olla mitut tüüpi. Kuid konkurentsi eesmärgiks
on alati edasi liikuda, mitte tagasi. Kuigi ka EL kasutab mõnedes sektorites
reguleeritud konkurentsi, siis seda vaid seal, kus konkurents on kadunud ja
turg surnud, ettevõtjad lahkunud. EL kasutab reguleeritud konkurentsi vaid turgude
reanimeerimiseks, mitte tegevate turgude lämmatamiseks. Kuna konkurentsiseadust
peetakse majanduse põhiseaduseks, siis on vaba konkurents majanduslik
ekvivalent demokraatiale vabas ühiskonnas. No me ju oleme kuulnud reguleeritud
demokraatiast, selle üle ilkunud, arvustanud pahandanud. Mille poolest siis
vabal turul konkurentsi piiramine parem on kui konkurentsi piiramine
majanduses. Kas see kui Pilvepiiri valimistele lubatakse omandivormi järgi on
demokraatlik? Kas meile see meeldib? Oleks aeg endale asjade sisu selgeks teha,
mitte vaid kambakesi poliitiliste otsuste varju pugeda.
Pilvepiiri
uhiuuest korruptsioonipumbast
Ja
veel rahva tervisest, seekord rahva moraalsest tervise proovilepanekust. Ühest
küljest tõstame apteekrid taevasesse kõrgusse kuna nende ärieetika on
patsiendikesksem ja samas kahtlustame neid mustades tegudes hallis tsoonis.
Juba räägitakse õuduslugusid apteekritest, kes on juba apteeke avanud ei
millegi eest, järelikult … Niimoodi me õõnestame kogu süsteemi usaldusväärsust.
Kas seda oli vaja. Loodi uus korruptsioonipump. Pilvepiirile lausa meeldib oma
inimesi sullerit tegema ahvatleda. Ise kavalalt muiates ja ... mõnuga karistades.
Kliendi
vaade
Kogu selle poliiträhklemise juures üks asi kaduma läinud. Kliendi vaade, kliendi huvi. Ma pean silmas, mitte ilukõnelist "peaks", "võiks", "ilmselt" vaid prognoosi, kuidas ravimikaubanduse süsteem toimima hakkan ja kui palju "ravimi hinna kasvu pidurdatakse" (Sic! ei räägita alanemisest, mis peaks konkurentsitingimustes ilmtingimata toimuma, vaid planeeritakse kasvu vähenemist võrreldes olematu võrdlusmaterjaliga) Mul
pole õrna aimugi … milline ravimikaubandus peab olema. Rahvatarkus ütleb, et
pole tähtis, mis värvu kass on, peaasi, et ta hiiri püüaks. Seega kliendina on
mul täiesti ükskõik milline on turuosaliste omandivorm, peaasi, et nad
kliendile paremat (mitte ainult odavamat) ja mõistetavamat teenust pakuks. Seega kliendina
soovin ma, et … ma ei peaks üldse mingeid ravimeid vajama. Kuid nii hästi veab vaid vähestel, ülejäänud
peavad ikka minema „kommi ostma“. Mida me siis kommipoest saada tahame? Esimene
mõte on, et saaks vaevast lahti. Teadagi, sellist kommi, mis terveks teeks ei
tehtagi, sest siis kaob ravimitootmise mõte ära, täpselt samuti nagu autodele
ei panda roostevaba summuteid, kaob varuosade ja remonditurg ära. Kuid siiski on
ravimitööstus saavutanud märkimisväärseid tulemusi ja leevendab hädaliste
olukorda täiesti hoomatavalt. Niisiis tahab klient toimivat ravimit mõistliku
hinnaga. Pealegi oludes kus soodusravimite nimekirja, hinnad, juurdehindlused ja pea kõik muu määrab Dr Riigi
läbirääkimisvõime, on apteekrite võimalus hinda mõjutada kesine. Ütleme nii, et
ei sõltu eriti lõppkauplejast. Veelgi vähendab müüjate mõju hinnapoliitikale
see et apteekide käibest u 80% moodustavad retseptiravimid, ehk ravimid ise
määratakse arstide poolt. Nii, et ravimite hind algab hinna põhjast ehk sellest
millise kokkuleppe saavutab Dr Riik.
Muidugi
tahab klient head nõu ja mõistvat suhtumist, kuid see on elementaarne.
Usutavasti oleme kõik saanud sellist suhtumist tõeliste apteekrite poolt
küsimata, kas ta on omas leivas või palgaleivas. Tegelikult pole kunagi selle
peale tulnudki, et küsida apteekrilt, kelle juures juba paarkümmend aastat
käidud „ Kas ta on omas leivas või palgaleivas?“ Lihtsalt tegemist on
usaldusväärse professionaaliga. Kui rohupood reorganiseeritakse või kolib, siis
püüame ju „oma apteekri „ ülesse otsida.
Miks? Usaldus on selle asja nimi. Samasugune usaldus nagu meil on oma
perearstide vastu. Seega need inimesed, kes meid apteekidel hellalt teenindavad
alates apteekritest, proviisoritest, kuni letiteenindajateni välja on usaldusväärsed
ja head professionaalid. Kuid lood selle valdkonna korraldamisega kehvad.
Järjekindlusetud ja jõuetud. Kas meil peaks olema usaldust sellise tõmblemise
ja usaldamatuse vastu? Ehhee, usaldus usaldamatuse vastu, kõlab ju veidralt? Kas
see võimaldab kliendil rahulikult homsesse vaadata?
Lipukaptenitest
Muret teeb ka protsessi mentaalne külg. Kaasnevad kahjud. Kuidagi
imelikuks on kasvanud meie ühiskond, me ei muretse omandiõiguse rikkumise
pärast, me ei hooli kliendi tulevikuvõimalustest, me ei hooli rahvusvaheliste
lepingute rikkumisest ega ettevõtluskeskkonna halvendamisest, kuid me läheme
kihku täis, kui saame midagi läbi keelamise kriminaalseks muuta ja seda
karistada. Pärid pelutav huvi. Seekord tundub, et seekord on Pilvepiir oma
regulatsiooniga seadnud ülesse grandioosse karistuslõksu. Mitme uksega, astu
sisse, meie enda meisterdatud skeemitaja! Niisiis, kuigi meil on 950
proviisorit, siis pole kõik need ilmselgelt äriinimesed. Hea ongi. Neil ei ole
lihtsalt ärisoont. Seega massilist „äriinimeseks“ hakkamist ilmselt ei toimu.
Turg, regulatsioon ja Pilvepiir on sellise ostuotsuse tegemiseks liiga heitlik.
Kuid on ka selge, et keegi ei taha oma armastatud ja hästi kätteõpitud ametist
ka loobuda. Täpselt samamoodi ei taha oma armastatud ja kätteõpitud tegevusest
loobuda tänased apteekide mittekvalifitseeruvad omanikud. Siin tekibki huvide
kokkupuutepunkt, looduse kutse ja turujõu maagika. Juba hoiatatakse „hallide
skeemide eest“, kus endised omanikud jäävad endiselt mängu juhtima, kuid
näiliselt on apteegi omanikuks proviisor. See ongi skeemitamine. Mingil veidral moel on arvatud, et selle
skeemitamise jälgi võiks hakata ajama Konkurentsiamet. Vaat siin tuleb küll
olla resoluutne, sellise skeemitamise jälitamine pole Konkurentsiametile
loomuomane tegevus. Kasutada spetsiifilisi oskusi nõudvaid, ülihästi välja
õpetatud konkurentsiametnikke mingis mõttetus jälitustegevuses, on raiskamine,
täpselt samuti nagu saata tippkirurgid labidaga kraavi kaevama. Ebatõhus. Mõttetu.
Pigem peaks Konkurentsiamet täie tõhususega panustama keelatud lepete
ennetamisele, et uus turg vildakaks ei kasvaks. See on Konkurentsiameti ülesanne,
milleks nad on kutsutud ja seatud. Kui keegi tahab eksperimenteerida
ravimikaubanduse vallas, seda kihva keerates, siis ärge palun kiskuge teisi hästitoimivaid
süsteeme oma läbikukkumisse kaasa.
Kuid kuna huvi tekkib mõlemalt poolt, siis selliste
kombinatsioonide tekkimine on üpriski tõenäoline. Ütleme paratamatu. Ega selles
ka midagi uut ei ole, need kes on lugenud Juhan Smuuli „Kihnu Jõnni“, teavad, et mitte mingi regulatsioon ega paber ei suuda peatad tõsist seilajat. Piirangutest leitakse alati ümbertee. Jõnnil, kapten Uuetoal, ei olnud kaptenipabereid, mistõttu pidi ta palkama laeva
paberitega mehe, lipukapteni. Noh, meie saame lipuproviisorid. Midagi pole teha loodusseadused parandavad inimlikud rumalused moel või teisel. Kuigi pole aru saada, miks pidi Pilvepiir oma asjatundmatuses apteekrid nii ebameeldivasse olukorda panema. Panema tanki ja ässitama kogu valdkonna üksteise vastu üles? See ei ole konkurents, see on pahatahtlikkus. Juba enne seda, kui uue regulatsiooni avaakord on kõlanud, on osad apteekrid asunud süüdistama küll hulgifirmasid selliste skeemide punumises, kuid sellega ühtlasi ja eelkõige halvustades oma kolleege ... äraostetavuses? Piinlik lugu, kui ollakse nii löögihoos, et ei märgata enam keda ja miks lüüakse. Isegi omasid. Kaasnev kahju? Kogu valdkond on muutunud toksiliseks. Toksilises keskkonnas häid tulemusi oodata oleks liiast. Kahju.
Vigade
parandus
Ilmselt
peaks Pilvepiir vaatama selliste riskide kuhjumisel oma tehtu üle. Kehtestatud
regulatsioon on jätnud õhku liiga palju riske (mis halbade juhuste
kokkulangemisel „arvatavasti“ võivad küündida üle poole miljardi), et lasta
neid omapäid realiseeruda. Olukord on selline, et Pilvepiiri arvamuspõhine
poliitiline valik ja Dr Riigi kummaline passiivsus on petnud meie kõigi
õigustatud ja isegi õigustamatuid ootusi. Nüüd peab Pilvepiir hindama tekkinud
riske, osapooltega kompromissi leidma ja panema meie rahakoti valmis oma viltulaskmiste
kinnimaksmiseks. Kõigil on turuosalistel õigustatud ootused, need peab vigade
paranduse korras ilmselt kinni maksma. Ainuke, mida saab praeguses olukorras
teha Dr Riik on minimeerida kahjusid ja võtta see õppetunniks. Elu ei olegi nii
hea, et võiks vaid kanade vabapidamisest arutada. Peab ka tegelike,
eksestentsiaalsete probleemidega tegeleda.
Targutusi:
Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“
Lk 373 „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem
jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad
põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud
oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll.
Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või
hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua
eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad
pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis
mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit
pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad
keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale,
ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi
sotsiaalkapitali.“
Lk 338 „Poliitikud, kes teevad tõsiseid vigu ja neid oma
järgneva tegevusega veel võimendavad, ei pea ju kohe olema idioodid. Nad
tegutsevad mingil eesmärgil ning võtavad rohkem või vähem teadlikult vastutuse sellega
kaasnevate tagajärgede eest seni, kuni neid ei saa edukalt enda ja teiste eest
salata.“
Lk 415 „Nii näitavad arvamusuuringud järjekindlalt, et inimestele
meeldib küll vaba majandussüsteemi vilju nautida, kuid samas ei saa enamus
selle toimimisviisist aru. Kui turge reguleeritaks enamuse tunnete järgi, kukuks
välja küllaltki plaanimajanduse moodi asi. Paljudes valdkondades on inimestele
ehtsana tunduvate soovide ning riigipoolse ratsionaalselt vajaliku tegevuse
vahel tundeline lõhe. Esindusdemokraatia mõte peab seisnema selles, et kodanik
valib endale esindaja tunde järgi, nondel aga on võimalus teha otsuseid
ratsionaalselt.“
B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu!
Rahva Raanat 2017
Lk 211 „Bezos võitles inimeste suhtumisega, millele ta andis
nimetuse institutsionaalne ei. Ta mõtles sellega sisemist vastupanu, mida
töötajad ebatavalistele lähenemistele osutasid. (…) Ta keeldus lihtsalt
aktsepteerimast Amazoni kui igavat ja marginaalselt kasumlikku online-poodi.
„On ainult üks tee, kuidas sellest ebamugavast olukorrast välja saada“,
korrutas ta pidevalt. „Tuleb see tee ise leiutada.“
Lk 228 „“ Jeff viimaks lihtsalt plahvatas, „ ütles Dalzell. „Ma
sain tavaliselt Jeffi raevuhoogudega hästi hakkama, aga tunnistan ausalt, et
tookord oli tal õigus vihane olla. Me lämmatasime loomingulisust. Isegi kui
olime kiiremad kui 99% maailma ettevõtetest, olime me siiski liiga aeglased.“
Lk 251 „Kui Kessel küsis Bezoselt, mis tähtaeg tal on, et
esimene riistvara ehk e-lugemisseadeldis valmis teha, siis vastas Bezos: „Sa
oled sellega põhimõtteliselt juba hiljaks jäänud.“
N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001
Lk 111 „Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid
tegutsemise viise ega tohi kunagi rahu ajal pühenduda puhkusele, vaid peab
koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda
hädaolukorras maksma panna – et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja
eest valmisolevana talle vastu seisma.“Lk 137 Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema
röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine – sellest tuleb tal
hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt ei võeta nende vara ega au,
elavad nad rõõmsaste ja rahulolevatena edasi; ning valitsejal tuleb pista rinda
vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.“
Lk 167 „Valitseja jaoks pole sugugi väikese tähtsusega
ministrite valik, kes osutuvad heaks või mitte olenevalt valitseja arukusest.
Esimene otsustus sinjoori mõistuse kohta tehakse vaadates inimesi, kes teda
ümbritsevad, ja kui nood on sobilikud ja ustavad, võib ta valitsejat ennast
alati targaks pidada, sest ta on osanud tunda ära sobivad inimesed ja hoida
neid ustavatena. On asi aga vastupidine, võib sinjoori kohta peaaegu alati
langetada mitte just hea otsuse, sest just nimelt selle valikuga teeb ta
esimese vea.“
Mis puutub aga sellesse, kuidas valitseja saaks ministri
sobilikkust ära tunda, siis selleks on olemas moodus, mis ei osutu eales
ekslikuks: kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui sulle ja ajab
kõiges taga omakasu, siis säärane inimene, kes end niiviisi ülal peab, ei saa
kunagi olla hea minister ja sa ei saa eales teda usaldada; ei tohi ju inimene,
kelle käes on kellegi valitsus, eales mõelda endale, vaid peab (alati) mõtlema
valitsejale ega tohi kunagi meenutada
talle asju, mida tal tarvis pole.“
No comments:
Post a Comment