Suvel ootame ikka ilusat ilma ja häid uudiseid.
Hea uudis on see, et Eesti tööstusel
läheb hästi. Tööstusettevõtted tootsid mais 3% rohkem kui eelmisel aastal,
töötlevas tööstuses lausa 5% enam ja välisturule müüdi 68% kogu töötleva
tööstuse toodangust. Tore kuu oli.
Samas nädalapäevad tagasi teatas Keskpank oma
majandusprognoosis, et Eesti majandus liigub väga headest aegadest
headesse aegadesse. Jälle tore, liigume headesse aegadesse… Kuigi ilmselt tuleb
Keskpanga pehmet formuleeringut – väga headest aegadest headesse aegadesse –
võtta pelgalt eufismina tormihoiatusele. Tulevikku suunatud murekohaks on eelkõige
ettevõtete vähene investeerimine. Uut
tootmisvõimsust tekib juurde tagasihoidlikult ja üheks põhiliseks
põhjuseks investeeringupeetusele on asjaolu, et ettevõtjad tunnetavad
poliitilist ja regulatiivset keskkonna ebastabiilsust. Investeerimispeetus
tähendab aga edasiselt majanduskasvult põhja äralõikamist.
Maailm on viimased aastad kõikunud lootuse ja
ebastabiilsuse piiril. Veel olevat mingi viiv järgmise kriisi hakuni. Kuid
kaubandussõja vari maailmas on lootuse (ja viivu) poolt kõvasti kahandanud. Oleme
kuulnud viimasel ajal seda mantrat, et headel aegadel tuleb varuda mitte nii
heade aegade jaoks ikka tihedamini. See teadmine on igiomane, juba
aastatuhandeid on inimkond selle reegli järgi elanud. Ka Eesti Panga pealikud
on seda põhimõtet jätkuvalt hõõgvel hoidnud. Samas Dr Riik püüab arvepidamisega
trikitada küll struktuurselt, küll nominaalselt, peaasi et saaks kulutada, pole
kindlustunnet meis kasvatanud. Pigem vastupidi. Tundub, et säästmiseks pole
kunagi õige aeg. „Kulutamise
vähendamise hetk ei tundunud iial saabuvat. Nagu paksud pulmapeol, rääkisid
poliitikategijad endale et nad söövad pärast pidu vähem – heastamaks oma õgardlust.
Kuid riigi majanduses ei ole paastumiseks kunagi õige aeg.“ (W Bonner A Wiggin
„Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 210) .
Dr Riigile tavaks kujunenud kunstipärast
arvepidamist võib mõttemänguna harrastada headel aegadel. Piltlikult, kui
tõsta seemnevaru ühest salvest teise ja sealt kolmandasse, siis pole meil kolme
salvetäit vilja, ikka üks. Kehvadel aegadel pole trikitamisest kasu, varud ei
saa olla struktuurses, nominaalses või proportsionaalses tasakaalus, vilja kas on või on … nälg. Kriisiks tuleb
valmistuda reaalselt, mitte nominaalselt. Enamik arvestatavaid analüütikud on
alates möödunud aastast mananud, et praegune olukord pole küll kiita, kuid pole
veel halb. Harilikult järgneb sellele rahustav fraas, et veel natuke tiksume
vanas rütmis. See on selline eneserahustuslik mana, mis ei tähenda suurt
midagi, peale selle, et aitab võib-olla närvilist turgu, milline tunneb kogu
loomaliku ja loomuliku vaistuga, et turu põhjad on valed, momendiks maha
rahustada. Tõmblemisest hoiduda. Ka see on väärtus, rahustamine ja tõmblemise
tagasihoidmine, sest kui seda ei suudeta, siis järgneb ahelreaktsioon, mis
ilmselt vormub koheselt kriisiks. Selles
oleks nagu kõik kõrganalüütikud nõus, et uus kriis on tulemas, ja miks ei
peakski tulema, sest eelmine on ju vaid üle võõbatud mitte läbi põetud. Samas millest uus kriis algab, mis selle käivitab, ei tea
keegi. Käiviti on harilikult pisitilluke muutus tähtsusetus valdkonnas.
Mnjah, kõrganalüütikute ennustuse
juures on ka ajaline mõõde olnud, mida justkui eiratakse. Tegemist oleks nagu
pidevalt kaugusse nihkuva sihtmärgiga. Kui kaks aastat tagasi öeldi, et kaks
aastat on veel enam-vähem, aga siis … Siis veel selle aasta alguses öeldi, et
kaks aastat veel, siis … Seega nii või teisiti, kaks aastat armuaega hakkab
hiljemalt järgmine täis saama. Mida on meie Pilvepiir teinud varude
suurendamiseks. Ilmneb, et meie pole oma varusid täiendanud, pigem käib usin
rahapõletamine ja ettevõtluskeskkonna usaldusväärsuse kahjustamine. Ja nagu
ilmneb, ka investeerimisjulgus on heitliku keskkonna tõttu pigem taandumas.
Kehva pagas kriisiks.
Ettekujutus
Ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonnaga on
nii nagu mitme teisegi elu valdkonnaga, tingimuste halvenedes lahkutakse
arenguks ebasobivatest kohtadest. Tegelikult on asi gramm hullem, keskkond ise
võib mitte just väga palju halveneda, kuid kujutlus sellest tekitab
ahelreaktsiooni, esiteks ettevaatlikkuse, siis investeeringupeetuse ja lõpuks
ettevõtluse lahkumise. Investeeringupeetus ja regulatiivse keskkonna heitlikkus
on just sellisesse allakäiguspiraali lävele majanduse juhtinud. Usaldus on üks
eriti hõrk kaup. See on nagu vaas, mis võib meid teenida aastaid, kuid kui maha
kukub ja puruneb, siis saab seda küll kokku liimides parandad, kuid see on vaid
fassaad. Iluasi, funktsionaalselt see enam ei kõlba, ei pea vett. Seega peame usaldusega olema väga
ettevaatlikud. Majanduse
ja raharingluse aluseks on usaldus. Just
seepärast on poliitilise- ja regulatiivse keskkonna usaldusväärsus ja
stabiilsus ülioluline.
Usaldusliku keskkonna loomisest
Thilo Sarrazin on mõistlikult
selgitanud riigi ja üksikisiku seost järgmiselt: „Inimese mõistmisvõime on küll piiratud ja
tema eksimisoht on suur ning pealegi on tema eesmärgid ja soovid sageli
kõikuvad, vastuolulised ja ebaselged. Kuid see ei muuda asjaolu, et ta ise on
põhimõtteliselt enda parim kohtunik ja huvide eest seisja. Riik ja ühiskond
peaksid tal seda põhimõtteliselt vabalt laskma teha.“ Sellises keskkonnas teeb oma parima ja ta on parim vaid siis, kui
ta saab rakendada oma andeid ja kalduvusi. Oma huvidest ja vajadustest
lähtuvalt saab ta tasu eest oma teenuseid pakkuda ning ise tasu eest teiste teenuseid kasutada. Selles mõttes on tähtis just see, et inimene
kes kasutab vabalt oma andeid saab TASU eest osta teiste tooteid, mitte ei saa
neid TASUTA. Koordineerimine toimub turumehhanismi ehk konkurentsi kaudu.
„Riigi ülesanne on võimalikult palju seadustega takistada vargusi, rööve,
pettusi ja vägivalda ning luua tootmise ning vaba majanduse jaoks vajalik
raamistik“ („Soovmõtlemine“ Lk 108). (Häda)vajalik
raamistik loobki stabiilsuse ja usalduse.
Kuid meie oleme vajaliku raamistiku ja vaba
inimese vabast eneseteostusepüüdest üle küpsenud, Dr Riik ei usalda oma
inimeste andeid ja enese huvide eest seisja võimet. Uusim
poliitilist ja regulatiivse keskkonna anekdoot pajatab, et Tartumaa
ühistranspordi keskus on kehtestanud korra, mille kohaselt linnas sõitvatel
maakonnaliini bussidel on vaid sisenemispeatused, nendest peatustest võetakse
inimesi ainult peale ja pole ette nähtud, et keegi seal bussist väljuks. Vaat
niimoodi, peatus on, kuid väljumist pole ette nähtud. Arvasin, et olen kõiksugu
regulatiivseid tobedusi näinud sh jahuusside hinnakujunduse, kuid selline
regulatsioon on ikka tobeduse ekstraklass. Kas sellises keskkonnas võib tekkida
mõte investeerimiseks? Investeeriksite sama julgelt nagu Pinocchio investeeris
oma raha kass Basilio ja rebane Alice Lollidemaa projekti? Liigne reguleerimine
ning selle reguleerimise ülereguleerimine tapavad turu ja on ebamugavad
tarbijale.
Kui Dr Riik arvab enese olema kavala
Lollidemaa koordinaatori, et keegi ei märka, kui ta tõstab sõnamurdlikult makse
või võtab üle üha uusi valdkondi „riigi majandada“, siis on ta tugevalt
alahinnanud aktiivsema osa elanikkonna, kui ettevõtluskeskkonnast sõltuva
kogumi tähelepanuvõimet ja settinud kogemusi. Iga Dr Riigi enese arvates
„õnnestunud kavalus“ settib turul kui usaldamatus. Kõik on omavahel seotud,
kõik mõjutab.. Nii see lihtsalt on ja see teadmine ebakindlusest ladestub meie
kõigi kõvakettale. Iga trikitamine, mis toob kaasa usaldusväärse keskkonna
kahjustuse vähendab investeerimislusti. Ja vastupidi
Valesti mõistetud konkurents
Ei saa väita, et Dr Riik midagi ei tee, teeb
küll. Kuid kui sõnades räägitakse konkurentsi edendamisest, siis tegelikkuses
kindlustatakse „oma firmade“ positsiooni ettevõtluses. Dr Riik lihtsalt ei mõista konkurentsifilosoofia põhiolemust vaid mõnuleb mingis oma mulgikapsa keetmise tuhinas. Meil räägitakse palju
riigikapitalismi pealetungist. Sellist „looma“ nagu riigikapitalism vabas
looduses ei eksisteeri, see on bürokraatia poolt loodud ebaloomulik sõnaühend.
Dr Riik ei suuda kunagi mõelda, ega tegutseda, nagu kapitalist, ta tegutsebki
kui bürokraat. Riik majanduses võib olla kasulik vaid surnud turgude
kalmistuvahina, igal muul juhul on ta turu lämmataja.. Riigi omanduses olevate
ettevõtete duaalsus ilmneb samuti nagu riigi enesegi duaalsus ettevõtluses.
Praegu, kui kõik on värskete jalgpalli MM muljete mõjus võiks seda duaalsust
seletada järgmiselt. Olemuslikult peaks riik olema kohtunik mänguväljal, kuid
asjad lähevad vildakaks siis kui kohtunik on ühtlasi väljakumängija. See ei ole
aus mäng, eriti, kui kohtunik muudab mängu kestel korduvalt reegleid. Seega
riigi omanduses olev ettevõtjal on eluõigus vaid siis, kui turgu pole ja see
tuleb kunstlikult tekitada, kuid kui turg juba toimib, siis ei saa selle
ülesanne olla vaid oma suuruse ja ajaloolise regulatsiooni kaudu olla lihtsalt
„tavaline kasumit tootev“ ettevõte. Sellises ettevõtjas ei ole midagi tavalist
ja kasum on vaid maksukogumise varjatud viis ühiskonnast. Sellisele ettevõtjale
peab Dr Riik, kui omaniku esindaja, seadma väga kindlad turgu arendavat ja
konkurentsi soodustavad eesmärgid. Just seda (oma tegeliku missiooni ja
eesmärgi) mõistmatust on Dr Riik ilmutanud viimatise tuuleenergia tootja ostul.
Osta ajaloolise suurima kohaliku ettevõtja jõuga, läbi elektribörsi juba
tärganud turul, üks turuosalistest ei viita Dr Riigi huvile konkurentsitiheda,
valdkonda edasiviiva võistlusliku keskkonna loomise soodustamisele. Kuidagi
äraspidine tundub mõttepojuke, et
Suurtuulikut oli vaja osta, et „oma firma“ börsile viia. Panna pool
miljardit avalikkuse raha kinni selleks, et mängida börsimängu on täiesti
vastutustundetu. Oludes, mil turul oli ridamisi teisi ostjaid, oli see ost ka
vastutustundetu. See mõttepojuke, et
piirkonna elektriturul tegutsevad igal pool riigiosalusega firmad ei ole
põhjendus meilgi samamoodi teha, vaid vanamoodsa regulatsiooni jäänuk. Kuid kui
Dr Riik iseendalt küsib „Mida me riigiettevõtetest tahame?“. Märgiline on Dr
Riigi vastus, et tahtmine on, et meil oleksid tugevad riigiettevõtted, mis
maksavad pikki aastaid korralikke dividende olles nö riigi pensionisammas. See näitab, et väljaku
kohtunik ei adu enese ülesandeid, panna paika reegleid kuid samal ajal tahaks
ka väravaid lüüa. Kohtuniku väravalöögid ei elavda mängu vaid tapavad selle.
See on üks teine mäng, igatahes mitte aus konkurents.
Põhialuste erosioon, mitte riive
Mõnda Dr Riigi tegevust usaldusvääruse pikaajalise garandi
apsakates võib ära seletada, kuid mõnda mitte. Raudteelt eraalgatuse
väljakahimist võis hea tahtmisega isegi
mõista, Dr Riik tellis rongid ja tegi nendega mida tahtis. Tahtis ise jaamakorraldajat
mängida ja mängis. Ka praaminduse riigistamises võis mingi vabanduse leida,
lepingud olid lõppemas ja Dr Riik otsustas Kihnu Jõnni mängida, isegi
elektrituru riiklikule konsolideerimisele ja ennaktempos maksude tõstmisele
võib iluseletuse leida, need on „vaid“ usaldust õõnestavad tegurid, kuid pole
fataalsed. Kuid see mis toimus ravimikaubanduses on tulevikku silmas pidades pelutav
ja ohtlik pretsedent. See regulatsioonimuutus on majanduse põhialuste kallale
minek. Olenemata sellest, kui ilukõneliselt õigusinimesed seda „paleepööret“ nimetavad,
kui kogu sõnavaht maha kraapida, on see vastuolus kõige sellega, mida meil seni
on räägitud omandi pühadusest ja õigusest ettevõtlusele. Muudatus oli turuosalistele
ilmselgelt nii ootamatu ja uskumatu, et alles nüüd hakkavad aru saama
toimunust. Enamus mõtles, et pole ju võimalik, et 21 saj Euroopas osadel
ettevõtjatelt võetakse mingi tsensusliku tunnuse alusel äri käest. Tükk aega maigutasid, kas tõesti? Isegi nüüd ei lahenda
Dr Riik alajuhitud probleemi vaid tegeleb paleepöörde ja diskimineerimise „õigeksseletamisega“.
Vaadake, pole üldse tähtis, kas õigusinimesed nimetavad protsessi
sundvõõrandamiseks või sunnitud võõrandamiseks, tähtis on vaid see, et osad
turuosalised on turult administratiivselt kõrvaldatud.. Kuigi administratsiooni
eri harud üksteise võidu seletavad, et äriühingu
osaluse võõrandamist puudutavad normid on õiguskorras olemas ja tegemist on täiesti
tavaline ostu/müügi protsessiga, siis see ei ole tavaline. See on ebatavaline,
mille muudab veelgi ebatavalisemaks sundmüük. Eriti pahatahtlikud ja
majandusmehhanisme mittetundvad, tunduvad seletused, et kui mõnda apteeki ei
õnnestu võõrandada proviisorite, siis olete ise süüdi. Oletatakse, et huvi puudumine võib tulla
sellest, et konkreetne apteek on rajatud turu hõivamiseks kohta, kus piisav
ostjaskond puudub ning seetõttu puudub ka majanduslik huvi selle apteegi
omandamiseks. Tule Seesamune sealtsamusest appi, kogu konkurentsifilosoofia
alus ongi turu hõivamiseks. See ongi ehe konkurents. Muide nagu apteegikett moodustab terviku ning
ükstist toetades väärtuse täpselt nii nagu töötav auto, koos kõigi
agregaatidega on väärtus, kuid mingil üksikul detailil eraldi ei ole mingit
väärtust. Lahus, igat apteeki vaadates võib ka niimoodi seletada, kuid
ettevõtjad teevad investeeringuid kaalutletult, mitte nii nagu Pilvepiir
arvamuspõhiselt. Kõigile investeeringutele EELNEB analüüs võimalike mõjude
kohta, ühtegi investeeringut ei tehta lihtsalt seisma, seisev investeering on
surnud investeering. Kuid neid investeeringuid tehakse pikaajaliselt,
tasuvusarvestusega pikkadeks aastateks ette ja nende koosmõjus firma teiste investeeringutega. See on liikuv
terviklik auto. Liikuvas terviklikus autos on oma koht ka tagavararattal. Just
sunnitud müük muudab pikaajalised kasumlikuks planeeritud investeeringud
kahjumiks, keeravad masina tuksi. Nii, et peenutseda siinjuures, et tegemist ei
ole sundvõõrandamisega vaid ainult sunnitud võõrandamisega on sügavalt
pahatahtlik, sest sundvõõrandamise puhul oleksid ettevõtjad saanud ilmselt
kokkuleppele Dr Riigiga mingis mõistlikus hinnas. Sunnitud võõrandamise puhul
jääb ettevõtjale vaid purunenud plaanid ja tühja põletatud investeeringud. Pole
just hea eeskujuks investeerimisjulguse kasvatamiseks?
Eh, nagu sellel turuosaliste jaoks mingit
vahet oleks kuidas ta investeeringuid põletatakse kas sunnitult või sunniga ehk ” „Imperaator
ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas terase taibuga:
„Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.”” C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013 Lk 268). Nii ka siin kõrgete õigusametnike mäng sõnade üle kas tegemist
on omandi sundvõõrandamise või omandi sunnitud võõrandamisega piiratud
ostuvõimega turu puhul on piinlikust tekitav reeturlikus omandiõiguse, kui
arenenud maailma majandusmehhanismi mudeli vastu. Omandipiirang on sama
nagu osade kodanike valimisele mittelubamine.
Litsents kui kunstlik
konkurentsipiirang?
Kuid selles ühes
regulatsioonis on teisigi investeerimispeetust tekitavaid ohtlike pretsedente.
Järgmisena üks mõttepojukene seaduse seletuskirjast, mis on küll rohkem otsitud
eneseõigustus; „Kuna üldapteegi tegevusluba antakse välja kehtiva ravimiseaduse
§ 48 lg 1 kohaselt kuni viieks aastaks, siis ei saa isikul olla õiguspärast
ootust, et tähtajalist tegevusluba uuendatakse pärast esialgse tähtaja
möödumist ja et tegevusloa saamise tingimused ei muutu pärast esialgset
tegevusloa tähtaega. Tähtajalise
tegevusloa lõppemisjärgselt pole isikul õiguspärast ootust saada uut
tegevusluba.“ Selline seisukoht on
absurdne, eluvõõras ja majanduselu mittetundev, kas tõesti arvatakse Pilvepiiril,
et äri luuakse vaid viieks aastaks? Tõsiselt? Kasumlikku, kvaliteetteenust saab
ehitada ülesse aastakümnete pikkuse pideva investeerimise ja tootearendusega. Neil
kes ettevõtlust on arendamas on ka ootus, et tal äri käest ära ei võeta. Vaadake,
selles „äraseletamises“ on teadlikult segi aetud litsentsi normaalne uuendamine,
tingimuste muutmine millised on ühetaolised kõigile turuosalistele ja omandi
vormi järgi litsentsist keeldumine. See on kõige ehtsam diskrimineerimine
omandi alusel. Kui me tahame kuskil konkurentsi edendada, siis peavad olema
litsentsi tingimused kõigi jaoks ühesugused, nagu ülikoolides lävendipõhine
sisse saamine. Kõik kes täidavad tingimusi on turul oodatud, edasise selgitab
välja juba konkurents.
Miks siis niimoodi ei
tehta? Miks üldse litsentsid? Vaadake, litsentse on kahesuguseid, ühed on
sellised, mis kinnitavad turuosalise kvalifikatsiooni antud valdkonnas teenuse
pakkumiseks ja teised on kunstlikud piirangud. Esimesed on täiesti normaalsed
sisenemislävendid, kuid teised on vaba konkurentsi asemel ilmselt vanaaegsest
geneetilisest koodist lähtuvad defitsiidiloomise regulatsioonid. Defitsiit
tekitab jagajad (valitsejad) ja palujad (sõltlased). Mitte turg, vaid
defitsiidi peremehed määravad millises suunas turg liigub. Tekitatakse
„ressurss“. Samasugust juttu ressursist kuulsin ühel konverentsil, kus
liinilubade väljaandmist põhjendati sellega, et see pidi olema riigi ressurss.
Hm, kas Dr Riik on aja omanik? Veider. Kuid mõelgem, kuidas tekkib selline
„ressurss“? Kes tekitab sellist kunstlikku ressurssi? „Inimene,
kes pürgib äratundmisele, eneseteostusele kunstis või teaduses, poliitikasse
pigem ei lähe ja see, kes tahab lihtsalt ära elada, oma heaolu parandada ja
peret toita, ei anna samuti oma sõrme poliitikale. Läbi aegade ja kõigis
ühiskonnasüsteemides on poliitika olnud väikese vähemuse asi.“ (T. Sarrazin
„Soovmõtlemine“). Vaat niimoodi, väike vähemus oma arvamuspõhisuses turu
eneseparandamisvõime vastu. Sedasorti litsentsid mis ei põhine
kvalifikatsioonitaseme kindlakstegemisele on konkurentsipiirangud, need tuleb
kaotada
.
Värisege
poodnikud
Kuid ka see pole veel kõik, see üks
seaduseräbal on täis üllatusi. Nagu Georgi Potšeptsov on kirjutanud
21 saj propagandasõjast:„Kui tavaliselt kirjeldatakse sõnadega
tegelikkust, siis nüüd on meie ees transformer
–sõnad, mis muudavad tegelikkust“ Vaat niimoodi, ka konkurents on saanud
uue tõlgenduse, muutunud uueks tegelikkuseks. . Seaduseelnõu väidab
„innovaatiliselt“, et „Lisaks on eesmärgiks vältida apteegiturul
üleinvesteerimist ja turumoonutusi turuosa hõivamise või hoidmise eesmärgil,
mis tooks kaasa kulude kasvu, surve ravimite juurdehindluste tõstmiseks ja
seega ka ravimi hinna tõusuks, mis ei ole ühiskonnale kuluefektiivne.“ Selliseid argumente oleks oodanud pigem
plaanimajanduslikult riigikorralduselt, ,mitte turumajandusliku korraldusega riigi
Pilvepiirilt. Muide surve ravimihinna tõusuks tekkib mitte üleinvesteerimisest
vaid Dr Riigi vähesest võimest analüüsida turgu ja pidada turu valdamise põhjal
läbirääkimisi turuosalistega. Üks hilisem õiguslik üleseletamine väidab, et konkurentsi
tõhustamise all võis Pilvepiir paradoksaalsel kombel silmas pidada ka
apteekide arvu vähendamist. Mnjah, paradoksaalne on et me selliselt
plaanimajanduslikult käsitleme majandusmehhanisme. See mida siin paheks
tahetakse tembeldada on tegelikult päris konkurents. Mis edasi?
Kas teile ei tundu need „hädad“
kuidagi tuttavlikud. Justkui oleks kuskil kuulnud? Õige kaubandusega on sama
„jama“. Pangandusega ka. Lahkuvad maalt ja tegelevad üleinvesteerimisega. Kui nüüd mõelda, et
alles äsja laiendati Lasnamäe Prismat, Ülemiste keskust, kohe-kohe saab valmis
T1 ja Rocca al Mare Kaubanduskeskuse
soovib lisaks ehitada veerand senisest mahust, siis kas apteekide
pretsedendist lähtudes peaksid kaubanduskettide omanikud ärevusse sattuma? Reguleerime ära? Kas peaks ootama
pretsedendist lähtudes, et kauplused tuleb sunnitult müüa kassapidajatele? Või
pangad telleritele? Lihtsalt mingi muudetud tegelikkusega konkurentsi
tekitamiseks ja üleinvesteerimise vältimiseks?
Reguleerimisihalusest? Konkurents on majanduse põhiseadus, nii et vaata nii või
teisiti on konkurentsipiirang põhiseaduse rikkumine. Konkurentsi reguleerimine
on nagu reguleeritud demokraatia, mis kokkuvõttes ei ole ei demokraatia ega
konkurents.
Vaenlase
loomise mäng
Kogu
seda usaldusekadu püütakse asendada võitlusega „vaenlase vastu“. Pole tähtis
kes see on, peaasi on propagandistlikult kujundada vaenlased, milleks sobivad
nii alkoholitootjad, laevnikud kui ravimimüüjad. „Propaganda, nagu muide ka
konspiroloogia, kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks mugavamaks, kuna see
muutub neile arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles üksikisik ära on kadunud,
tekib mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale väärika koha. Kõik
puudujäägid ei kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase ümber. Vaenlasest
saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida
raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb
niivõrd tugeva vastasega.“ Just nii meil toimubki, luuakse vaenlasi. Kes on järgmised "vaenlased"? Kaupmehed?, Pankurid?
Arvestades Dr Riigi arministreerimispraktikat on ilmselt oodata (peale erakondade staapide kokku munsterdatud valimisplatvormide kinnistumist) riigihanke korraldamine "vägevaime vaenlase" leidmiseks. Miks? Elementaarne, enne valimisi vajavad kõik poliitinimesed "oma vaenlast". Oh, kui tüütu, oh, kui madal. Samal ajal jäävad pärisprobleemid lahendamata.
Sotsiaalmajanduslik kasu ja
sotsiaalmajanduslik kahju.
Saabuvasse "heasse aega", mis pole enam väga hea aeg, kuid mis otseöelduna on kriis, läheme meie ettevalmistamatult. Vagu suspedega suusamäele. Me pole suutnud kõbida oma kulutusi selliseks, mis võimaldaksid varusid korjata ja me oleme teise suure reservi/reservuaari - usaldusväärse majanduskeskkonna - ära lõhkunud. Mõlemad suured reservid on olematud. Kehv äri. Kriisi veel ei ole, sest on tulemas eufismilised "head ajad" , kuid Dr Riik on juba triklit tõmmanud ....
Dr Riik on oma projektides (nagu näiteks RB)
kasumi poolele kirjutanud sellise hoomamatu suuruse nagu sotsiaalmajanduslik
kasu. No olemuslikult on sotsiaalmajanduslik kasu mitte niivõrd majanduslik,
kui luuleline kategooria. Tegelikult juurdekirjutus, et bilanssi klappima
saada. Samas pole ma kohanud sotsiaalmajandusliku kahju arvulist äranäitamist.
Siinkohal oleks küll Dr Riigil korraks maha istuda ja üks rehkendus teha, kui
suur on poliitilisest ja regulatiivsest keskkonna ebastabiilsusest tulenev
kahju ning kuidas need õppetunnid kasuks pöörata. Nagu kirjutasid Berkshire
Hathaway juht Warren Buffett ning JPMorgani juht Jamie Dimon ( ÄP 16.06.18) „Iga
põlvkonna ameeriklastel lasub vastutus jätta endast maha varasemast tugevam ja
jõukam ühiskond. Riigi suurimad saavutused on alati tulnud pikaajalistest investeeringutest.
Nii riikliku poliitika kui ka ettevõtluse puhul aitab pikaajaline strateegia
vedada majanduskasvu ja luua uusi töökohti.“
Kui me peaksime kirjutama, et "Iga põlvkonna eestlastel lasub vastutus ...", siis mida meie kirjutaksime?
Targutusi:
Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“
Lk 25 Tundub,
et peab paika seisukoht, et inimese evolutsioon peatus juba enne tema Aafrikast
väljarändamist ja „Pigem on keskkonna- ja kultuuriolud põhjustanud ja
põhjustavad edaspidigi pidevalt
geneetilist mugandumist ka suhteliselt
lühikese aja jooksul“
Lk 12 „Poliitilist mõtlemist ja tegevust juhivad motiivid,
eesmärgid ja soovid. Need võivad olla suunatud ühiskonna kujundamisele või oma
rollile selles. Poliitikas tegutseja võib olla utopist, idealist , realist,
võimunäljas psühhopaat või tavaline inimene, kes poliitilise võimuga tema
käsutusse sattuvaid ressursse ekspluateerib ning ümber jagab. Tõeotsija ta
pigem ei ole, kuna poliitikas tegutseja on tõe otsimisest reeglina loobunud.“
„Inimene, kes pürgib äratundmisele, eneseteostusele kunstis või
teaduses, poliitikasse pigem ei lähe ja see, kes tahab lihtsalt ära elada, oma
heaolu parandada ja peret toita, ei anna samuti oma sõrme poliitikale. Läbi
aegade ja kõigis ühiskonnasüsteemides on poliitika olnud väikese vähemuse asi.
(…) Sest poliitiliste motiivide,
poliitika olemuse ja poliitilise tegevuse sisemiste seaduspärasuste
vastastikkusest toimest kasvavad ikka ja jälle välja tüüpilised vead ja
eksimused, mis on poliitilisest protsessist sama hästi kui lahutamatud.
(…) Meid valitsetakse üldreeglina
kaugelt alla meie võimaluste, seda nüüdsel Saksamaal.“
„Kui nende vigade olemus ära tuntakse ja leitakse võimalused
nende tekkeks ja tagajärgede piiramiseks, suurenevad ka hea valitsemise
võimalused.“
Alison Weir „Elizabeth, kuninganna“ Argo 2018
Lk 577 „Härra spiiker, teie tänate mind, kuid minul on põhjust
hoopis teile tänulik olla ja ma annan teile ülesande tänada alamkoda, et minu
tähelepanu on neile asjadele juhitud; sest kui ma poleks seda teie käest teada
saanud, oleksin võinud pahaaimamatult vea teha, kuna mul puudus tõeline
informatsioon. See, et minu antud monopolid peaksid kellelegi muret või häda
tooma ja meie patentide all toimub rõhumine, läheb minu valitsejaväärikuse
vastu. Kui ma sellest kuulsin, ei saanud ma mõttes rahu enne, kui olin selle asja korda ajanud.,
ja teadku mu heatahtlikkuse kurjasti kasutajad, et seda ma taluda ei kavatse.
Enda kohta pean ütlema järgmist: mina pole kunagi olnud
ahnitseja või krabaja ega ka range ja kitsi valitseja, samuti mitte laristaja;
mu süda pole kunagi olnud seatud maiste hüvede järgi. Seda mida teie mulle
kingite, ei kuhja ma kokku, vaid võtan vastu selleks, et jälle teile jagada;
jah, omaenda varandust pean ma ka teie omaks, mida tuleb tarvitada teie
hüvanguks, ja teie silmad saavad nägema, kuidas seda tehakse.“
Kuninganna kinnitas, et „ei ihka elada kauem kui niikaua, kui ma
näen teie jõukust, ja see on mu ainus soov. Sest peale, kui ma kuningannaks
sain, pole ma eales välja andnud ühtegi muud monopoli kui ainult neid, mis
väideti olevat head ja alamatele kasulikud, ehkki ned pidid tooma veidi
kasumiit mu vanadele teenritele, kes olid selle ära teeninud.“ Kui nad süsteemi
kurjalt ära kasutasid, siis palus ta et Jumal ei paneks nende üleastumist minu
süüks. „
No comments:
Post a Comment