Pole
enam päevagi, kui majanduslehtedes ei arutata tööjõuprobleemide üle. Kõigil on
oma arvamus. Õige kah, esiteks osaleme me kõik ju sellel turu, seega on meil
mingi isiklik kogemus. Teiseks, tööjõud, eriti kvaliteetne tööjõud, kipub
ekstensiivse arengumudelit kasutades
defitsiidiks muutuma. On millest mõelda, mida ümber mõtestada.
Kus on palju arvamusi, on ka hulgaliselt
huvitavaid lahendusi. Kuigi enamus välklahendusi ei süüvi probleemi põhja, vaid
kiirustatakse pindmisi iluvigasid
parandama on kaasamõtlemine hea märk. On ka utoopilisi lahendeid. No näiteks
niimoodi, et teil on küll vana sagris ja umbekasvanud ubinapuu, kuid meie puu
korrastamise lahendiks on … pirnide kasvatamine. Et kui meie ubinapuu
otsas kasvaksid pirnid, siis oleks meie elu ikka hulka lahedam.
Kuid
siin on paar looduslikku piirajat, kui meil on ubinapuu, siis see saabki vaid
ubinaid kasvatada, tahta selle otsa pirne või meloneid riputada on kallis ja
enesepettus. Enesepettusest ja „lihtsa lahenduse“ otsimisest tekkivad lahterdamised,
kes on liiga noored, kes vanad, osa lausa lumehelbekesed. Kuid kõik see
jahmerdamine ja lahterdamine ei aita, ainuke võimalus ongi tõdeda, et meil on
ubinapuu, sellel kasvavad ubinad ja hea tulemuse saavutamiseks on mõistlik tagasilõikus (regulatsioonide
vähendamine), korralik väetamine (isikliku huvitatuse tõstmine), õigete
juhtokste toetamine (ettevõtlusjulgus) ja kui kõik see tehtud siis vaadata kas
on veel võimalik midagi mõistlikku ja tarvilikku juurde pookida (haruldased
oskusteabed). Kui puu annab saaki, siis mis vahe sellel on millise oksa küljest
ubin tuleb? Kas lumehelbekese või pensinääri oksalt.
Pole
iial tulnudki selle pealegi, et valida inimesi mansasse lastelaulu meetodil - „kukk või kana noor või vana“. Valik toimub
ikkagi vajaduste, võimete ja … võimaluste järgi. Noored? Noored on parim osa
juhi töös. Neis on hoogi, innukust ja järgmise põlvkonna laiemat
maailmanägemist. Kui sellise noore saad oma organisatsiooni, veel kooli ajal,
siis paindliku õpi-tööta süsteemi juures saab neist just selline ülioluline
komponent kollektiivis, mis viib selle mõtteerksust edasi ega lase sellel
langeda kõiketeadjate mugavustsooni. Puhas võit. Kõiki võimalusi, ka ajutisi tuleb värbamisel ära
kasutada, kui vahel väga vedas, nagu lotovõidus, oli võimalik tööle saada mõni
kõrgjurist, isegi kui oli teada, et ta on sellel kohal vaid paar aastat, siis
oli ka seegi puhas võit. Kolmepoolne võit: organisatsiooni analüüsivõimekus
paranes, kõrgjuristid omandasid valdkonnaspetsiifilisi teadmisi ja ühiskond sai
rikkamaks, sest läbi edasiliikuva juristi kandus teadmine laiale pinnale.
Nojah, kui tegutsetakse valdkonnas, kus töötasud on piiratud (ikka väga
piiratud), siis ainult niimoodi saabki valida. Valida seda mida turg pakub ja
siis seda edasi arendada. Igast lumehelbekesest võib saada Einstein kui oskate
teda suunata. Vanad? Näiteks, kui teised tööandjad olid ära põlanud 60 aastase
analüüsijuhi (liiga vana), siis minu jaoks oli see puhas võit, ütleme kaheksa
aastat kasutada ülihead analüütikut oli tõeline privileeg. „Hundimaailm
on suurepärane (…) Isegi kui vanad hundid ei suuda enam kõiges eesliinil olla,
on nad perekonna jaoks hindamatu eelis näiteks jahil. Ka üheainsa vana hundiga
karjal on 150 protsenti suuremad võimalused jaht võita. Miks? (…) Vanade
huntide väärtus seisneb nende elukogemuses. Nad on elus kohtunud paljude
konkurentidega, näinud kuidas nende pereliikmed võitluses surma saavad, ja
tapnud ise teisi hunte. Nad väldivad konflikti, millest arvavad, et ei suuda
seda võita, ja suurendavad sellega oma ellujäämisvõimalusi. Kogenud karjaliige
tähendab seda, et kari saab kasu lõigata mineviku teadmistest. Nii võib isegi
väike kari saavutada suuri asju.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018
lk 64). Just sellest kogemustest kasu lõikamisest jääb meil puudu, seepärast
lõikamegi endale kogu aeg sõrme (kui veab).
Vanaema
Marie soovitusest.
Minu
tarkuse ja minevikukogemuste varaaidaks olid minu vanaemad, nemad oskasid oma
lugulaulude käigus kõik maailma saladused ära seletada. Mida oleksid nemad
arvanud lumehelbekestest? Ehhee, nad oleksid saladuslikult naeratas öelnud, et
siin on nüüd küll terve põlvkond noori inimesi markeeritud peaaegu
tööpõlguriteks, kuigi tegemist on igikestva variatsiooniga Vana-Rooma ütlusega,
et noorsugu on hukas. Ei ole hukas, noored on teistsugused. Õnneks. Ja meil
ning tööturul tuleb sellega kohaneda. Paljude jaoks on maailm juba muutunud.
Need kelle jaoks on maailm muutunud, soovivad ka selles suhete muutust. Kuid
keegi ei tule neid suhteid teie/meie eest muutma. Ise tuleb muudatus esile
kutsuda. Kuidas? Eelkõige tuleb muuta enda suhtumist. See eriala mida mina
õppisin, ei olnud minu unistuste nimekirja tipus, enamus neid töökohti, kus ma
töötanud olen ei ole olnud (alguses) minu unistuste töökohad, enamus valikuid
elu ristteedel on olnud kehva ja mitte nii kehva vahel. Mida teha? Selles
seisus võib inimene sattuda stressi, lausa paanikasse, kuid Vanema Mariel oli
kuldaväärt lahendus minu jaoks olemas, ta ütles „Mõtle see töö enese jaoks huvitavaks“
. Elementaarne. Nii lihtne. Arveametniku töös, mida ei tehta huviga ei ole
mitte midagi meeldivat. Mõttetu töö, mõttetute arvudega. Vaid nende arvude
mõtestamine, selle huvitavaks mõtlemine, annab tööle ka sisu.
„Sisimas soovib iga inimene, et tema töö midagi tähendaks. (…) Kas
kalafileerimine on tähendusrikas töö? Chhapte Sherpa Pinasha on selles
veendunud. Ta töötab Manhattanil asuvas suitsukala, saiakuklite ja eritoitude
edasimüügifirmas Russ & Daughters. (…) 15 aastasena hakkas ta tööle, kandes
Džomolungma mäele tõusvate alpinistide 40kiloseid moonakotte (…) Kas ta
praegune töö on vähem tähtis kui aidata inimestel jõuda planeedi kõrgeimasse
tippu? „Need tööd on üsna sarnased“ (…) „Mõlemad tähendavad inimeste aitamist.“
Pinasha eelistab näha oma töös sügavamat missiooni, samal ajal kui paljud
teised näeksid selles „vaid“ suitsukala viilutamist.“
(L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk
51). Kas teie näete oma töös missiooni? Millist?
Igaüks
peab mõtlema, kas ta suudab töö huvitavaks mõelda, kui ei suuda, siis ei
suudeta ka suhteid selles valdkonnas muuta. Vaid edukad tulemused võivad muuta
suhteid, sest tulemused ise on näidanud nende võimalikkust Ja muide, miks ei
võiks teha tööd naudinguga, mänguliselt, huvitatult? Õigemini just niimoodi
peakski tegema.
Kevadisest uuringust selgus, et Eesti töötajad sooviksid
teenida keskmiselt 1644 EUR kätte (NB!) ja kolmandik töötajaid valmis
töökohta vahetama umbes 1500 EUR juures. Täiesti normaalne soov, kuid … Noored peaksid
tahtma 3-5 „tuhhi“ kätte saada, kuid mitte lihtsalt „saada“, niisama ei saa
midagi, vaid looma sellised teenused ja tööd mille eest neile ka sellist
sissetulekut makstakse. Ise on vaja luua oma töökoht, luua oma turg. Meie
ressursside juures on ekstensiivsed arengud nagunii määratud kaduvikku.
Võõrandamatu
sünniõigus
Aksioom:
Igaühe võõrandamatuks sünniõiguseks on olla ise enda peremees, olla ettevõtja
ja meie heaolu aluseks on tööviljakuse,
töömahu ja kvaliteedi kasv. Kuid kuidas meie selle lihtsa loodusliku valiku
valemiga ühildume tuleb meil kõigil ise läbi mõelda. Millest alustada? Meile
meeldib lahterdada tegevusi, asju, nähtusi, inimesi, nagu see kukk või kana
noor või vana näide. Selline lahterdus on küll olemas, kuid käib hoopis millegi
muu kohta, mitte tööturu kohta. Teie/meie asendi tööturul määravad hoopis
teised näitajad. Tundub, et üheks segadust tekitavaks lahterduseks on
vanamoodne „tööandja“ vs „töövõtja“ telg. Selline omaaegne marksistlik
klassivõitluse teooria alus, mis omas ajas võis olla üks maailma nägemise
variante, kuid mis tänapäeval ei mahu
enam meie elu ja arengu raamidesse. Keegi meist ei ole sündinud tööandjaks või
töövõtjaks, me oleme inimesed oma vaba tahtega. Meie sünniõiguseks on võtta
ette midagi, mis meie enese ja meie lähedaste elu paremaks muudaks. Ettevõtlus
ongi meie esmane sünniõigus, meie õigus olla ettevõtja. Teile tundub see
mõttearendus veidi pöörane? Teie/mina ja ettevõtja? Kuid EVEA president Heiki Rits
märgib, et 127 000 aktiivsest ettevõttest on suurettevõtteid ehk 250 ja
rohkemate töötajatega vaid käputäis, alla 200 (250+ töötajat) . Näete, see pole võimatu, meie ees
on 127 tuh otsustust olla ettevõtjad. See, et „suured“ on kogu aeg pildil ja
et poliitinimesed käivad seal linti
lõikamas ei muuda asja, ettevõtlus väikevormina on võimalik ja tulus. Minu
tutvusringkonnas on mitmeid isa-poeg tüüpi firmasid, iseenda peremehi, kes
pakuvad valdkonnaspetsiifilisi kõrge kvaliteediga teenuseid. Nad ei kurda, et
sissetulek on väike ja üks osapool on liiga vana ja teine liiga noor. Neil on
raske, kuid töö käib nagu laulusalm ütleb käsikäes vilega. Nad realiseerisid
oma võõrandamatu sünniõiguse.
Kvantmehhaanika loogika tööjõuturul
Kuid ka suuri on vaja nendele/meile, kes on otsustanud teisiti.
Mida see teisiti siis tänapäeval tähendab? Kui me jääme traditsioonilise
lahterduse - töö andja ja töö võtja - juurde, siis me oma probleemist ei pääse,
see on lõputu ja mõttetu võitlus. Andmise ja võtmise konflikt. Me peame mõistma
turu loogikat õigesti. Meie teiega võime vaadata sellele suhtele ka nii, et ettevõtja
ei osta ühepoolselt mitteettevõtjate oskusi, vaid mitteettevõtjad ostavad samal
ajal ettevõtja oskusi. Ostavad võimaluse midagi ette võtta enese elujärje parandamiseks
ilma oma sünniõigust kasutamata ehk ettevõtlusega tegelemata. Ostavad töökoha.
Kui kellelegi jäi mõte arusaamatuks, siis näiteks enne Ilmasõda ei saanud
šveitser ja kelner restorani omanikult palka, vastupidi nad pidid ennast elatama
klientide makstud (hea)teeninduse tasust ja maksid hoopis omanikule tasu selle
eest, et neil oli selline töökoht loodud. Seega suhted tööturul võivad olla väga
erinevad. Kokkuleppe küsimus. Ettevõtja on investeerinud oma raha (või
laenukapitali) selleks et luua töökoht, võtnud riskid, teinud kulutusi
materjalide, tehnoloogia ja turunduse jaoks, koolituskuludeks jne. Ettevõtja on
teinud oma parimate oskuste ja äratundmiste järgi otsustusi, loonud töökohad.
See on ettevõtja töö, luua töökohti. Samasugune töö, kui treialil mutrit
treida, ainult keerulisem. Nüüd läheb
ettevõtja oma töökohtadega nii kauba-, kui tööturule, lootuses müüa töökohti
sellistele inimestele, kes muudaksid paberlikud plaanid elusaks toimivaks
organismiks, saada hüvitist tehtud töö eest.
Sellel turuplatsil on mõlemad, nii ettevõtja, kui mitteettevõtja
üheaegselt nii ostjad kui müüjad. Küsimus on vaid selles, kui nutikalt oskab
üks või teine osapool oma seisundit turul ära kasutada. Kui niimoodi võtta,
siis on mitteettevõtjal alati suuremad valikuvõimalused, sest kui talle ette
valmistatud töökoha maksumus talle ei sobi, siis ta seda ei osta ja võib ta
alati tagasi pöörduda oma sünniõiguse
juurde ehk hakata ettevõtjaks ja luua enesele ise töökoht. Raske, keerukas,
stressirohke, ohtlik, kriisid, pidevalt muutuvad reeglid, töö 24/7? Seda te/me
küll ei taha? No näete, selle osaga mittetegelemise ostate te/me teenusena
töökoha loonud ettevõtjalt, see on tema töö ja risk. Selle eest tema tasu
saabki. Teisalt pole ettevõtjal midagi teha oma investeeringuga kui turg tema
töökohti ei osta. Kui ta tööturult läbi ei saa, siis kaubaturule ta ei pääsegi.
Temal pole mingeid valikuid peale … ebameeldivate ja veel ebameeldivamate.
Uueaegsetes majandus (ja töösuhetes) muutub selline vastastikune
arvestamine ja kokkuleppimine ikka tähtsamaks. Igapäevaseks. Tööturg on nagu
kvantmehhaanika, on palju võimalusi, palju õigeid võimalusi. Seepärast ei pea
me rääkima vandest-noortest, lumeinimestest, vabandust lumehelbekestest, sest
kõigil on oma koht olemas. Kuid see koht võib erinevates tehingutes olla
erinev. Olenevalt tehingust kas müüakse tööd kui teadmist ja oskust või tööd,
kui loodud töökohta. Vanaaegselt lahterdades ja siis viha õhutamine pole küll
see tee, mis meil aitaks paremaid tulemusi saada. Kõigile. Meie põhiline viga
on see, et inimesed teevad tööd, mida nad ei taha teha, mida nad pole suutnud
huvitavaks mõelda. Aga NY lõhefileerijast serpa on suutnud. Meie
teiega?
Tööjõud:
ressurss või haigus?
Lähtudes
sellest, et töö iseloom muutub (muutub paindlikumaks nii ajaliselt,
geograafiliselt, kui suhetes) on Dr Riigi esmaseks, pigem ainsaks, ülesandeks
lõpetada ülereguleerimine ja
olla ressursside paindliku ühendaja, mitte
vastandaja, rollis.
Alustame
algusest. Tööjõud on ressurss. Ressursside tõhusa kasutamise vaatepunktist lähtudes asub meil tööjõu
küsimustega tegelemise raskuspunkt
juhtimisahelas vales kohas. Kui tööjõud on olemuslikult ressurss nagu energia,
maavarad jne, siis miks asub selle ressursi strateegiline juhtimine ministeeriumis,
mis tegeleb haiguste ja puuetega, mitte seal kus toimub kogu majanduse
strateegilise suuna väljatöötamine. Või pole tööjõud Dr Riigi arvates mitte
niivõrd ressurss, kui pigem haigus ja puue? Senine
tööjõusse suhtumine jätab küll sellise mulje, et Dr Riik püüab selle
probleemidega tegeleda kui haigusega või puudega. Kui me tahame saada
ressursside tõhusat kasutamist, siis peaks tööjõu kasutammise strateegia
kuukuma MKM valdkonda, just sinna kuhu kuuluvad ka teiste ressursside
strateegiate valdkond. Põhjanaabrid on oma ressursikasutuse juba ammu
konsolideerinud ja toonud ühte strateegilise teravikku Töö- ja
tööstusministeeriumisse, sinna kus on ka konkurentsi ja tarbijakaitselised
küsimused. Soomekeelne nimetus Työ- ja elinkeinoministeriö, ise annab
mõista kuidas naabrid suhtuvad majandusse. Sõna „ elinkeino“ üks tõlkevariant
on ka „elatusvahend“, väga sümpaatne - elatusvahendi
ministeerium. Kuid, eesliide
„elin-„ tähendab eesti keeles „elu“ ja
„keino“ viisi, siis võiksimegi teha ülevindi üldistuse, et soomlastel on töö ja
tööstuse, kui eluviisi ministeerium. Vahva. Sellest vaatevinklist vaadatuna on
ka mõistetav, miks Soome ettevõtlus on tootlikum ja palgad u 3x kõrgemad.
Kuid kuna meil tegeletakse tööjõuga kui puudega, mitte kui
ressursi tõhusa kasutamisega, siis vupsavadki meile esile mitmed
asendustegevuslikud mõttepojukesed, mis
tapavad majandust ja ressursikasutust
Igaks juhuks kindlustamine?
Näiteks Dr Riigi ettepanek luua tööõnnetuskindlustuse üldine
süsteem tegi nõutuks. Väga nõutuks. Idee kantud justkui murest tööõnnetuste
rohkuse pärast, kuid lahendusteed viivad vaid uute traumadeni. Majanduslike
traumadeni. Muidugi iga tööõnnetus on üks liiga palju. Kuid inimestel ikka
juhtub, seetarvis ongi olemas lepingud turuosaliste vahel, milles käsitletakse
poolte õiguseid ja kohustusi. Kui ma peale kooli suurtehasesse tööle läksin, siis oli ka
sundkindlustus. Mnjah, oli „arenenud sotsialismi“ ajastu, mil töörahva eest
„hoolitseti“ igal võimalikul moel, kuid sundkindlustuse pidin ise ostma, ei
antud tasuta. Nüüd järsku, peaksid selle kinni maksma ettevõtjad. Miks?
Vaadake, kui meil on aastas 4-5 tuh liiga palju tööõnnetust, siis on tegemist
individuaalsete juhtumitega, halbade juhuste kokkusattumisega, mille peaksid
tööturu osalised ise ära klaarima. Siin ei ole mitte mingit vajadust Dr Riigi
sekkumisel. Meil on pragu u 650 tuh
töötajat, hakata üksikjuhtude põhjal kogu
turult raha korjama on väga tehislik. Eriti veider on, kui Dr Riik
kinnitab, et ta tahab luua
tööõnnetuskindlustuse süsteemi, mis ei suurenda tööandjate maksukoormust.
Tõelised trikimeistrid. Siiski, võimalus selleks olevat vähendada samal
ajal näiteks töötuskindlustusmakset. Vaat kus lops, tuleb välja, et ühte
trikki kinni kattes paljastus teine trikk, ehk kui tööandjad juba aastaid
räägivad, töötuskindlustusmaksu on vaja alandada, kuna senine kogutu hapneb
lihtsalt „nominaalstruktuuruniversaalnahaal“ tasakaalu riiulil kasutult, siis Dr
Riik on järjekindlalt keeldunud seda rahapumpa ettevõtjate taskust välja
tõmbamast. Nüüd, nagu võluväel uue turu sissesöötmiseks ollakse valmis selles
reservatsioone tegema. Mage trikk. Kahekordselt mage, sest lõppkokkuvõttes
võetakse see raha ikkagi välja turult, mis vähendab majanduse
konkurentsivõimet, kuid kasvatab inflatsiooni.
Ja kõik need jutud selle raharoopimise ürituse kaitseks a´la
ennetada tööga seotud tervisekahjustusi, tööandjate motivatsioon töökeskkonda
panustada ning tööõnnetusi ennetada piiratud jne on
muidugi lahendamist vajavad küsimused (enamikus küll vastastikuste lepingutega)
kuid ei oma mingit põhjuslikku seost üldise kindlustusmakse kehtestamise ihaga.
Kõik need väited pole asjakohased, ükski neist asjadest ei ole seotud üldise maksustamisega
vaid kõige elementaarsema seadustest
tuleneva ohutus- ja lepingukohustuste täitmisega. Ka ei muuda
kindlustusmakse olematuks seda, et tööõnnetuste tagajärjel jääb aastas tegemata
1,3 miljonit töötundi. Aeg on taastumatu ressurss.
Kellele ehitatakse turgu?
Kuid kas selline kindlustamine on üldse mõttekas? Suurettevõtjad ei kindlusta kogu vara, kõiki
riske, see läheks lihtsalt ebaotstarbekalt kalliks. Riskid maandatakse kas oma
loodud reservide või teatud liiki kindlustuste kaudu. Muide ka Eesti Vabariik
ei kindlusta kogu oma vara ega riske. Kõige kindlustamine on lihtsalt liiga
kallis. Nüüd võimalike tööõnnetuste kindlustamisega tahetakse teha midagi
eriskummalist, võtta majandusest välja
raha, panna see … jah kuhu see üüratu raha panna? Eesti Liikluskindlustuse
Fondi hinnangul oleks tööandjate kulu tööõnnetuskindlustusele 5-200 EUR töötaja
kohta aastas, sõltuvalt nende tegutsemisalast. Kui võtta keskmiselt näiteks 100
EUR, siis võetakse reaalselt majandusest välja 65 milj EUR. Kuid loomulikult ei
võeta seda lihtsalt välja vaid luuakse kindlustusettevõtetele täiendav
ressurss. Pööritada iga aasta 65+ milj EUR on ikka väga vahva töö. Seda teeks
isegi. Seega on Dr Riik loomas uut turgu kellelegi. Kellele?
Demokraatlik (bürokraatia)kirves
Nüüd siis kutsutakse
ettevõtjaidki selles arutelus kaasa rääkima. Oh kui nuuma, seadusandjad ja tööandjad võivad enne Dr Riigi
plaani enne seaduseks saamist konstruktiivselt läbi vaielda. Kutsutakse veel
ülesse konstruktiivselt vaidlema. Mida
siis läbi vaielda? Kas ettevõtja peaks vaidlema selle üle, kas pearaiumist
teostada giljotiiniga või vanamoeliselt kirvega. Siin ei ole midagi vaielda,
raiskamine ja ringkäendus tuleb lõpetada. Kuid vaidlust ei tulegi, see mis
tuleb on bürokraatlik rituaaltants. Demagoogiline avanoot „arutelule“ on juba
Dr Riigi poolt antud a´la on üllatav, et osa ettevõtjatest ei mõtle kaasa,
kuidas tööõnnetuste hulka vähendada, vaid soovivad senise olukorra jätkumist.
Väga pahatahtlik, väga upsakas algus ehk kuigi ettevõtjaid kutsutakse
selles arutelus kaasa rääkima, siis nii kui keegi neist truualamlikult totrusele
kaasa ei nooguta vaid kaasa mõtleb, siis pööratakse see koheselt tema vastu.
Sellina demokraatia siis.
Kui nüüd seda Dr Riigi „hoolitsusloogikat“ mööda edasi minna,
siis peaks meile kõigile kehtestama sundkindlustuse, sest suurem osa traumasid
juhtub teatavasti mitte tööl vaid kodus. Mitmed tuttavad on varbaluu vastu
lauajaga ära mõrastanud, ühele kolleegile kukkus lumekamakas pähe, ise jooksin
vastu kapinurka nii et … Ilmselt tuleks hakata koguma kogu elanikkonnalt
„katuselt kivi pähekukkumise kindlustuse maksu“. Tundub ju totter? Ongi. No loodetavasti ei
andnud mõnele poliitinimesele valimisloosungiks ideed.
Dr Riik ei peaks mõtlema välja üha uusi piiranguid ja nendega
seonduvaid koormisi vaid vaskja juba toimivate seaduste raames turu osapooltel
otsustada milliseid lepinguid ja kellega sõlmida. Dr Riigi sekkumine igasse
turutoime pisiasja on liiga kulukas.
Igale piirangule ja igale ümberjagamisele võib ilusa jutu juurde mõelda,
kuid lõppude lõpuks on see vaid jutt. Dr Riik peaks tööjõu küsimustesse hakkama
suhtuma kui ressurssi, mitte kui haigusesse ning ressursikasutusest lähtudes
avardama selle ressursi tõhusa kasutamise piire. Kui me neid muudatusi ei tee,
siis pole meie mureks mitte lumehelbekesed vaid jääaeg. Majanduslik jääaeg.
D C Dennett „Darwini ohtlik idee“ Varrak 2011
Lk 68 „Erinevalt õnnest on
osavus usaldusväärne; samadesse või sarnastesse olukordadesse sattudes võib
selle peale üha uuesti ja uuesti loota“
Lk 69 „Mõned algoritmid on
niivõrd tüütult korrapäratud ja mõttetud, et võimatu on lühidalt kirjeldada,
mille jaoks need üldse olemas on. Need lihtsalt teevada seda, mida teevad, ja
teevad seda iga kord.“
R Cialdini „Eelveenmine“ Pegasus 2017
Lk 167 Teostatavus. „Kui ma teavitan koduomanikke, et energiat
säästes saaksid nad säästa ka palju raha, ei tähenda see, et nad suudaksid
selle teoks teha. Lõppude lõpuks saaksin ma vähendada oma järgmise elektriarve
nullini, kui ma lülitaksin majas välja kogu elektri ning tõmbaksin ennast kuuks
ajaks põrandal pimedas kerra, kuid seda ma ju tegelikkuses ei teeks. Sotsiaalset
tõendust puudutava informatsiooni suur pluss on, et see kaotab saavutatavuse
ebakindluse probleemi. Kui inimesed saavad teada, et paljud teised nendesugused
säästavad energiat, ei jää selle teostatavuse osas enam suurt kahtlust. See
hakkab tunduma realistlikuna ja seetõttu äratehtavana.“
Lk 167 Autoriteet „Kui inimesed langetasid otsuseid omal käel,
tõusis aktiivsus aju neis piirkondades, mida seostatakse valikuvõimaluste
hindamisega. Ent kui neile andis mõne otsuse puhul nõu ekspert (nimeks
majandusteadlane), siis mitte ainult ei järginud seda nõuannet, vaid tegid seda
ka mõtlemata valikuvõimaluste tegelikule väärtusele. Hindamisega seotud ajuosad
polnud sel ajal aktiivsed. On paljuütlev, et selline mõju ei avaldunud mitte
kõigis aju piirkondades; eksperdi nõuanne aktiveeris teiste inimeste mõistmisega
seostatavad ajuosad. Sõnumi edastajast oli saanud sõnum.
Selle näite põhjal peaks olema selge, et mõjuvõimas isik,
kellest me siinkohal räägime, ei pea tingimata olema võimupositsioonil – see,
kellel on kõrge staatus ja kes saab seetõttu võimu abil sundida endaga nõustuma
-, vaid on autoriteet ja ta saab seetõttu oma pädevuse abil veenda. Selle
viimase kategoorias on alatüüp – usutav autoriteet -, kes on eriti
tulemusrikas. „
No comments:
Post a Comment