Muutustesein V7 Tiibu murdes

 

Viimastel aegadel räägitakse üha rohkem keskkonnas ja kliimast. Nüüd mitte ainult ei räägita, vaid see on tunnetatav ka rahakotis.Kummalisel kombel meie teiega rahakotis.  Esialgu vaid rahakotis, mitte energeetilise paradigma muutuses ja sellest on kahju. Jällekord väändusid head kavatsused regulatsiooniveskis keelamiseks, piiramiseks, trahvimiseks, ilma et head eesmärki oleks saavutatud. Kirge on palju, juttu on palju, kätega vehkimist on palju, isegi vihkamist on palju, kuid ... Kuid isegi mõisted pole selged. Mida me tahame, kas piirata heitmete kogust atmosfääri  või on eesmärgiks kasutada rohkem taastuvenergiat? Need ei ole päris sama asi. Nimelt.  „Mil iganes me põletame puitu, sütt, naftat või gaasi oksüdeerub süsinik kütuses, et moodustada süsihappegaas (CO2), mis kandub atmosfääri.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 172)

  Seega proovime koos aru saada, millest räägitakse ja mida tahetakse saavutada. Mulle igatahes meeldib keskkonna (mitte ainult säästlik vaid) tõhus  kasutamine. Muide minu lemmikpuu on … 5x15 pruss). Ökonomisti värk.

Nüüd, kui olen viimase paarikümne aasta jooksul (algselt) innustunult lugenud ja läbi töötanud EL energeetika, transpordi ja keskkonnaalaseid Valgeid ja Rohelisi ja muid määrdunud segavärvilisi ja raamatuid raamatuid siis … ütleme niimoodi, et esialgne entusiasm on asendunud millegi muuga. Millegagi, mis võiks olla mõne nõrganärvilise jaoks lootusetus ja mõne teise jaoks käiviti teha õigeid asju õiges järjekorras.

Möldritarkus

 Minu vanaisa/vanaema olid veskiomanikud ja Vanaema Marie õpetus oli, et „Sa pead tuult tundma, tuult armastama ja tuult austama, muidu ei saa jahu jahvata ja suurustlev hoolimatus murrab tiivad maha“. Murrab tiivad maha? Ehhee, tänapäeva mõistes oli tuuleveski protsess ju  pidev taastuvenergia ja süsinikuvaba energia kasutamine, kuid tähtis oli muu – see töö ei olnud jutuveskites ulmepabula jahvamine vaid  elu/olemasolu vorm ja eksistentsi alus. Ega sellest eksistentsi alusest pole suurt midagi muutunud, tuult/energiat tuleb tunda ka tänapäeval ja veskipurjed õigel ajal tuulde seda ning  rajuga kibekähku rehvida. Elementaarne. Kas meie oleme ilmatuult austanud või jahvame niisama poliitpabulat kuni raju meil tiivad maha murrab? Mõelgem sellele: „Murrab tiivad maha“. Kas juba murdis? Või ei murdnud? Kas hinnatõus ja energianälg on vaid hoiatused, et tiivad tuleb asjakohaselt õigesse tuulde keerata või hoopis pinnad rehvida?  Ah jaa valimistest niipalju, et siis kui ma poisike olin (ja valimistest midagi ei teadnud, sest Vaheriigis oli ainult nominaalne "hääletamine", mitte valimine) ütles Vanaema Marie üha Ilmasõja eelse valimiskorra kohta, et külameestele vanaisa valik ei meeldinud ja ütlesid, et: „Edaspidi jahvata selle pidukonna essu!“ Selline valimiste värk siis. Mida meie teiega saame jahvama … oleneb meie valikutest ja tähelepanelikkusest. Meie teiega arusaamisest ja tähelepanelikkusest ja vahetegemisest mis on sõnaveskites peenpüül võib tegelikkuses olla see mida külamehed minu vanaisale soovitasid.

  „Heade asjade“ kokkusattumisest.

 Igas protsessis on tähtis selle õige ajastatus, järjestatus ja mõistliku rütmi hoidmine. Kriisis ajal on kriisirütmid ja ajastusest niipalju, et üheaegselt lahendada mitut kriisi heas rütmis on pea võimatu. Mõistlik on mitmikkriiside puhul mõned kriisis summutada mitte luua lisaks uusi kriise. Keskkonnaküsimused on tähtsad. Raudpolt. Kuid on täiesti elementaarne, et keskkonnaküsimuste lahendamine ei peaks kaasa tooma lisakriise. No vähemalt mitte eksistentsiaalseid. Kuid elementaarne pole alati poliiturgu juhtiv suunaviit. EL-s on nüüdseks lisaks immigratsiooni kriisile, väärtuste-demokraatia tekitatusepõhisele kriisile (nn Poola näitel) ja kolmikkriisile (tervishoiu/administratiiv/majandus) on EL administratsioon otsustanud meid teiega ka energianälga manööverdada. Uued/oskamatud järskregulatsioonid on sundinud paljude riikide administratsioone üle minema fataalsete tagajärgedega lihtlahendustele tulevikku silmas pidades. Ja ega neil midagi muud üle ka ei jää, kui (liht)kodanikud seda ködi alla ei neela. Nagu näiteks massiivsetele ühisvara ümberjaotamisele, omamoodi uuskommunismi võrdsustavate meetmeteni. Uh, „Euroopa Komisjon plaanib veel ju päris kõvasti raha külvata sellesse sektorisse,  72 miljardit eurot eraldatakse vähemkindlustatud peredele elektriautode ostmise toetamiseks. Tuleb eeldada, et see läheb suures osas siiski ikkagi autotootjariikide vähemkindlustatud  peredele selleks, et tootmine ja töökohad  seal säiliksid.“ (ERR 13.09.21) .  72 MILJARDI EUR eraldamine elektriautode kompensatsiooniks tundub … arutuse tipuna. Mis siis järgmisena?

Turu – energiaturu, autoturu, liikuvusturu – solkimine pole just kõige targem lahendus keskkonnaprobleemidele. Pigem vastupidi, see tekitab juurde hulgaliselt uusi probleeme - lahendamata algprobleemi. Kuid põhiküsimus, mis mind kogu selle „puhtusemürriaadi“ puhul vaevab, on küsimus, „kui kõik läheb elektri peale“ (ja värkvõrkude ajastul pole mingi teine alternatiiv mõeldav), siis „kuskohast tuleb“ elekter? Nii EL kui meie administratsioonid lootsid karistusmeetmetega sundida energiaturgu muutuma, karistades tootjaid heitmekvootide drastilise tõusuga. Vana hea feodaalne nipp – anna nuuti. See on muidugi (õige) signaal turule, et leida uusi energia muundamise viise, kuid see ei toimu nii kiiresti. Isegi nuuti andes mitte. Ambitsioonide ja elektri vajaduse vahel on üüratu tühimik. Must auk.

 Hobuseparsniku lugu

 Kogu see EL energia, liikuvus- ja keskkonnapoliitika tuletab meelde üht vana kihvajuttu. Niisiis …. Olnud kord hobuseparsnik, kes tahtis harjutada hobust „mittesööma“. Eesmärgiks oli pidada hobust 10 päeva ilma söömata, et peale seda hobune ei mäletagi, et peaks sööma. Ei saa öelda, et projektil poleks olnud jumet – hobune pidas 9 päeva vastu. Siis kooles ära. Hobuseparsnik kurtis, et näe kui vähe jäi puudu, oleks suksu veel ühe päeva söömata vastu pidanud … Eh, ei jõudnud söömisest ära harjuda. Kurb. Umbes samasugune on EL „puhta energia“ projektidega – ei arvesta tegelikkust, kuluvat aega ega taju rütmi. Meie teiega ei usu ju, et  energiasuksu söömata (piirangud tuule/tuuma/jne parkide ehitamiseks) vaid piitsatoel  (sanktsioonid/trahvid) finišisse ennast välja veaks. Edukaks finišeerimiseks tuleb leida EL ( või meil) uus rütm koos vaheetappidega, jootmise, söötmise, masserimise ja stiimulitega (suhkrutükiga). 

Muutuste energiasektoris nii tehnoloogilist laadi, kui tehnilised vajavad majandusküpsuseni jõudmine võtab aega. Kui kaua? Ei tea. Võib-olla kümme aastat, võib-olla viiskümmend aastat. Edison  ei leiutanud elektripirni, see oli avastatud juba 50 aastat varem, Edison leidis üksnes selle töötava variandi, katsetades läbi kõik 600 mittetöötavat varianti. Galileo ei leiutanud pikksilma, see oli põhimõte avastatud juba … 1600 aastat varem, Galileo viis lihtsalt teadmise ja klaasilihvijad kokku, Watt ei leiutanud aurumasinat,  aurumasina ajalugu venib sajanditele: „Esimese kaevandusest vee välja pumpamiseks praktiliselt kasutatava aurumasina ehitas hispaanlane Jeronimo de Ayanz y Beaumont 1606. aastal. Seeriaviisiliselt hakkas samaks otstarbeks enda ja oma kaasosaniku Thomas Savery 1712. aastal leiutatud aurumasinaid tootma Thomas Newcomen. Selle pärast on teda kutsutud ka tööstusrevolutsiooni isaks. Kuigi James Watt on ekslikult tuntud aurumasina leiutajana, muutis ta 1784  aastal Newcomeni aurumasina konstruktsiooni sellele eraldi kondensaatori lisamisega. See tõstis aurumasina tõhusust kordades ja muutis ta ka palju kiiremaks, mis omakorda tegi võimalikuks selle kasutamise transpordivahendites.“ (Vikipeedia) Vaat selline lugu, kõik võtab aega, enne kui mingi tehnoloogia leiab tõhusat ja ärilist kasutamist. Ilmselgelt oleme praegu vahefaasis, mil investeeringuid vanadesse tehnoloogiatesse enam suure tõenäosusega ei tehta, kuid uued pole veel turuküpsed. See saab turuküpseks. Kindlasti. Kunagi … kuid mitte piitsaga vaid ühistöös rekombinatsioonina juba tuntud teadmistest. Samal ajal on poliitinimesed unustanud puhta elektrienergia (muinas)juttu  vestes, et rohepööre on eesmärk. Kuid rääkida ühe hingesoojaga, et kõik hakkab toimima elektripõhiselt, kui tootmisvõimsusi veel ei ole … annabki tagurpidi efekti. Enamgi veel, tossutajate sanktsioonid ei puuduta turudefitsiidi puhul mitte tootjaid vaid löövad kõige rängemalt  … tarbijat. Mäletate tarbijat? Seda ollust, kelle nimel kogu poliitturg ponnistab, kuid samas unustab. Lööb mitte ainult läbi kodumajapidamise elektrihinna vaid läbi kõige – leivast kuni prillaudade ja prilliraamideni. Kui niimoodi edasi liibatakse siis … Parafraseerides üht vana ütlemist siis … kui Luumees tegi enda arvates karmi prognoosi, et inflatsioon võib kujuneda  isegi 6% ja enamgi, siis …: „6% inflatsioon on see milles ma tahaksingi elada!!!“. Karta on, et see protsess saab olema karmim. Hulka karmim. Elektrienergia nälg kihutab seda protsessi vaid edasi.

 Näljas hinnatase

 Niisiis, eelkõige elektrienergia vajadus kasvab aasta aastalt. Samas, kui uusi investeeringuid vanasse tehnoloogiasse ei tehta, mis vähendab see ilmselgelt pakutava kauba kogust. Elementaarne. Puhtad tehnoloogiad? Hm, samas tuule ja tuumaparkidele tehakse administratiivseid piiranguid eriti erainitsiatiivi osas. Tulemuseks on energianälg. Näljane maksab mida iganes nälja kustutamiseks. Nii ongi juhtunud heitemaksud ja heitepoliitika on vähendanud tootmist (võrreldes vajaduste kasvuga), mis kurioossel kombel on vanad tossutajad muutnud jälle kasumlikuks. Mis me siis „rohepöörde“ sellisest korraldamisest saime? Õhu puhtamaks muutmise nimel tõstsime heitmekvootide hindu, kuid saime … topeltkallima elektri sama saastatud õhuga. Pinge kasvab. Pinge kasvab kuid mitte voltides, vaid Ühisruumi taluvuse mõistes. See kasvav pinge maandatakse ilmselt poliitturule tagasi.

 Hirmujuttu ka

 Kuid uut masskasutustehnoloogiat pole, on vaid kasvav energiavajadus (ilmselt energianälja vormis), on kallid kvoodid (õhu legaalseks saastamiseks?), on kallis/kallinev energia. Samas toob S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 Lk 186) välja ühe kurioosumi, kuidas vähendada heidet niimoodi, et heidet ei vähendataks: „Õnnetul kombel väheneb tuumaenergia kasutamine just nüüd, mil see peaks kasvama. Ühendriikides on hiljuti suletud või sulgemisega ähvardatud ühtteist tuumareaktorit, mis tühistaks kogu päikese- ja tuuleenergia kasutuse laiendamisega saadud CO2 heite vähenemise mõju. Saksamaa, mis on oma elektritootmise suuresti tuumaenergiast sõltunud, sulgeb samuti oma tuumajaamu ja asendab need söega köetavate elektrijaamadega, suurendades seega koguheitekoguseid. Prantsusmaa ja Jaapan võivad seda eeskuju jälgida.“. Kummaline lugu kui me ei karda ettepanekuid a´la lennukite armaadaga pihustada atmosfääri mingeid temperatuure vähendavaid kemikaale pihustama, mis tahes tahtmata mingi aja pärast kindlustatult meile kaela sajab ja on teadmata/kontrollimatu mõjuga, kuid süsinikuvaba energiat kardame?

 Rutta aeglaselt

 Tore ju … kivijaamadele see tuumakartus, aga … Süsinikneutraalse energia tootmise seisukohalt nullsumma mäng. Nii, et maailm mängib puhta õhu mängu  edasi ja saastab sama rõõmsameelselt ka edasi. Ainult et kallimalt. Tunduvalt kallimalt.

Õnneks ei jõudnud meie poliitinimesed meie oma kivijaamu veel maha lõhkuda (kuigi kihk oli suur) ja nüüd päästavad need meid (nagu prognoosistud ühes eelnevas pikkjutus), meid energianäljast. Tulemus - kallis, kuid mitte näljas. Asi seegi, teistel (need kes oma tuuma- ja söejaamad maha lõhkusid) selliseid valikuvõimalusi ei ole.

Aga äkki me teeme midagi valesti? Või teeme küll õigeid asju kuid vales järjekorras? Või teeme õigeid asju õiges järjekorras, kuid vale rütmiga? No inglise valsi tantsides (pikkkleidis ja frakis)  rokirütmis kisub varem või hiljem ka kõige kogenuma tantsija leemendama või kleidisabasse takerduma..

Puidu põletamise hullusest 

Nendele, kes arvavad, et parim maailma päästmine (ja uus tehnoloogia) on suurtes kogustes puidu põletamine elektrijaamades (taastuv energia ju?) väike nuputamisülesanne CO2 emisioone silmas pidades: „ Valgustatud vastus kliimamuutustele on leida, kuidas saada võimalikult palju energiat võimalikult vähese kasvuhoonegaaside emissiooniga.“ „Süsivesikud kraamis, mida põletame koosnevad vesinikust ja süsinikust, mis vabastavad hapnikuga ühinedes energiat, moodustades H2O ja CO2. Vanimad süsinikkütuse, kuiva puidu süttivate süsinikaatomite ja vesinikuaatomite suhe on umbes 10:1. Söel, mis asendas selle tööstusrevolutsiooni käigus, on keskmine süsiniku-vesiniku suhe 2:1. Naftakütusel – nagu petrooleumil – võib see suhe olla 1:2. Maagaas koosneb valdavalt metaanist, mille keemiline valem on CH4 suhtega 1:4.“ (lk 180). Eks ole põnev? Nii juhtub, kui järgitakse mingeid rütme/eeskirju mille sügavamast sisust aru ei saadagi. Tähtis on raporteerimine, mitte rütmitunnetus ega kestlik tulemus. Muide ei tohiks strateegiaid meisterdades segi ajada taastuvenergia probleemi ja süsinikuemissiooni probleemi, nagu eelnevast näha on siis puit on küll taastuvenergia kuid süsinikujälg on selle põletamisel üüratu. Kui Dr Riik plaanib meie teiega elektrijaamades (EE) suuremahuliselt puitu (turvast, õlgi, jäätmeid, autokumme) põletada, siis … kõik see on suuremahuline heiteemissioon (lisaks CO2-le igasugust muudki mudru), mitte loodushoid. Kas tasakaalustuseks keelab Dr Riik autosõidu? Tobedus, aga mitte strateegia. Isegi üleminekutaktika mitte.

Just äsja lugesin lp. R. Vare postitust: „ Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmetel oli 2020. aastal maailmas fossiilkütuste osatähtsus 83,8 protsenti, elektritootmisel 61 protsenti. Euroopa Liidus olid vastavad protsendid 72,2 protsenti ja 37 protsenti, sealjuures tuumaenergeetika osatähtsus 24,8 protsenti...“ (F) Mida need andmed näitavad? Ilmselt mitmeid asju, kuid ka seda, et maailma mastaabis on rütmid paigast ära.

 

Valides rütmi

 

Kas te teate, mis on rütmihäire? Ei tea? Muidugi ei tea ja need kes teaksid ja võiksid seda ebameeldivat kogemust jagada … Mnjah, nendest pole enam jagajat. Just seepärast on nii molekulaarsüsteemi (inimese), muusika, kui riikliku arengu puhul säilitada tervislik/harmooniline/jätkusuutlik rütm. Kuid ärgem unustagem, et selles tormamises on „Võimalik, et Euroopa postmodernistlik kord on muutunud nii eesrindlikuks ja keskkonnaspetsiifiliseks, et teistel on võimatu seda järgida.“ (lk 15) Tulemus? Kui EL on nii eesrindlik, et teised ei suuda seda järgida, siis … nad ei järgigi seda. Tossutavad edasi? Mis siis sellest meie kokkuhoidlikust kallidusest või kallist kokkuhoidlikkusest maailma mastaabis kasu on? Eks ole hea küsimus? Kasu on teistel, sest nad ei koorma ennast, nad koormavad meid.  Ärakasutamine? Meie ärakasutamine? Või suudame siiski üksi maailma päästa? Oleks tore. Tegelikult oleneb kõik inimeste võimalustest: Nagu tõdeb S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 157) viidates ökomodernistide seisukohtadele: „Kolmas eeldus on, et tingimusi, mis määravad kindlaks inimliku heaolu vahetamise keskkonna kahjustamise vastu, saab tehnoloogia abil läbi rääkida. Kuidas nautida rohkem kaloreid, lumeneid, bitte, miile ja kütteühikuid vähema reostuse ja maakasutusega, on iseenesest tehnoloogiline probleem ning selline, mille lahendamisel inimkond jõudsalt edasi liigub. Majandusteadlased räägivad keskkondlikust Kuznetsi kõverast, ebavõrdsust majanduskasvu funktsioonina näitava U-kujulise kaare teisikust. Kui riigid arenevad, projetseerivad  nad kasvu kõrgemalt kui keskkonna puhtust. Ent kui nad muutuvad rikkamaks, pöörduvad nende pilgud keskkonnale. Kui inimesed võivad endale lubada elektrit ainult mõninga sudu hinnaga, elavad nad koos suduga,  ent kui nad võivad  endale lubada nii elektrit, kui ka puhast õhku, maksavad nad puhta õhu eest. See võib juhtuda väga kiiresti, kui tehnoloogia muudab autod, tehased ja elektrijaamad puhtamaks ning värske õhu seega kättesaadavamaks.“ Vaat selline õpetlik lugu.

 Kui mõelda mida kõike on vaja teha, selleks, et tegelikkuses keskkonda parandada ja et elukeskkond ka inimestele „inimlikuks“ jääks, siis tegemist on üüratult mahuka ümberrivistumisega majandusvaldkonnas sest: „Kes iganes seda teeb ja mis iganes kütust ta kasutab, sõltub süva-dekarboniseermise edu tehnoloogilisest progressist. Milleks oletada, et 2018 aasta oskusteave on parim, milleks maailm suuteline on? Dekarboniseerimineei vaja läbimurret ainult tuumaenergia osas, vaid ka teistel tehnoloogiarinnetel: see vajab akusid, et ladustada taastuvate energiaallikate katkendlikku energiavoogu; Interneti-laadseid nutivõrke, mis jaotavad hajutatud allikatest pärineva energia hajutatud kasutajate vahel hajutataud aladel; tehnoloogiaid, mis elektrifitseerivad ja dekarboniseerivad tööstuslikke protsesse nagu tsemendi, väetiste ja terase tootmine; vedelaid biokütuseid raskeveokite ja lennukite jaoks, mis vajavad tihedat. Kaasaskantavat energiat; ning meetodeid CO2 kogumiseks ja ladustamiseks.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 189). See kõik näitab, et tekkivad tohutud võimalused alusteaduste uuringute ärakasutamiseks ja samas ka uued investeerimisvõimalused. Maailm muutub, mitte ainult tuul. Põhitõed jäävad

Eh, peaaegu nagu Vanaema Marie veskitiiva jutt, tuult tuleb tunda, seda ära kasutada ja vajadusel tiivad õigesse suunda tüürida, tiivapindasid sättida, rütmi järgida ja kõik saab korda. Nüüd on küll päramine aeg, ärme laseme oma tiibasid maha murda. Oma Muutusteseinale võiksime lisada, et oma/jõukohase rütmi saavutamine ja hoidmine on tähtis , muidu laguneb kogu protsess laiali. 

 Järgneb…

Targutusi:

J. Lovelock „Novatseen“ (PM 2020)

 

Lk 51 Tuumarelva kohta „Teaduse väärkasutamine on kindlasti üks raskemaid patu vorme.“

Lk 56 „Ma tean, et on ennekuulmatu mõelda reostusest kui millestki heast, aga eluea piiratud skaalal on meie lühikese jäävaheaja Lõuna-Inglismaa olnud ja on praegugi hämmastavalt ilus koht. Aga see on samuti reostuse tagajärg. Jääaegadevahelised perioodidel tõuseb õhus süsihappegaasi sisaldus ja just see on taganud minu pehme parasvöötmekliima.

Kui vaatame tööstusajastueelsele kliimale kui Gaia geoinseneritegevuse soodsale tulemusele, võib see tunduda ihaldusväärne seisund, mille juurde tagasi pöörduda. Aga ma ei arva, et Gaia ise eelistaks jäävaheaja kliimat. Minu meelest näitavad jääkatte andmed (mis saadakse ürgvanast jääst võetud proovide abil), et planeet eelistab pideva jäätumise seisundit. Jämedalt öeldes, Gaia eelistab külma. Külmal Maal on elu rohkem – 70 protsenti selle pindalast moodustab maailmameri ja kui temperatuur tõuseb üle 15 C, on meri peaaegu elutu.

Kui joonistada temperatuuri ajalise muutuse kõver, on see üsna õnnetult saehambuline, kajastades soojade a külmade perioodide vaheldumist.. Jääb mulje, et kogu süsteempüüab jahtuda, muutuda nii külmaks kui võimalik, aga ei suuda. Aga ta pingutab edasi.

Seega kuigi ma usun, et peaksime tegema kõik, mis meie võimuses, et planeeti jahedana hoida, peame meeles pidama, et süsihappegaasi suhtelise sisalduse alandamine 180 miljondikosani (ppm), nagu mõned soovitavad, ei pruugi viia tööstuseelsesse paradiisi, vaid uude jääaega. Kas seda nad tahavadki. Põhja- ja lõunapoolkera parasvöötmes oleks elurikkus väga väike või olematu ja meie praegune tsivilisatsioon vaevalt et õitseks kuskil kolme kilomeetri paksuse jääkilbi all.“

 

R. Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020

 

Lk 87 „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi nähe, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“

„Nokia strateegilised eesmärgid olid mõistlikud ja me püüdsime anda endast parima, et teha õigeid otsuseid. Sellegipoolest näitasid kõik märgid halba. Aga lihtne oli suurest infotulvast keskenduda üksnes positiivsele 90 protsendile ning jätta tähelepanuta ülejäänud 10 protsenti, mis teatasid halbadest uudistest.“

(Mürgise edu neli sümptomi: 1 halvad uudised ei jõua sinu või su töörühmani. 2 Töörühmad ei näe ise vaeva halbade uudiste ega ebameeldiva info leidmisega. 3 Otsuseid lükatakse pidevalt edasi ja lahjendatakse (Sageli on olemas kõigest üks plaan ilma alternatiivideta.)

Lk 62 „See on vana tuntud püünis: kui ettevõttel läheb hästi, on lihtne jätta muutmata või parandamata kõik keerukad ja ebaloogilised punktid partnerlus- ja kliendisuhtes, kunaettevõttel läheb hästi, kuigi kõik ei pruugi olla korraldatud just päris loogiliselt. (…) Siis aga, kui ettevõttel hakkab halvasti minema ja varem üksnes häirinud probleemid kasvanud lausa ületamatuks, võib tunduda, et nõrgenenud ettevõte ei saagi lubada endale tülisid, mis probleemide lahendamisel võinuks järgneda.“.