Muutustesein V6: Kolme põrsakese neljas maja

 Viimaseid administratiivsündmusi jälgides tekkib küsimus, kas on üldse mõtet midagi Muudatusteseinale üles tähendada, kas üldse mingid muudatused on võimalikud või juhib kõike juba võimatult küündimatu tehismitteeintellekt. Vaadake, kui kuuled sellistest suurtest „Töövõitudest“ nagu Tervisetuseameti põrandakütte huugutamine  külmlaos suurkuumaga  või RaMi koostatud riigieelarve, milles on u 365 milj EUR puudujääk? Ups! Millega seda summat võrrelda? See on sama suurusjärk nagu on Kaitseministeeriumi sõjalise eelhoiatussüsteemi investeeringute kulu eraldivõetuna või  kogu Välisministeeriumi + Rahandusministeeriumi  + Kultuuriministeeriumi spordiinvesteeringute kulu (või E riigi ja sideturu arendamise kulu) kulu kokku. Eks ole pärsis suur summa, et märgata. Aga ei märgatud ja mis kõige toredam (või hirmutavam), sellest mittemärkamisest ei juhtu mitte midagi. Kummaline, kuid tõsi, et Dr Riigi tehtud administratiiv- ja arvutusvigadest ei juhtunud ega juhtugi mitte  midagi. Tundub, et tegelikkust on nii palju administratiivselt painutatud, et tegelikkuse ja tõhusa administreerimise vahel asetunud tinane bürokraatiasein. Mis aga eriti vahva, nüüdisaja bürokraatia on süsteemi timminud selliseks, et keegi süüdi ka ei ole. Ups, juhtus ja … kõik. Finita la comedia?

Kui möödunudajal astus Signe tagasi seepärast, et tema vastutusvaldkonna juht läks fondi rahaga kasiinosse ja Villu segaduste pärast maadevahetuse imelises maailmas, sest tundsid vastutust ... tundsid isiklikku vastutust, siis nüüd … Nüüd puhatakse edasi. Kõigil on õigused, aga vastutust ei ole. Just selle peab (kindlas kõneviisis) Muutusteseinale kinnitama (suurelt ja punaselt), et iga õigusega kaasneb isiklik vastutus. Kui vastutuse komponenti Muudatusteseinale ei kinnita, siis kukub mitte ainult vastutus ja usaldus kokku, kogu süsteem ja sein ise kukub kokku. Kes ei taha vastutada, ärgu trügigu juhtima ega otsustama. See on nagu omamoodi poevargus – saia tahaks, aga maksta ei tahaks.

Samas poliitturu tendents, oma vigade nuhtlemine oma alluvate kaela, on kuidagi nadi. Mannetu. Vääritu. Tundub, et selline taktika on omaks võetud meditsiinikriisi keskmes – juba kolmas, neljas, viies kõrgametnik lükatakse SOMI-le katte tegemiseks tühistamisrongi ette. Ka viimane ohverdus Tervisetuseameti pealiku tagasiastutamisega teenis sama eesmärki, nüüd võib kõik patud tema arvele kirjutada ja … kustutada. Pikalt. Kõik tema süü. Ja nagu me tänaseks teame siis SOMI vastutustundlikkus seisneb selles, et ta jätkab, mitte selles, et ta vastutab. Vaat sellised nüüdisaja vastutused.

 Lihtsate süsteemide keerukustamine

 Nagu eelarvemenetluse segadus selgelt (sic!) näitab oleme me kolmekümne aastaga osanud ajada oma süsteemid nii keeruliseks, nihutanud sõnade ja mõistete sisu sellisel määral, et ei saa enam ise ka aru süsteemi toimimisest. Milleks ometi? Mitte, et ma tahaksin nostalgitseda, kuid minu väliskolleegid olid vabariigi algusaastakümnel  „sillas“ meie lihtsate süsteemide üle. Seadusi oli vähe, kuid need olid jälgitavad/järgitavad ja arusaadavad, eelarved olid loogilised ja loetavad, siis … Siis hakati seadusi, sh. ka eelarveseadust, „paremaks ja selgemaks“ tegema (et iga lollgi sellest aru saaks mille tulemusena võisid eelarvest aru saada vaid need kes millestki aru ei saanud st. ei targad, ei lollid) ja nüüd ei saa enam keegi aru, kus on seadus ja kus eelarve. Tegijad ise ka ei saa aru. Ja ma saan neist isegi aru.

Lõppkokkuvõttes:  Riigieelarvega lendas Dr Riik (selle bürokraatliku tuuma toel) iseenda viskest selili. Dr Riik ise ju meisterdas ja kinnitas sellise eelarve tegemise mooduse, seda ei teinud keegi teine. Nagu ennemuistsetes lugudes – Ise tegi. Megaviga eelarves vajus takistamatult ja pidurdamatult (nagu kuum nuga võist) läbi kõigi bürokraatia ja poliitturu kontrollimehhanismida. Keegi ei saanud aru, et riigi koondbilanss ei klappinud, oli vigane. Ilmselt vaatas iga pidukond oma huvirida ja katuseraha, kuid üldbilanss kinnitati vigaselt. Ja siis tuli Riigikontroll … Ja kontrollis … Ja avastas … Piinlik. Kui tavaliselt kostub Riigikontrolli auditite peale Dr Riigi poolt üleolevat mõminat, et „nad seal kontoris ei saa asjast õigesti aru“ või et „nad ei saa üldse millestki aru ja üldse on nad segav ja tülikas nähtus“, siis seekora oli viga nii suur ja ilmne, et RaMi pidi viga möönma. Ilmselt on see esmakordne juhtum, mil administratsioon möönab, et viga tehti. Hea seegi. Alustuseks.

Tuleb tõdeda, et Riigikontrolli tähelepanekud poliitturul on olnud sügavalt ja krooniliselt alahinnatud. Samas on Riigikontrolli analüüsid läbi aja olnud nauditavad ja selged lugemisaines. Tegutsemisalus ka. Nii, et Dr Riik – Riigikontroll on välja mõeldud ja ellu kutsutud selleks, et see aitaks Dr Riigil paremaid tulemusi saavutada ja hoiduda pikaajalistest süsteemsetest vigadest, mitte selleks, et segada Dr Riiki. Riigikontrolli  analüüsid segavad ainult ühte asja - tegemast Dr Riigil süsteemseid, pikaajalisi vigu. Elementaarne.

 Usaldusest

 Kui on vastutus ja kontroll, siis tekib ka usaldus. Usaldus on teadagi omaette energeetiline ressurss. Usaldus, laialdane usaldus, on just see ressurss, mida meie oma materiaalses ressursikasinuses vajame arengute jätkumiseks.

Lühiajaline odavhankepõhine riik ei ole parim lahendus ega usalduse tootja. Konkurents (ja selle alamliik hange) peavad muidugi olema, ilma selleta ei toimugi arengut, kuid peab teadma mida hankida, millal hankida ja mitte teha hanget hanke pärast. Usaldus on see mis peab (kindlas kõneviisis) olema meie Muutusteseinal kirjas. Tundub elementaarne? Vastutus? Usaldus? Otsustusjulgus? Ongi elementaarne, kuid tundub, et nüüdisajal unustatud tarkus, mis enam hästi ei toimi. Kuid ilma vastutuse, usalduse ja otsustusjulguseta ladus Ühisruum ei toimi. Kõike tehakse justkui õigesti, kuid tulemuseks saame hästiköetud külmlaod ja „arvestus ja arvutamisvigadega“ riigieelarve. Nüüd tekib küsimus, et kui me eelarvestame riigi tähtsaimas finantsdokumendis 365 milj EUR mööda ja keegi seda ei märkagi (va Riigikontroll), siis milleks meile üldse selline eelarvestamine? Või oligi sellise segaduse tekitamine eesmärk omaette? Milleks? Kellele?

Endiselt RAMI-lt saame teada, et  "Kokkuvõtlikult ei anna selline eelarvevorm täiendavat lisandväärtust ega infot, kas iga maksumaksja euro on kasutatud õigesti. Pigem vastupidi – see teeb arusaamise ilma liialdamata võimatuks, me ei tea enam, milleks maksumaksja raha kulutatakse,"  Enamgi veel, haridus- ja teadusministeerium., milline juurutas sellise mudeli esimesena: "Nende eelarve läks esimesena tõeliselt loetamatuks,". No ja siis läksid kõik teised eelarved ka loetamatuks. Kuid nagu endine RAMI märgib: "Aga riigikogu ei ole sellist eelarvet tellinud, ei ole sellist tellimust valitsusele esitatud. Miks see on tulnud – vaatan imestusega," ütles riigikogu saadik lõpetuseks.  „ ERR 3.09.21 Teine endine RAMI tõdeb süngelt, et: "Riigikogule visatakse 700-leheküljeline dokument, millest keegi midagi aru ei saa, vaieldakse katuserahade üle, mis on olematu suurusega riigieelarve mõistes. Aga sealt sõidavad sajad miljonid läbi nii, et keegi ei teagi ja selle kulu kontrollivad põhimõtteliselt kantslerid ja asekantslerid,". Kurbloolisuse juures on heaks uudiseks se, et vähemalt kantseleipealikud saavad asjadest aru. No vähemalt oma valdkonnas. 

Meile selgitatakse küll, et pole hullu, koondsummad on valed, kuid põhisummad on õiged, „vasakule“ pole midagi läinud. Eee … see jutt on vale, mitte koond pole vale või on tegemist mingi uuelaadse matemaatikaga. Teatavasti liidetavate järjekorrast liidetavate summa ei muutu. Muide see jutt, et „raha vasakule ei läinud“ tundub peale 365 milj mittemärkamist lausa kentsakas. Kustkohast me teame, et ei läinud? Kinnitavad needsamad asjapulgad jadas, kes ei osanud arvutada ega arvestada? Selle protsessi ja suhtumise kaasproduktina kerib küsimus, kuidas suhtuda nende samade institutsioonide poolt tehtavatesse majandusprognoosidesse? Teatavasti on need prognoosid eelarve kujundamise aluseks. Usaldusküsimus. Mnjah …usume sõnast, aga usaldusega on nagu on. Või siis pole. Selle asemel et häbeneda …

 Eneseõigustus, kui vastutamatuse tuulekoda

 Õige, tegijal juhtub, kuid sellest tehakse järeldus. Antud juhul kuuleme mingit eneseõigustust ja lausa hämmastavat ükskõiksust, hoolimatust. Kui RaMi  kantselei asepealik möönab, „et tööprotsessi eripärade tõttu võib ka uues riigieelarves tekkida vigu“ ja justkui uhkustundega "Seda, et eelarves kunagi ühtegi viga ei ole, me kahjuks ilmselt lõpuni tagada ei saa. Eelarve kokkupanek toimub väga suure ajasurve all väga paljude osapoolte ja asutuste koostööna ja inimlik faktor jääb alati,"  Vaat selline lugu, vigaseid eelarveid saame ka edaspidi.

Kuid ametimehed ei istu käed rüpes,  astutud on siiski hulgaliselt samme selleks, et vigade tekkimise tõenäosust vähendada. No kuulge, kui tuletõrje sõidaks sündmuskohale välja tühja paagiga ja astuks samme et järgmine kord vähemalt paar pudelit vett kaasa võtta, kas see oleks rahuldav sammude astumine? Ei? Nii ongi, kuid büdžeti kõrbemise puhul kuuleme targutusi, et: "Oleme analüüsinud ja muutnud oma äriprotsesse ning eelmisel aastal ka organisatsiooni struktuuri, et koormus jaotuks ühtlasemalt ja kontrollimehhanismid oleks paremini tagatud.“ Ja siis tuleb päeva nael, omamoodi maandusjuhe: „ Ametnike arvu ei ole seejuures suurendatud," Hm, mis see siia puutub? Värvata tuleb lihtsalt inimesed kes ka arvutada oskavad.

Kuna põhitegur vigade tekkimisel on ressursipuudus ja ajasurve, siis plaanib RaMi järgmisel aastal eelarveprotsessi tervikuna lihtsustada. Lihtsustamine mulle meeldib, see tekitab lootuse, et RaMi ise ja ka Pilvepiir saavad aru, mida riigieelarve sisaldab. Mida uut siis tehakse: "Nimelt, kui praegu käiakse protsess läbi kaks korda aastas, nii kevadel kui sügise hakul, siis edaspidi koostataks riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia koos sügisel. Nii jääb vähem võimalusi ka vigade tekkeks." 03.09.21 ERR. Ups! Vahva uuendus … kui see nüüd oli ikka uuendus. Meenub, et möödundaegadel tehtigi eelarve sügisel ja seda menetleti kuni  aasta viimse päevani. Menetleti närviliselt, sest ilma eelarveta oleks … No Dr Riigil oleks väga halb olnud. Kuis siis tehti poliittehnoloogiline vangerdus, et arutlusteravikku maha raiuda ja kogu eelarve pandi paika tegelikult  eelarvestrateegia menetlemisel … kevadel. Kes sügisesel eelarvemenetlusprotsessis tahtis targutama hakata, sellele öeldi juba hilja. Nii, et ring on täis saanud. Mnjah, kus siin „uus“ on jääb veits segaseks. Tuletab meelde huumoriajakirja „Pikker“ kunagist ratsionaliseerimisnalja, kus haamri puidust vars asendati metallvarrega ja saada 100% puidu kokkuhoidu ja seejärel tehti uus „rats“ ja metallvars asendati puitvarrega. Jälle kokkuhoid. Mis oli selle asja mõte? Ärgem unustagem, et Vaheriigi ajal sai iga „ratsi“ eest preemiat, mida tänapäeval saadakse, peale selle, et kontoril on kogu aeg tööd (sellest ka suured koormused ja vähe inimesi), seda küll ei oska arvata. 

Siinkohal tuleb nõustuda Y. N. Harariga ( „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 177): „Mida rohkem bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad oma vigade vastu muutuvad. Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse viia, kohandavad nad hoopis reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline tegelikkus nende bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu, et nad on reaalsust selleks  sundinud.“ Nüüd nad sunnivad reaalsust muutuma niimoodi, et me jääksimegi uskuma, et vigase riigieelarve tegemine on täiesti loomulik ja mitte ainult loomulik, vaid et me tegime vigaseid eelarveid, teeme vigaseid eelarveid ja jäämegi tegema vigaseid eelarveid. Kuid see ei ole reaalsus, see on kehvasti seletatud vigane eelarve. Arvutus- ja arvestamisvigadega eelarve.

Antsueelarve

 Kui Ants oli büdžetipealik (iseseisvuse algaastakümnel), siis ei tulnud kellelgi pähegi mõttekene et eelarves võiks olla viga. Viga? Eelarves? Viga eelarves on sama kui värvipimeda vajutatud tuumanupp – oli kiire, palju tööd, vähe inimesi – juhtus. Järgmine kord … Asjatundmatus, hoolimatus ja ükskõiksus on selle asja nimi mitte keerukus ja ajanappus. Eelarve on alati olnud keerukas ja ajanappuslik protsess. Kunagi aastate eest liftis Antsuga kokku trehvates küsisin imestunult, et „Kuule, Ants, ma sain aru, et oled puhkusel?“ Ants polnud ka suupeale kukkunud ja vastas muiates: „Muidugi puhkan, kas sa ei näe siis, et mul pole ju lipsu ees?“. Mnjah, muidu oli trikisis-traksis ülikonnas ja valge särgiga, aga lipsu polnud, millest kujunes omamoodi kood. Ajal, mil ametnikku võidi igal ajal välja kutsuda, et mingi kiire töö ära teha (nö. vabariiki päästa), kujunes lipsust märk, kas ollakse tööl või … tööl, aga puhkuse ajast. Kui nüüd vaadata lipsuta ametnikke, … Ups, kas kõik puhkavad? Kogu aeg? Nali (kuid mingite tõe sugemetega), kuid mingi hoolimatus ja külmus on protsessides tunnetatav.

 Nüüdisajal … Tõdegem ehmatuslikult, et ei Pilvepiir ega Dr Riik ei tea kuhu raha kulub. MOTT. Isegi Terminaator (A. Schwarzenegger) tõdes meenutades oma kuberneriperioodi, et  „ Sisimas tundis ta, et valitsusest oli saanud pigem probleem kui lahendus teiste probleemidele: valitsus oli institutsioon, mis ei töötanud rahva heaks, vaid poliitikute ja ametnike heaks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 Lk 179). Probleemide lahendaja kui probleem? Kehv lugu … neil seal Ameerikas.

 Kesta muutumatusest muutunud keskkonnas

 Ja nüüd siis pliitinimesed arutavad, kuidas muuta maksusüsteemi, selleks, et … Vaat just, milleks? Kui selleks, et nüüdisajaks välja kujunenud keerukust kinni maksta, siis selleks kulub tõesti tohutult raha, maksuraha.  Kuid nagu me just hoomasime, see süsteem on muutunud liiga keerukaks süsteemi enesegi jaoks. Nii keerukaks, et kergenduse ja tänutundega mõtlen sellele, et me ei ole … tuumariik. Uh, mis siis veel võiks „juhtuda“. Kuid kui kõik meie ümber muutub, siis peab ka administreerimine muutuma tõhusamaks, energiasäästlikumaks, keskkonnasõbralikumaks. Ärgem unustagem, et administreerimine on vajalik vaid Ühisruumi ladusamaks toimimiseks. Nagu täheldas kunagine USA president elutargalt oma kogemustest kokkuvõtet tehes: „Mul polnud tollal piisavalt teadmisi, et mõista seda, mida hiljem teada sain: bürokraatia esimene seadus on kaitsta bürokraatiat.” Lisaks sellel oli tal ka teisi nutikaid tähelepanekuid nagu: „Sajad inimesed üle kogu riigi kurtsid föderaalvalitsuse pideva laienemise üle, mis piiras meie iseenesestmõistetavaks peetud vabadusi. Olin samu jutte kuulnud juba nii sageli, kuni ühel hetkel veendusin, et ohus olid mõned meie põhivabadused, sest tekkinud oli pideva valitsemise keskkond, millega konstitutsiooni loojad polnud arvestanud. Föderaalbürokraatia masinavärk oli muutunud nii tugevaks, et suutis omatahtsi poliitikat teha ning maha suruda nii tavakodanike kui isegi nende poolt Kongressi valitud esindajate tahte.” Ja: „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitust kui ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.”

„Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.” (: R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 57/102/120). Mnjah, kehvad lood olid neil seal teiselpool lompi, kuid nemad said vähemalt aru, millised olid nende juurprobleemid ja oskasid vastavalt sellel ka muudatusi esile kutsuda. Igatahes hea alus tegutsemiseks. Kas just kõik hästi välja tuli selles muutustereas on maitseküsimus.

 Energiatõhususe universaalnõue

 Niisiis kui poliitinimesed räägivad, et meie maksusüsteem on vananenud, see vajab kaasajastamist, siis alustatkse probleemi lahendamist valest otsast, kõigepealt tuleb luua kuvand kaasajastatud Ühisruumist ja alles siis selle maksumusest ehk maksureformist. Milline on see tuleviku Ühisruum, mille jaoks tõesti kütet/maksuraha  vaja oleks. Ega siis Ühisruum ole midagi teistsugust kui kõige elementaarsem elamuehitus. Tõhusad peavad mõlemad olema.

Me ei ehita ju tänapäeval hõrepalkmaja sambla ja savitäidisega, soojustuseta ja muldpõrandaga, millest tuul läbi vihiseb ja kus elatakse koos pudulojustega (ikka sooja pärast). Ei, me taotleme täna iga ehitise puhul liginull- või nullenergiaga maju. Ja õige kah. Miks me siis oma Ühisruumi kujutame ette Nihv-Nihvi  majana? Isegi muinasjutus ei jäänud see püsima. „Kaasajastades“ Nihv-Nihvi  õlgmaja uute maksudega ehk tugevdades ja asendades õlekubusid ei saa me energiatõhusat maja. Selle ümberpuhumiseks pole isegi kurja hunti vaja. Teate ju seda muinasjuttu kolm põrsakest, kes terve suve  mängisid, aga kui saabus sügis ehitasid endale majad. Nihv-Nihv tegi maja õlgedest, Nuhv-Nuhv oli nutikam ja tegi okstest, aga Nahv-Nahv hoopis kivist. Vennad naersid Nahv-Navhi majaehit, milleks liialt vaeva näha, aga kui metsa sattus kuri hunt, kes nende õlgokskodud laiali puhus, siis …  Varju saadi püsivas ja tõhusas  Nahv-Nahvi kivimajas. Vaat selline õpetlik lugu, pole mingit mõtete üha uuesti ja uuesti üles ehitada nihv-nihvilikku õlgmaja, kokkuvõttes jääme külma kätte.

Sama lugu ka meie Ühisruumiga, see peab olema energiasäästlik, ressursitagastusega, mugav ja nauditav mitte ristseliti lahti uste ja akendega hankekuubik. Sellise kuubiku kütmiseks läheb tõesti palju kütet/maksuraha vaja. Kuid Ühisruum ei peaks olema selline ressurssiraiskav (iga administratiivne suvaotsus ja ümberjaotus on tegelikult ebaloomulik ressursikadu), vastupidi - ei tohi (kindlas kõneviisis). Niisiis kõigepealt peab Ühisruumi projekti paika panema ja siis vaatame kui palju ja kas selle kütmiseks ka lisaressursse vaja on, seniks … Seniks tegelemegi uue Ühisruumi projekteerimise ja selleks ressursside kogumisega, mitte ühisraha põletamisega.

 Kui me oleme ülesse ehitanud keerulised kõikehõlmava ja kõike kaitsvad süsteemid kuid ära näinud, et need süsteemid ei kaitse meid ega tekita kõige elementaarsematki turvatunnet/usaldust, vaid tekitavad segadust (millele järgneb ükskõiksus või viha) siis milleks meile sellised süsteemid? Eks ole hea küsimus? Lahendus? Lahendus on sama nagu majanduses administratiivselt imeõhukesed süsteemid mis võimaldavad areneda loomingulisusel, isiklikul initsiatiivil. Pole võimalik? Ikka on! Majanduses ja teaduses ju on! Kui te mõtlete „tehaste“ vertikaalsetele/hierarhilistele juhtimissüsteemidele – majad täis inimesi – ja tänaseid peaaegu olematuid „kontoreid“, siis te saate aru, et see on mitte ainuüksi võimalik vaid (ilmtingimata) vajalik.

 Projekteerides Ühisruumi … nauditavaks

 Kui me mõtleme natukene sellele, kuidas ja millised arengud toimuvad nüüdisajal majanduses ja teaduses, siis ühest küljest muudavad üha uued algoritmid meie teiega elu lihtsamaks ja mugavamaks, kuid ajavad meid selle mugavusega ja vabanenud ajaga avastama üha uusi võimalusi. Miks ei ehita me siis oma Ühisruumi üles nagu tänapäeva moodne majandus ja teadus? Harjumus? Mõttelaiskus? Mis peamine nii nagu „Goodvin ise nimetas ettevõtteid millest ta kõneles, „kirjeldamatult õhukeseks kihiks“ ja väitis, et „paremat äri pole olemas. Kuna sellised ettevõtted olid nii õhukesed – kuna nad omasid peamiselt rakendusi ja programmikoodi, mitte füüsilist vara ja infrastruktuuri -, olid nad võimelised kiiresti kasvama.“ „ (Uber. Airbnb. Facebook) (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 13). Miks me ei loo oma Ühisruumi administratiivosa nii õhukeseks, et paremat äri poleks olemas? Ärge saage ka äri mõistest vanaaegselt aru, kui panite tähele, siis ka RaMi nimetas eelarve tegemise protsessi äriprotsessiks. Niikaua kuni me uut administratiivstruktuuri ei projekteeri, selle püsivust, püstivust, tõmbe ja kandevõimet ei arvuta, me optimaalseid kulutusi ei saavuta. Maksud kasvavad – rahulolu ja nauditavus vähenevad.

Max Weber („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“) on kirjeldanud olukorda, mis ilmestaks ka meie nüüdisaega: „Loodus allutati teadusele, ühiskond bürokraatiale. Bürokraatia esiletõusu taga olid organisatsioonide kasvav keerukus, teadmiste spetsialiseerumine ja vajadus professionaalse kaadri järele. Teose lõpus hoiatab Weber „teraskõva kesta“ tekkimise eest, milles ratsionaalset tsiviilteenistust, mille tõeline väärtus oli pelgalt tehniline, peetaks „ülimaks, tegelikult ainsaks hüveks, mille alusel kogu elutegevust korraldada“. Selles kestas hakkaksid elama „vaimuta spetsialistid, südameta nautlejad.“ Bürokraatia on hingetu ja tundetu. See koosneb truualamlikest inimestest, kelle vaateväli on kitsas. Nad on pädevad, aga neil puudub loovus. Nad ei tunnete üldisemat eesmärki“. (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 Lk 332).

Just – loovus ja eesmärk on need mis meie Ühisruumi arengut edasi aitaksid.

 

Järgneb ….

 

Targutusi:

 

Maj Sjöwall, Per Wahlöö „Terroristid“ Olion 1992

 

Lk 5 „Tema uksel võinuks rippuda deviis : Minu kabinet on minu kindlus.” See oligi vallutamatu kants, valvatud hästi välja drillitud sekretäri poolt, keda õigusega Draakuniks nimetati”.

Lk 21 „Süüdistaja tema kohtuasjas oli Buldooser …. Ta oli alati nii hõivatud ja käis kodus nii harva, et näiteks kulus kolm nädalat, enne kui ta avastas, et ta naine oli ta juurest ära läinud …”

 

Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986

 

Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

Lk 37 uurija Rõtsalov „Jah kahjuks olime hooletud,” möönis Rõtsalov, „Kahetsusväärne tõsiasi. Oleksime tookord pihta hakanud, poleks me praegu nii täbaras olukorras. Võimalus kukkus meile lausa sülle …”

 

„Parteijuht lahkub surma läbi“ Bo Balderson  Eesti Raamat  1995

 

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

Lk 39 Minister ja PM paadis lõõgastumas „”ja ma mõtlesin banaalse aga sama hästi ka targa mõtte, et kui palju rahulikum oleks maailm, kui rohkem poliitikuid niiviisi lamaksid ja õõtsuksid”

Lk80 „Kas te olete sellele mõelnud, et demokraatlikes riikides haugutatakse meid, poliitikuid, kuni me tegutseme? Aga kui me oleme lahkunud või surnud, siis kiidetakse meid taevani. Diktatuuririikides on täpselt vastupidi. Seal ülistatakse juhte, kuni nad juhivad. Aga nad sülitatakse täis, salatakse maha ja kuulutatakse riigireeturiks, niipea kui on ametist lahkunud või teise ilma kolinud”