Muudatustesein V5: 99,99% Hõimuala

 

 

Ärgem unustagem, et kõik see mis praegu toimub Riigipea valimiste ümber ja mitte Muutuste kiirteel oskuslikul navigeerimisel, see  kõik see on konkurents poliitturul. Kui ühte asja teha ei oska (navigeerida näiteks) siis, tehakse teist asja (valitakse solvunult kandidaadi kandidaati näiteks). Kas see „teine asi“ ka Ühisruumile vajalik on, see on … nii ja naa. Vahel on, vahel pole. Kui J. Medina („Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014Lk 39), kirjutas, et  „Ökosüsteemid on karmid, nad purustavad elu sama kergesti kui toetavad. Teadlaste hinnangul on 99,99% kõigist kunagi elanud liikidest praeguseks välja surnud. Meie kehad, aju kaasa arvatud, läksid kaasa igasuguse geneetilise kohastumisega, mis aitas meil ellu jääda. See asjaolu üksnes ei ole tagapõhjaks kõigile aju toimimise reeglitele, vaid selgitab ka, kuidas meist said maailma vallutajad.“, siis käib see reegel suuresti ka poliitturu kui ühe turusegmendi ehk majanduskeskkonna kohta. Ainukene erinevus on selles, et poliitturul kipub vahel liga kiiresti kaasaminek kohenemisega asenduma mugavusega ja  toetuma otsustusprotsessis vananenud andmetele. Nagu H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 16) kokkuvõtlikult märkis: „Tundsin ahastust ja muret , et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest  teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“Mis on selle jutu mõte? Vaadake, kui konkurents poliitturul on sama karm kui looduses ja on 99,99% kõigist kunagi esitatud poliitturu ideedest praeguseks välja surnud ja tehnika/tehnoloogia arenevad eksponentsiaalselt, kuid poliitturu otsuseid võetakse vastu 50 aasta taguste teadmiste põhjal, lineaarselt, siis on tänapäeva nihutajatel ja nihestajatel hunnitud võimalused algoritmide kaudu meile müüte pakkuda. Ja pakutaksegi. Pidevatest müütidest ja arbumisest inimesed tüdinevad – väsivad. Mõned heituvad. Oeh, see ongi heidutav, kui poliitturu GPS näitab pidevalt 50 aasta tagust linnakaarti ja miks just selle kaarti järgi juhitakse, kui juhtimise mõte on konkureerival turul ennetada teisi turuosalisi? Kummaline. Poliitturu GPS peab (kindlas kõneviisis) näitama 50 aastat ettepoole. Loogiline? Vaadake, 99,99% väljasuremise põhjus oli selles ja ainult selles, et ei kohanetud. Ei kohanetud uue keskkonnaga, ei kohanetud muutustega.

 Tüdinud, heitunud …

Kuidas tekkivad tüdinud, heitunud ja kodutud poliitturul?  Tundub, et ühe võtme selleks annab W. Churchill. Kaubandusameti juhina 14.03.1908 kirjutas ta, et: „Ma näen üle asjatundmatuse lünkade ähmaselt poliitikat, mida nimetan miinimumnormiks. See on pigem üleriiklik  kui ametkondlik poliitika. Ma kahtlen, kas mul on jõudu sellele konkreetset kuju anda. Kui ma seda teen, siis vist lähen peagi vastuollu mõnega oma parimate sõpradega – näiteks John Morleyga, kes pärast elutöö lõpetamist on tulnud järeldusele, et midagi ei saa teha.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 Lk 141). See mantra, et „tulnud järeldusele, et midagi ei saa teha.“ on üks kindel viis kasvatada tüdinute ringi poliitturul, sest harilikult jõuavad poliitinimesed just siis sellise järelduseni, „ midagi ei saa teha“, kui midagi on vaja teha. Ilmtingimata teha.

 Teisalt W. C. (Kiri PM-le): „Neil mõnel rahulikul päeval on mul peas keerelnud palju mõtteid ja mulle tundub, et olen sunnitud rääkima. Teile veendumusest, millele ma juba ammu mõtteis olen jõudnud. Ühiskonna ees seisavad hiiglasuured poliitilised ülesanded. Vajadus on pakiline ja hetk küps. Saksamaa, kus kliima on karmim ja rikkust vähem kuhjunud, on õnnestunud luua oma rahvale talutavad tingimused. Seal ei tegeleta mitte ainult sõja, vaid ka rahuaja asjadega. Meie ei tegele millegi muu kui vaid parteipoliitikaga.“ Kui inimene selle momendi ära tabab, mil pidukonnad tegelevad vaid parteipoliitikaga, siis muutub nende huvi tüdimuseks. Tüdimus on heitunute kasvulava.

 (Poliit)Kodutud

 Kuid lisaks heitunutele ja tüdinutele on veel üks poliitturu suur segment – poliitilised kodutud. Kes need veel on?  Paremaks mõistmiseks vaatame Saksamaa näidet („Merkel. Kriitiline pilk“ ( Helios 2018 Lk 25):  „Pärast poliitilist isatappu hakkas Angela Merkel CDUd väsimatult moderniseerima, mis läks tal niivõrd korda, et ka parima tahte juures ei suuda keegi öelda, mis on selles erakonnas veel konservatiivne. Sestpeale on Saksamaa konservatiivsed kodanikud koduta. CDU järjepideva nihkumisega sotsiaaldemokraatlikuks ja roheliseks on Merkel parteilt selle olemuse riisunud. Võimupoliitiliselt võttes oli see geniaalne samm. „ Kuid poliitilised kodutud ei jää alati/alaliselt kodututeks, nad leiavad endale „uue kodu“ (või leitakse neile „uus kodu“)

Niisiis kuidas see koduotsimine toimus?  „Kuna Merkel oli konservatiivseid ja rahvuslikke jõude juba ammu enne 2015 aasta pagulaslainet endast eemale tõuganud, jäid need poliitiliselt kodutuks. Nad hakkasid niisiis uut kodu otsima ja leidsid selle natsionalistlike, Euroopa- ja Lääne-vastaste ning – vähem kui sageli väidetakse – antisemiitlike, kuid siiski osaliselt reaktsiooniliste, igatahes kõike muud kui avatud või salliva maailmavaatega, CDUst parempoolsete populistide juures. „ (lk 169) „Aegamööda jäid kodutuks vaid tõelised väärtus- ja kultuurikonservatiivid, kes omalt poolt meedialemmikud ei olnud“

„Nii tekkiski vasemale nihkunud CDUst paremale esinduslünk. Selles lüngas leidis kasvupinda AfD.“ (lk 32). Vaat selline areng Saksa poliitturul.  Muide üpris sarnane meiegi poliitturu arengutega, kuna enamus pidukondasid läksid saagijahile võimalikult laiale alale, siis poliitturu ääred jäid katmata.

Parafraseerides eelnevat, siis meie maastikul võiks see kõlada Edasipoole pidukonna (ja ka Maaisa pidukonna) kohta niimoodi: „Pärast väsimatult moderniseerimist/reguleerimist, mis läks niivõrd korda, et ka parima tahte juures ei suuda keegi öelda, mis on selles veel konservatiivne (või liberaalne)“. Sestpeale muutusid nii edumeelsed ettevõtlikud, kui ka konservatiivsed kodanikud (poliitiliseks) kodutuks. Nende järjepideva nihkumisega sotsiaaldemokraatlikuks ja roheliseks on nimetatud pidukondadelt nende olemuse riisunud“. Paradoksaalsel kombel on selline nihkumine riisunud ka kurakäeliste olemuse, sest olemusetu liberaal/konservatiivne substants on viinud ellu peaaegu kõik kurakäeliste ideed/lubadused/piirangud/ümberjagamised. Pole suurt midagi enam lubada ja kui lubadagi, küll siis …. Teised selle ellu viivad. Milleks siis valida kurakäelisis kui parempoolsed selle nagunii ära teevad? Kuni teevad. No ja siis? Võiks ju lohutada ennast vana tarkusega, et mis vahet sel on mis värvi on kass, põhiline, et ta hiiri püüaks, kuid … Kuid see on libe tee, kõik poliitturu osalised (ei poliitinimesed ega valijad) ei lähtu vaid värvipimeda kassi tõhususest. Ühtäkki tekkib küsimus, kas ta püüab ikka hiiri ja kas ta üldse enam midagi püüab. Mingil momendil võib osutuda, et hiired (probleemid) siblivad rõõmsalt ringi, kuid värvipime kass vohmib mõõdutundetult sisse KapiKitti (dotatsiooni) tehistoitu.

 

Värvipime kass ei ole probleem, probleem on selles, et kass on parimate lubaduspaladega lapikuks söödetud ja ei püüa ammu juba midagi, nüüdisaegne mõõdikute süsteem ei põhine enam hiirte püüdmisel vaid tühjendatud konservipurkide arvul.  Tegelikult on poliitmaastikul tähelepanu hajunud. Probleemiks osutub mitte hiirte püüdmine, vaid äärtele jäänud vaba ruum, need poliitilised kodutud kes pole nõus ülerahvastatud mudaseks tambitud kesksohu kaasa minema. Mida rohkem neid suruda, seda rohkem saame tunda  Newtoni III seadust: „Kaks keha mõjutavad teineteist suuruselt võrdsete vastassuunaliste jõududega“. Tüdimus muutub vastujõuks. Rahutus. Tahaks …

Nagu Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 61) välja toob:“ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ Tundub, et see kõik viib poliitturu killustumisele ja kui mitte päris pihustumiseni siis igatahes väga vihase (ja mõttetu) vastasseisuni erinevate poliittoodete vahel. Saame Riigi asemele  … Hõimuala.

Ja kui poliitturg on niivõrd killustunud, kõik on kõigi vastu, siis marsivad pidulikult sisse „mainemeistrid“ ja ... Õhutavad vastasseisu veelgi teravamaks, kuni meie teiega või nemad nendega saavad uue reaalsuse. Kuidas see toimub ja mis sellest saab toob näite P. Pomerantsev ( „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019 Lk 196) vahendades üht  Mainemeistrit:  „Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“

„Sotsiaalmeedia olemus toetab populismi kui strateegi“ enamus“.(…) Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.

Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projetseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“. Kogu Hõimualal kunstlikult tekitatud pessimismi,  viha ja pettumuse killud on üheks võluhetkeks (vaid viivuks) kogunenud vastasseisu ühtluslainesse ja valib … Pöördumatuse?

See saab olema tõe hetk. Oeh!

 Järgneb …

 Targutusi:

 W. Churchill „Tormihoiatus“ Varrak 2019

 Lk 27 „Nii sai Saksamaa umbes pool teist miljardit naela laenudena, vastukaaluks hüvitisele ühe miljardi ulatuses, mis ta tasus ühel või teisel kujul, loovutades kapitalimahutusi ja valuutata välisriikides või manipuleerides hiiglasuure Ameerika laenuga. Kõik see kokku on kurb lugu keerulisest lollusest, mille tegemiseks kulus palju vaeva ja voorust.“

Lk 151 „Prantsuse valitsus, mis lummava parteipoliitilise mängu tõttu lakkamatult vahetus, ja Briti valitsus, mis õieti küll vastupidi, kõigi asjaosaliste nõusolekul harrastatava mahavaikimise tõttu lõpuks samade pahede ohvriks langes, olid ühtviisi võimetud vähegi drastilist või selgepiiriliseks väljaastumiseks, ükskõik kui põhjendatud see nii rahulepingu täitmisele kui ka tavalise ettevaatuse mõttes oli.“

Lk 164 „Kui peamine vastutus 1940 aastal minu õlgadele langes ja rahvuse elu ja surm sõltus meie võidust õhus, oli mulle suureks kasuks informeeritud võhiku sissevaade õhusõja probleemidest, mis tulenes nelja aasta pikkusest uurimistööst ja mõttetegevusest kõige täielikuma ametliku ja tehnoloogilise materjali põhjal. Ehkki ma pole iial püüdnud tehnilistes küsimustes asjatundjaks saada, oli see vaimse tegevuse sfäär minu jaoks hästi valgustatud. Ma tundsin lauale asetatud erinevaid malendeid ja käike ja sain kõigest aru, mis mulle mängust räägiti.“

Lk 181 „Siin oli tegemist põhimõtetega, mille nimel eluaegsed humanistid olid valmis surema, ja kui surema, siis ka tapma.“

 S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012

Lk 66 „Silmapaistev kirjanik või ettevõtja või senaator või tarkvarainsener on silmapaistev üksnes tibatillukeste pursete haaval. Ülejäänud aja teevad nad tööd, mida suudaksid teha peaaegu kõik väljaõpetatud inimesed.“

Lk 68 „Ettevõtte koondamine ümber keskpärase tegijate on liiga kallis.Keskmise ümber koondumine tähendab, et organisatsioon on vahetanud erakordse jõudluse ja kõrge tootlikkuse lõputu rongkäigu keskpäraste tegijatepakutava meelerahu ja turvatunde vastu.“

Lk 69 „Kui sa töötad Hyundai jaoks rehve või  Sylvania tarbeks lambipirni hõõgniite, peavad kõik sinu ettevõttes töötavad inimesed oleme esiteks odavad, teiseks töökindlad ja kolmandaks kohal. Palka odavaid troone, keda saab juurde võtta ja lahti lasta, välja vahetada ja halvasti kohelda. Mul pole midagi sellise äristrateegia vastu. Aga ma ei eelda, et see viib kasvu või suurema kliendilojaalsuseni, eriti veel muutuste ajastul. Ja mis veel tähtsam: kui otsid tööd, siis pole mul küll aimugi, miks sa peaksid tahtma sellises ettevõttes töötada. Jäta see töökoht kellelegi teisele. Sa väärid paremat.“