Muudatustesein V4: Läheme natukene pööraseks

 Maailm koosneb olulistest tegudest/asjadest/muutustest ja ebaolulistest tegudest/asjadest/muutustest ja nagu targad selle kohta öelnud on põhiline on nendel vahet teha. Mõnad asja/tegu saab muuta mõnda mitte. Te võite hommikul unustada kiirustades hambaid pesta, kuid saate seda teha päeval või homme, kuid kui te kiirustades teed ületate, siis … Võib juhtuda, et siis te päeval enam hambaid pesta ei saa. Tegeleda keset maanteed aruleluga, millist hambaharja ei kasutatud  millist peaks kasutada on ... pehmelt öeldes pentsik. Ohtlik ka. Pealegi pole aru saadud kõige lihtsamast riigihanke põhimõttest (meie teiega hangime valimistel Pilvepiiri ja Pilvepiir hangib allhanke korras  Dr Riigi, Riigipea ja kõik muu. Lihtne. MOTT). Nüüd tegeleme meie teiega (ja nemad  nendega?) kõige pakilisema küsimusena … riigipeakandidaadi valimise valimisega. Hm, nii ongi, et kõige tähtsam küsimus? Riigipea valimine on muidugi tähtis, kuid mitte nii tähtis, et teiste muutuste mitte arvestamisega tegelikele muutustele jalgu jääda. Kui maanteed ületades tuleb vaadata nii paremale kui vasakule, siis muutuste kiirtee on hulka keerulisem põhjuste-tagajärgede jada, võib arvata, et silmas peame pidama vähemalt viit mõõdet. Vahel ka täiesti uskumatuid/pööraseid muutusjadasid.

Vaadates senist Muudatustesinale riputatut ei andnud mulle rahu Y. N. Harari mõttekäik „demokraatia arengust“,  et meie teiega võiksime hakata eelistama valimiste isikliku osaluse asemel mingit algoritmi. Automatiseeritud demokraatiat? Selline automatiseeritud elu(korraldus) muudaks muidugi kõike. Megamuutja? Kõlab kummaliselt, kuid  … selline asi on täiesti võimalik. Bussipiletit te enam Bussijaama kassast ei osta vaid teete seda äpiga, postkontoris ka ei käi lasete oma paki koju kullerdada. Maailm muutub, meie ka.

 Osade algoritmidega oleme me juba nii harjunud, et isegi ei märka neid enam:  “Praegu kohtab näiteid väärtuslikest ja kvaliteetsetest täisautomaatsetest otsustest kõikjal.(…) Lennureiside ja hotellitubade hinnad kõiguvad lakkamatult vastavalt pakkumise ja nõudluse prognoosidele ning nende tegelikke muutumisele minutist minutisse.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 44). Tuleb tuttav ette? Kasutame, naudime … Küsimata? Järelikult usaldame. Õigupoolest on nii, et nüüdisaeg toob iga päev kaasa mingi uue liikme Algoritmide-Otsustajate perekonnast. Ilmneb, et meie teiega (Inimesed) pelgame ise otsuseid teha, kuid algoritme, mis meie elu üle otsustavad julgeme kirjutada küll. Kummaline paradoks.

 Teine majandus, esimene institutsioon?

  „Ümberringi tehakse nii palju täisautomaatseid otsuseid, et majandusteadlane Brian Arthur kõneleb „teisest majandusest“, kus tehingud toimuvad inimese sekkumiseta „tohutul, vaiksel, ühendatud, nähtamatul ja autonoomsel“ moel. Aja jooksul tungib see automaatne teine majandus tavapärasesse, inimeste osalusega majandusse ning algoritmid hakkavad eksperte ja HiPPOsid asendama. Sedamööda, kuidas üha rohkem teavet maailmas muutub digitaalseks, on otsustuse täiustamiseks külluses andmeid ja vaistu asemele asub andmepõhine otsustamine.“ (lk 45) ( HiPPO - kõige suurema palgaga isikute arvamus. Lk 43). Vaat selline lugu, tuleb välja, et meie teiega oleme juba harjunud/harjumas  tehingute/otsustega, mida tehakse nähtamatul ja autonoomsel moel. Teine majandus on saamas esimeseks.  Siis … „On üks vana nali, et tulevikuvabrikus on kaks töötajat: inimene ja koer. Inimese ülesanne on koera toita ja koera ülesanne on inimest masinate juurest eemale hoida.“ (lk 50).

 Kuid kui majandus on nii, et tehingud toimuvad inimese sekkumiseta „tohutul, vaiksel, ühendatud, nähtamatul ja autonoomsel“ moel“, siis kuidas toimivad institutsioonid? Need institutsioonid mille puhul me räägime väsimatult, et kõik peab olema läbipaistev ja järgitav? No mõni lisab, et aus kah? Kas algoritm on aus? Või nurjatu? Eks ole hea küsimus? Arvate et institutsioonidega jääb kõik nii nagu on? Valikuprintsiibid jäävad ka vanaks? No, et käite ise ja teie lapselapsed käivad kohalikus koolimajas valimispäeval sedelit kasti libistamas? Eh, juba täna ei käi (välja arvatud traditsionalistid). Selles pole midagi imelikku, algoritmiline mugavus ja ajasääst on meile koju kätte tulnud. No postkontoris (kuskil pimedas põiktänavas) te ka enam ei käi, sest seda mida ei saa elektrooniliselt (algoritmiliselt) teha, saab teha kaubanduskeskustes. Muide sama nagu valimistega, seda tehakse tänapäeval ka kaubanduskeskustes. See, et valida saab kaubanduskeskustes illustreerib veelkord, et poliitturg on samasugune kaubaturg nagu saia või piimaturg. Kuid kuidas kujuneb poliitturg, kui jutuvestjate turgu asendab algoritmiturg? Või kas asendab? Või kuidas majanduse st tehnoloogia/tehnika areng muudab institutsioonide arengut?

 Vastastikused mõjud ja muutused

 Vaadake, kui te natukene süüvite, siis saate aru, et meie riigikorraldus ja aktsiaseltsi juhtimine toimivad „kummalise kokkusattumisena“ üpris sarnastel alustel. See ei ole juhuslik kokkulangevus, vaid mingi ajamomendi parim/tõhusaim struktuurikasutus. Kui muutub üks struktuur, muutub ka teine. Üks struktuur on lihtsalt loodud teise struktuuri tõhustamiseks. Muutused muudavad mõlemaid. Nojah, siin on teatav ajaline lõtk, kuid lõppkokkuvõttes on muudatused mõlemas vajalikud. Mõlemas valivad tänapäeval aktsiaomanikud/kodanikud nõukogu/parlamendi, see omakorda paneb paika juhatuse/valitsuse, see  delegeerib tegevuse valdkonnapõhistele tehastele/ministeeriumidele jne. tegemist on nn tööstusrevolutsiooni aegse tehase põhimõttega. Institutsioonid on loodud inimeste poolt majanduse korraldamiseks keskkonnas, kus otsustavad „ekslikud“ inimesed.

 Just seepärast ongi tähtis Muutusteseinale märk panna, et …. „kui „Google suudab ka mu poliitilisi vaateid minust paremini esindada“ ja  „juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese isiksust ja kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata“, „samas kui „tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda“, siis kas praegune institutsioonide eksisteerimine ja nende kujunemine saavad jääda „tehasepõhiseks“.

Kui vastaks tõele, see Y. N. Harari väide, et „valitsustest on saanud  ametkonnad, mis haldab riiki, kuid ei juhi seda, tagades, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“, siis selline institutsionaalne süsteem pole enam asjakohane. Kõlbmatu. Segav. Turgu ja kogu Ühisruumi segav. Hästitoimiva ladusa Ühisruumi asemele saame … killustud Hõimu(de)ala.

 Meie teiega vastutus

 Turujõud vanade institutsioonide vanaaegset tiksumist lihtsalt ei luba, tehnoloogia/tehnika areng lükkab tagant nii majanduse kui institutsioonide muutust. Nagu märkis J. Lovelock („Novatseen“ PM 2020 Lk 41): „Siinkohal tahan rõhutada, et Maa nii tugevalt muutnud antropotseeni tõukasid tagant turujõud. Kui Newcomeni aurumasina kasutamine poleks olnud majanduslikult kasulik, elaksime ikka alles XVII sajandi maailmas. Newcomeni masina tähtis omadus oli tulu. Pelgalt masina idee poleks suutnud kindlustada selle arengut. Selle suur tähtsus – olgu heas või halvas mõttes – seisnes selles, et see oli odavam jõuallikas kui inimesed või hobused.“ Vaat selline lugu. Meie teiega elaksime edasi kempsuta, hambapastata ja kosmosereisideta. Muide XVII sajandil oli meie mail põhiliseks tootmisviisiks pärisorjusel põhinev põllumajandus. Mõisatallis anti vitsu ka. Institutsionaalselt oli pärisori õigusetu. Sellist arengupeetust me ju ei oleks soovinud?  Jätame meelde: muutus toimib ja seda tõukavad tagant turujõud, teaduse ja tehnoloogia areng. Kui me ei taha oma perspektiivi näha ainuüksi koerapidajana tulevikutehases, siis lähtudes J. Lovelock´ist:  „Nagu olen öelnud, saavad meist küberorgide vanemad, sünnitus juba käib. Seda on tähtis meeles pidada. Küberorgid on sellesama evolutsiooniprotsessi tulemus, mis on loonud meidki.“ „Elektrooniline elu sõltub oma orgaanilistest eellastest.“ (lk 100). Meie teiega oleme vanemad ja meil on kohustus.“ Seegi on väärt Muutusteseinale kandmist.

 Valimise algoritmidest & algoritmide valimisest

 Aga seniks … Igal heal asjal on omad piirangud, neid piiranguid ületades pole hea asi enam hea asi (nn tagurpidi U faktor).  Kohe üldse mitte hea. Seda ka algoritmide puhul. See, et algoritm on küll hea (töövahend), kuid ei suuda käsitleda kogu muutuste spektrit näitab nn Murtud jala roll: „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“ (lk 50). Vaat selline lugu algoritmidega, ka valimiste algoritmidega ja algoritmide valimisega.

 Kapsa diskrimineerimisest

 Algoritmid pole head ega halvad, need on pelgalt väärtuslikud instrumendid. Nii algoritmi kirjutajad, kui kasutajad peavad teadma, mida nad kirjutavad ja keda (või kellele) valivad. See on nagu statistika, mis pole halb ega hea, kuid annab kindlasti õige tulemuse, kuid vaid valemist (arvutamismetoodikast) ja küsitluspaneelist lähtudes. Kui küsitlus on köögiviljade kohta, siis vastus saadaksegi köögiviljade kohta, kui porgandite kohta, siis vastus saadakse porgandites ja pole mingit põhjust pahandada, et vastuses pole kapsaid arvestatud. Et see on kapsaste ahistamine, diskrimineerimine ja kapsaste väärtuste mittearvestamine ning nende õiguste jalge alla tallamine. Mitte midagi sellist, sest valem ja küsitluspaneel seda ei küsinud ega vastust ka ei eeldanud. Sama on ka valimisalgoritmidega. Kõik oleneb keda küsitletakse (või kelle andmed küsitluskokteili libistatakse), mida küsitakse ja milline on parandus või kompensatsioonikoefitsient, ülejäänud … Ülejäänud on vaid korrutada neile kes ei jaga, et kõik on korras. 

 Kõigivalimised

 Kuid on suur vahe, kas algoritm võtab arvesse kõik valimisõiguslikud kodanikud või ainult need kes valimas on käinud (või tahavad valida)? Ühest küljest, kui meil on nii nutikas instrument (milline teab paremini, kui meie ise meie poliitilisi eelistusi), siis miks lasta heal riistal töötada ainult 60-70% võimsusega, kui võimalik on kasutada kõike 100%? Seda enam, et rahvas on kõrgeima võimu kandja st kogu rahvas, mitte ainult osa sellest. Isegi mitte valimas käiv osa.  Kuid teada on, et märkimisväärselt suur osa kodanikke (kahjuks) ei osale valimistel, moodustades (ja moonutades) Pilvepiiri koosseisu, Dr Riigi tegevust ja seekaudu meid teiega. Kõiki.

Need on inimesed, kes on ilmselt heitunud, pettunud või poliitilised kodutud. Kui tööturu arvestuses on mõiste heitunud (Vikipeedia: „Heitunu ehk heitunud isik on tööealine mittetöötav isik, kes põhimõtteliselt sooviks töötada, kuid kes ei otsi aktiivselt tööd, sest on kaotanud lootuse seda leida. Ca 4000-6000 in), siis poliitturul on heitunuid märksa rohkem ehk neid kes ei käi Pilvepiiri valimistel (on kaotanud leida endale meelepärast pidukonda/poliitinimest) on u 30-40% so. Pilvepiiri suurim fraktsioon. Kui need poliitturu heitunud arvestada algoritmi järgi valijateks, siis … Milline valikupilt meile siis vastavalt koogel-moogel algoritmidele avaneks? Hea küsimus, eks ole? Paanika poliiturul? Ilmselgelt. Kuid kui rahvas valib … algoritmi, siis … Mis siis on? Järjekordne demokraatia võit? Või mugavuse võit? Või ükskõiksuse võit?

 Nurjatu valija nurjatud valikud

 Kuid kas need on siis enam valimised? Eks ole, jälle hea küsimus? See, et me mingi algoritmiga oma tegeliku positsiooni ja nördimuste (vahel ka enesehaletsusliku virisemise) summa teada saame ei tähenda, et me peaksime või tahaksime seda „õiget“ valida. Vahel me tahamegi valida valesti, vahel lausa nurjatult valesti. Kiusu pärast. Eh, me ju valisime Eurovisioonile „Svetoleti“? Kas sellepärast, et see humoristlik jörin oli meie teiega kindel teadmine, et tegemist on õige/võiduka lauluga? Ilmselt mitte, ilmselt me valisime niimoodi, sest tahtsime näidata oma meelsust. Olime nö. protestimeelsed. No … põrusime oma valikus, sest ülejäänud europublikum ei saanud meie „naljasoonest“ aru. Protestist ka. Mis teha. Meil endil oli küll alguses lõbus, kuid siis natukene piinlik ka.

 Ma ei usu ka, et soomlased valisid raskeroki „Tordi“ , seepärast ennast esindama, et kõik sommid on raskeroki-kolemeeste  imetlejad. Pigem valiti seepärast, et neil oli kõriauguni imalatest euromäägimistest. Arvata võib, et põhjanaabrid ei läinud ilmtingimata võitma, vaid ennast ja oma protestivaimu näitama, kuid … Kuid selleks momendiks oli europublik samuti nurjatult küllastunud/tüdinenud siirupmagusatest lembelauludest ja … Võit! Edasine on juba ajalugu. Mis on selle jutu mõte, algoritm on väga hea tööriist standardprotseduurideks, edaspidi ilmselt ka kiireteks automaatvastusteks, kuid see tasalülitab uudsuse, huumori,  uuendusmeeluse ja … professori jala.

Nihutajad & nihestajad

Pealegi ei kasuta algoritme tänapäeval enam mitte ainult legaalsed IT hiiud oma toodete reklaamiks ja müügiks, vaid ka kõikvõimalikud mainekujundajad, nihutajad, kihutajad ja lihtsalt susserdised kasutavad algoritme meie teiega arvamust/hoiakute/väärtuste nihutamiseks. Meil teiega on kiire (Miks? Kuhu?) ja seda (meie igaühe mugavustsooni) kiputakse ära kasutama küll vanamoodsalt (uus)müüte luues, küll algoritmidega veenmismuinasjutte toestades. Tasahaavalist nihutamist me ei märkagi. Silmapete.

 Seejuures on kasulik ka mõisteid nihutada, nii et meie teiega ei saa enam arugi, kes on hunt, kes lambanahas sutt, kes lihtsalt lambapea. Et asi oleks veelgi selgem (et mitte öelda segasem), siis viimase aja nimepanek: demokraadid, liberaalid, globalistid, meriokraadid on muidugi klubiliselt huvitav jälgida, kuid tavainimesele tavatähelepanelikkuse juures ei ütle enam suurt midagi. Juhtusin hiljuti sirvima R. Müllerson raamatut  („Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 280) ja leidsin üpris huvitava käsitluse nüüdisaja poliitturust: „Ent juba aastakümneid, kõigepealt maailma kiire üleilmastumise ja hiljem ka rahvusvahelise süsteemi muutuva tasakaalu tõttu, on demokraatia ja liberalismi vastuoluline sõbra-vaenlase suhe muutumas vähem sõbralikuks ja rohkem vastanduvaks. See peegeldub muuhulgas selles, et enamikus lääneriikides on liberaalne eliit hakanud sildistama populistideks neid demokraate, kelle poliitika, ja ideed (või isiksused) neile ei meeldi (meenutagem, et Ralf Dahrendori sõnutsi „ühe inimese populism on teise demokraatia ja vastupidi“, kuigi ta on seda täpsustanud väitega, et „sellal kui populism on lihtne, on demokraatia keeruline“). Samal ajal on demokraadid (või populistid) hakanud pidama liberaale üleolevateks elitistideks, kes on inimest, nende vajadusest ja mõtteviisist võõrandunud, uskudes, et nood on äpardujad ja teadmatud.“. Vaat selline lugu, nüüd püüdke oma vananenud andmetega aru saada kes on demokraat, kes liberaal ja miks on demokraadid populistid või populistid demokraadid, kui liberaalid sindrinahad on hoopis üleolevad elitistid? Kas need kes peavad ennast demokraatideks (või liberaalseteks demokraatideks) on tegelikult elitistid ja peaksid nimetama neid keda nad praegu hauguldavad populistideks hoopis demokraatideks? Vasakdemokraatideks ja paremdemokraatideks? Oeh!!! Kui te nüüd järgmine kord kuulete neid koodsõnu, siis võib teil teie kiires maailmas juba olnud toimunud nihe mitte ainult mõistetes, vaid mõistetest lähtudes ka … eelistustes.

Ilmselt on seda lugedes nii mõnelgi (ka kõvema närvikavaga inimest) tabanud arusaamine, et asjade/tegevuste/voolude nimetused on kokkuleppelised ja neid võib ajas muuta ja rullida nii nagu see paslikum osapooltele oleks. Kui keel on inimesele antud oma tõeliste mõtete varjamiseks (nagu meile on öelnud targad filosoofid), siis milleks on  mõeldud poliittoodete nimetused ja nende ümbernimetamine.  Selguseks või segaduseks?  Tasub seegi tähelepanek  Muutusteseinale üles riputada, et definitsioone pidevalt kontrollida ja vajadusel kohendada oma kompassi.

 

Järgneb …

 

Targutusi:

R. Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020

 

Lk 49 „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus küsimusele, mida tahetakse saavutada. Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada. Lisaks tuleb küsida: „Miks need kolm sammu on piisavad? Miks me pole teinud seda varem? Miks see meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat käsitlemist. Minu meelest on miks alati tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“

Lk 65 „Ettevõtte kultuur oli takerdunud iganenud suhtumisse, kus seadmed olid juhtival kohal ja opeartsioonisüsteem alles teisejärguline. (…) lühiajaline võit oli olulisem kui pikaajaline toimetulek.“

Lk 64 Apple ja Google suutsid luua säärase ärimudeli, kus nad ei sõltunud vanadest operaatorklientidest. (…) Kui Nokia oleks teatanud, et nutitelefonid on uus mängumaa, kus mängitakse uute reeglite järgi, oleksid mõned operaatorid kahtlemata meie vastu võitlusse asyunud, aga esialgsest kaeblemisest hoolimata oleks enamik viimmaks meie uue olukorraga leppinud.“

Lk 81 „Me saime endale lubada katsetusi, aga mitte ajaraiskamist. Aeg aga muudkui kulus.“

 

A.    G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019

 

Lk 77 „““Meelestatus“ oli veel üks populaarne mitterahaline mõõdupuu, mis mind veenis, et investorid kollektiivselt meelemõistuse kaotanud. „

Lk 78 Anekdoot ostusoovitusest „Kui ostsite aasta tagsi tuhande dollari eest Norteli aktsiaid, on need praegu väärt 49 dollarit. Kui ostsite aasta tagasi tuhande dollari eest budwaiserit (õlut, mitte aktsiaid), jõite kogu õlle ära ja viisite tühjad pudelid hinnaga viis senti tükk taarakokkuostu, on teil 79 dollarit. Minu soovitus teile – hakake kõvasti jooma.“

Lk 78 „Investeerimisajakirjades figureerisid sellised pealkirjad nagu „Internetiaktsiate hinnad võivad lähikuudel kahekordistuda“. Nagu märkis Jane Quinn, oli see „investeerimispornograafia“ – „tõsi küll, pehme porno, mitte hardcore, aga ikkagi porno“.“

Lk 82 „Pettus pettuseks, aga ise oleksime pidanud ka targemad olema. Oleksime pidanud teadma, et investeeringud uude tehnoloogiasse on sageli osutunud investoritele ebatulusaks. (…) Ajalugu näitab, et lõpuks alluvad kõik liiale läinud turud gravitatsioonile.“