Muudatustesein V2: Niisiis tulevik saabus … eile

 Hakkame visualiseerima, hakkame  … joonistama tulevikku.

Nagu kirjutab  M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“ ( ÄP 2013 Lk 319): „Ent kui maailm sel moel kiireneb, siis sõltub teie enesetunne võimest muutustega kohaneda, mitte nende eest põgeneda.“. Väga hea nõuanne, kuid harilikult … Teate isegi, et esimese hooga püütakse muutuste vajadust eitada, sulgeda ennast tegelema juba tuntud turvaliste tegevustega, hoogsa, kuid arenguseisukohalt viljatu tegevusega. Niimoodi sattutaksegi Vearuumi, vaiksesse või kiiresse tagasilangusesse, millest Arenguruumi pöörata on veelgi raskem. Kuid niimoodi enam ei saa, ehk nagu õpetavad Austraalia põuavööndist nutikad uustalunikud: „Asi pole selles, nagu ei saaks siin maal talu pidada. Lihtsalt talu ei saa siin pidada nii, nagu see varem tavaks oli“ (lk 263). Sama ka Ühisruumi ja riigikorraldusega, seda ei saa enam pidada „nagu varem tavaks oli.“.

 Muutuda , mitte põgeneda – selles on küsimus (Hamlet nüüdisajal).

 Mnjah, tegelikult polegi kuhugi põgeneda, nn Suur Nihe muudab kõike.Tihtilugu ei saa me aru, millest protsessid alguse saavad. Meie ajal (enam kui kunagi varem) saavad protsessid alguse teadmistest ehk haridusest (ja haritusest). Meie teiega valikud ja omandatud eriala/haridus „programmeerivad“ heas mõttes meie tegevust ja ühtlasi neid protsesse, mida me liigutame. „Brown annab koos raamatu „The Power of Pull“ kaasautoriga edasi sünge hoiatuse: „Maailm teie ümber muutub. See, mis tõstis teid praegusele kohale, ei aita teil seal enam püsida.“ Seda nimetavad nad Suureks Nihkeks, mis juba praegu mõjutab ühiskonna igat tahku. Üliõpilaste kiiresti muutuvate õpivajadustega on hädas eriti haridusasutused. Nagu Ken Robinson 2006 aastal ütles: „Mõelge hoolega, praegu kooli minevad lapsed lähevad pensionile 2065 aastal. Keegi ei tea sedagi, milline maailm viie aasta pärast välja näeb. Ja ikkagi püüame neid selle tarbeks koolitada.““ (lk 317).

 Kui nüüd mõelda hoolega, … kohe päris hoolikalt, siis algab kõik haridusest. Ja just  haridusega oleme me tõelises jamas. Kuidas nii? Aga meie Pisa testid, aga meie … Eee, tegelikult mitte meie vaid meie laste. See näitab lihtsalt kui hea „toormaterjal“ meil harimiseks on. Tegelikult isegi ”IQ-testid ei mõõda loovust, kuigi loovuse ja intelligentsuse vahel on seos. Testid näitavad vaid võimet teha teste. CVd näitavad vaid seda, mida keegi väidab end teadvat ja oskavat.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 88). Niipalju siis testivõitjatest. CV kirjutajatest võiks mainida seda, et Lk 296 „ Säilinud on aga Augustuse curriculum vitae tekst, dokument, mille ta kirjutas elu lõpul ja milles ta võttis kokku kõik oma saavutused (…) See on omakasupüüdlik , erapoolik ja sageli roosilistes toonides teos, mis hoolikalt olematuks seletab või täielikult maha vaikib oma karjääri algupoole mõrvarlikud seaduserikkumised. „ (M Beard „SPQR“ Varrak 2017 lk 296) ja kuigi  Gaiuse (Caligula) ei jätnud endast maha omakäelist CV-d, siis midagi ta maha jättis : „Tema edevad ehitusprojektid on paigutatud loodusseaduste solvamise ja naeruväärse eputamise vahelisse spektrisse.“ (lk 322). Nii, et testid jäägu testideks, tore teada.Ehk nagu Benoz tsiteeris Alan Kayd:“ „Iga vaatenurk on väärt 80 IQ punkti, „ mis tähendab seda, et asjade vaatlemine mitmest nurgast parandab nende mõistmist.““ (B. Stone „Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017 lk 26). Ka tore teada.

 Meie „Jama“ on selles, et me koolitame inimesi lihtsalt koolitamise pärast, et nad oleksid haritud. Muidugi on seegi tore, kuid kui me koolitame neid valedele erialadele, siis tekitame asjatuid õilmitsejaid sinna kus neid vaja pole ja sinna kuhu neid ilmtingimata vaja on, sinna meile inimesi – õige haridusega inimesi – ei jätku. Protsessid sumbuvad. Vaadake, isegi sellises elementaarses ja silmaga nähtavas (kuid töökohtades teravalt tunnetatav) alal nagu IT koolitus on Dr Riigi poolt nii unarusse jäetud, et viimastel aastatel on ettevõtjad avanud tänuväärselt omaalgatuslikult (ja omarahastuslikult)  IT koole ja kolledžeid, kuid ikkagi on u 6000 spetsialisti puudu. Selle puude eest maksame oma liipava heaolutaseme ja sündimata projektidega. Mitu Ükssarvikut sellest sündimata on jäänud? Ei tea? Kuid teised valdkonnad? IT valdkonna puue/kaotus pole vaid IT ja Ükssarvikute kaotus, see on SKT kaotus, mille oleks saanud suunata valdkondadesse, milles samuti järelaitamist vajavad nagu tervishoid ja haridustehnoloogia ise. Kõik kasutamata võimalused. Kuid olukord vajab muutusi, sest areng kiireneb ja meie kaotused vanaaegses institutsioonilises raamistikus vaid kasvavad. IT ja programmikirjutamise oskus peab (kindlas kõneviisis) olema põhikooli standardprogrammi osa. Nüüd ja tulevikus. See on ju homne elementaarne … kirjaoskus.

Nagu Optimist oma teekonnal tulevikku täheldab:  „Mälusopist kerkib üles see, mida ütles Vicki Buck, kui Uus-Meremaa Kuninganna Charlotte´i väinas purjetasime: „Kardan, et haridussüsteem võtab loovad, kujutlusvõimelised lapsed ning püüab neisse toppida normide järgimist, kuulekust ja distsipliini. Arvestades, et tõenäoliselt peavad need lapsed omale töökohad ise looma, on see õudne.““

John on nõus „Hariduse andmine ise toimub samuti tehasemudeli põhjal. Te loote oskuste varu. Teile öeldi, et mingil hetkel osutuvad need kasulikuks. Aga mis juhtub, kui te sattute maailma, kus oskuste eluiga on kuuekümne aasta asemel viis? Meie praegused haridusasutused on praeguseks peaaegu mõttetud.“ (lk 317). Mida siis teha? Elementaarne, et tehasementaliteet loob üksnes uut tehasementaliteeti, kui sellel on võimalust jätkata samade reeglite ja samade eilsete institutsioonide raames.

Optimisti arvates „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“ (lk 319). Uut tüüpi institutsioonid? Mis need veel on? Või kas on üldse vaja muuta … institutsioone? Kaeme perra.

 Algus algab  algusest. Haridus ka.

 Kõik algab … haridusest. Üks ebaõnnestunumaid valikuid on, kui me hajutame jätkuvalt enda piskud ressursid, tehes igal pool midagi, kõike seda … valel ajal ja vales kohas. Sellise arengu(peetuse) tõenäosus on vägagi suur, kuna see on mugav, vastutust hajutav ja jätab mulje tormilisest tegevusest. Nii kerge on teha üks regulatsioonike juurde (st veel üks kujutletav kord) ja loota, et nüüd lõpuks on igavene õnn saabunud. Aga võta näpust, nii need asjad ei käi, ega vanasõna asjata ütle, et õlekõrs võib murda kaameli selgroo. Nii ka regulatsioonidega. Samas nüüdisajal, kui kõik räägivad vabadusest ja väärtustest, siis tundub, et iga regulatsioon loob ainult üht vabadust – vabadust trahvida. Selline kujutletav kord ei toimi tõhusalt. Nagu märgib Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee”  Pilgram, 2012 lk 109): „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta. Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.” On selline suhtuminegi ju hariduse küsimus.

Teisalt, kui vabaduse mõõduks on see, et tõuks peale kasutamist jäetakse ristseliti keset kõnniteed, kus teised kaasinimesed oma jalad võivad murda, siis on see märk hariduse (liiklushariduse ja paljude muude distsipliinide) ja harituse puudulikkusest.

Muudatused? Millest alustada? Muidugi on kõik siin maailmas omavahel seotud, nii majandus kui ka haridus ja meditsiin ja kultuur, kuid keskendume esialgu kolmele tegurile, mis minu ja paljude teiste inimeste arvates määravad meie tuleviku: need on haridus, majandus ja avalik teenistus. Miks just selline valik? Ilma haridussüsteemi muutmata ei ole võimalik muuta ettevõtluse pehmemat poolt ehk teadmisi ja hoiakuid ning avalikku teenistust moderniseerimata ei leia vahendeid ettevõtluse stimuleerimiseks ja hariduse edendamiseks. Seega tegemist oleks muutumise võtmega või kolme vaalaga, millegi muutumise äratõuke paiga sarnase asjandusega, kusjuures avalik teenistus on teenindus kodanikele, mitte trahvimasin.

Ajumuskli treenimisest 

Niisiis hariduse muudatustest. Haridus ei ole nüüdisajal mitte niipalju tuupimine, kuivõrd treening ajule. Treening mõtlemisele. Treening loovusele. Nagu kirjutab J. Medina  („Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 Lk 65) „Metsloomade ajud olid 15-30protsenti suuremad, kui nende kodustatud liigikaaslastel.  Ilmnes, et külm ja halastamatu maailm sunnib metslooma pidevalt õppima. Need kogemused panid ka nende ajud väga erinevalt toimima.“  „Sama lugu on ka inimestega. (…) Aju toimib nagu muskel: mida enam tegevust sel on, seda suuremaks ja keerulisemaks see võib muutuda.“ (lk 65/66). See on päris hea võrdlus, et aju on kui muskel, mida tuleb pideva õppimisega treenida. Kuid küsimus on kuidas treenida? Kas meie treeningprogramm on ikka oskuslikult koostatud? J. Medinal on selles suhtes kahtlusi, et mitte öelda muret:  „Mul on meie koolisüsteemi puhul paar muret.

1)    Praegune süsteem põhineb ootustel, et teatud vanuse saabudes tuleks saavutada teatud õpieesmärgid. Ent puudub põhjus uskuda, et õpilaste ajud nende ootustega arvestaksid. Ühevanused õpilased on väga erineva intellektuaalse tasemega.

2)    Sellised erinevused võivad väga palju mõjutada õpilaste sooritust tunnis. Seda on kontrollitud. Näiteks pole umbes 10 protsenti õpilaste ajud piisavalt valmis, et nad suudaksid lugeda vanuses, mil me seda neilt ootame. Paindumatu mudel, mis põhineb pelgalt vanusel, ei sobi kindla peale ajubioloogiaga kokku ja töötab selle vastu.“ (lk 74)

 Aurupumba mudel

 Millised on olnud komplektsed muudatused (sh hariduses) ajaloos. Nagu märgib M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 313/314): „Tööstusrevolutsioon muutis kõik. Muutis meie ühiskonnakorraldust, haridust, arusaamist tööst ja ärist. Rajasime taristu, millist eales varem polnud nähtud. Taudteed, teed kanalisatsiooni, veeteed, sadamad. Need olid uued tehnoloogiad. Tänapäeval ei pea me teed ega kanalisatsiooni tehnoloogiaks. Ometi need on seda. Vint Cerf ütles selle kohta: „Kui kasvad üles koos tehnoloogiaga, siis pole see tehnoloogia. See lihtsalt on.“

- „Teisisõnu  ühiskond ehitatakse taristu peale, mitte vastupidi: meie teed ja koolid kujundavad meid märksa enam, kui meie kujundame oma teid ja koole. Või nagu ütles haridustegelane ja Abraham Lincolni fänn Ken Robinson: „Enne 19 sajandit ei olnud maailmas avalikke haridussüsteeme. Need tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi.“

- „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod ei erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta. „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““

- J. S. Brown  „Praegu toimub miski, mida me tsivilisatsiooni ajaloos kunagi varem pole kogenud (…). Kõik varasemad taritud on alguses kujunenud aeglaselt kuni kriitilise massi saavutamiseni, mis seejärel põhjustab plahvatusliku laienemise ja omaksvõtmise. Lõpuks asjad rahunevad ja stabiliseeruvad aastakümneteks, tihti 70-100 aastaks. Minu jaoks on huvitav, et taristu, millele me üle läheme, on eksponentsiaalselt kasvav, kuna tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt.“

 Nendes väidetes on paar mõttepojukest mida tasub Muudatusteseina komplekteerides tähelepanu pöörata. Esiteks:  ühiskond ehitatakse taristu peale. Teiseks: meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud. Kolmandaks: me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust. Neljandaks: taristu, millele me üle läheme, on eksponentsiaalselt kasvav, kuna tehnoloogia areneb eksponentsiaalselt. Kuid kui taristu ega tehnoloogia ei arene enam lineaarselt vaid eksponentsiaalselt, siis millised peaksid olema seda muutust teenidavad/juhtivad/kaitsvad/arendavad institutsioonid? Ilmselgelt ei saa need olla novotseeniaegsed institutsioonid staatilised, ka need peavad olema muutuses. Pidevas?

 Vanad firmad ja vanad institutsioonid ei saa aru ...

J. Medinal on veel üks väide, mis süüvimisel osutub laiemaks kui ettevõtlus või haridus: „Vanad firmad ei tea, miks nad peaksid jooksma kiiremini, et kaotada aeglasemalt“. „Kõik sellised firmade tavad on just täpselt need, mis takistavad neil tempokalt uuenevas maailmas hakkama saada. Neil on rutiinid ja uskumused, mis tuginevad eeldusele stabiilsusest.“ (lk 316). Kui nüüd panna lausesse „Vanad firmad ei tea …“ firma asemele „institutsioon“, siis saamegi üpris pelutava tulemuse, et: „Vanad institutsioonid ei tea, miks nad peaksid jooksma kiiremini, et kaotada aeglasemalt“. „Kõik sellised institutsioonide tavad on just täpselt need, mis takistavad neil tempokalt uuenevas maailmas hakkama saada. Neil on rutiinid ja uskumused, mis tuginevad eeldusele stabiilsusest.“

Ja kui vaadata firmade tulemusi, siis: „ Peaaegu mitte ükski üle 20 aasta vanune firma pole selleks üles ehitatud. Tegelikult väidan ma, et seda pole isegi viie aasta vanused firmad.“ Me peame kiirelt muutuvas maailmas suhtuma loovalt nii firmade, kui ka institutsioonide arengusse/arendamisse. Seega mitte lihtsalt haridus, vaid loovus ja haritus – kindlaim tee ettevõtlikule ja hoolivale ühiskonnale.

 Haldusriigist (majaomanikust majahoidjani)

 Niisiis, milline olukord on meil praegu institutsioonide tasandil? Ärgem unustagem, et praegused institutsioonid ei ole midagi müstilist, need on meie eneste poolt loodud kujutletava korra tagamiseks. Milleks meile oli vaja kujutletavat korda? Selleks, et koostöö inimeste vahel sujuks tõhusalt. Nüüdisajaks … Laseme arvata asjatundjatel:

Y. N. Harari kokkuvõte 21 saj alguse institutsioonide võimekusele on üpris karm: „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“ („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 394).

 „Teatud mõttes on see väga hea. (…) Jumaliku tehnoloogia segamisest suurushullusliku poliitikaga ei saa midagi head tulla. Paljud uusliberaalsed majandus- ja poliitteadlased väidavad, et kõige parem  oleks jätta kõik olulised otsused vaba turu kätte. Sellega annavad nad poliitikutele täiusliku vabaduse tegevusetuseks ja võhiklikkuseks, mis tõlgendatakse ümber sügavaks tarkuseks. Poliitikutel on mugav uskuda, et nad ei saa maailmast aru, sest neil ei olegi vaja sellest aru saada.“ (lk 395).

Hm, kas selles ongi arengupiduri mehhanism: poliitinimestel pole vajagi aru saada, sest nad ei saa aru? Suutlikkus küünib vaid lihtsa haldamiseni (nagu majahoidja/kojamees), mitte enam juhtimiseni (nagu majaomanik)? Paneme selle tähelepaneku Muudatusteseinale.

Õigustuseks 

Mingil määral toetab ja ühtlasi selgitab kujunenud situatsiooni Henry Kissinger paarikümneaasta tagune suurteos „Diplomaatia“: „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.” (Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 26). Seega sama motiiv mis Y. N. Hararil, et poliitinimene/riigimees on muutunud pigem bürokraatlikuks haldajaks, kui juhiks/õpetajaks. Siiski täpsustab H. Kissinger, et: „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …” (lk 26).  Tundub tõene, kuid … selles on vähe lohutavat, kui tunnistada, et tänapäeva poliitinimestel „on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda“, „valitsusest on saanud lihtsalt ametkond, see haldab riiki, kuid ei juhi seda“. Ütleme niimoodi, et ilma Muutustesinale ülesriputamata, poleks selline seisukoht mingit tähelepanu väärinud. Nüüd vaadates seda kildu paistavad paljud Dr Riigi tegevused hulka … arusaadavamad. Mitte õiged, tõhusad ega nutikad, kuid arusaadavad. Kui meie teiega saame aru, siis oleme juba poole targemad oma … valikutes

Vaadake, meie teiega saame suuremalt osalt  hakkama ka ilma kõrgema „juhtimiseta“, kuid halb on see, kui peenhäälestus ja mikrojuhtimine muutub tööga hakkama saamise raskendavaks komponendiks, nagu täheldatud: „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 537).

Järgneb ….

 Targutusi:

 G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo”

 Lk 66 „ /…/ millegipärast ei kuule sa neid lõikust alustades ütlemas:                 

„Hm, mis siis selle vennikesega lahti on … laskem lihunikud kallale. Oh, muuseas, kas kellelgi on puhast skalpelli? Ma unustasin enda oma maha …” " Arsti isikust sõltumata midagi sellist ei juhtu, sest seda ei tohi juhtuda. Süsteem on nõnda paika pandud, et surm organiseerituse puudumise tõttu oleks välistatud.”

H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004

 Lk 39 „Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui enamik teisi inimesi. /…/ Nad valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju teadlikumalt kui teised meie uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja suured küsimused pakkusid meie jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata initsiatiiv, pakkuda välja uusi lahendusi ja liikuda oma projektidega edasi.  Üks Lufthansa juhtivtöötajaid, kes vastutas reisifirmade komisjonitasude vähendamise eest, ütles meile:” Ma arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei vastuta, siis mina vastutan. Ma võin seda küsimust enda omaks pidada ja teha seda, mis tundub vajalik”. Nii ma talitasingi – kui just ja kuni (tegevjuht) Jürgen Weber mind tagasi ei hoidnud.”

Lk 109 „Sihikindlad juhid võtavad formaalse reeglistiku suhtes aktiivsema hoiaku. Nad mitte ainult ei sea kahtluse alla kehtivaid norme, mis tunduvad neile aegunud või kohatutena, vaid rikuvad neid või hiilivad neist mööda, kui see on eesmärgi saavutamiseks absoluutselt vajalik. Üks Conoco müügijuht ütles meile: „On hulgaliselt reegleid, mis on absurdsed. Kui ma oleksin neid järginud, ei oleks ma saavutanud pooltki seda, mis praegu. See on nagu köiel kõndimine – sa pead olema firmale lojaalne ja mitte pidama sissisõda. Aga nagu ma kuskilt lugesin, „Mõnikord on parem vabandada kui luba küsida”. Ma elan üsna suurel määral selle põhimõtte järgi. Keegi ei ütle sulle kunagi aitäh reeglitest kinnipidamise eest – küll aga tehakse seda fantastilise töö eest.”