Muudatustesein V3: Kui algoritmist saab valija ja … valitseja

  Y. N. Hararil on veel üks mõttekilluke, mis vääriks Muutusteseinale riputamist ja mis on seotud institutsioonide arengupeetuse  ja tehnika/tehnoloogia  ekponentsiaalse arenguga. Nende vastastikuse mõjuga. Tegelikult kogu poliitturu mehhaanika muutumise võimalusega.

Nimelt:  „Liberaalsed harjumused – näiteks demokraatlike valimiste korraldamine – muutuvad mõttetuks, sest Google suudab ka mu poliitilisi vaateid minust paremini esindada. Hääletuskabiini kardina taga  seistes suunab liberalism mind tõelise minaga nõu pidama ja valima partei või kandidaadi, kelle valimislubadused kajastavad minu kõige sügavamaid soove. Loodusteaduste järgi ei mäleta ma kardina taga seistes üldse kõike, mida ma olen viimastest valimistest möödunud aastate vältel tundnud ja mõelnud.„„Nelja pika aasta jooksul olen ma võib-olla mitu korda arvustanud peaministri poliitikat, öeldes endale ja igaühele, kes on vaevunud mind ära kuulama, et ta juhib meid hukatusse. Kuid viimastel kuudel enne valimisi kärbib valitsus makse ja jagab heldelt raha. Valitsev partei palkab parimad reklaamikirjutajad vedama geniaalset valimiskampaaniat, milles on parajal hulgal ähvardusi kui ka lubadusi, mis kõnetavad otse minu ajus asuvat hirmukeskust. Valimispäeva hommikul ärkan külmetusega, mis mõjutab minu mõttetegevust ja kannustab mind eelistama ennekõike kindlustunnet ja stabiilsust. Ja voila! ma saadan mehe, kes meid hukatusse juhib, veel neljaks aastaks valitsusse.“

„Ma oleksin võinud end sellest saatusest päästa, kui oleksin lubanud Google´il enda eest hääletada. (…)  Kuigi see ei eira hiljutisi maksukärpeid ja valimislubadusi, ei unusta see ka eelneva nelja aasta jooksul juhtunut. See teab, milline oli mu vererõhk iga kord, kui ma lugesin hommikust ajalehte ning kuidas mu dopamiinitase õhtuseid uudiseid vaadates järsku langes. Google teab kuidas tekstist manipuleerivaid tühje loosungeid välja sõeluda. (…) Google ei vali minu hetke meeleseisundi järgi, vaid pigem võttes arvesse biokeemiliste algoritmide kogumi – mida me tunneme „minana! – tegelikke huvisid ja tundeid“ „Mõistagi ei ole Google´il alati õigus. Jutt käib ju tõenäosusest“ (lk 354)

 Tulevik ilma „ilusa“ iseendata?

 Tõenäosus tõenäosuseks, kuid tegelikkuses „Uurimus, mille tellis Google´i võimas vastane Facebook, näitas, et juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese isiksust ja kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata. (…) Hämmastaval kombel piisas algoritmile kümnest inimese meeldimisest, et olla täpsem tema töökaaslastest. Algoritmile piisas 70 meeldimisest, et olla täpsem sõpradest, 150 meeldimist, et olla täpsem pereliikmetest ja 300 meeldimist, et olla oma ennustustes täpsem vastaja abikaasast. „ (lk 355) Ehhee, ja see pole veel kõik „Osades valdkondades näitas Facebooki algoritm paremaid tulemusi vastajast endastki.“ (lk 355).

See viimatimainitu teeb muidugi ärevaks. Ütleme lausa nööritaks, kui peesitaksin eneseimetluse magusvannis. See, et me saame teiste kohta teada nende tegeliku (või algoritmilise) olemuse, siis ei taha meie teiega ju seda, et nemad meie tegelikku olemust teaksid. Mis aga eriti jõhker, meie teiega ei saa enam ennast enesele … „ilusamaks“ mõelda. Oeh, mida me teeme ilma illusioonita ilusast isiklikust minapildist?

Lisaks:  „Teisest halvaendelisemast küljest peame nentima, et sama uuring osutab sellele, et edaspidistel USA presidendivalimistel ei pruugi Facebook teada üksnes kümnete miljonite ameeriklaste poliitilisi eelistusi, vaid ka seda, kes on neist otsustava tähtsusega valijad, kelle antav hääl kõigub, ja kuidas neid ühele või teisele poole kallutada.“ (lk 356)

Vaat selline lugu … tulevikuks. Ja institutsioonide taipamatus (ka eneste) muutusteks sillutavad teed tüdimusele, võib-olla isegi põlgusele valimiste kui piduliku enese tahte väljendamise suhtes. Sellest oleks kahju …

 Demokraatlik masin & masinlik demokraatia.

 Üks tähelepanek/hoiatus Muudatusteseinale veel. Y. N. Harari („21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019  Lk73)  „Briti peaminister Winston Churchilli kuulsa ütluse järgi on demokraatia halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud. Õigustatult või mitte, kuid inimesed võivad jõuda samale järeldusele  ka suurandmete algoritmide puhul: neil on ohtralt puudusi, kuid midagi paremat ei ole meil nende asemel pakkuda.“. Vaat selline lugu, aastakümneid oleme pidanud halvimat parimaks ja seda halvimat kiitnud … parimaks.  Beigbeder  („17,90 E“ Varrak 2011 Lk 16) kordab selle veelkord üle oma rahvalikul/sarkastilisel moel: „… Churchill on teile juba vastanud. Ta ütles: „Demokraatia on halvim valitsemisviis, kui välja arvata kõik teised.“ Ta ei tõmmanud meid tillist. Ta ei öelnud, et see on parim elukorraldus. Ta ütles „halvim“.“ Nii, et Y. N. Harari hüpoteesil, et kui me peame aastakümnete jooksul halvimat valitsemisvormi parimaks, siis võime ka hakata „uskuma“ algoritmi – a´la „neil on ohtralt puudusi, kuid midagi paremat ei ole meil nende asemel pakkuda.“. Mõtlete, et jaburuss, kuid … Kas meie teiega mõtleme sellele, kui palju me oleme oma otsustusõigusest (õigemini otsustuskohustusest) andnud nüüdisajaks algoritmidele? Paljud tehingud toimivad, sotsiaalabi ja tervishoiuteenuse toimingud toimivad vaid algoritmidel. Dr Riik teatas uhkelt, et kavas on käivitada avaliku teenuse tõhustamiseks 50 kratti. Loodetavasti ei ole need meie muinasjuttudest pärit kratid. Nii või teisiti, me loovutame oma isiklikku otsustusõigust, et „osta“ endale juurde kõige defitsiitsemat ressurssi ehk aega. Aega ja vabadust. Just selle koha peal, kui meile tundub (just tundub/näib, mis ei pruugi olla tegelikkus), et valimised (ja eriti isiklikud demokraatlikud valimised) on poliitturu mõttetu mäng, milles meie teiega mingit osa ei mängi kukub kaalukauss kolaki algoritmi kasuks, kõige sellest tulenevaga. Tasub meeles pidada, et poliitturu mängud on pika vinnaga ja need grimassid tulevad poliiturule tagasi. Groteskina? Vihana? Ükskõiksusena? Algoritmina …

 Lõputu otsustamatuse algoritm  

 Kahju küll, kuid selle ükskõiksuse põhja loob poliitturg ise ja  ikka usinamalt. Tundub, et mitte ainult meil. Meil teiega on nüüdisajal piinlikult näitlik lugu Riigipea kandidaadi-kandidaadi-kandidaadi-kandidaadi valimisega/valimatusega. Mis edasi saab, polegi nii oluline, see otsustamatus või mäng süvendab igal juhul valijate umbusku institutsioonide suutlikkuse vastu. Süvendab segadust ja segadus inimestele ei meeldi. Segadus tekitab kas ükskõiksust või viha/trotsi. Mõlemad halvad leemekomponendid.

Juba eelmine Riigipea valimine näitas, et süsteemis on eksistentsiaalne loks, kuid ikka ei osatud seda loksu parandada. Ei osatud? Pigemini ei tahetud, kuna pidukondade  eesmärgiks ei olnud algusanekdooti mugandades „igaühele oma kits „ muretseda, vaid pigem Borissi kitsel kärvata lasta. Pilvepiir on Riigipeavalimise institutsioonina oma kohustustes läbi kukkumas .

PõhiSeaduse  (PS) mõte oli ikkagi selles, et Riigipea valitakse poliitinimeste/pidukondade poolt Pilvepiiril. See ongi PS ainuõige mõte Riigipea valimiseks  parlamentaarse riigikorraldusega riigis – parlamentaarne riigikorraldus eeldab, et Riigipea valib parlament. Punkt.

Nüüdisaegne PS näeb ette ka päästepaketi (erand)juhuks, kui pidukonnad oma ülesandega toime ei tule. Sellisel juhul võetakse abiks ka vallarahvas ja vallarahva toel valitakse Riigipea (kasvõi Pilvepiiri kiuste). Tundus mõistlik? Just, kuid siingi on aeg kaasa toonud muudatused. Esiteks kogu Ühisruumi läbiva rafineerituma poliittehnoloogia. Teiseks … vallarahvas pole ka enam vallarahvas (loe maarahvas), vallarahvas on linnastunud ja pidukonnastunud. Tulemus:  eelmised Riigipea valimised läksid ka Valimiskogus lörri … täiega. Valimiskogu osutus … valimisvõimetuks. Piinlik. Jällegi, ei tulnud oma tööga toime.  

PS loojad ei osanud ette näha võimalust (ja võimetust) et Riigipea valimisse sisse on ehitatud võimalus igavesti valimisi jätkata. Ikka Pilvepiirilt Valimiskogusse ja sealt Pilvepiirile ning Pilvepiirilt Valimiskogusse kuni uue Pilvepiiri valimiseni. Pidurit sellele rongile ette nähtud ju pole. Pidurit pole ja valimiskohustus anti tagasi parlamendile.  Kohkunud parlament … Valis mittepoliitiku, isegi mitte poliitinimese, vaid administraatori. Väga hea administraatori. Selline valik siis. Kuna eelmine tuline valimisdebatt kukkus läbi, mis näitas, et pidukonnad on valmis ka kõige tummisemaid kandidaate põrmustama, siis nüüd on olukord veelgi hullem. Tosin päeva enne tärminit on küll üks kandidaat, kuid enamuskandidaati pole. Õigemini on olnud, kuid need on juba plirtsti nagu nepi haavlitega lennukaarelt maha väetud. Kahju,  terendub parlamentaarse riigikorra parlamendi teistkordne läbikukkumine. Tundub, et enamik pidukondadest (meie teiega ka muidugi) on mittevalimisest väsinud. Midagi on vaja teha, kuid mida?

 Kaksiktähe sünnist

 Aegade algusest on pakkunud välja Riigipea kandidaadi-kandidaadi  leidmist läbi rahvaküsitluse või riigipea lausa Riigipea valimist rahva poolt. Otse. Muidugi ka võimalik, kuid … Kuid see ei ole enam küsimus sellest kuidas Riigipead valida, vaid kas meile teiega tundub  (just tundub/näib) tõhusam parlamentaarne riigikorraldus või presidentaalne riigikorraldus. Luua mingit hübriidi, nagu ebastabiilset kaksiktähte tähendab vaid uusi institutsioonidevahelisi konflikte.

Vaadake, kui tekkib rahva poolt (emotsionaalselt, kuid otse) valitud Riigipea institutsioon, siis (kuigi Põhiseadus talle võimu mitte köömetki juurde ei anna) tekib paratamatult hoopis uus võimude (või pigem isiksuste) rivaliteet. Kui selles tasakaalutusvõrrandis Riigipeale rohkem võimu anda, siis … Institutsionaalsed vastasseisud suurenevad ja võimude ning pidukondade tasakaalustamise asemel saame tundma vihameelset pidurdussüsteemis liikumist. Edasi (natukene) või tagasi, pole teada. Eksponentsiaalse arengu mudelile see igatahes ei vasta. meeleolu saab ka olema ilmselt pigem vihameelne.

 Uus tase: Valimised ilma valitavateta

 See, et institutsioonid vajaksid uuendamist, nende funktsioonid kaasajastamist ja tõhustamist, sest nüüdisaegne institutsioonide töökorraldus enam ei toimi tõhusalt peaks oleme ilmselge Riigipea kandidaadi-kandidaadi valimise protsessi jälgides. Võiks vist öelda, et varjuteatrist on mindud üle absurditeatriks, sest kui  ERR (17.08.21) arutleb tõsimeeli teema üle „Riigikogus võib presidenti valida ka ainsagi kandidaadita“, siis … Mida see järgmises astmes tähendab? Täis absurd? Kuid kurbloolisus on ju selles, et sellise käitumisega diskrediteerib enamus Pilvepiiri pidukondi parlamentaarse riigi korraldust üleüldse. Ajaloolistest (ka meie endi) kogemustest me ju teame, kui ohtlik on selliseid poliitmänge mängida. Ettevaatust! Ainsagi kandidaadita võib ju „valimisi“ korraldada, kuid loodus tühja kohta ei salli. Kandidaatideta koht täidetakse kandidaatidetagi. Sellegi muutuja võiksime oma Muutusteseinale lisada.

 Selle kohta on Y. N. Hararil mõttekilluke, mida tasub riputada muutusteseinale: „ „Rahvahääletused ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid, et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Brexiti hääletuse järel protestis  tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele lennuväljale piloot peaks maanduma“ (“ 21 õppetundi 21 sajandiks“ PM 2019 Lk 65) Küsimus on selles, mida meilt küsitakse, kas „Kuidas te tunnete …?“ või „Mida te arvate?“ „Olgu kuidas on, aga valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on seotud tunnetega.“

Kuid kui me tahame säilitada praegust parlamentaarset riigikorraldust, mis põhineb teatavasti samuti tunnetel (ja hetkemeeleoludel valimise hetkel) ja lisada sellele üldrahvaliku Riigipea (samuti tunnetel põhineva)  valimise, siis oleme ilmselt suure tõenäosusega mängimas ennast poliitturu uude pseudoeluseriaali „kirgede tormi, koos tähesõdade ja suitsiidisalgaga“. Niimoodi saamegi kaks tunnetel põhinevat võimukeskust, mis suure tõenäosusega hakkavad üksteisega rivaalitsema ja tasalülitama. Arvestades Muudatusteseina ja selle lisavidinaid poliitiliste pingete kuhjumiste näol ka riikide vahel, oleks see väga ohtlik samm. Pole midagi teha, ühekorraga pole tervislik harrastada parempoolset ja pahempoolset liikluskorraldust. Tuleb otsustada. Võiksime sellegi enda Muudatusteseinale paigutada. 

 Järgneb …

 Targutusi:

 Daniel Goleman „Keskendumine. Edu varjatud pant“ Tänapäev 2014

 Lk 12 „Et juhid saavutaksid vajalikke tulemusi, läheb neil tarvis kõiki kolme keskendumisliiki. Sisemine keskendumine suunab järgima intuitsiooni ja põhiväärtusi ning aitab langetada parimaid otsuseid. Muu keskendumine parandab suhteid teiste inimestega. Väline keskendumine aitab orienteeruda maailmas selle laiemas mõistes. Juht, kes ei ole häälestatud oma sisemaailmale, on ilma tüürita; see, kes ei mõista teisi, kobab pimeduses; need kes ei pööra tähelepanu suurematele süsteemidele, mille piires nad tegutsevad, on kaitsetud.“

Lk 28 „Tähelepanu ei ole veniv õhupall, mida saab jagada kaheks, vaid kõigest kitsas, piiratud mõõtmetega toru. Me mitte ei jaga tähelepanu, vaid lülitame hoopis kiiresti üelt ülesandelt teisele. Niisugune ümberlülitamine takistab aga tähelepanu täies mahus ja keskendunult kasutamast“

Lk 30 „Või nagu ütleb Jaapani kõnekäänd.“ Meie kõik oleme targemad kui keegi meist eraldi.““

 Ben Macintyre „Spioon sõprade seas“ Ersen 2016

Lk 17 Briti erakoolist „Tänapäeval oleks selline asutus ebaseaduslik, 1925 aastal peeti seda „isiksust vormivaks“ Elliott lahkus algkoolist veendumusega, et „mitte iialgi ei saa enam korduda midagi nii ebameeldivat“, sissejuurdunud põlgusega autoriteedi suhtes ja karmi huumorimeelega. Eton näis kui paradiis pärast Durnfordi „tõelist põrgut (…)“

Lk 16 Etoni koolijuhataja C. Elliott  „Claude jälestas muusikat, mis tekitas temas seedeprobleeme, põlgas ära ükskõik mis vormis kütte, kui „nõrkuse“ ja uskus, et „kui tuleb teha tegemist välismaalastega, siis parim, mida teha, on nende peale inglise keeles karjuda.“

Krõlov „Valmid“

Elevant maavalitsejaks

„Valitseja armulik, eks lubanud sa ise maksu meil võtta kasukate jaoks – ees talv on pikk; see maks on väike, täitsa mööda jaksu; ei rohkem ega vähem – nõnda oli jutt – kui ühe naha annab iga utt.“ Noh olgu nõnda, pidage siis silmas, et ainult ühe, (…) ja  valskust teha – mitte ilmas! Või muidu  lõpp sel lool võib saada sant“. (lk58) „Kes annab au ja jõu, ent mitte tarka nõu, ei head see tee ka siis, kui süda – parim pant.“

Kvartett

„Meil noodid olemas ja pillid ka, kuid – kuidas istuda käib üle jõu.“ „Et muusik olla, vaja osata ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile, „ Nii vastas Ööbik neile. „Kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa.“ ( I. Krõlov Kvartett lk 84)