Maailm
koosneb olulistest tegudest/asjadest/muutustest ja ebaolulistest tegudest/asjadest/muutustest
ja nagu targad selle kohta öelnud on põhiline on nendel vahet teha. Mõnad
asja/tegu saab muuta mõnda mitte. Te võite hommikul unustada kiirustades
hambaid pesta, kuid saate seda teha päeval või homme, kuid kui te kiirustades
teed ületate, siis … Võib juhtuda, et siis te päeval enam hambaid pesta ei saa. Tegeleda keset maanteed aruleluga, millist hambaharja ei kasutatud millist peaks kasutada on ... pehmelt öeldes pentsik. Ohtlik ka. Pealegi pole aru saadud kõige lihtsamast riigihanke põhimõttest (meie teiega hangime valimistel Pilvepiiri ja Pilvepiir hangib allhanke korras Dr Riigi, Riigipea ja kõik muu. Lihtne. MOTT). Nüüd tegeleme meie teiega (ja nemad nendega?) kõige pakilisema küsimusena … riigipeakandidaadi valimise valimisega. Hm, nii ongi, et kõige tähtsam
küsimus? Riigipea valimine on muidugi tähtis, kuid mitte nii tähtis, et teiste
muutuste mitte arvestamisega tegelikele muutustele jalgu jääda. Kui maanteed
ületades tuleb vaadata nii paremale kui vasakule, siis muutuste kiirtee on hulka
keerulisem põhjuste-tagajärgede jada, võib arvata, et silmas peame pidama
vähemalt viit mõõdet. Vahel ka täiesti uskumatuid/pööraseid muutusjadasid.
Vaadates
senist Muudatustesinale riputatut ei andnud mulle rahu Y. N. Harari mõttekäik „demokraatia
arengust“, et meie teiega võiksime
hakata eelistama valimiste isikliku osaluse asemel mingit algoritmi.
Automatiseeritud demokraatiat? Selline automatiseeritud elu(korraldus) muudaks
muidugi kõike. Megamuutja? Kõlab kummaliselt, kuid … selline asi on täiesti võimalik. Bussipiletit
te enam Bussijaama kassast ei osta vaid teete seda äpiga, postkontoris ka ei
käi lasete oma paki koju kullerdada. Maailm muutub, meie ka.
Osade algoritmidega
oleme me juba nii harjunud, et isegi ei märka neid enam: “Praegu kohtab näiteid
väärtuslikest ja kvaliteetsetest täisautomaatsetest otsustest kõikjal.(…)
Lennureiside ja hotellitubade hinnad kõiguvad lakkamatult vastavalt pakkumise
ja nõudluse prognoosidele ning nende tegelikke muutumisele minutist minutisse.“
(A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 44). Tuleb
tuttav ette? Kasutame, naudime … Küsimata? Järelikult usaldame. Õigupoolest on
nii, et nüüdisaeg toob iga päev kaasa mingi uue liikme Algoritmide-Otsustajate
perekonnast. Ilmneb, et meie teiega (Inimesed) pelgame ise otsuseid teha, kuid
algoritme, mis meie elu üle otsustavad julgeme kirjutada küll. Kummaline
paradoks.
Teine majandus, esimene institutsioon?
„Ümberringi tehakse nii
palju täisautomaatseid otsuseid, et majandusteadlane Brian Arthur kõneleb
„teisest majandusest“, kus tehingud toimuvad inimese sekkumiseta „tohutul,
vaiksel, ühendatud, nähtamatul ja autonoomsel“ moel. Aja jooksul tungib see
automaatne teine majandus tavapärasesse, inimeste osalusega majandusse ning
algoritmid hakkavad eksperte ja HiPPOsid asendama. Sedamööda, kuidas üha rohkem
teavet maailmas muutub digitaalseks, on otsustuse täiustamiseks külluses
andmeid ja vaistu asemele asub andmepõhine otsustamine.“ (lk 45) ( HiPPO -
kõige suurema palgaga isikute arvamus. Lk 43). Vaat selline lugu, tuleb välja,
et meie teiega oleme juba harjunud/harjumas tehingute/otsustega, mida tehakse nähtamatul
ja autonoomsel moel. Teine majandus on saamas esimeseks. Siis … „On üks vana nali, et tulevikuvabrikus
on kaks töötajat: inimene ja koer. Inimese ülesanne on koera toita ja koera
ülesanne on inimest masinate juurest eemale hoida.“ (lk 50).
Kuid kui majandus on nii, et tehingud toimuvad inimese
sekkumiseta „tohutul, vaiksel, ühendatud, nähtamatul ja autonoomsel“ moel“,
siis kuidas toimivad institutsioonid? Need institutsioonid mille puhul me
räägime väsimatult, et kõik peab olema läbipaistev ja järgitav? No mõni lisab,
et aus kah? Kas algoritm on aus? Või nurjatu? Eks ole hea küsimus? Arvate et
institutsioonidega jääb kõik nii nagu on? Valikuprintsiibid jäävad ka vanaks?
No, et käite ise ja teie lapselapsed käivad kohalikus koolimajas valimispäeval sedelit
kasti libistamas? Eh, juba täna ei käi (välja arvatud traditsionalistid).
Selles pole midagi imelikku, algoritmiline mugavus ja ajasääst on meile koju
kätte tulnud. No postkontoris (kuskil pimedas põiktänavas) te ka enam ei käi,
sest seda mida ei saa elektrooniliselt (algoritmiliselt) teha, saab teha
kaubanduskeskustes. Muide sama nagu valimistega, seda tehakse tänapäeval ka
kaubanduskeskustes. See, et valida saab kaubanduskeskustes illustreerib
veelkord, et poliitturg on samasugune kaubaturg nagu saia või piimaturg. Kuid
kuidas kujuneb poliitturg, kui jutuvestjate turgu asendab algoritmiturg? Või
kas asendab? Või kuidas majanduse st tehnoloogia/tehnika areng muudab
institutsioonide arengut?
Vastastikused mõjud ja muutused
Vaadake, kui te natukene süüvite, siis saate aru, et meie
riigikorraldus ja aktsiaseltsi juhtimine toimivad „kummalise kokkusattumisena“ üpris
sarnastel alustel. See ei ole juhuslik kokkulangevus, vaid mingi ajamomendi
parim/tõhusaim struktuurikasutus. Kui muutub üks struktuur, muutub ka teine.
Üks struktuur on lihtsalt loodud teise struktuuri tõhustamiseks. Muutused
muudavad mõlemaid. Nojah, siin on teatav ajaline lõtk, kuid lõppkokkuvõttes on
muudatused mõlemas vajalikud. Mõlemas valivad tänapäeval
aktsiaomanikud/kodanikud nõukogu/parlamendi, see omakorda paneb paika juhatuse/valitsuse,
see delegeerib tegevuse
valdkonnapõhistele tehastele/ministeeriumidele jne. tegemist on nn tööstusrevolutsiooni
aegse tehase põhimõttega. Institutsioonid on loodud inimeste poolt majanduse
korraldamiseks keskkonnas, kus otsustavad „ekslikud“ inimesed.
Just seepärast ongi
tähtis Muutusteseinale märk panna, et …. „kui „Google suudab ka mu poliitilisi
vaateid minust paremini esindada“ ja „juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese
isiksust ja kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata“, „samas kui „tehnoloogia
areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga
valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt
kiiresti töödelda“, siis kas praegune institutsioonide eksisteerimine ja nende
kujunemine saavad jääda „tehasepõhiseks“.
Kui
vastaks tõele, see Y. N. Harari väide, et „valitsustest on saanud ametkonnad, mis haldab riiki, kuid ei juhi
seda, tagades, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem
üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“,
siis selline institutsionaalne süsteem pole enam asjakohane. Kõlbmatu. Segav.
Turgu ja kogu Ühisruumi segav. Hästitoimiva ladusa Ühisruumi asemele saame … killustud
Hõimu(de)ala.
Meie
teiega vastutus
Turujõud
vanade institutsioonide vanaaegset tiksumist lihtsalt ei luba, tehnoloogia/tehnika
areng lükkab tagant nii majanduse kui institutsioonide muutust. Nagu märkis J. Lovelock
(„Novatseen“ PM 2020 Lk 41): „Siinkohal tahan rõhutada, et Maa nii tugevalt
muutnud antropotseeni tõukasid tagant turujõud. Kui Newcomeni aurumasina
kasutamine poleks olnud majanduslikult kasulik, elaksime ikka alles XVII
sajandi maailmas. Newcomeni masina tähtis omadus oli tulu. Pelgalt masina idee
poleks suutnud kindlustada selle arengut. Selle suur tähtsus – olgu heas või
halvas mõttes – seisnes selles, et see oli odavam jõuallikas kui inimesed või
hobused.“ Vaat selline lugu. Meie teiega elaksime edasi kempsuta, hambapastata
ja kosmosereisideta. Muide XVII sajandil oli meie mail põhiliseks
tootmisviisiks pärisorjusel põhinev põllumajandus. Mõisatallis anti vitsu ka. Institutsionaalselt
oli pärisori õigusetu. Sellist arengupeetust me ju ei oleks soovinud? Jätame meelde: muutus toimib ja seda tõukavad
tagant turujõud, teaduse ja tehnoloogia areng. Kui me ei taha oma perspektiivi
näha ainuüksi koerapidajana tulevikutehases, siis lähtudes J. Lovelock´ist:
„Nagu olen öelnud, saavad
meist küberorgide vanemad, sünnitus juba käib. Seda on tähtis meeles pidada.
Küberorgid on sellesama evolutsiooniprotsessi tulemus, mis on loonud meidki.“ „Elektrooniline
elu sõltub oma orgaanilistest eellastest.“ (lk 100). Meie teiega oleme vanemad
ja meil on kohustus.“ Seegi on väärt Muutusteseinale kandmist.
Valimise algoritmidest & algoritmide valimisest
Aga seniks … Igal heal asjal on omad piirangud, neid piiranguid
ületades pole hea asi enam hea asi (nn tagurpidi U faktor). Kohe üldse mitte hea. Seda ka algoritmide
puhul. See, et algoritm on küll hea (töövahend), kuid ei suuda käsitleda kogu
muutuste spektrit näitab nn Murtud jala roll: „Meehl toob näiteks professori,
kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks
loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid
kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei
mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et
professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast
„ülivõimet“ kerge jäljendada.“ (lk 50). Vaat selline lugu algoritmidega, ka
valimiste algoritmidega ja algoritmide valimisega.
Kapsa diskrimineerimisest
Algoritmid pole head ega halvad, need on pelgalt väärtuslikud
instrumendid. Nii algoritmi kirjutajad, kui kasutajad peavad teadma, mida nad
kirjutavad ja keda (või kellele) valivad. See on nagu statistika, mis pole halb
ega hea, kuid annab kindlasti õige tulemuse, kuid vaid valemist
(arvutamismetoodikast) ja küsitluspaneelist lähtudes. Kui küsitlus on
köögiviljade kohta, siis vastus saadaksegi köögiviljade kohta, kui porgandite
kohta, siis vastus saadakse porgandites ja pole mingit põhjust pahandada, et
vastuses pole kapsaid arvestatud. Et see on kapsaste ahistamine, diskrimineerimine
ja kapsaste väärtuste mittearvestamine ning nende õiguste jalge alla tallamine.
Mitte midagi sellist, sest valem ja küsitluspaneel seda ei küsinud ega vastust
ka ei eeldanud. Sama on ka valimisalgoritmidega. Kõik oleneb keda küsitletakse
(või kelle andmed küsitluskokteili libistatakse), mida küsitakse ja milline on
parandus või kompensatsioonikoefitsient, ülejäänud … Ülejäänud on vaid
korrutada neile kes ei jaga, et kõik on korras.
Kõigivalimised
Kuid on suur vahe, kas algoritm võtab arvesse kõik
valimisõiguslikud kodanikud või ainult need kes valimas on käinud (või tahavad valida)?
Ühest küljest, kui meil on nii nutikas instrument (milline teab paremini, kui
meie ise meie poliitilisi eelistusi), siis miks lasta heal riistal töötada
ainult 60-70% võimsusega, kui võimalik on kasutada kõike 100%? Seda enam, et
rahvas on kõrgeima võimu kandja st kogu rahvas, mitte ainult osa sellest. Isegi
mitte valimas käiv osa. Kuid teada on,
et märkimisväärselt suur osa kodanikke (kahjuks) ei osale valimistel,
moodustades (ja moonutades) Pilvepiiri koosseisu, Dr Riigi tegevust ja seekaudu
meid teiega. Kõiki.
Need on inimesed, kes on ilmselt heitunud, pettunud või
poliitilised kodutud. Kui tööturu arvestuses on mõiste heitunud (Vikipeedia:
„Heitunu ehk heitunud isik on tööealine mittetöötav isik, kes
põhimõtteliselt sooviks töötada, kuid kes ei otsi aktiivselt tööd, sest on
kaotanud lootuse seda leida. Ca 4000-6000 in), siis poliitturul on heitunuid
märksa rohkem ehk neid kes ei käi Pilvepiiri valimistel (on kaotanud leida
endale meelepärast pidukonda/poliitinimest) on u 30-40% so. Pilvepiiri suurim
fraktsioon. Kui need poliitturu heitunud arvestada algoritmi järgi valijateks,
siis … Milline valikupilt meile siis vastavalt koogel-moogel algoritmidele
avaneks? Hea küsimus, eks ole? Paanika poliiturul? Ilmselgelt. Kuid kui rahvas
valib … algoritmi, siis … Mis siis on? Järjekordne demokraatia võit? Või
mugavuse võit? Või ükskõiksuse võit?
Nurjatu
valija nurjatud valikud
Kuid
kas need on siis enam valimised? Eks ole, jälle hea küsimus? See, et me mingi
algoritmiga oma tegeliku positsiooni ja nördimuste (vahel ka enesehaletsusliku
virisemise) summa teada saame ei tähenda, et me peaksime või tahaksime seda
„õiget“ valida. Vahel me tahamegi valida valesti, vahel lausa nurjatult
valesti. Kiusu pärast. Eh, me ju valisime Eurovisioonile „Svetoleti“? Kas
sellepärast, et see humoristlik jörin oli meie teiega kindel teadmine, et
tegemist on õige/võiduka lauluga? Ilmselt mitte, ilmselt me valisime niimoodi,
sest tahtsime näidata oma meelsust. Olime nö. protestimeelsed. No … põrusime
oma valikus, sest ülejäänud europublikum ei saanud meie „naljasoonest“ aru. Protestist
ka. Mis teha. Meil endil oli küll alguses lõbus, kuid siis natukene piinlik ka.
Ma ei usu ka, et soomlased valisid raskeroki „Tordi“
, seepärast ennast esindama, et kõik sommid on raskeroki-kolemeeste imetlejad. Pigem valiti seepärast, et neil oli
kõriauguni imalatest euromäägimistest. Arvata võib, et põhjanaabrid ei läinud ilmtingimata
võitma, vaid ennast ja oma protestivaimu näitama, kuid … Kuid selleks momendiks
oli europublik samuti nurjatult küllastunud/tüdinenud siirupmagusatest
lembelauludest ja … Võit! Edasine on juba ajalugu. Mis on selle jutu mõte,
algoritm on väga hea tööriist standardprotseduurideks, edaspidi ilmselt ka
kiireteks automaatvastusteks, kuid see tasalülitab uudsuse, huumori, uuendusmeeluse ja … professori jala.
Nihutajad
& nihestajad
Pealegi
ei kasuta algoritme tänapäeval enam mitte ainult legaalsed IT hiiud oma toodete
reklaamiks ja müügiks, vaid ka kõikvõimalikud mainekujundajad, nihutajad,
kihutajad ja lihtsalt susserdised kasutavad algoritme meie teiega
arvamust/hoiakute/väärtuste nihutamiseks. Meil teiega on kiire (Miks? Kuhu?) ja
seda (meie igaühe mugavustsooni) kiputakse ära kasutama küll vanamoodsalt (uus)müüte
luues, küll algoritmidega veenmismuinasjutte toestades. Tasahaavalist
nihutamist me ei märkagi. Silmapete.
Seejuures
on kasulik ka mõisteid nihutada, nii et meie teiega ei saa enam arugi, kes on
hunt, kes lambanahas sutt, kes lihtsalt lambapea. Et asi
oleks veelgi selgem (et mitte öelda segasem), siis viimase aja nimepanek:
demokraadid, liberaalid, globalistid, meriokraadid on muidugi klubiliselt
huvitav jälgida, kuid tavainimesele tavatähelepanelikkuse juures ei ütle enam suurt
midagi. Juhtusin hiljuti sirvima R. Müllerson raamatut („Elada huvitaval ajal – needus või
võimalus?“ Lk 280) ja leidsin üpris huvitava käsitluse nüüdisaja poliitturust:
„Ent juba aastakümneid, kõigepealt maailma kiire üleilmastumise ja hiljem ka
rahvusvahelise süsteemi muutuva tasakaalu tõttu, on demokraatia ja liberalismi
vastuoluline sõbra-vaenlase suhe muutumas vähem sõbralikuks ja rohkem
vastanduvaks. See peegeldub muuhulgas selles, et enamikus lääneriikides on
liberaalne eliit hakanud sildistama populistideks neid demokraate, kelle
poliitika, ja ideed (või isiksused) neile ei meeldi (meenutagem, et Ralf
Dahrendori sõnutsi „ühe inimese populism on teise demokraatia ja vastupidi“,
kuigi ta on seda täpsustanud väitega, et „sellal kui populism on lihtne, on
demokraatia keeruline“). Samal ajal on demokraadid (või populistid) hakanud
pidama liberaale üleolevateks elitistideks, kes on inimest, nende vajadusest ja
mõtteviisist võõrandunud, uskudes, et nood on äpardujad ja teadmatud.“. Vaat
selline lugu, nüüd püüdke oma vananenud andmetega aru saada kes on demokraat,
kes liberaal ja miks on demokraadid populistid või populistid demokraadid, kui
liberaalid sindrinahad on hoopis üleolevad elitistid? Kas need kes peavad
ennast demokraatideks (või liberaalseteks demokraatideks) on tegelikult
elitistid ja peaksid nimetama neid keda nad praegu hauguldavad populistideks
hoopis demokraatideks? Vasakdemokraatideks ja paremdemokraatideks? Oeh!!! Kui
te nüüd järgmine kord kuulete neid koodsõnu, siis võib teil teie kiires
maailmas juba olnud toimunud nihe mitte ainult mõistetes, vaid mõistetest
lähtudes ka … eelistustes.
Ilmselt on seda lugedes nii mõnelgi (ka kõvema närvikavaga
inimest) tabanud arusaamine, et asjade/tegevuste/voolude nimetused on kokkuleppelised
ja neid võib ajas muuta ja rullida nii nagu see paslikum osapooltele oleks. Kui
keel on inimesele antud oma tõeliste mõtete varjamiseks (nagu meile on öelnud
targad filosoofid), siis milleks on mõeldud
poliittoodete nimetused ja nende ümbernimetamine. Selguseks või segaduseks? Tasub seegi tähelepanek Muutusteseinale üles riputada, et
definitsioone pidevalt kontrollida ja vajadusel kohendada oma kompassi.
Järgneb …
Targutusi:
R. Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020
Lk 49 „Kui öeldakse: „me tahame jõuda sinna“, on see vastus
küsimusele, mida tahetakse saavutada.
Kui öeldakse: „teeme neid kolme asja“, et oma eesmärki saavutada“, on see
vastus küsimusele, kuidas eesmärki saavutada.
Lisaks tuleb küsida: „Miks need
kolm sammu on piisavad? Miks me
pole teinud seda varem? Miks see
meil seekord õnnestuma peaks?“ Küsimus miks
kohustab meid sügavamaks olukorra analüüsiks ja nõuab teema üksikasjalikumat
käsitlemist. Minu meelest on miks alati
tähtsam küsimus, kui mida ja kuidas.“
Lk 65 „Ettevõtte kultuur oli takerdunud iganenud suhtumisse, kus
seadmed olid juhtival kohal ja opeartsioonisüsteem alles teisejärguline. (…)
lühiajaline võit oli olulisem kui pikaajaline toimetulek.“
Lk 64 Apple ja Google suutsid luua säärase ärimudeli, kus nad ei
sõltunud vanadest operaatorklientidest. (…) Kui Nokia oleks teatanud, et
nutitelefonid on uus mängumaa, kus mängitakse uute reeglite järgi, oleksid
mõned operaatorid kahtlemata meie vastu võitlusse asyunud, aga esialgsest
kaeblemisest hoolimata oleks enamik viimmaks meie uue olukorraga leppinud.“
Lk 81 „Me saime endale lubada katsetusi, aga mitte
ajaraiskamist. Aeg aga muudkui kulus.“
A.
G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019
Lk 77 „““Meelestatus“ oli veel üks populaarne mitterahaline
mõõdupuu, mis mind veenis, et investorid kollektiivselt meelemõistuse kaotanud.
„
Lk 78 Anekdoot ostusoovitusest „Kui ostsite aasta tagsi tuhande dollari
eest Norteli aktsiaid, on need praegu väärt 49 dollarit. Kui ostsite aasta
tagasi tuhande dollari eest budwaiserit (õlut, mitte aktsiaid), jõite kogu õlle
ära ja viisite tühjad pudelid hinnaga viis senti tükk taarakokkuostu, on teil
79 dollarit. Minu soovitus teile – hakake kõvasti jooma.“
Lk 78 „Investeerimisajakirjades figureerisid sellised pealkirjad
nagu „Internetiaktsiate hinnad võivad lähikuudel kahekordistuda“. Nagu märkis
Jane Quinn, oli see „investeerimispornograafia“ – „tõsi küll, pehme porno,
mitte hardcore, aga ikkagi porno“.“
Lk 82 „Pettus pettuseks, aga ise oleksime pidanud ka targemad
olema. Oleksime pidanud teadma, et investeeringud uude tehnoloogiasse on sageli
osutunud investoritele ebatulusaks. (…) Ajalugu näitab, et lõpuks alluvad kõik
liiale läinud turud gravitatsioonile.“
Tere daamid ja härrad, kas vajate rahalist abi? Mina olen Susan Benson. Olen laenuandja ja ka finantskonsultant.
ReplyDeleteKas vajate projekti lõpetamiseks ärilaenu, isiklikku laenu, hüpoteeklaenu või laenu? Kui teie vastus on jaatav, soovitan teil pöörduda minu ettevõtte poole. Pakume igasuguseid laenuteenuseid, sealhulgas pikaajalisi ja lühiajalisi laene. Lisateabe saamiseks kirjutage meile e -posti teel: (sunshinefinancialgroupinc@gmail.com) või saatke mulle otse WhatsAppis sõnum: +447903159998 ja saate kohe vastuse.
Oleme terviklik finantsteenuseid pakkuv ettevõte ja oleme pühendunud, et aidata teil täita kõik teie soovid. Oleme spetsialiseerunud struktureeritud finantslahenduste pakkumisele üksikisikutele ja ettevõtetele kõige tõhusamal ja kiireimal viisil.
Siin on mõned põhjused, miks peaksite meiega laenu saamiseks ühendust võtma;
* Mugavus - saate laenu taotleda igal ajal ja igal pool.
* Paindlik summa - teie otsustate, kui palju soovite laenata.
* Kiire otsene rahastamine - saate laenu 24 tunni jooksul pärast kinnitamist.
* Paindlik intressimäär - taskukohane intressimäär 3%.
* Kõrged heakskiidumäärad - teil on 99,9% võimalus laenu saada
* Paindlik tagasimakse - Te peate valima tagasimakse kuupäeva kas iganädalaselt, igakuiselt või kord aastas, kestusega 1-30 aastat.
* Lihtne veebipõhine rakendus.
* Isikupärastatud juhendamine ja asjatundlikkus.
* Varjatud tasusid pole
Ärge kaotage võimalust rahapuuduse tõttu. Võtke kohe ühendust minu ettevõttega, saame teid laenuga aidata, sest oleme aidanud paljusid üksikisikuid ja organisatsioone, kes on kogu maailmas rahalistes raskustes
Meie laenupakkumise kohta lisateabe saamiseks saatke meile oma laenutaotlus aadressil
E -post: sunshinefinancialgroupinc@gmail.com
WhatsApp/Telegram: +447903159998
Vahendajad/konsultandid/maaklerid on oodatud oma kliente tooma ja on 100% kaitstud. Teeme täie kindlusega koostööd kõigi asjaosaliste hüvanguks.