Ühtsust
(üksteise mõistmise mõistes mitte standardiseeritud regulatsioonidena) ei saa
luua eraldatusega, ega väärtusi sundväärtustega ega demokraatiat sunddemokraatiaga
nagu näitas hiljutine väljumine Afganistanist. T. E. Ricks („Kindralid“
Grenader 2015 Lk 367) tõi asjakohase näite Iraagi konfliktist: „Ühe
pommirünnaku järel valimatut vastulööki andnud merejalaväelased tapsid
kakskümmend Iraagi tsiviilisikut, mis näitas Ameerika sõdimisviisi sisuliselt
pankrotti – inimesi ei ole võimalik kaitsta neid tappes.“. Kehtib igas
olukorras ja peaaegu iga asja kohta
.Tagurpidi U tegur
„Kui
sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem.
Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme
klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See
on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi
veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi.
Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa.
Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14
klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol
pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub
neutraalseks ja lõpuks halb.“ ( M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 Lk
56)
Sama
lugu on ka liigse head tegemisega … sellest hakkab paha. Ja et need kes
eelmisest näitest aru ei saanud või pohmakat pole põdenud, siis sama illustreeriv/šokeeriv
on šokolaadinäide:
„Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse.
Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on
ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi
kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues
Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse.
Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda,
mida on külluses.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 129).
Vaat selline lugu. Tundub, et oma
regulatsioonihas, lootuses teha sellega kõigile head (kes need kõik on?), on
nii meie omamaised administratsioonid, kui ka Liidupealinn U kõvera hea ja
neutraalse faasi ületanud, muutunud paadunud regulootikuteks, ega mõista, et edasine inimelu iga ilmingu
reguleerimine pole enam mitte ainult hea tegemine vaid ollakse U-küljel, „kus rohkem
tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad hullemaks“. MOTT
Tegelikult
peaksime reaalsustaju säilitamiseks kasutama G Potseptsovi „neljanda põlvkonna
sõja“ kontseptsiooni: „ …
neljanda põlvkonna sõja iseärasused:
-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis
neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil
-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast
-kasvab manööverdamise tähtsus
-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid
mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”
„Nagu
meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle:
strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.
„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises
ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse
ruumi arvel.”
„Nagu näeme käib üleilmsete reeglite
revideerimine pidevalt, kusjuures iga kord kehtestavad reeglid enda järgi kõige
tugevamad mängijad, ülejäänutele jääb nende täitmine. „ („Strateegiline sõda”
Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn
2009 lk 25/29).
Niisiis see mis praegu maailmas toimub, pole
küll sõda relvavõitluse mõttes, kuid konkurentsi suhtes seda enam ja kui me
mängu reeglitest aru ei saa („meil ei ole vastuväiteid“), siis peetakse seda
sõda meie arvel ja „ülejäänutele ehk meile, jääb vaid nende täitmine. Kahetsusväärselt vähe on neid, kes on sellest aru saanud .
Niisiis võttis Euroopa Parlament 6. oktoobri
2021. aasta vastu resolutsioon ELi liiklusohutuspoliitika raamistiku
2021–2030 kohta nn soovitused edasisteks sammudeks. Mida see dokument siis
sisaldab? Dokument
on mahukas ja sisu … kutsub ülesse (20 korda) arvestades (13x), võttes arvesse
(11x), märgib (7x), tuletab meelde (4x), nõuab (4x sh 1x tungivalt) ja palub (
vaid 3x), rõhutab (4x), soovitab, juhib tähelepanu, on veendunud, väljendab
kahtlust jne. Oeh, massiliselt sõnajadasid. Press on välja noppinud kolm
märkimisväärset uudist: elamupiirkondades peaks piirkiirus olema 30 km/h ( mis
on jaburus), nulltolerants joobes juhtimisele (mis on elementaarne) ja ohutute
ja arukate lahenduste toetamiseks luua Euroopa maanteetranspordi amet (mis on
lisanduv bürokraatia ja ühisraha kulu). Kui nüüd mõelda, kui palju aega,
vaimujõudu, kooskõlastusi ja CO2 emissiooni selle „dokumendi“ tootmiseks ja
sellele järgnevate direktiivide (ja nende alamdokumentide) meisterdamiseks,
jõustamiseks, järelvalvamiseks ja normaalse elu segamiseks läheb, siis … Kahju
küll, kuid EP tasandilist mikrojuhtimist liikmesriigid küll ei vaja. Tundub, et
keegi on jõuliselt iseseisvalt/iseteadlikult laiendanud enda pädevusi. Iseotsustamise
ruum muutub ikka ahtamaks ja „lõpliku tõe“ ühisnorm trügib ikka massilisemalt
peale. Eh, nagu kassitapp, ilus valgeõieline ja lopsaks, kuid kui puu peale
saab, siis lämmatab selle ära.
Eesmärke
ei saavutata jõuga (kui pole just tegemist totalitaarse sunnisüsteemiga) arvestamata
protsesside toimimiseks tegelikke tolerantside/istude
vajadust, siis näeme me igapäevaselt sellest „viimsetõe“ sunnihoost sündivaid
eraldusjooni, mitte ühisosa, mitte keskse püüdluse ja seda ümbritsevate
eriosade vahelist tasakaalu ja sümbioosi, vaid mina/minu/mulle sündroomi
süvenemist – mõjudele üha tugevama vastumõju tekkimist.
Kõigil on poliitturul „omad ainuomased
põhimõtted“, kuid … paljud neist ei haaku teiste, ilmselt nende kandjate poolt
samuti „ainuomaste põhimõtetega“. Nende
nimel … ollakse valmis kõige jaburamateks jaburusteks ja nagu kirjutas W. Churchill („Tormihoiatus“
Varrak 2019 Lk 181) ühe sellise situatsiooni kohta: „Siin oli tegemist
põhimõtetega, mille nimel eluaegsed humanistid olid valmis surema, ja kui
surema, siis ka tapma.“ Vaat selline humanistlik tapapõhimõte siis.
Kuid kui koosmeelsust ei ole, siis (nii nagu looduses,
päristurul, nii ka poliiturul) täidab tühiku mingi teine ollus: lahkmeelsus, vihameelsus, pahameelsus,
lapsemeelsus …
Siis churchillilikult väljendudes: „Olgu peale, kui te tahate
olla narrid, tuleb meil selle asemel et teiega tülli minna, mis oleks
saatuslik, teiega koos narri mängida, ja saame näha, et me mängime narri kuradi
hästi.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 667). Nojah, siinkohal pole
paljud suurmeistri ütlemise tegelikust sisust aru saanud ja ongi võtnud
kasutusele vaid ütlemise välise külje ja seegi tuleb … narrilt välja.
Poliitturul on põhimõttekindluse õitsemisaeg teatavasti lopsakalt esindatud valimisajal, siis … Vaatamata valimisteeelsetele valjuhäälsetele põhimõttekuulutustele, kindlameelsetele punajoontele sõlmuvad kõrvalseisu ajal kõige imelikumad, uskumatumad ja ebatõhusamad kokkulepped ehk koalitsioonid võimutaotluse võimalusel. Tulemus? Tulemusetus. Kaotatud aeg. Vast iseloomustaks seda kõige täpsemalt W. C. 1951 a UK valimistel: „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 747) Ja mingi kummalise ajaloolise vimkana oleme me sattunud justkui ajamasinasse ja jälle käib pöörane „minulõpliktõde“ pealesurumine, riigi vaevamine ja ajakaotus. Metsikutes kogustes ajakaotust. Siis …
Ajaloolise ekskursina
võib paralleeliks tuua selle, et: „1930 aasta märtsis purunes Weimari Vabariigi
viimane suur koalitsioon, kuhu olid kuulunud Saksamaa Sotsialistlik Partei (…),
Saksa Demokraatlik partei (…) ja Saksa Rahvapartei (…). Kompromissitus ja
laialt levinud antiparlamentalism nurjasid riigipäevas mis tahes uue valitsuse
moodustamise, nii et 83-aastane riigipresident Paul Hindenburg pani kokku nn
presidendikabineti ning võttis Weimari riigipõhiseadus eriolukorra-artikli 48
abil vabariigi juhtimise enda kätte. Saksamaa esimese parlamentaarse
demokraatia lõpp oli alanud.“ (H B Görtemaker „Hitleri õukond“ ÄP 2020 lk
99). Kas panite tähele – kompromissitus
ja antiparlamentism? Niisiis, meie teiega peaksime endalt küsima … kas maailm
on läbi kompromissituse (ja poliitinimeste eneste tegevuse läbi parlamentarismi
diskrediteerivate tegevuste) teel antiparlamentarismi poole? Kõige sellest
järelduvaga? Te kindlasti mõtlete, et „Seda ei saa ju juhtuda …“. Kuid möödunud sajandil, kui kõik mõtlesid samuti,
et ei saa juhtuda, ometi sai juhtuda. Juhtus kaks korda ja teisel juhtumisel
lausa kahes (+4) kohas. Juhtus kaks korda … eee … kompromissitust. Tulemus …
Parlamentarismi ja demokraatia faas nihkub, rahulolematuse ja
eraldusjoonte kvantiteet läheb üle uueks kvaliteediks. Uus kvaliteet võib olla
parem või kehvem, kuid see on … uus. Teistsugune. Tundmatute tagajärgedega.
„Seda, mis nüüd järgnes,
ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1914 aasta augustis, sai Euroopast tapamaja.
1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv vigastatud ja kogu
manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid enneolematud.
Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud inimvaimu
kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust oleks
võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde, tehes
seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“ (G. Friedman
„Tulipunktid“ PM 2019 lk 85/86). Sellele järgnes … Rahu? Seda ka, kuid eelkõige
oli see külm sõda „Eelnenud kolmekümne ühest ´aastast eristas külma sõda see,
et kahe suurriigi vahel ei puhkenud kunagi päris sõjategevust. Plahvatust ei
toimunud. Tulipunkt oli olemas, aga leek ei süttinud.“ (lk 119). Õnneks.
„Ülikoolis
oli meil salajane fond, millest rahastasime naiste reise välismaale, kus nad
said ohutult aborti teha. Tudengite suud vajuvad veelgi rohkem lahti, kui
räägin, kuhu need noored rasedad üliõpilased sõitsid: Poola, katoliiklikusse
Poola. Viis aastat hiljem keelustas Poola abordid ja Rootsis omakorda
seadustati. Noorte naiste vool hakkas teistpidi liikuma. Tahan öelda, et see ei
ole alati nii olnud. Kultuurid on muutunud.“. Muutuvad pidevalt ja muutuvad ka
edaspidi. Vaat selline lugu.
Niisiis
...
Ühest
küljest on teatud ühtlustamine (NB! EL-le, kui majandusühendusele) ilmselgelt väga tarblik asi, sest: „Majanduskasvul on üks omadus, mis sageli unustatakse. Nimelt, mida
suurem on poliitiline üksus, seda püsivam on kasv. Riik on buumidele ja
kriisidele vähem tundlik kui linn, kontinent aga vähem tundlik kui riik.
Planeedi kasvumäär on veelgi püsivam, muuhulgas seepärast, et planeet ei saa
laenu võtta. (…) Maailma SKP maht inimese kohta on 1970 aastast saadik
kahekordistunud. Kui see järgneva 40 aasta jooksul samamoodi läheks, oleks
planeedi keskmise elaniku aastaseks sissetulekuks umbes 22 000 dollarit
tänases vääringus – rohkem kui mitmetes Euroopa Liidu riikides praegu.”
(„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013 Lk 314). Vaat
selline kasulik lugu. Kuid planeedi majanduskasv kogumis ei johtu mitte
ühtsetest väärtustest, ühtsetest ideoloogiatest ega ühtlustatud filosoofiatest,
vaid eesmärgist – luua kasumit, tekitada paremat elukvaliteeti. Ikka niimoodi,
et paned pange kartuleid mulda ja võtad üles kümme pange.
Samas Y. N. Harari „Sapiens.
Inimkonna lühiajalugu“ (2016 Lk252/461)) täheldab, et: „Tõde on see, et viimase
2500 aasta jooksul on maailma kõige tavalisem poliitilise organisatsiooni vorm olnud
just impeerium. Suurem osa selle aja vältel elanud inimestest elas
impeeriumides. Impeerium on ühtlasi väga stabiilne valitsusvorm.“ ja
„Paljud kuningriigid ja impeeriumid ei olnud tegelikult midagi muud kui
suured katusepakkujad. Kuningas oli capo di tutti capi ehk maffiaboss, kes
kogus katuseraha kokku ning tagas selle eest, et naabruses tegutsevad
kuritegelikud sündikaadid ja kohalikud väiksemad kalad tema kaitsealustele
liiga ei teeks. Sellega tema tegevus reeglina ka piirdus.“. Õpetlik tähelepanek
Millest jutt? Nimelt kaalul on miljardid eurod Euroopa Liidu
toetusi ja laene, mida Poola on taotlenud. Brüssel ei ole seda abipaketti veel
allkirjastanud, sest Varssaviga ollakse eri meelt õigusriigi tagatiste osas. Niisiis
… Kompromissitus?
Poolakate vaatenurk on, et: «Me võitlesime õigusriigi ja
demokraatia eest kommunismi kohutavatel aastatel, kuid meil on palju pikem
demokraatia traditsioon ja me ei taha, et keegi Lääne-Euroopas meid õpetaks,
mis on demokraatia, mis on õigusriik, kuna me teame kõige paremini,» Mis
muidugi on ka tõsi, kuid siinkohal on ohtlik ilming see, et vastandatud on
Poola-meie ja Lääne-Euroopa-nemad (pigem siiski Brüsseli meritokraatia?)
Mis aga majandusühenduse vaatevinklist on kahetsusväärne ( ja
lausa skandaalne) siis see, et ühe liikmesriigi „omademokraatiat“ ( siinkohal
üldse mitte arutades selle üle kas selline „omademokraatia“ on hea või halb,
õige või vale, demokraatlik või ebademokraatlik, sest küsimus on printsiibis)
hakatakse üht liikmesriiki väänama liiduliste rahakraanidega. „Euroopa
Komisjoni majandusvolinik Paolo Gentiloni ütles kolmapäeval, et Poola
taastekava osas on kõnelused veel pooleli ja Poola valitsus teab väga hästi, et
see «hõlmab ka ELi õiguse ülimuslikkust ja selle võimalikke tagajärgi Poola
taastekavale». Niisiis on Brüssel valmis paiskama „omaõiguse“ nimel Poola
majanduskaosesse, kui see ei ütle lahti „omaõigusest“? Kuidas EL kui
mitteimpeerium küll nii kaugele … impeeriumi teele jõudis?
Vaikne vimmakiskumine EL administratsiooni ja Poola vahel on
toimunud juba pikemat aega, nüüd püüab EL probleemi lahendada küsimust Aleksander
Suure laadis õigusriiklikku Gordoni sõlme läbi raiudes finantsmõõgaga: „Poola
ja Euroopa Liidu vahel valitseb pikemat aega arvamuste lahknevus seoses Poola
justiitsreformi vastavusega Euroopa Liidu õigusele. Euroopa Liidu kohus on
öelnud, et Poola justiitssüsteem kahjustab kohtute sõltumatust.“ Kahju muidugi,
kui riigi justiitssüsteem kahjustab kohtute sõltumatust, kuid … Mis edasi?
Kompromissitus? Edasi … „antiparlamentarismus“?
Niisiis on Poola ja EL jõudnud kompromissituse faasi ja „Poola ülemkohus valmistab ette otsust, kas
ülimuslikkus on Poola põhiseadusel või ELi seadustel. Kohtu järgmine istung on
määratud 22. septembrile.“ (Nüüdseks on meile teiega juba teada, et PÜK
tuvastas EL seaduste vastuolu Poola põhiseadusega. Just sedapidi, et EL seadusandlus
on kohati vastuolus PPS-ga, mitte et PPS n vastuolus EL õigusega). Hm, kas see
ei tuleta meelde Eesti lahkumise ettevalmistamist Idaliidust? Ka meie
deklareerisime oma seaduste ülemuslikkust NL seaduste ees ja muide … täiesti
seaduslikult. Ja, et oleks täiesti selge, kuidas praegust pilti Poola valitsus
näeb, siis:“ Poola valitsus kritiseeris
teisipäeval Euroopa Komisjoni üleskutset kehtestada Poolale päevane trahv kuni
riik tühistab vastuolulise kohtureformi. "Euroopa Komisjon blokeerib
seadusevastaselt rahastust Poolale ja kehtestab karistusi. See on
agressioon," ütles asejustiitsminister Sebastian Kaleta „“. Niisiis … agressioon? Agressioon keset
Euroopat? Kuigi Poola valitsus ütleb
(korduvalt), et nemad EL-st selle „tühja asja“ pärast lahkuda ei kavatse siis … britid ka ei
kavatsenud. Esialgu. Mõtlesid, et mängivad huvitavat poliittehnoloogilist mängu poliitturul, kuid … Välja tuli ajalugu.
Britid läinud kurjad ilmad,
Poola läinud hallad maas, …
M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik”
SE&JS 2013 Lk 125) ütles sõnaselgelt mida UK lootis EL astudes saavutada:
„Suurbritannia ei unista omaette äraolemisest Euroopa Majandusühenduse
äärealal. Meie saatus on Euroopas, osana majandusühendusest. See ei tähenda,
nagu oleks meie tulevik seotud ainult Euroopaga. Aga sama kehtib ka Prantsusmaa
ja Hispaania, tegelikult kõikide ühenduse liikmete kohta. Majandusühendus ei
ole asi iseeneses. Samuti pole see institutsionaalne vahend, mida tuleb mingi
abstraktse intellektuaalse kontseptsiooni ettekirjutuste tõttu pidevalt muuta.
Samas ei tohiks seda ka lõputute regulatsioonidega kivistada.
Euroopa majandusühendus on praktiline vahend,
millega Euroopa tagab oma rahvaste jätkuva heaolu ja turvalisuse maailmas, kus
eksisteerib palju teisi võimsaid rahvaid ja rahvaste rühmi. Meie, eurooplased,
ei saa endale lubada energia raiskamist sisevaidlustes ja raskesti
mõistetavates institutsionaalsetes vaidlustes.
Mitte miski ei asenda efektiivset tegutsemist.
Euroopal tuleb valmis olla täielikuks
panustamiseks nii oma turvalisusse kui kaubanduslikku ja tööstuslikku
konkurentsivõimesse maailmas, kus edukad on need riigid, kes soodustavad isiklikku
initsiatiivi ja ettevõtlikkust, mitte need, kes seda alla suruvad.“
„Minu esimene juhtpõhimõte on järgmine: parim
viis edukaks Euroopa Ühenduse ehitamiseks on vabatahtlik ja aktiivne koostöö
iseseisvate suveräänsete riikide vahel. Rahvusriikide allasurumine ja võimu
koondumine Euroopa konglomeraadi keskmesse toob kahju ja ohustab eesmärke,
mille poole püüdleme. Euroopa muutub tugevaks eelkõige tänu sellele, et
Prantsusmaa on Prantsusmaa, Hispaania on Hispaania ja Suurbritannia on
Suurbritannia, igaüks oma kommete, traditsioonide ja identiteediga. Oleks suur
rumalus meid kõiki mingisse keskmise eurooplase vormi suruda.“ Vaat selline oli
UK seisukoht ja pürgimus. Pürgimus, mida ei saavutatud ja nii nad välja
astusidki … poliitturu mängulusti tulemusena. Äärealadele?
See
omakorda tähendab, et liitumise momendil olid liitujad sünkroniseerinud oma
õigusruumi vastavalt EL õigusruumile. Kuidas siis nüüd … Muide kõige tulisemad
vaidlejad olid liitumisläbirääkimistel just … poolakad ja ungarlased. Kõige
asjatundlikumad ka. Neil oli oma kindel arvamus. Mis siis juhtus? Kuskohalt
vastuolu tekkis?
Tundub,
et vastuse sain (9.10.21 PM) Riigikohtuniku
artikkel/analüüsist: „Õigusemõistmise sõltumatuse põhimõte on
omane nii rahvusvahelisele õigusele kui ka riikide põhiseadustele. Kohtunike
sõltumatus ei ole kohtunike eesõigus, vaid teenib eeskätt kohtusse pöördujate
huve, seda, et oleks tagatud õiglane õigusemõistmine, et kohut ei mõistaks
korrumpeerunud tegelased. Sõltumatus tähendab nii välist sõltumatust, mis
seisneb selles, et kohtu töösse ei tohi sekkuda teised riigivõimu osad: seadusandja,
täitevvõim, kui ka sisemist: kohtuniku sõltumatust teistest kohtunikest.
Sellest,
kas ühes või teises riigis on kohtud sõltumatud, saab aimu, kui vaadata, kui
kauaks ja kuidas kohtunikke ametisse nimetatakse ning edutatakse, kuidas on
reguleeritud kohtunike pensionile jäämine, millised on kohtute eelarved,
kohtunike palk ja sotsiaalsed tagatised, kuidas kohtunikud oma töö eest
vastutavad ning milline on kohtunike distsiplinaarmenetlus: kes ja kuidas seda
läbi viib, millal ja mis põhjustel saab kohtunikku ametist vabastada.“
See
kõik on selgitav ja väga selge ning õige seisukohavõtt, kuid edasi tuli
selgitus, mis oli selle õiguskringli rosinaks, mis muutiski hariliku saia
rosinakringliks: „Mitte kunagi varem pole
Euroopa Inimõiguste Kohtust ja eriti veel Euroopa Liidu Kohtust tulnud nii
palju lahendeid, mis analüüsivad õigusemõistmise sõltumatuse võimalikku
rikkumist mõnes liikmesriigis. Tõsi, ELK on selles küsimuses tuletanud endale
jõuliselt pädevuse, mida tal varem polnud, kuid ju oli siis selleks põhjust.“.
Hm, kuidas see asi demokraatias siis käib, et kohus on mingis „küsimuses
tuletanud endale jõuliselt pädevuse“? Kuidas? Miks? Millise mandaadi alusel?
Tuletanud pädevuse, mida tal varem ei olnud, kuid … „ju oli selleks põhjust.“
Täiemõõduline bürokraatlik absurd. See tendents, et mingi bürokraatlik
institutsioon (alates vallaametnikust kuni EL kohtuametnikeni välja) kasvatab
oma võimupiire (tuletades endale jõuliselt pädevusi), mida tal pole olnud ega
olla ei tohikski, on vohamas läbi kogu süsteemi. Kui tegemist on ühe
institutsiooni jõuliselt laienenud pädevusega, kelle tegevus siis õigusruumiga
vastuolus on? Eks ole, jälle hea küsimus. Ühe pädevuse laiendamine ahendab
kõigi teiste õigusi – süsteem läheb sünkronist välja.
Poola
konstitutsioonikohtu otsus mitte tunnistada mõne Euroopa seaduse kehtivust ja
Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus Poola õigusriigi põhimõtetest
kõrvalekaldumise pärast seab küsimuse alla Euroopa Liidu fundamentaalsed
väärtused.“. Niisiis on ohus EL fundamentaalsed väärtused? Kurb lugu. Ohtlik
ka. Kuid millised need fundamentaalsed väärtused siis on? Kas need on
liikmesriikide väärtused? Või ainult Liidupealinna administratiivaparaadi
tekitatud jõuliselt laiendatud pädevused, mida neil varem küll polnud, kuid
mille laiendamiseks oli ilmselt hea põhjus. Kus sellel vektoril asuvad
väärtused, eriti fundamentaalsed väärtused. Kui neile väärtustele tekkib
liigsuur vahe, siis füüsikareeglite järgi … lapitekk laguneb. Võib arvata, et
poolakate (vähemalt nende PM avaldusi arvestades) seisukoht on, et see liit
kuhu nad astusid pole enam see liit ja need kokkulepped mida kokku lepiti on
ajas kuidagi nihkunud – jõuliselt nihkunud. Kui üks pool arvab, et küsimuse all
on fundamentaalsed väärtused ja teise poole poliitinimesed formuleerivad seda
kui liidu juriidilist hübriidsõda liikmesriigi vastu, siis …
Londoni Rahvusvahelise Strateegiliste
Uuringute Instituudi nõukogu liige (2005-2011) jne. „Alates
2016. aastast töötab ta Londoni
kodanikuhariduskooli direktori/usaldusisikuna , mis on osa
poliitikauuringute koolide ühendusest, demokraatia peadirektoraadi (DGII) egiidi all. Euroopa
Nõukogu .“ Vaat niimoodi, tegemist on
valdkonna asjatundjaga, kusjuures raamatu pealkiri – „Pärast Euroopat“ – on ise
väga intrigeeriv, et mitte öelda, paljuütlev.
Karm ennustus. Kui palju meie poliitinimestest on sellisele
probleemile tähelepanu pööranud? Eks ole, jälle hea küsimus?
Selle asemel „Hirmust, et liit laguneb laiali, ja soovist
kindlustada end niisuguse tulemuse vastu võivad paljud Euroopa liidrid ja
valitsused astuda samme, mis muudavad Euroopa projekti kollapsi juba
möödapääsmatuks. Ja kui lagunemine aset leiab, siis mitte seepärast, et minema
jookseks ääremaad, vaid seepärast, et mässu tõstab kese (Saksamaa,
Prantsusmaa).“ (lk 16). Just-just, mis saab keskmest? Kuid kese ei ole enam
ammu kese riikide näol, sellel on oma uus kivikõva kindel kese Liidupealinna
administratiivkeskme näol. Just selles administratiivkeskmest võib tuleneda
järjekordne mõjude ja vastumõjude konsolideeriv või destruktiivne voog.
IK on esitanud sellise visiooni: „Minu tõlgenduse järgi on ainus
viis lagunemisriski käsitleda see, kui tunnistatakse selgesti, et demokraatliku
poliitika loomust on dramaatiliselt muutnud pagulaskriis ja et see, mida me
Euroopas praegu näeme, ei ole lihtsalt populistlik mäss establishment´i vastu,
vaid valijate vastuhakk meritokraatlikule eliidile (mida kõige paremini
sümboliseerivad töökad ja pädevad Brüsseli ametnikud, kes ometigi on kaotanud
kokkupuute ühiskondadega, mida nad peaksid esindama ja teenima.)“ (lk 19).
Hm, kuigi see konstruktsioon tundub tuttavalik ka meie
poliitturul, siis pole ma päris kindel, et oludes, kus moodne on olla igal
juhul „millegigi“ vastu ja ilmselt suur osa heajärjemaade elanikke ärkab
(murega?), et mille vastu ometi täna olla, on vastuhakk meritokraatiale see
põhiline. Vastuhakk kui selline on moekas. Tekkinud või tekitatud?
Samale tendentsile on viidanud ka R. Müllerson nimetades neid
gruppe: „kus tahes ja kuskil olijaid“ (
„Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ lk 289). Huvitav tähelepanek, mis
ilmselt annab selgitust ka mitmetele senini mõistmatutele liikumistele
poliitturul. Tundub, et see „lõtv jaotus“ muutub määravaks jõuks edaspidi.
„Niisiis selle asemel et valida suveräänse demokraatia,
globaliseerunud demokraatia või globaliseerumissõbraliku autoritaarsuse vahel,
püüab poliitiline eliit demokraatiat ja suveräänsust niimoodi ümber
defineerida, et võimatu muutuks võimalikuks. Tulemus aga ei toimi: selleks on
ilma valikuteta demokraatia, ilma tähenduseta suveräänsus ja ilma
legitiimsuseta globaliseerumine.“ (lk 73). Nii, et kuhu me kokkuvõttes siis
kõigi nende toredate poliitturu mängude ja mõistete (väärtuste?)
ümberdefineerimisega jõuame? Kas „Alternatiivide puudumise“ poliitikasse?
Alternatiivide puudumine kui väärtus? Uh …
Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest
tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid
erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end
sellele projetseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ .
Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures
ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi
varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem
ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad
selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita
tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk
on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“
„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja
vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui
võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see
tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“.
(P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019 Lk 196)
„Ja loomulikult oli Borwickil veel üks suurepärane lööklause „Võtame kontrolli
tagasi“, mis on nii läbi ja lõhki amorfne, et võib tähendada ükskõik kellele
ükskõik mida, raamida EL-i vaenlaseks, kellel on olemas vandenõu iga
ettevõtmise õõnestamiseks, mis see ka poleks, mis on sulle südamelähedane.“ (lk
199) „Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20%
juurde,“ Hm, mida arvate, kas mainemeistrite keedus mõjub poliitilistele
kodututele ja „lõdvale sidususele“? Virgutavalt? Rammestavalt? Rammustavalt?
„Valijaskond on
„suverään, kelle sõnavara piirdub kahe sõnaga „ei“ ja „jah“, on kirjutanud
Ameerika politoloog E. E. Schattschneider. (…) Kodanikud kalduvad uskuma, et
ainult „ei“ ja – märksa harvemini – „jah“ öeldes saavad nad oma häält
valitsevatele klassidele kuuldavaks teha.“ (lk 97)
„Euroopa üldist meeleolu
saab kokku võtta järgmiselt: „ Üks põhjusi, miks paljud inimesed demokraatias
kahtlevad, on tõsiasi, et neil on selleks õigus.“ 2012 aasta Euroopa tuleviku
uuring näitas, et ainult kolmandik eurooplasteks usub, et nende hääl Euroopa
Liidu tasandil ka maksab, ning tühised 18 protsenti itaallastest ja 15
protsenti kreeklastest usuvad, et nende hääl maksab isegi nende omal maal.“ (lk
67)
„Seevastu uued eliidid ei tea eneseohverdusest midagi (…) Uute
eliitide loomus ja konverteeritavus muudavad nad oma rahvusest praktiliselt
sõltumatuks. Nad ei sõltu oma maa haridussüsteemist (lapsed käivad erakoolides)
ega riiklikust tervishoiusüsteemist (nad võivad endale lubada paremaid
haiglaid). Nad on kaotanud võime jagada oma kogukonna kirgesid. Inimesed
kogevad eliidi niisugust sõltumatust kodanikuvõimu kaotusena. Meritokraatlikud
eliidid on omavahel tihedates sidemetes, aga nende võrgustikud on
horisontaalsed. Sofia juhtiv majandusteadlane tunneb lähedalt oma kolleege Rootsis,
kuid ei tunne oma kaasmaalasi ega huvitu nendest, kes on tehnokraatlikel
eksamitel läbi kukkunud.“
„Pole siis üllatav, et Euroopa uue populismi tuumaks on
lojaalsus – nimelt tingimusteta lojaalsus etnilistele, usulistele või
sotsiaalsetele gruppidele. Populistid lubavad inimestele, et nad ei otsusta
nende üle ainult teenete põhjal. Nad lubavad solidaarsust isegi kui mitte
õiglust. „ „(…) siis populistid pooldavad ühiskonnanägemust, mis sarnaneb
perekonnaga, mille liikmed toetavad üksteist mitte lihtsalt seepärast, et
igaüks seda väärib, vaid kuna igaühes on midagi ühist.“ (lk 93) Vaat sellised
võimalikud meeleolud EL-s
Demokraatia
on hea asi, kuid sellel on tuhat nägu ja olemust. Kui EL tahab luua oma
administratiivse kujutluse järgi ühenäolist demokraatlikku Euroopat, siis
tuletagem meelde Afganistani demokraatia eksportimise fiaskot. Eks ole, … kohane/tu
paralleel. Tulemus …
Aga
võib-olla peaksid paljud endalt küsima, kas
mitte nemad ise, sh "ühisdemokraadid" ja regloodikud , kes ei mõista aja kulgu ja rütmi Ühisruumide muutustel, ei moodusta Breiviki presidendivalimiste kisakoori? Loodetavasti ei
pidanud (tänane) EL kompromissitu ühisdemokraadid ja regulatsioonihullud, kes
on tuletanud endale jõuliselt pädevuse, mida tal
varem polnud (kuid ju oli siis selleks „nende arvates“ põhjust), .sellist demokraatia
arengut silmas ega Euroopa Sise-Afganistaniliku Hõimuala loomise eesmärki. Või
siiski?
Ebakõla on süsteemi nõrgestaja. „Sõjajärgne filosoof Hannah
Arendt on öelnud, et kõige ohtlikum asi maailmas on olla rikas ja nõrk. Jõukust
saab kaitsta ainult jõuga, sest erinevalt vaestest rikkaid kadestatakse ja neil
on asju, mida teised ihkavad, ning erinevalt tugevatest alluvad nad jõule. Minu
isa ütles ikka, et ka maailma rikkaim inimene ei ela üle odava kuuli tabamust.
See käib ka riikide kohta. Jõukus ilma kaitseta on nagu kutse katastroofile..“
(lk 183) Vaat selline lugu ka veel.
Mõeldes nagu Taavet
Niisiis
meil on veel võimalik võita, kui me keeldume sõda pidamast sellisel moel nagu suurem pool
seda soovib, võttes kasutusele hoopis uudse ebatavalise taktika. Kui sa pole
just Koljat, pead mõtlema nagu Taavet. Edu nuputamiseks
Järgneb…
Lk 146 Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.
„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,”
vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal
aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö
sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel
võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll.
Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi
palju korda saata.”
„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid
minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide
esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on
ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi
kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat
teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”
„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga
pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada.
Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi
valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te
hääletate.”
Lk 86 „… ei olnud Tuneesiasse saabunud ühtegi
varustuslaeva. See viis asja niikaugele, et sõjaväel tuli väheväärtuslikkust
veinist alkoholi destileerida, et sõidukitele kütust saada.” Burzuikas
naftatelliste põletamine, et sooja saada.
Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime
nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud
kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad
…”
Lk 156 Bensiini kui ressursi vajaduse arvestus
enne Ardennide lahingu algust „Minu kogemused idas olid mulle õpetanud seda,
et lahingutingimustes tuleb seda hulka
vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei suutnud seda mõista ning need
staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu kartused omalt poolt maha
vaikinud.”
Tere; Kui vajate kiiresti laenu, taotlege laenu Novelty Finance'ist. Minu nimi on Davina Claire, ma olen Novelty Finance'i finantsjuht. Olen märganud, et eraisikutel ja ettevõtetel on nii raske saada laenu pankadest või muudest finantsasutustest. Minu ettevõte (Novelty Finance) on siin, et pakkuda ja aidata teil vajalikku laenu. Võite meiega ühendust võtta e-posti teel: noveltyfinances@gmail.com VÕI saatke sõnum WhatsAppis +447915601531
ReplyDeleteÜkskõik, kas soovite oma elustiilile hoogu juurde anda või teil on ees ootamatuid kulutusi, on NOVELTY FINANCE laen just see, mida vajate.
UUDNE FINANTS on paindlik: laenu saab võtta kuni viisteist miljonit eurot (15 000 000,00 €), sobivate tagasimakseperioodidega kuni 30 aastat. Võite taotleda nii tagatisega laenu kui ka tagatiseta laenu. Pakume laia valikut eralaene, ärilaene, kodulaene ja võlgade konsolideerimise laene, mida saab kohandada vastavalt teie muutuvatele vajadustele ja oludele väga madala intressimääraga.
Mida saate Novelty Finance'i taotlemisel:
√ Kohene juurdepääs teie rahale pärast kinnitamist.
√ Konkurentsivõimelised intressimäärad (3% aastas)
√ Paindlikud tagasimaksetingimused
√ Võimalus oma laen kiiremini tagasi maksta
√ Lihtne kinnitamine, kui vajate lisavahendeid
√ Laenu tagasimaksmisega ei kiirustata, vaid antakse aega laenu tagasimakse alustamiseks.
√ Varjatud tasusid pole
Kuidas kandideerida:
Laenu taotlemine on kiire ja lihtne!
Ettevõtted või eraisikud, kes on huvitatud Novelty Finance'i laenu taotlemisest ja vajavad laenupakkumise kohta lisateavet, peaksid lisateabe ja suuliste infotundide saamiseks SAATMA E-KIRI aadressile (noveltyfinances@gmail.com) VÕI saatma WhatsAppi sõnumi +447915601531 kaudu. Kehtivad nõuded ja tingimused.