Rahvasterände tasuvusanalüüs V9: Ühelt poolt ja teiselt poolt

Üheksateistkümnes lugu: Kasust ja kahjust

Max Jacobson on kirjutanud raamatus „Tulevik?” (Tänapäev 2006 Lk18) „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:

„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”

Meie trikiks  on kahekordne päästeoperatsioon, me peame oma firmale lisakapitali saama (inimesi juurde), sest meil on mindud juba aktsiakapitali kallale (vähenev ja vananev elanikkond) ja see lisakapital ei tohi võtta meilt otsustusõigust.

Järgnevatel aastatel kaotame me 40 tuh tööealist elanikku, 2030 aastaks väheneb meie rahvaarv 100- 120 tuh inimese võrra. Nende arvude vastu ei ole mitte midagi teha, see on vaid kalk statistika. Me ise oleme pannud sellisele arengu rööpad maha, nüüd vaid kulgeme. Samasugusteks Vanade kodumaaks või Vanadekodu maaks on muutumas Euroopa, Põhja Ameerika, Jaapan, Austraalia. Kogu nn meie maailm. Me oleme muutunud laisaks, liialt rahuloevaks, … konkurentsivõimetuks.

Nii, et ühest küljest on meile, meie maailmas, inimesi vaja, muidu hääbume ja meid võetakse lihtsalt üle. USA on vist ainuke riik, milline on läbi sajandite suutnud vastu võtta üha uusi sisserändajaid ja neid ühtseks sulatada. See ongi tegelikult kõige tähtsam nipp, kuidas sulatada enesesse üha uusi osiseid enese identiteeti kaotamata.  

Kuidas toimivad edukad Firmad?

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

Lk 77 „ Ainus võimalus kaitstes end leidlikumate konkurentide eest on tulla esimesena alternatiivse väärtuse kaitsemehhanismi peale, lammutada ise esimesena oma tooted ja teenused ning jõuda ise esimesena tulevikku, olgugi et see tulevik kahandab mineviku edu. Nagu Andy Grove Intelist on öelnud: Iseendal tuleb olla oma kõige kangem konkurent.”.”

Lk 106 „Tuleviku ennetamist ei tee ettevõttele sageli raskeks mitte see, et tulevik oleks tundmatu (…), vaid tõsiasi, et tulevik on teistsugune.”

Lk 127 „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.”

Lk 307 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”

„” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.”

Kahekümnes lugu: Kas meie oskame millekski ette valmistuda?

Mnjah, raske küsimus. Viimane dekaad küll suurt lootust ei anna: raudtee müüsime ära, ostsime tagasi ja tahame jälle midagi müüa. Apteekidel tegime asutamispiirangid, solkisime turu ära ja siis vabastasime piirangutest ehk solkisime teistkordselt turu. Pidasime õigeks erainitsiatiivi arendamist, kuid eraraudtee ja –praamioperaatorid kihutasime turult välja ja arendame hoogsalt riigikapitalismi ilma kapitalismita. Hakkasime soodustama erakoolide arendamist, kuid siis mõtlesime ümber ja otsustasime selle ettevõtlusliigi tappa. Leppisime ettevõtjatega kokku milline peaks olema aktsiiside ja keskkonnatasude tõusu suurusi, kuid … nii kui oli vaja rohkem raha, nii rikkusime lepet. Asutasime arengufondi, kuid unustasime sisustada selle tegevuse sihid ja analüüsisuunad, nüüd taome seda jalaga ja arvame, et oleks aeg see „värk“ kinni panna. Jne, jne … Analüüsi ei ole, tegevuste lõpetatust ei ole, …. Tulemust ei ole. Me toodame vaid ebakindlust, kuigi Dr Riigi ainuke ülesanne on luua oma kodanikele just kindlus- ja turvatunnet. Kuid need on vaid mõningad väärarvestused, loodetavasti vaid nõrgad võnked meie arengus, tegelikult on meil tohutu hulk edulugusid, millest õppida.

Kas meil on strateegia?

„Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk 16). Lihtne ju? Kuid milline on meie strateegia?

Kuid kui ikkagi valmistuks?

Me oleme alustanud lugematute initsiatiividega (noored maale, talendid koju, rahvakogu, mõttetalgud jne), kuid kõik see hea mõte on kuidagi … sumbunud. Või muutunud meelelahutuseks (arvamusfestival). Kõik on jäänud lõpetamata. Tohutu potensiaal on jäänud kastamata. Lõpetamatus on hullem, kui initsiatiivi puudumine, sest kulutab ressurssi, milles saab … ei midagi. See on nagu alustaksime oma maja juurest tee ehitamist, teeksime kümmekond meetrit, siis tüdineda ja alustaksime teises suunas tee ehitamist, tüdime jälle ja … Saite aru, te kasutasite kolme-nelja tee jagu materjali, aega ja tööjõudu, kuid teil ei ole ikkagi teed. Teil on vaid hunnitu hunnik raisatud materjali. Teiseks mõjub see ka mentaalselt laastavalt, kui inimesed ei näe oma töö vilju. Ei saa neid nautida. Nendega uhkeldada. Niisiis alustame seekord mõtlemist mitte algusest vaid lõpust.

Kahekümne esimene lugu: Riigimeestest

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 26 „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.”

Lk 26 „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …”

Lk 135 „Ent riigimehe kohustus on keeruliste küsimuste lahendamine, mitte lihtsalt nende kallal juurdlemine. Juhtide jaoks, kes ei suuda alternatiivide vahel vahet teha, muutub ettevaatus tegevusetuse õigustamiseks.”

Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”

Kahekümneteine lugu: Milleks me peame valmistuma?

Mitte humanitaarkatastroofiks vaid ressursikasutuseks. Igal ressursil on oma algläte, igat ressurssi ei ole võimalik kohe leiukohal kasutada, mõnda tuleb puhastada, mõnda kupatada, mõnda rikastada, mõnda lahustada. Niimoodi saadaksegi sobiv ressurss.  Meie märksõnad on lahustamine ja rikastamine. Seepärast on kõigepealt vaja tead mida, millega on võimalik lahustada. Kui visata kivi vette ja oodata lahustumist, siis on see ilmselt keemia/füüsika mittetundmine. Pehmelt öeldes on see ikkagi ladustamine. Seepärast alustame nagu mainisime teisest otsast. Millised võiksid olla ühelt poolt meie siduvad rahvusvahelised kohustused ja teisalt, mis meil on ja mida meil on vaja?. 

Kohustused 

Vaadake, me ei saa mitte kuidagi ära unustada oma kohustusi. Kogu maailmas on kohustused ja õigused tasakaalus, kui me oma kohustusi ei täida, siis väheneb ka meie õiguste pakett. Niisama lihtne see ongi. Keerulisem on see, et õiguste pakett ei vähene võrdeliselt meie kohustuste mittetäitmisele vaid progresseeruvalt. Usalduse kaotus kohustuste ja õiguste tasakaalusüsteemis on hukatuslik. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis maksid põhjanaabrid oma I Ilmasõja ja Talvesõja võlgasid kreeditoridele tagasi kuni viie-kuuekümnendate aastateni. Maksti ka sel ajal, mil oldi sõjalises konfliktis lääneliitlastega (ehk kreeditoridega). Lihtsalt viisakas seltskonnas täidetakse kohustusi, isegi siis kui ollakse sõjalises konfliktis. Nii, et kõigepealt peame mõtlema oma au ehk kohustuste peale, et olla kreeditoride/klubi/äripartnerite silmis usaldusväärne.

Võimalustest

Ühes oleme ilmselt ühel nõul, et me ei taha oma tagahoovi luua põgenikelaagreid, kus põlvkondade viisi elatakse sotsiaaltoetustest. Ei taha ja ka ei saa, sest meie rahvaarvu dünaamika esitab meie enese sotsiaalsüsteemile varsti vägagi raske väljakutse (haigekassa on juba miinuses, pensionikassa samuti, rahvastikudünaamika ka). Nii, et selleks meil vahendeid lihtsalt ei ole. Seda tuleb ka valju häälega välja hüüda.

Seega jäädes ausaks iseenda ja rändarite vastu peame vaatama milliseid töökohti meil võiks olla või milliseid võiksime tekitada. Muide pole üldse vähetähtis ära kasutada rändarite initsiatiivi äride ja töökohtade loomiseks. Miks me arvame, et nende seas on vaid kebabikeerutajaid, aga mitte näiteks tuleviku Gateseid? Mozardeid? Einsteine?  Miks peaksid näiteks andekad arhitektid saama tööd vaid juuksuritena? Ilmselt oleks see ande ja ressursi raiskamine.

Vaid siis, kui meil on pakett koos vabadest töökohtadest, koos ettevõtjate kinnitusega neid inimesi palgata peaksime võtma edasised sammud. Muidugi vaid sellisel juhul, kui rändarid ise on huvitatud pakutavatest töökohtadest ja palkadest. See ei kõlba ka kuskile, kui meil on tegemist kvalifikatsioonilt ehitusinseneriga, kuid tööd saab vaid pizzapoisina. Selline persoon peaks saama erialase ümberõppe, kvalifikatsioonitunnistuse ja töötama erialal. Ka see peaks olema lahustamise paketi üks komponente.

Veel üks edule viiv komponent. Nagu iga töövestluse käigus, peab meil olema selgeks räägitud, mida me ühelt või teiselt poolt ootame ja mida me ei aktsepteeri. Igas firmas on teatud lubamatud tegevused, mis ei vasta firma ärikultuurile. Nende vastu eksimine toob enamasti kaasa kohese vallandamise. Kõik need nüansid on poolte vahel vaja kokku leppida. Kokku leppida mõlemapoolselt. Mõlemapoolsete kohustuste va vastutustega. Vana naljalugu rääkis Vaheriigiaegsest kolhoosiesimehest, kus nimetatud kõrge pealik tegi mustlastega lepingu laeva värvimiseks, et „ Mustlased ühelt poolt ja esimees teiselt poolt … Sõlmivad lepingu, valmimistähtajaga …, tasuga … „ Nädala pärast töövõtjad kontoris teatega, et töö tehtud. Mindi siis vaatama, kuid värvitud oli vaid üks poo laevastl. Milles küsimus? Töövõtja osundas lepingule, et kogu laeva värvimisest pole kunagi juttu olnudki, ikka  „ mustlased ühelt poolt“, teine pool pidi olema esimehe teha. Vaat sellest õpetlikust loost lähtudes tulebki kõik tingimused juba alguses „läbi nämmutada“, et pärast ei oleks olukorda, et „meie teiselt poolt“ ja niimoodi aegade lõpuni. Me peame olema väga kindlalt ja valehäbita esitama omad tingimused. Need on vabadused, mille eest me oleme võidelnud aastasadu ja need ei ole tingitavad. Kui kellelegi ei meeldi meie tingimused, siis me austame nende valikut … mitte meile tulla. Me ei saa aktsepteerida siin vasakpoolset liiklust, sest osadel rändaritel on kodus selline liikluskorraldus olnud. Selline suhtumine tekitaks segaduse ja ohvrid meie ühiskonda. Ärme toodame ise enesele segaste juttude ja täitmatute lubadustega vaenlasi.

Isemoodi

Me ei saa ühtegi asja teha „nii nagu teised“, sest me oleme niivõrd väikese massiga, et peame suurte vahel alati oma tee, kasvõi „pilu“ leidma. „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad „ ( Ja sada surma V. Beekman „Eeesti Raamat Tallinn1978). Päris hea võrdlus, kas pole? Nii, et … Oot-oot, kes ütles määäääääää?

 „ Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisl tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.”

Järgneb …

Targutusi:

Anna Reid Leningrad kirjastus Varrak 2011

Lk 41 „Kriisiolukorras oli nende meeste esimene vaistlik mõte kedagi arreteerida.”

Lk 57 „Sovinformi kokkuhoidlikkus tõe avaldamisel tähendas seda, et leningradlased õppisid kiiresti ametlikke uudisteallikaid ebausaldama. … Samuti õpiti tõlgendama Sovinformi napisõnalist keelekasutust … „Keeruline olukord „ tähendas lootusetut olukorda ja … „Rasked kaitselahingud vaenlase ülekaalukate jõududega” tähendas täiskiirusel taganemist”

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 44 Vaenlane seevastu oli tankiväed killustanud. Ta oli andnud need vähemkiirete vägede juurde, ta oli jaotanud tankid kõikjal väikestesse rühmadesse, mitte koondanud need säärastesse soomusarmeedesse, nagu edukalt oli praktiseerinud Saksa armee. Seega oli osutunud täpselt õigeks Guderiani ettenägelikkus ja planeerimine, mida väljendas legendaarseks saanud ütlus :”Asi tuleb suurelt ette võtta!”

J.Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960

Lk 400 „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.”