Laisalt rannas lebades 2019 V3: Kus on ettevõtluse (ja teaduse) kodumaa?

Laine muudkui rulluvad ja mõttepojukesed ka. Kus on siis ettevõtluse või teaduse kodumaa? Ei tea, kuid tänases ega ka eilses Eestis ettevõtluse kodumaa ei asu. Tänapäeva eesti on rohkem administratiivse riikliku plaanimajanduse kodumaa. Bürokraatia kodumaa ka. Ettevõtluse kodumaa asus Eestis paar aastakümmet tagasi, siis … Siis tahtsime olla nagu „suured poisid“, kuid õppisime ära mitte suurte poiste tarkuse (loovus, vaba mõtlemine, avastamislust), vaid pahed sh piiramise keelamise, käskimise jne. Igatahes niimoodi paistab asjade seis olema laisalt rannas lebades.

Uus arengumood: Investeerides langusse?

Üks neid „mõnikord on vaesuse leevendamiseks tehtud pingutuste tulemuseks veel rohkem vaesust ja ettevõtjad  lähevad pankrotti.“ on seotud nõukaaegse arusaamaga ühistranspordist. Kui Dr Riik teeb panuse „tasuta“ ühistranspordile, siis ta samas tapab turupõhised vedajad, tulumutukad. Dr Riik saab sellest tehingust suureneva eelarvedefitsiidi nii lisandunud dotatsiooni näol „tasuta“ liinidele, kui dotatsiooni ka neile liinidele kus enne toimetasid tulumutukad Dr Riigilt midagi küsimata võttes kogu riski ja tehes investeeringuid oma vahenditest ja makstes Dr Riigile makse. Nüüd peale tulumutukate tapmist ja liikuvuskeskkonna vaesustamist arendab Dr Riik kulumutukaid ehk dotatsiooni jõul sõitvaid liine. Kulu + kulu ei = tulu, vaid topeltkulu (+adminstreerimiskulu). Väheneb nii turupõhine ettevõtlus, kui ka liigirikkus ettevõtluses. Kuid Dr Riik ilmselt ei salli vabasid ettevõtjaid (dotatsiooniettevõtjad pole ju vabad vaid Dr Riigi sõltlased) ja on välja nuputanud uue mooduse kuidas liigirikkust veelgi vähendada. Selleks on lisarongide ost. See otsus on tehtud kas mõttelaiskusest või  mõistmatusest liikuvuse võrgulisest vastastikkusest sõltuvusest või teadlik valik muuta ühistransporti igavest. Muuta nõukogulikuks plaanimajanduseks, kus pole kohta eraalgatusele.

Velorikšad kui vaba ühistranspordi viimane lipulaev?

Vaadake turumajanduses paneb paika suhted pakkumise ja nõudluse vahel hind. Hinnasignaal. Sellega reguleeritaksegi nõudlust. Kuid kui hind on vale, siis on ka nõudluse hindamine võimatu. Vaheriigi ajal hoiti ka suitsuvorsti hinda madala, mis tekitas selle järgi tohutu nõudluse. Tegelikult polnud suitsuvorsti ju kuskil poes „vabamüügil“, seda sai vaid „eripuhvetitest“. Keeruline dotatsioonisüsteem kõigele ja nõudluse-pakkumise mittearvestamine viis selle süsteemi lõppkokkuvõttes lagunemisse. Hinnasignaali mittearvestamine, kui majanduse ühe põhiseaduse rikkumine  toob alati kaasa süsteemi lagunemise. Värskeim näide ju ongi Venetsueela, see maailma suurimate naftavarudega riik. Sama juhtub ka meil üledoteeritud (2/3-3/4 teenuse maksumusest kaetakse dotatsiooniga st meiega teie rahadest) ja ülemahustatud (rongide keskmine täituvus on väidetavalt 25% ringis). Sellisel turul ei suuda enam suurem osa turupõhiseid bussifirmasid võistelda ja ilmselt pankrotistuvad. Kas see tähendab, et Dr Riik planeerid suurendada riigieelarve defitsiiti veelgi, makstes dotatsiooni ka kaugliinidele. Muide „ära kukub“ ka terve rida kaugliinide haru ja jätkuliine, need … Jah te saite aru, need asendatakse doteeritavate bussiliinidega. Osaliselt. Tehtud. Seega võib pidulikult raporteerida, et mannetu (või hoopis sihikindla, eesmärgistatud) transpordipoliitika tulemusena on kogu ühistranspordisektoris turupõhine ettevõtlus likvideeritud. Tulumutukad, kui klass on likvideeritud. Tulupõhist ettevõtluse lippu jäävad ühistranspordis püsti hoidma vaid taksondus ja velorikšad.

Kabinetikindralid ja administratiivarbujad.

Kuid võib-olla ongi niimoodi õige?  Teha kõike ühisest keskusest, ühe juhi (või juhtpidukonna) targal juhtimisel? On parem. On ühiskonnale soodsam. Sedastab ju Ühistranspordiseadus, et ÜT eesmärgiks on ühiskonna kulutuste vähendamine. Tummine eesmärk ju. Vaatame kuidas senine transpordipoliitika vilju on kandnud? TAK-is võeti „ambitsioonikas plaan“ kasvatada ÜT-ga tööl käijate osakaalu 22,8%-lt 2020 aastaks 25%-le (töölkäijate osakaalu seepärast et Dr Riigil puudub ülevaade üldise liikuvuse osakaalude kohta). No minu arvates pole seitsme aastaga 2,2% kasvatamine mingi ambitsioonikas plaan. „Ambitsioon“ 25% on väike, näruselt väike, võiks isegi öelda ambitsioonitu. Kui eesmärgiks oleks seatud 50-60%, siis oleks see olnud ambitsioonikas. Nojah, selle jaoks tuleb muuta esiteks mõttemudelit ja seejärel ka toimimismudelit. Mnjah, kuid kuidas muuta mõttemudelit, kui mõtteid ei ole?  „Ambitsioon“ 25% tundus piinlikult mannetu, kuid … Tuleb välja, et 25% oli tõeline väljakutse, sest vahepeatuses (2018) olukorda kontrollides ilmnes, et ÜT kasutab vaid 20,7% töölkäijatest. TAK pani sellesse meetmesse ligi 700 milj EUR (koos teiste meetmetega julgelt üle miljardi) ja tulemuseks saime tulemusetuse. Tagasimineku. Selline on siis tulemus, kui üks tark juht nügib majandust mitte tulupoliitika vaid riikliku plaanimajanduse poole.

See on nii ilmekas indikaator näitamaks, et ÜT korraldus on meil põhimõtteliselt valesti korraldatud. See korraldus on korraldamatus, vaid hetketujud ja EL dokumentide ümberjutustus ilma enesepoolse „Vau!“ efektita.  Kõik need ilutulestikuraketid tasuta ühistransport, lisarongid jne näitavad vaid üht, süsteemis pole inimesi, kes seda uutele aegadele  ja vajadustele valdaksid. Kui valdkonna spetsiifikat ei vallata, siis kas imiteeritakse tegevust või püütakse mõistatada või nõiduda. Nagu arbumine. Administratiivarbujate paraad. Tähendab, paar väga head valdkonna tippu süsteemis ju on, kuid … neid ei usuta sest: „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „ „Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“ (T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019 lk 30)

Seega üldmentaliteet uute arengukavade kokkusobitamisel on niisugune, et kuna transpordiinsenere ja logistikuid pundis pole, siis pole ka teadmisi kuidas teha ja nii ongi valdavaks tendentsiks, et ikka püütakse vanade harjumuste najal homset ehitada. Ei tule välja. Valmistume homseks ilma oma vigadest õppust võtmata.  Dr Riik on  panustamas valedesse suundadesse, mis tähendab, et saame veel kallima … languse, kõige sellest lähtuvaga: liikuvuse vähenemisega, kasvuhoonegaaside emissiooni kasvu ja kallima, kuid vaesunuma riigi. Palju õnne tere tulemast ebaõnnestujate sekka.

Mutuka hukk ja administratiivjultumus

Nii nagu oma energeetika lipulaevaga eirasime selgeid ohusignaale ja põrutasime täiega kaljude otsa, nii sama on toimumas ka ühistranspordis. Dr Riigi energeetika planeerimise  suur viga oli jääda lootma vaid riiklikule struktuurile ja „suurtele“. Kuid suurtega on see jama, et kui suured põruvad, siis põruvad suurelt. Me ei andnud elektri alternatiivtootjatele piisavalt arenguruumi, et viia energia tootmine läbi väiketootjate laiapõhjaliseks. Enamgi veel, me piirasime neid igal võimalikul ja võimatul moel. Ütleme niimoodi, et keskkonnakaitseliselt oleks tegemist terve rea ettevõtlusvormide ja -liikide väljasuretamisega. Kas keegi on võtnud sõna selles osas, et ettevõtluskeskkond on jäänud vaesemaks? Ei ole? Kuid mutukate liigirohkuse eest võitleme? Ja õigesti teeme, kuid miks me näeme keskkonda nii piiratult?. No vaadake, laiapõhjaline mitmekesine ettevõtlus, oma erinevates vormides ja liikides on samuti ettevõtluse liigirohkuse näitaja. Ökoloogilisnoomilise rikkuse indikaatoriks. Kui kaovad liigid ettevõtluses, kaob ettevõtlustahe ja ettevõtlusjulgus ja jääb vaid administratiivjultumus, siis oleme teel vaesema keskkonna poole.

Sama on toimumas transpordis. Kahjuks. Millegi pärast on Dr Riik jõudnud juba jupi aega tagasi veendumusele, et parim taim on riigitaim, katab, hoolitseb, toidab … Ja lämmatab. Niimoodi on eraalgatus välja tõrjutud praamindusest, lennundusest, rongindusest, kõik need valdkonnad toimivad Dr Riigi juhtimisel ja meie raha põletamisel.  Nüüd siis on järg jõudnud  veel viimase iseseisva ja turupõhise ühistranspordi bastioni  bussinduse kätte. Kuidas nii? Me kuuleme ju hurraahõngulisi raporteid kui palju meil rohkem reisijaid on makonnaliinidel ja rongireisjate arv kasvab nagu pärmi peal? Tore ju? Kuid kui jagaks tasuta autosid, kortereid või kasvõi küttepuid, siis kasvaks käive nendes valdkondades samuti toreda raketina.

Tore hetkeemotsioon nagu momentvõte küll, kuid tulupõhised mutukad vedajad surid maakonnaliinidel välja. Tehtud. Jälle samm lähemale riiklikule plaanimajandusele (ärge ajage segi riigikapitalismiga, riiklikus plaanimajanduses pole mitte mingit kapitalismi komponenti, isegi riiklikku mitte).  Nüüd on Dr Riik astumas järgmist sammu riikliku plaanimajanduse lõpliku võidu suunas. Eesmärgiks on hävitada viimane tulumutukas – omatulul põhinev kaugbussiliiklus. Selleks on asutud jõuliselt väetama (jällegi meie ühise rahaga) raudteetaime. Me kõik oleme ilmselt lugenud sellest, et rongides ei jätku kohti, räägitakse, piinlik on reisijate ees ja üldse, rong on parim transpordivahend maailmas. Tegelikkus on muidugi veidi erinev, rongide ületäituvus on probleemiks vaid kahel päeval nädalas, ülejäänud aja on need rängalt alakoormatud. Nüüd on siis Dr Riik asunud rongiliiklust korraldama tipukoormuse järgi. Mis see tipukoormus veel on? Tippkoormus ühistranspordis on tavaliselt nädalalõpus või pühade aegu. Loomulik, siis tahaksid paljud ühel ajal ühes suunas liikuda. Tagasi ka, ikka ühel ajal, kuid selline asjakorraldus ei ole pärismaailmas võimalik, ikka tuleb teha valikuid ja otsida alternatiive, hajutada tipukoormusi.. Nii ka transpordis (ja energeetikas) ei projekteerita süsteeme tipukoormuse järgi, see ei ole ressursikasutuselt lihtsalt võimalik ega majanduslikult jätkusuutlik. „Tippu“ hajutatakse hinnasignaalidega, muutes kasutuse teisel ajal ahvatlevamaks (sama põhimõte kehtib lennunduses, hotellinduses jne). Sama lugu on ka ronginduses, kus  kostab  taevani kaikuv hädakisa, et kohti ei jätku. Kui kohti ei jätku reede õhtul ja pühapäeval ja tahetakse nendes kahes ajaaknas kõiki reisijaid ära vedada,  siis selle järgi ei suudaks ükski riik majandada. Pankrott.  Me laastaksime teised elutähtsad valdkonnad investeeringutest tühjaks. Millised? Näiteks oleme praegu vihased, et teadus ei saanud lisaraha. Õige ka, kuid kas me oleme mõelnud, miks seda lisaraha ei jagunud?  Üks üpris tõepärane seletus oleks, et see raha on olemas, kuid seda planeeritakse põletada nii tasuta ÜTs kui ka ronginduses ja lisaronginduses. Mitte niisama põletada vaid kümneid miljoneid aastas. Mõelda vaid kui me selle raha oleksime suunanud teadusesse? Milliseid unikaalseid lahendusi me oleksime võinud saada teaduselt? Kas me oleme nii rikkad, et teaduse raha põletada üledoteeritud üleelusuurusel raudteel.. Suurtes hulkades? Kindlasti mitte.

Tasakaalupunkt ja hävingutrikkel

Praegu valitseb ÜT-s habras tasakaal. Veel valitseb, kuid mitte kauaks. Mullune tasuta ÜT korralduse sisseviimine maakonnaliinidele kõigutas seda tasakaalu tugevalt. Tuleb tunnistada, et kuigi suurem osa seni toimivaid maakonnaliine on nn avaliku teenindamise liinid (ATL), mis tähendab, et neid doteeritakse meie ühisest rahast (NB! Mitte „riigi rahast“), siis oli seal veel tubli hulk vedajaid, kes suutsid ka turu (ehk tulu) põhist bussiteenust pakkuda. Sealjuures edukalt ja kvaliteetselt. Nad  püüdsid mis püüdsid, kuid „tasuta“ liinidega  lõpmatult võistelda pole võimalik. Toimus nn esimene laine, terve rida liine läks vaikselt hingusele. Keskkond jäi vaesemaks, liikuvus kesisemaks. Siinkohal eputada reisijateveo arvu tõusuga on täiesti kohatu, sama kohatu kui tunda uhkust mutukate tapmise üle. Kuid Dr Riik on uhke, teatades et tühja neist mutukatest, me teeme nende asemele ATL, ehk doteeritavad liinid. Mida me siis saime: saime:  tasuta sõidu, kuid selle tasuta maksime oma isiklikust rahast kinni, tapsime tulumutukad, mis tähendab, et see mis enne oli paindlik ja ei maksnud riigile midagi vaid tõi tulu maksude näol, on nüüd jäik ja vajab eelarvest igaaastaselt lisaraha, mutukamatused on ka kallid üritused (pankrotid, töötajate vallandamine, aiaäärde kasutult seisma jääv ressurss busside näol), sest need kes enne olid iseseisvad tööandjad, maksumaksjad ehk ühiskonnale tulu andjad on nüüd almusenurujad – saajad, saajate lõputus reas. Nüüd on juhtide palgatõus (muide mitte ainuüksi vajalik, vaid möödapääsmatu) ja kütusehinna tõus valmistamas ette uut lahkujate lainet. Need lahkujad pole enam uhked ja iseseisvad turupõhised ettevõtjad vaid just ATL dotilüpsiettevõtjad. See on see sektor, mida ma olen nimetanud meeleheite turuks. Vedajad on teinud ulmeliselt madalaid pakkumisi, et mahuturule pääseda, mis on tegelikkuses päädinud keskmiselt paari sendise kahjumiga igalt veokilomeetrilt. Kuid ikka on loodetud, et ehk veavad välja, sest … lootus sureb viimasena. Nüüd siis on meeleheite turg enda lõplikku palet paljastamas, me nägime siin juba mitmete (näiteks Samati, Atko jne) liinide kokkukukkumist. Meeleheiteturg lõikab oma rikkalikku saaki.  Kuid  tõeline laine on veel tulekul, sest järg jõuab tulupõhiste kaugliinide kätte.  Seekord saab tulumutukaid pudenema nagu loogu

Piilupart, kes teeskles rongijuhti

Nüüd siis rongidest, nendest kahe sajandi vanustest tehnikaimedest. „Suure osa ajast õpib inimene ajalugu, mis olgem ausad, on enamjaolt lolluse ajalugu.“ (S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 lk 187). Vaatamata sellele on mul  väga hea meel, kui Dr Riik otsustas osta aastaid tagasi uued kaasaegsed rongid. Tubli. See muutis meie ÜT nägu ja tegu, kuigi tegu olid enne seda muutnud just bussivedajad, viies teenuse täiesti uuele kvaliteeditasandile. Just enne ronge olid bussifirmad tulnud turule uue kvaliteettootega, müües reisijatele mitte ainuüksi vanamoodsalt transporditeenust vaid ka meelelahutust, mugavat kvaliteetaega. Sisuliselt müüdi kliendile lisaaega. Tänuväärt ettevõtmine igatahes. Nii uuenenud bussinduse kontseptsioon, kui ka uued (kahjuks küll hirmkallid ja mitte eriti keskkonnasõbralikud) rongid, tekitasid uuelaadse suhtumise ühistransporti üldse. Me ei tohi siinkohal unustada, et kui kaugliinide bussindus toimib tulupõhiselt ehk niipalju kui meie reisijad oleme nõus teenuse eest maksma, siis niipalju ettevõtjal ressurssi ka on et uut toodet arendada, kuid rongindus ei ole tulupõhine vaid kulupõhine ehk kui palju Dr Riik on nõus teenusele peale maksma. Võrdluseks vaid niipalju, et kaugliinibussindus suudab sama piletihinna eest kinni maksta kõik kulutused, tasud ja riigimaksud ning investeerida uutesse toodetesse ja bussidesse, siis ronginduses maksab Dr Riik üldiselt igale piletile vedajale veed kolm piletihinda (peale selle ostab ka veeremi vabastades vedaja investeerimisriskist). Ah-jaa, et meelest ära ei läheks ega rongiistid ise ronge osta, ikka meie teiega, kuigi enamus meist rongi pole kasutanud ega kasutama ka ei hakka. Kuid siiski ütleme, et rongindus on vajalik. Vanaaegne ja kallis, kuid vajalik. Olen sellega nõus. Puht keskkonna liigirikkuse seisukohalt, mida liigirikkam keskkond seda parem, kuid … Kuid miks tahab Dr Riik paaniliselt ja järjekindlalt hävitada ühistranspordi tulumutukaid? Teie ei tea? Kas Dr Riik on kuskil välja hõiganud, et … tapame kaugbussinduse, tapame tulumutukad? Viimase tulumutuka (välja arvatud taksod ja velorikšad)? Nojah, nii räigelt keegi ei väljendu, kuid muutes keskkonda surevad tulumutukad ise välja. Kuid „Mida rohkem bürokraatide mõju suureneb, seda immuunsemaks nad oma vigade vastu muutuvad. Selle asemel, et lugusid tegelikkusega vastavusse viia, kohandavad nad hoopis reaalsust vastavalt lugudele. Lõpuks langeb väline tegelikkus nende bürokraatlike väljamõeldistega ka kokku, aga üksnes seetõttu, et nad on reaalsust selleks  sundinud.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 177)

Kui meie mõttemaailm johtub niisugusest mõttepajukesest, et „Leiti lahendus ratturitele, minister tahab osta neli uut rongi“, siis võiks ju astuda sammukese kaugemale, et igaüks kes ostab ratta saab kauba peale (ministrilt?) … rongi. No nagu lisavarustuse või nii.

Keskkonnakatastroof?

Niisiis on meil ühest küljest kõrgkvaliteedilne tulupõhine bussiliiklus (tulumutukad) ja teisalt uueaegne rongindus (kulumutukas), siis võiksid need ju täiendada üksteist, parandada liikuvust. Täiendamist pole, on vaid kivistunud arvamused kahe sajandi vanuse tehnikaime kasulikkusest ja tegelik täiendamine on selline, et bussindus täiendab sõna otseses mõttes ronginduse kassat ehk üks umbes viie aasta tagune bussiistide Pilvepiirile esitatud raportist selgus, et vaid kaugliinidel tegevusest makstakse riigile makse enam-vähem sama palju kui rongindus sai opereerimisdotatsiooni. Vägev. Selline sümbioos siis. Eksistentsiaalne sümbioos. Nii, et sektoris valitseb tasakaal. Kuid kui keskkonda siseneb veel 4+2 rongi, siis on tasakaal rikutud, keskkond muutunud toksiliseks ja tuleb arvestada teiseste ja kolmanda astme mõjudega. Millised need teisesed ja kolmanda astme mõjud võivad olla? Esiteks kaotavad osad bussifirmad reisijaid. Need kes teavad bussituru seisu, teavad ka, et sel tuluõhukesel turul on iga sent tähtis ja  iga reisija võib olla firma olemise või mitteolemise piiriks. Tulumutukad võitlevad iga reisija eest ja toovad oma võidu kokku senthaaval, seal ei ole reserve, et jätkata uut investeerimisringi vähenenud reisijatearvuga, mida lisanduvate rongide puhul loovutatakse just rongile ja … sõiduautodele. . Teiseks sõidavad vedajad paindlikult võrgustikke, teevad just seda, mida rong ei suuda ega suutma ei saagi. Ei kunagi, sest see polegi ronginduse ülesanne ega eesmärk. Kui põhiliinidel tulu väheneb, siis on ainuke võimalus, et välja lõigatakse väheefektiivsed liinid, ehk just need liinid, mida rong ei kata, veel vähem asenda. Mis omakorda tähendab, et Dr Riik peab jälle meie rahakotirauad lahti tegema ja avama seniste tululiinide asemel kululiinid. Kui seda ei toimu, siis saame uue autostumislaine. Õigemini vanaautolaine. Kõik need Antsud, kes seni bussi kasutasid, ostavad odavad „tuhise rondi“, lasevad selle külaseppadel korda teha ja … tuld. Selle tulemusena saame mitte ainult autostumislaine vaid vägevalt lisanduva  CO2 tulva. Kas rongide ostu üks tüüppõhjendusi polnud mitte kahjulike heidete tagasitõmbamine? Ehhee, tagasitõmme osutub ilmselt kalliks edasitõmbeks. Või meie kõigi alttõmbamiseks. Oleme ohvritalleks rumaluse ja raiskamise altaril. „Mida valusam on ohver, seda rohkem on inimesed veendunud selle kujutletava vastuvõtja olemasolus. Jupiterile hinnalise härja ohverdanud vaene maaharija hakkab uskuma, et Jupiter on tõepoolest olemas, sest kuidas muidu rumalat tegu seletada. Talupoeg ohverdab seejärel veel ühe härja, siis teise ja veel ühe, et ta ei peaks tunnistama, et kõik eelnevad härjad on asjatult raisatud.“ .

„Samasugune loogika toimib ka majanduses. 1977 aastal otsustas Šoti valitsus rajada uue parlamendihoone. Algse kava järgi pidi ehitus kestma kaks aastat ja maksma 40 miljonit Briti naela. Tegelikult kulus selleks viis aastat ja 400 miljonit naela.. Iga kord kui ehitusettevõtjatel tekkis mõni ettenägematu probleem või kulutus, pöördus see Šoti valitsuse poole ning palus lisaaega ja –lisaraha. Kui see aset leidis, arutleti valitsuses endamisi: „Me oleme plaani juba kümneid miljoneid naelu matnud ja me jääme täielikku häbisse, kui me lõpetaksime selle praegu, mil meil on pooleliolev maja. Eraldame parem veel 40 miljonit naela.“ Mõned kuud hiljem juhtus sama uuesti ja selleks ajaks oli surve häbisse jääda veelgi suurem. Mõni kuu hiljem kordus sama jälle ja siis veel kord, kuni ehituse tegelik hind oli lõpuks kümme korda esialgu kavandatust suurem.“ „Lõpuks, kui me tahame oma minevikuvarjud ära klaarida, peab meie jutustav mina leiutama süžee, mis neile eksimustele tähenduse annab.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 315). „On paradoksaalne, et mida rohkem ohvreid me väljamõeldud loo nimel toome, seda jonnakamalt hoiame sellest kinni, sest me tahame neile ohvritele ja kannatustele, mida me oleme põhjustanud, meeleheitlikult tähendust leida. Poliitikas tuntakse seda nähtust meie-poisid-ei-surnud-ilmaasjata sündroomina.“ (lk 313). Meie juhtumi puhul peaks küsima miks meie tulumutukad ülepea peaksid surema … omavahelises mõttetus vennatapusõjas?

Vale lahinguväli

Ning kõige tähtsam, põhimõtteliselt on vale tekitada konkurentsi ühistranspordi ja ühistranspordi vahele (eriti kui üks neist on üledoteeritud, kui eesmärgiks on autostumise vähendamine. Täiesti loomulikult võidab sellest „konkurentsist“ vaid autondus. Kuigi jah selles kontekstis rääkida konkurentsist on konkurentsi pilamine. Kuidas nii? Vaadake, kui üks peab hakkama saama sellega, mida ja kuidas ta suudab pakkuda tarbijale ning sellest sissetulekust, siis teine saab lihtsalt massiivselt rahalist ka kõige ulmelisematele mõttevälgatustele ja lihtsalt … raiskamisele.  „Miks on tehnikas toimuvat arengut, mis tagantjärele vaadates on nii arusaadav, nii raske mõista selle toimumise ajal?“

„Paljude eri valdkondades on uurimistööga jõutud samale järeldusele: just sellepärast, et vanad tegijad on nii asjatundlikud, suurte teadmistega ning status quośse kiindunud, ei märka nad, mis on tulekul, ega oska hinnata uue tehnika potentsiaali ja ja tõenäolist arengut. See fenomen, mida on nimetatud „teadmisneeduseks“ ja „status quo hälbeks“, võib ohustada isegi edukaid ja hästi juhitud ettevõtteid.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 23)

Kui nüüd seda rada pidi edasi astuda, siis on tõsiasi, et lisanduvad rongid võivad suure tõenäosusega enamuse praegustest vedajatest turukeskkonnast välja kahida. Oeh, jälle üks tulumutukate hukkumislaine. Liigilisuse vähenemine. Liikuvuse vähenemine. Mis meile siis jääb? Riiklik rongindus, riiklik praamindus, riiklik lennundus ja riiklik bussindus. Kõik doteeritavad (ja/või riigi käendust nautivad). Osa nendest teenustest on puhta „tasuta“ mis pole tasuta. Ilmselt oleks jälle kord aeg esitada küsimus millal saabub lõplikult täiemahuline riiklik plaanimajandus ja kommunismi võimalikkusest Eesti Vabariigis.

Kuid see, et üha uued valdkonnad lähevad otseselt Dr Riigi opereerimise või sõltluse alla on ju keskkonnakatastroof. Loomingulisuse ja vaba ettevõtluse katastroof. Kui tulumutukad surevad, siis millised võimalused on meil edasi eksisteerida? Kulumutukad tahavad oma osa ikkagi, kuigi tulu enam pole, on keskkonnakatastroof. Just seepärast, nii nagu  ÜRO raporti koostajate hinnangul on ainus võimalus veel midagi muuta kohe nüüd ja praegu siis kõlab see samamoodi ma majanduskeskkonna kohta  

Ärge keerake maailma ja keskkonda sh majanduskeskkonda pöördumatult panni.  Veel on võimalus sellest pikeest välja tulla.

Rumaluse avastamise tarkusest

Kuid neid eelnevaid keskkonnakahistusi ja tulumutukate massitapmist ei kirjeldanud ma mitte niisama, sellel on otsene seos kõige tähtsamaga ehk teaduse arenguga ja selle rahastamisega. Vaadake, kui kuulsin, et Dr Riik ei kasvata teaduse rahastamist järgnevatel aastatel ühe protsendini, siis … Olin ehmunud? Nördinud? Hämmingus? Pettunud? Jah, kõike seda, kuid mõeldes dilolikult teisestele ja kolmandatele tagajärgedele, siis tundub kogu eelnevat kokku võttes, et  Dr Riik siinkohal ilmselt õige otsuse? Kuidas nii? Ma olen isiklikult seisukohal, et teadusesse tuleb investeerida rohkem, tunduvalt rohke, et vastutustundliku majanduse kaudu tõsta meie närust 75+% tootlikkust 150%le. Selline tõus ei ole võimalik ilma teaduse tugeva panuseta, kuid antud juhul tekkis kas ootamatusest, rumalusest või pettekujutelmast ekslik kujutis Dr Riigi võimekusest. „Ekslik“ on siinkohal eksitav termin, sest kaks pidukonda kolmest olid ju selle „eksliku kujutise“ tekke autoriteks.  See kõik mida tänane administratsioon peab lappima on ju eelmise miraažliku administratsiooni tekitatud. Piltlikult öeldes kukkus senine arusaam meie rahalisest suutlikkusest kokku. Kollaps. Sellisel juhul on niipalju, kui mina olen meedikute aruteludest aru saanud arsti esimeseks ülesandeks mitte kohe tulipalavalt ravima hakata (mis võib osutuda fataalseks) vaid stabiliseerida olukord, saada aru, milles probleem ja siis alustada alles siis tõhusat ravi. Arsti esmane ülesanne on mitte halvendada patsiendi olukorda, seejärel … Just see toimuski ja on tore, et Dr Riik võttis aja maha ja stabiliseeris kaks näitajat so. riigikaitse ja teaduse rahastuse, kõik ülejäänud pandi … kunstlikusse koomasse. Mida muud see eelarvete kärpimine on, kui kunstlik kooma ametkonnale. Nii ja kui nüüd Dr Riik analüüsiks, kui palju ta saaks „mittemidagitegmata“ tulumutukate lõputut energiat kasutades  või vähemalt neid mitte tappes ning seeläbi vabastada ressursse ning suunata neid teadusesse, siis me ei peaks rääkima teaduse rahastamise puhul 1% eelarvest vaid ilmselgelt 2% ja … jääks veel ülegi. Y. N. Harari on kirjutanud, et: „Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 223)

Ja veelkord üle korrates „Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 223). Kahides raha mõttetult riiklikult plaanimajanduselt ning suunates vahendid teadusesse saame me ilmselt tulemused, mis oleks meeldivaks üllatuseks meile kõigile ning aitaks säästa nii ressursse kui … mutukaid. Liigirohkust ja liikuvust. Vahva! Kui me sellest lähtukime, siis oskaksime ka vastata, kus on ettevõtluse ja teaduse kodumaa. Heaolu kodumaa ka.