Räägime
nüüd asjast. Energia (ja informatsioon) on kõige alus. Kogu
meie (st inimkonna) areng lähtub energia kättesaadavusest. „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud
energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses
olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes
meie teadmatus. Iga paarikümne aasta tagant avastame mõne uue energiaallika,
nii et meie kasutuses oleva energia hulk muudkui kasvab“ „Enne
tööstusrevolutsiooni sõltus inimeste energiaturg peaaegu täielikult üksnes
taimedest. Inimesed elasid rohelise energiareservuaari ääres, mis mahutas
aastas 3000 eksadžauli, ning püüdsid
sellest välja pumbata nii palju energiat, kui vähegi said. Tööstusrevolutsiooni
käigus mõistsime aga, et me elame tegelikult hoopis ääretu energiaookeani
ääres, mis mahutab miljardeid eksadžauli potentsiaalset energiat. Meil pole
selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad pumbad.“ (Y. N.
Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 (437/438). Sellesse
huvitavasse mõttearendusse on kätketud
mitu tähtsat põhimõtet: esiteks, et me avastame üha uusi energiaallikaid,
teiseks et energia on piiramatu ja kolmandaks kõik oleneb meie enda teadmistest
või teadmatusest.
Meie oleme oma teadmatuses olnud uhked oma
iseseisva energeetika üle, kuid … Kuid moodsad ajad ja moodsad regulatsioonid
on muutnud meie põlevkivienergeetika konkurentsivõimetuks. Iganenuks. Olen ikka imestanud meie inimeste innukat
jonnakust võistelda õlitootmises meil (mis tähendab kivi sh põleva
kivi kaevandamisega ja sellest õli välja pressimise ega vanasõna asjata ütle,
et nagu kivist vee välja pigistamine) nendega kellel õli voolab maast välja kui
kaameliajamise udja maha kukub. Nüüd, kui meie põlevkivielekter kokku kuivab ja
keskkonnareostus väheneb (ning ilmselt Virumaa mentaalne reostus kasvab
kordades, kui me sealsetele inimestele mingit alternatiivi ei paku) meie
konkurentsivõime üha langeb. Me pole suutnud välja pakkuda mingit
tõsiseltvõetavat alternatiivi peale börsilt kalli energia ostu ehk impordi.
Kuid mida ekspordime? Uus energeetiline olukord muudab ju kaubavahetuse tasakaalu?
Dr Riik pole suutnud vanast mõttemudelist, suurushullustusest, lahti saada. Kuid „Suurtel panustel on ka vähem märgatavaid
puudusi:
Enamikul juhtudel hakkab suur projekt ühel
hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha võtta enda peale otsust kirjutada
kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub projekt elavaks surnuks ja neelab
ressursse veel aastaid pärast kasutuks või soovimatuks muutumist”. „Kummalisel kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama
ranged kui väikese projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid
õigustama. Samuti pole suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle
juures on lihtsalt rohkem, mida piiritleda.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist”
Äripäev 2009 lk 32)
Ilmselt
seepärast Dr Riik polegi senini andnud
signaali, et „Istutage tuulikuid nagu noormetsa!“ ehk nagu kevadkoristusel ja
metsauuendusel „Kõik tuulikuid istutama!“.
Või panustanud sitkelt päikeseenergia tootmisse nagu Lõuna-Euroopas,
hüüdlausega „igale kodule (ja ka kodutule) oma päikesefarm!“. Kes on Euroopa
lõunaosas ringi sõitnud on ilmselt märganud, et seal on põhiliseks
põllukultuuriks muutunud päikesefarmid. Nojah, ütleme niimoodi, et viinamarjad
ja päikesefarmid. Aga ei, meil käib uude energeetikasse sukeldumine nagu
noormetsa lageraie, kõik maha. Juba juurelt. Maale ei või ehitada ja merre ei
saa ka ehitada ja mäe otsa … Segased olete või, tahate mäe otsa tuulikut panna?
Kuhu siis oleks võimalik tuulikuid peita? Orgu? Keldrisse? Menetlustoimikusse? Mõttelaiskus.
Kui hiinlased nokitsevad värvi kallal
millega võib savionni õlgkatuse üle värvida ja kaks juhet räästa alla seda et
elektrit saada, siis mille üle meie mõtleme? Kuidas mitte tuuleparke luua?
Kuidas iga võimalik pargipoeg enne koorumist ära hävitada? Oleme hävitanud ühe
energiatootmise liigi. Vaesustanud nii ettevõtluskeskkonda, kui
energiajulgeolekut. Oleme sõltlased. Pole vist ühtegi sellist eraalgatuslikku
tööstuslikku tuuleparki, millele poleks Dr Riik kaikaid tiivikutesse virutanud.
Hm. „Huvitav“ energiastrateegia. Ütleme pretsedenditu.
Mõistes
valesti maailma
Mõnes
asjas oleme me uskumatult vanamoodsad, kinni kunagistest teadmisest nagu „oma
põlevkivienergeetika“ või keskkonnasäästlik rong, adumata et maailm on
muutunud. Maailm on muutunud, vajadused on individuaalsemad, mis nõuavad
väikepartiide ja rätsepalahenduste kasutamist ja mootorid on muutunud. Kui
kunagi suurveoste ajastul võis rong ollagi keskkonnasäästlik, siis tänapäeva nii diisel-, gaasi-, kui elektrimootorid
maanteetranspordis tunduvalt
keskkonnasäästlikumad kui rongimootorid, ehk jälle üks näide et maailm on
liikumas tagasi rätsepaülikondade poole mis tähendab mitte ešelone vaid
väikepartiisid nii kaupade kui reisijate osas, mida veetakse kiirelt kas
lennukiga (mis ei ole keskkonnasäästlik, kuid on kiire) või maanteetranspordiga
(mis on keskkonnasäästlik ja paindlik). Vananenud teadmised toodavad praaki.
Hans
Rosling on käsitlenud seda teemat järgnevalt (H
Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018
Lk 13). „Olen
paari viimase aastakümne jooksul esitanud sadu sarnaseid faktiküsimusi vaesuse
ja rikkuse, rahvastiku kasvu, sündide, surmade, hariduse, sugude, vägivalla,
energeetika ja keskkonna – põhiliste globaalsete mustrite ja trendide –
teemadel tuhandetele inimestele kogu maailmas. Testid on lihtsad ja trikiga
küsimused puuduvad. Valin hoolikalt vaid hästi dokumenteeritud faktid, mille
üle ei vaielda. Ometi on enamiku inimeste tulemused erakordselt kehvad.“
„Vahest
arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on paremad? Või inimestel, kes on
nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on hästi haritud inimesed, kes
tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist – hämmastaval kombel enamik neist
– vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned neist rühmadest vastavad isegi
halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige kehvemad tulemused olid Nobeli
preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel. Küsimus ei ole intelligentsuses.
Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt valesti aru. Mitte ainult kohutavalt
valesti, vaid süstemaatiliselt valesti. Pean silmas, et need testitulemused ei
ole juhuslikud. Need on halvemad
juhuslikest vastustest: need on halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui
mu küsimustele vastaksid inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“ (lk
15) „Tundsin ahastust ja muret , et inimestel oli maailmast nii vale arvamus.
Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te
ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna
kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest sest teaksite, et jõuate valesse
kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui
nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma
organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on
peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada,
milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“ (lk 16). Eks ole hea
küsimus? Millist GPS teie kasutate?
Ladustatud
energia
Vaadake,
ega see, et meie ühepäevapoliitika energeetikas meie põlevkivienergeetika
seiskab, ega seepärast ei seisku elu meie energeetilises bastionis. Kui
energiaplokke võib sulgeda ja jälle avada, siis inimesi konserveerida pole
võimalik. See kui pealikud räägivad, et me orienteerume ümber rohkem
õlitootmisele (sc! Veelgi rohkem ebatõhusalt ja loodust saastavalt kivist õli
välja pressimine) ja jätame energiaplokid reservi, siis on see kõik ajutine ja
kulukas. Perspektiivitu ka. Ja kui poliitinimesed seda aru ei saa või ei julge
endale tunnistada, siis need kes kohapeal päris tööd teevad saavad väga hästi
aru oma perspektiivist või selle kuhtumisest.
Muide
õlitootmisest nii palju, et „kivi“ mida kaevandatakse koosneb kolmest osast:
- esiteks
see kivi, mis ei põle,
-teiseks
see kivi, mis kõlbab õli tootmiseks, kui ka põletamiseks, kuid kasutatakse
põhiliselt õli tootmiseks ja
-kolmandaks
kivi, mis ei kõlba õli tootmiseks ja kõlbab vaid elektri tootmiseks.
Nagu „kõrvalolevalt
pildilt“ näha, siis see kivi, mis ei põle on juba sündides kasutu või jääde, kuid kui põlevkivielektrit enam ei
toodeta, kuid õlitoodangut suurendatakse, siis … Jah, huvitav mis saab sellest
põlevkivist, mis õliks ei kõlba ja mida elektriks ei kõrvetata? Arvasite ära?
Ei arvanud? See kivi (viisakalt sõnastatult) „ladustatakse“, kuid olemuslikult
tekkib sellest jääde. Aja möödudes muutub see jäätmest ohtlikuks jäätmeks.
Keskkonnareostus noh! Kõige otsesemas mõttes. Seda meie poliitinimesed
lubavadki pidulikult suurendada – keskkonnareostust.
Kuid kõige
suurem oht ähvardab meid mitte „ladustatud“ jäätmete näol vaid ladustatud
inimeste näol. See on probleem. Kui Eesti Energia saadab 1300 töötajat
sundpuhkusele, siis … Kui kauaks? Seaduse järgi
võib sundpuhkus olla kuni 90 päeva 12 kuu jooksul. Sundpuhkusega kaasneb ka palga vähendamine,
mis sõltub koormuse vähendamisest (töötasu ei ole väiksem kui miinimumpalk).
Õpetus,
kuidas ohutult ladustada 120 000 tuumapommi piiratud alale
Tundub,
et kõik oleks justkui paigas, inimesed on hoolitsetud (saadetud sundpuhkusele,
Tüütukassa hoolitseb eee … millegi eest, kahe aasta pärast toodetakse rohkem
keskkonnakahjustust jne), pealikud räägivad moodsatest tehnoloogiatest ja
tehnoparkidast, kuid tõde on see, et aasta jooksul on vähemalt 1300 inimest
alakoormatud (kui arvestada, et nad annavad tööd veel paljudele
teenusepakkujatele alates juuksurist kuni autolukksepani, siis võib olla löögi
all 5-7+ tuh inimest), alarahastatud, alamotiveeritud. Mis aga põhiline, nad on
kaotanud turvatunde. Nii, pange kokku turvatunde kaotus, rahaline kaotus ja
rohkelt vaba aega piiratud territooriumil, millise energeetilise kokteili te
võite saada? Mõtlesite? Mõelge veel! Mõelge teisestele ja kolmanda astme
tagajärgedele. Ühest teadusraamatust on meelde jäänud üks mõttepojuke, et
inimene ise on tohutu energiaallikas, kui inimene lahti lammutada, no täitsa
lahti kohe, siis vabaned energiahulk mis pidi vastama paarikümne tuumapommi
plahvatuse energiale. Seega tundub, et oleme
Virumaale ladustamas 26-120 tuhat
tuumapommi? Pole just kiita olukord, kuid iseloomustab ilmekalt seda, kui me ei
mõtle teisestele ja kolmandatele tagajärgedele. Lootusetus ja tühi aeg
moodustavad ülimalt ohtliku segu, kui … sellele sädet anda, siis on
kaskaadiefekti oht ebameeldivalt suur.
Hüppajast
lendajaks?
Miks
seda teemat ehk ökoloogia ja ökonoomika sidusust nii üksipulgi arutada?
Vaadake, ettevõtted, nii suured, keskmised kui mikroettevõtted on nagu ökosüsteem,
üks ring toidab järgmist (kaubanduspartnerid, alltöövõtjad jne), see on
sümbioos, kui üks mutukas (seda enam liik),
vahelt kaob on ökosüsteemi (ehhee, nii ÖKOnoomika kui ÖKOoloogi algavad
„öko“-ga) tuksis. Me peame keskkonna küsimusi vaatama hulka laiemalt, vaatama
ökosüsteemina ka ökonoomikat. Kui me vanaaegselt lähtume vaid keelamisest,
käskimisest ja trahvimisest, siis me edu ei saavuta. Keskkonnaprobleem kui
ökosüsteem tuleb siduda ökonoomikaga nii et meie elatustase ei langeks, kuid
seejuures me kasutaksime vähem tooret, energiat ja rahalisi ressursse kui kõige
paindlikumat ja pidevalt teisenevat rahalist ressurssi. Vaadake lugu on selles,
et: „Miljard hiinlast ja miljard indialast tahavad elada samamoodi nagu
Ameerika keskklass ega näe ühtegi põhjust oma unistustest loobumiseks, nagu
ameeriklased ei ole valmis loobuma oma linnamaastikuautodest ja
kaubanduskeskustest..“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk
225). Võimatu ülesanne? Hararil on ka lahendus „Tavaarusaamade järgi maailmast
kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid –
toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid –
toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem
neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida
rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma
teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka
täiendavaid tooraineid ja energiat.“ (lk 223) Kuid see tähendab, et edaspidi
tuleb samade vahenditega teha teistmoodi.
„Iga uus
elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte
siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba
ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu
täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse
miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on
identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad. Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi
loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi
kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute
ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” (M. McKeown „Kogu
tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk 28)
Samas
osaledes praegugi uute arengukavade tegemistes, siis tundub mulle, et me oleme
kokku kogunud hunnitu hulga ülihuvitavaid andmeid kuid püüame nende baasil
panna tulevikku kokku eilsete teadmiste baasil vana moodi. Väga vana moodi. Ja
nii juhtubki, et keegi pole rahul, kuid raha seda universaalset energiat kulub
ikka enam ja enam. Enamus tühja. Täitsa tühja. Eh, käisin just ühel seminaril,
kus toodi Nitze tsitaat, et ta ei usalda ühtegi lahendust mis on sündinud
kirjutuslaua taga, õiged lahendused sünnivad kõndides. Ja siis ma vaatasin sellel
seminaril ringi ning nägin … hulganisti kabinetikindraleid, kes valmistuvad
nagu päriskindralidki eilseks sõjaks. Kui Prantsusmaa kulutas Maginot liini
väljaehitamiseks hunnitu summa, siis oli see eelmisesse sõtta tehtud
strateegiline otsus. Valeotsus. Kui kogu see raha oleks kasutatud (kulutamise
asemel) mobiilsusesse ehk tankidesse ja lennukitesse siis oleks maailm täna
olnud teistsugune. Kuid Magino liin, millest mobiiljõud lihtsalt ringi läksid …
Selle kohta ütles kindral Patton tabavalt: See on monument inimlikule
rumalusele.“
Nii need asjad ei tööta. Chris Urmson Google
endine isejuhtiva auto projektijuht. „Tavatarkus ütleks, et me peaksime need
autojuhtide abistamise süsteemid
vähehaaval paremaks putitama ning aja jooksul saavadki neist isejuhtivad
autod. Aga mina ütlen teile, et see on sama hea, kui öelda, et kui ma kõigest
hingest hüppamist harjutan, siis ühel päeval oskan ma lennata.“ (A McAfee, E.
Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 74) Me lahendame üksikprobleemi tabamata
mis on juurpõhjus ja mis tuumlahend. Kui meil on põrand pidevalt märg, siis ei pruugi see olla põranda
viga, vaid katus laseb läbi. Muidugi on ka põranda kuivatamisest mingit ajutist
abi, kuid ilma katust parandamata asjalood paremaks ei lähe.
Mutukamäng
Vaadake,
kõik need keskkonnaküsimuse, mis täna on huvigruppide poolt tagant tõugatud ja
poliitinimeste jaoks suures tulikirjas ülesse riputatud (mutukate kadumine, kliima soojenemine, CO2 emissioon, prügi
kogumine ja veel paar teemat) on nagu algkursus, esimene aste meie üldise ressursside
raiskamissüsteemis. Esmakursus üldise ressursside väärkäsituse süsteemis. Need
on ka tähtsad, kuid megaraiskamine ja selle juurpõhjus toimub hoopis muus
kohas. Nimelt - me teeme tegusid, toodame asju ja nõuame teenuseid, milleks
meil ressurssi ei jätku. Me isegi ei märka, et nõuame asju, mida me ei vaja.
Head
tegemise kunst
Kui
kuulete et keegi lubab vaesuse vähendamise eest seista, siis on see üllas
põhimõte, samas on enamuse nende ideede alus ökosüsteemi ülekoormamine ja
liigilisuse vähenemine. Mutukad, kes harjuvad käime üks kord mileeniumis
täidetava söödaküna juures langevad olelusvõitlusest välja. Kui lähtuda R.
Dalio „Põhimõtted“ arvestada iga otsustuse juures ka teiseseid ja kolmandaid
tagajärgi. „Ja mõnikord on vaesuse leevendamiseks tehtud pingutuste tulemuseks
veel rohkem vaesust. Saadad mingisse piirkonda tasuta teravilja – ja põllumehed
lähevad pankrotti. Järgmisel aastal ei ole lääne abistajaid enam kuskil, nagu
ka kohalikke põllumehi, kes on sunnitud seemnevilja ära sööma. „ „Sest igal
teol on tagajärg, ja – aga ka neil tagajärgedel on tagajärjed. Millel on veel
omakorda tagajärjed.“ (R Ludlum „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019 Lk 100).
See, et meie nii keeruliselt ette vaadata ei oska on näha meie praegusest riigi
rahalisest seisust. Mitmed administratsioonid üksteise järgi pole mõistnud, et
nende otsuste „esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja
see põhjustab suuri otsustusvigu.“ Ja nad on andnud järgi kiusatustele, „mis lähevad meile maksma
selle, mida tegelikult tahame“. Kiusatusest on kujunenud reegel ja oli selge,
et on vaid aja küsimus, millal see talutavuspunkt ületatakse. Eelmise
administratsiooni kõigile kõige lubamisega selle piiri ületanud, nüüd … Nüüd on
see, mida majandusinimesed juba ammu on rääkinud, rahakapp on tühi ja tuleb
tegeleda teiseste ja kolmandate tagajärgedega sh juba võetud kohustustega ja
antud lubadustega. Tuleb hakata keset majanduskasvu kärpima, et lappida
lubaduste tekki. Me oleme oma karistuse saanud. Hm, peaaegu nagu Venetsueela.
Loodame vaid, et Dr Riigil (ja meil kõigil teistel ka) jagub rohkem
ettevaatamistarkust et näha enda esmaste valikute taga teiseseid tagajärgi ja
paigutada energiat sinna, kus see kõige enam kasu toob. Mitte asjata pole asjad
seatud nii et: „Aju
tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab
täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju,
pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks.“ (Freedman „Strateegia“
Grenader lk 25). Ärge minge võrdsustamisega liiale, sest kui te annate ajule
võrdselt kehakaaluga energiat, siis … UPS! Võib-olla selles Dr Riigi
mõttetegevus ja tulevikukirg nii lahjad ongi, et aju mõttetegevust kütab pelgalt
võrdsustatud 2% energiat? Hirmutav mõte. Igal jaotusel on mõte, rääkimata otsustusest või teost. Mõttel on tegelikkuses tagajärg.
Järgneb
…
No comments:
Post a Comment