Rannahooaeg,
jälle hea võimalus laineloksu saatel vahel uniselt, vahel krapsakamalt, mõtteid
liigutada. Mõttepojukesed rulluvad aeglaselt segunedes rannaliiva ja
adruhämuga, tekitades kõige erinevamaid kujundeid ja mõttemustreid. Paneme siis mõttepojukesed nagu lained või järjejutu järjestikku jooksma. Vahva. Mõnus
on sooja ilma nautida vahelduseks kehvale suusailmale, mis pidavat olema meie
valdav aastaaeg.
Kuid siis
hakkas üks kiuslik muremõte sumisema, võib-olla polegi see hea, lihtsalt
lebada, nautida, … mõelda? Kui poliitinimesi ja massimeedikuid kuulata, siis … Oot-oot,
kas see, et juuni alguses on kuumad ilmad, ongi kliima soojenemine? Kas mina
olengi see täiskasvanud tõbras, kes selle maailma nii untsu on keeranud? Nii
untsu, et noored peavad seda parandama hakkama, nagu riigipea nõudlikult (impersonaalselt)
küsis? Küsis umbisikuliselt, kuid paatoslikult. Hm, kas tõesti mina? Mina ka?
Teie … Teie ka? Kes veel? Ei tea, meie teiega püüame oma igapäevast elu
ontlikult ära elada, lapsi kasvatada ja neile tarkust jagada ja nüüd järsku
niimoodi. Mida me oleme teinud valesti? Tõsiasi on, et meil kellelgi pole vaja
võltsvagadusse langeda ja arvata, et mitte keegi meist pole teinud vigu, muidugi
oleme me teinud vigu ja jätkame ka vigade tegemist. See on inimlik. Meile ei
jõua alati kohale, et see mida üks teeb kehvapoolselt või isegi normi piires,
siis selle üksiknormaalsuse kumuleerumine toob kaasa katastroofilise kaskaadiefekti. Iga meie otsus toob kaasa tagajärgi ja
tagajärgede tagajärgi. Me kõik oleme indiviidid oma lootuste, rõõmude ja
pürgimustega, me otsustame lähtudes oma pürgimustest või mugavusest. Igaüks
meist elab justkui omas maailmas (ega asjata mitmed filosoofilised suunad ei
väida, et teid ei ole olemaski vaid te olete minu ettekujutuse vili ja ilmselt
ka vastupidi kõigest sellest johtuvaga). Pole ka imestada, sest me vaatame ju
seestpoolt väljapoole. Igaühel on oma eriline maailm, kuid peale selle
(õigemini enne seda) on meil meie ühine elukõlblik maailm. See on maailm kus iga inimene teeb päevast
päeva tuhandeid otsuseid (ka kõige pisemaid nagu prügi sorteerimine või selle
maha viskamine), mis muudab maailma. Meie otsustel mis üksikisiku tasandil
võivad olla peaaegu normaalsed võib olla kumulatiivselt kaskaadiefekt. Ka iga
heategu ei pruugi seda kokkuvõttes olla. Kuid tihti on nii, et me jääme oma
maailma jäärapäiselt kinni ja ei adu oma tegevuste teiseseid ja ka kolmanda
laine tagajärgi. Me ei suuda (või ei taha) oma otsuste tagajärgi ette näha. „Ahnus ja isekus
tekitavad veel ühe sagedase vea: omakasu nimel rikume ära kõigi ühise asja.
Ühiskonnateadustes tuntakse seda möödapanekute liiki „sotsiaalse lõksu“ ja
„ühisomandi tragöödiana“, mis tähendab seda, et rühm inimesi käitub viisil, mis
üksikisikule näib lühiajalises plaanis igati mõistlik, aga kui nii käitub palju
inimesi korraga, siis lähevad asjad pikemas plaanis põhjalikult nihu.“
/Keskkonnareostus/ „See on ühtlasi seotud majandusest tuttava mõistega
„negatiivsed välismõjud“ – tehing, mille puhul mõlemad osapooled saavad kasu,
kuid kahjud jäävad kuskile mujale kellegi teise kanda, kes polnud üldse
tehinguosaline.“ (T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“
Tänapäev 2019 lk 34)
Tundub, et
meie otsuste teisesed mõjud ja nende mõjude mõjud saavad olema meie edenemise
või mitteedenemise võtmeküsimus. Me
peame neid ette nägema. Kuid mida me siis ei näe? „Mõistagi ei oska
inimesed hinnata seda, mida nad ei näe. Inimene, kes ei oska näha
seaduspärasusi ega sünteesida, ei tea seaduspärasustest ja sünteesist rohkem
kui värvipime värvide nägemisest. Erinevus meie aju toimimises ei ole kaugeltki
nii silmnähtav kui erinevus meie keha toimimises. Värvipimedad saavad lõpuks
teada, et nad on värvipimedad, aga enamik ei näe ega mõista kunagi, kuidas
nende mõtteviis neid pimestab. Et asju veel keerulisemaks ajada, ei meeldi
meile ei enda ega teiste pimealade tunnistamine, kuigi meil kõigil on need
olemas.“ (R. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 lk 203)
Ökonoomiliste
värvipimedate teejuht ökoloogiasüsteemi
Mõningal
määral me adume asjade põhjuslikku seost looduses, kuid harva mõtleme, et
majandus on meie ökosüsteemi lahutamatu osa. Ei ole? Kuidas siis niimoodi on
juhtunud, et maailma riigid ammendasid
mullu aastaga taastuvad loodusressursid juba 1. augustiks ehk praegu tarbib
inimkond ressursse keskmiselt 1,7 rohkem kui loodus neid taastada suudab. Kui
majandus kasutab 1,7x taastuvressurssi üle Maa võimete, siis on see ju võimas
ökosüsteemi osa. Suurmõjutaja. Või pole vajagi taastada? Tarbime Maa ära ja ostame uue? On ikka. Kuid
taastada saab vaid targalt tegutsedes, eelkõige targalt majandades, vähem
tarbetult tootes, vähem valsid hinnasignaale andes, vähem „tasuta“ miraaže
tekitades ja taaskasutades. Igas asjas. Igas teos. Igas plaanis. Näiteks on
mind alati imestama pannud akutööriistade hinnapoliitika, kus aku (või selle
täitmine) on kallim kui uus tööriist koos kahe aku, laadija ja
puurikomplektiga. Ressursikasutuslikult nonsess ju? Iga päev lendab ilmselt sadu tuhandeid täiesti
töökorras akutrelle prügikasti seepärast, et hinnasignaal on vale. Selline
hinnasignaal kutsubki raiskavale tegevusele. Sama kogesin hiljuti ka
telefoniga. Minu hea taskukas (ärge ehmatage, seitse aastat vana, kuid kvaliteetne
mudel) väsis ära. Ja jällegi, taskukal polnud midagi viga, „funkas“ sama hästi
kui esimesel päeval, kuid aku väsis ära. Kuid kui niimoodi aku viib põhitoote
kasutusest välja, siis on see ilmselgelt majaduslik/konsumeerlik nipp uute
mudelite müügiks, kuid ressursikasutusele hukutav. Kui tähelepanelikult
vaadata, siis igalaadset ülekasutamist näeme igal sammul, vaadake vaid
tähelepanelikult ja te näete. Kui märkate, siis ilmselt imestate.
Kuid on ka
raiskamise teine poolus – alakasutamine. Eriti kurnavastav on et, oleme
unustanud sellise valdkonna nagu
inimeste taaskasutus. Vanal ajal tegid taluperes kõik tööd alates pisipõnnist
kuni vanataadini. Lastehoiust kuni rehapulga voolimiseni, kõigil oli toimetusi
oma olemasolukaare tingimustes, nüüd … Räägitakse, et mingist vanusest alates
pole inimene enam kasutatav, kuigi ilmselgelt on mitmekesisus (mitte ainult
sooline) paljude võrgustike ja lahenduste alus. Kas 70 aastane raamatupidaja
või insener on miskitmoodi oma
rehkendamisoskust kaotanud? Kui nad on ennast pidevalt täiendanud, siis ilmselt
mitte. Mu oma kaks head vanemat sõpra pidasid majandusjuhtimises ja turustuses
vastu 75 juubelini. Siis arvasid välismaa kabinetikindralid, et „liiga vanad“.
Nojah, see oli pigem kabinetikindralite kaotus, kadus suur osa ajaloolisest
mälust. Eh, kliendibaasist ka. Jaapanlased kasutavad „liiga vanasid“
mõttekodades, kus nad säilitavad edasi toimetades mõttevärskuse ja suudavad
pakkuda just kogemuslikku lisaväärtust. Meil … Meil on see ressurss kasutamata.
Kuid kasutamata ressurss kaotab väärtust. Seepärast peab vaatama, kas tähistus
on: „kõlblik kuni …“ või „parim enne …“ Selles on suur vahe, et kui
vanemaealine ei ole võib-olla nii krapsakas kui noorem, siis on tal kogemused,
mida saab väärindada tõhususeks. Eee, ….kogemused, mitte selles mõttes, et seda
ei saa teha ja toda ei tohi teha, vaid ta on kui ajalooline mälu, organisatsiooni
ajalooline mälu, mis kannab asendamatut
informatsiooni. Kuid me teame ju et energia ja informatsioon on iga edu alus.
Miks me siis jätame suure osa ressurssi kasutamata või alakasutame seda? Mnjah,
on mida õppida ressursikasutuse parandamiseks.
(Häire)Kella
kõla
Nii, et
looduse ja majandamise vahel on selge seos. Kas oleks näiteks võimalik hoida
pool sellest ressursist kokku parema ressursside kasutamise ja läbimõeldumate
otsustega? Otsustega, mis võtaksid arvesse teiseseid ka kolmanda astme
tagajärgi? Kui mitte pool, siis veerand kindlasti (esialgu). Kuid asjaga on
kiire: „Värskelt avaldatud ÜRO raporti kohaselt
hävineb loodus viimase kümne aasta keskmisega võrreldes kümneid või isegi sadu
kordi kiiremini. Metsloomadest imetajate biomassi hulk on vähenenud 82
protsenti, looduslikud ökosüsteemid on kaotanud poole oma esialgsest
ulatusalast ning miljonid liigid on välja suremise äärel. Raporti kohaselt on
inimeste jalajälg tohutu - kolm neljandikku kogu Maa pinnast on muudetud põllumajanduslikuks maaks
või on inimtegevus seda kuidagi muudmoodi mõjutanud, 2/3 merekeskkonnast on
samuti mõjutatud kalapüügist, kaubandusest ja isegi sõjategevusest. (6.05.19
Delfi). Osa meist peab sellist
häirekella löömist paanitsemiseks, mõni isegi äriks, kuid pea pooletuhande teadlase ja diplomaadi koostatud uuringu hinnangul on suur osa
looduse mitmekesisuse vähenemisel just inimkonnal. Kõhedusttekitav järeldus. Koostajate
hinnangul on ainus võimalus veel midagi muuta kohe nüüd ja praegu. Vaat nii,
kõlab karmilt, kuid tõsiasi on see, et tõhusust peame taotlema kõiges, vaid
käskimisest, trahvimisest ja kilekottide sorteerimisest jääb väheks. Ning, et see „kõiges“ oleks tõesti kõiges
peame me ökonoomilisi värvipimedaid juhendama värviküllase analüüsimaailma
valikuvõimaluste kirevuses. Mustvalge tummfilmi aega on ammu möödas nüüd elame
värvi-, liit- ja virtuaalreaalsuses, sellele uuele maailmale vastavalt tuleb
teha ka otsuseid.
Läpakaga
prügimäel või läpakad prügimäele?
Mind
on ikka hämmastanud, kui ükskõikselt, kuivõrd ühekülgselt me suhtume
ökonoomikasse/majandusse arutades ökoloogia/keskkonna küsimusi. Isegi mitte
ükskõikselt vaid lausa põlastavalt. Kuid nagu eespool selgeks tegime, on ökonoomika
ja ökoloogia lahutamatud, need võivad
üksteist täiendada, andes meile paremad toimetuleku võimalused või luua
üheskoos täiusliku tormi efekti. Ettevõtjad on kui "mutukad" oma erinevates liikides ja vormides selles muutlikus keskkonnas, nii loodus-, kui majanduskeskkonnas. Just seetõttu peame rääkima
keskkonnaküsimustest läbi targa majanduse. Vaid tark inimene targas majanduses
suudab säilitada loodustasakaalu ja edendada elukvaliteeti. Mutukatapjalik riiklik plaanimajandus, mille pole meie kipume kalduma loob vaid ressursi ja liigirohkuse kadu. Kallist hinda maksev kadu.
Esimene
lahenduse variant on panustada ja soosida teadust niimoodi, et me suudaksime
kasutada iga „jubinat“ maksimaalselt. Toota ja elada nii, et jäätmeid
praktiliselt ei tekki. Tuleb tunnistada, et meie teadmised on avardanud meie
maailmapilti niimoodi, et paljud eilsed jäätmed on muutunud tänapäeval ressursiks.
Ega asjata vanu prügimägesid ümber kaevata ja kasulikke elemente taaskasutusse
ei võeta. Kuid ka selline (jäätmetest) ressursi kasutamine on veel algeline, see
on nagu must-valgele filmile heliriba lisamine, sellest annab veel mitu sammu
edasi minna. Paljud maailma riigid ja firmad on juba pikemat aega kasutanud
motot: „Vähemaga rohkem!“. Ütleme niimoodi, et väga õige lööklause, kuid
tegevust sellel suunal annab kõigil lihvida. „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi,
millest lähtuvaltloodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad
eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele
ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et
esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab
suuri otsustusvigu.“.„Päris sageli on esmased tagajärjed kiusatused, mis
lähevad meile maksma selle, mida tegelikult tahame; vahel on esmased tagajärjed
meie teel seisvad takistused. Tundub peaaegu, nagu jaotaks loodus meid selle
järgi, et annab meile mõlema tasandi tagajärgi kaasa toovaid trikiga valikuid
ja karistab neid, kes otsustavad ainuüksi esmastest tagajärgedest lähtudes.“
(R. Dalio „Põhimõtted“ ÄP 2018 Lk 173)
Teine
tee, kuid mitte lahendus oleks kõiges, kõiki, kõikjal piirata ehk minna arengus
tagasi. Ei kujuta hästi ette kabinetikindraleid ja administratiivarbujaid
sõnnikuhaisus ja higilehas oma igapäevast leiba teenimas. Nojah, ega nad enda
jaoks seda plaanigi, nad plaanivad käsu-kulumajandust meile teiega. Plaanivad
nõudlikult ja isegi põlastavalt meid vaadates: „Mutukas hüppa, kui kästakse!“
kuid miks hüpata ja kuhu hüpata jääb arusaamatuks. Sest vaadake, just see on (isegi
mitte valik) vaid teisene tagajärg, kui me ressursse targalt ei kasuta. Kõik
kes sellega nõus on tulge jäätmejaama kokku visake puruks oma lapakad,
telefonid, fotokad-totakad, deodorandid ja reisivautšerid ja ärge enam kunagi
kasutagem neid, sest need kõik on … saaste. Ärge sööge jäätist ega käige kinos,
ärge jooge veini ega sööge juustu, sest see on saaste. Ärge …
Aga
tegelikkus on see, et „Inimkond
on sattunud topeltvõidujooksu. Esiteks tunneme kiusatust teadusarengu ja majanduskasvu tempot tõsta. Miljard
hiinlast ja miljard indialast tahavad elada samamoodi nagu Ameerika keskklass
ega näe ühtegi põhjust oma unistustest loobumiseks, nagu ameeriklased ei ole
valmis loobuma oma linnamaastikuautodest ja kaubanduskeskustest. Teisalt peame
kogu aeg edestama vähemalt sammugagi armageddoni viimsepäevalahingut. Sellise
kahekordse võidujooksuga toimetulek muutub iga aastaga üha keerulisemaks, sest
iga samm, mis toob Dehli agulielanikud lähemale Ameerika unistuse täitumisele,
toob ühtlasi meie planeedi lähemale selle lõpule.“ (Y. N. Harari „Homo Deus.
Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 225). Mis kokkuvõttes tähendab seda, et meie „vanad
tõprad“ võime siin oma kolme kilekotti nelja hunnikusse laduda, kuid küsimus on
pigem suurem ja laiem. Pole võimalik keelata miljonite Dehli agulielanike
unistusi ega ameeriklaste pürgimusi, neid on võimalik vaid asendada millegagi,
mis tundub veelgi suurema unistusena.
Ma
sündisin …
Lausaline keelamine (või mõttelaad, et küll
riigieelarvest meie mõttetused kinni makstakse), on paljude kabinetikindralite esmaseks
reaktsiooniks. Harjumus. Kui midagi on lahti, siis tuleb kinni keerata. Kuid
vanade harjumustega enam edu ei saavuta, me peaksime kaaluma kas ja mida see
kaasa toob. Ehk jälle need teisesed ja kolmandad tagajärjed. Keelamine tähendab
rohkem järelvalvet, rohkemate inimeste tegelike väärtuste loomisest
eemalehoidmist, kõigi inimeste ajaressursi väärkasutamist, rohkem trahve ja
majanduse kulukamaks muutmist. Suureneb meie nii ökoloogiline- kui ka
bürokraatiline jalajälg. Tegelikult on suur oht, et niimoodi alaneb meie
elatustase ja … me käivitamegi regressispiraali, kusjuures jätkates üha
suurenevates hulkades ressursside raiskamist ja nii ökoloogiliste kui
ökonoomiliste mutukate tapmist. Kas te tahaksite elada Afganistanis? Ei taha?
Kuid tahate, et teised elaksid? Teie elate Rootsis, aga teised elagu
Afganistanis. Hans Rosling on toonud väga kujundliku näite: „Ma sündisin
Egiptuses „Rootsi, kuhu ma 1948 aastal sündisin, oli tervise-rikkuse kaardil
samas kohas, kus praegu asub Egiptus. See tähendab, et Rootsi oli täpselt 3
taseme keskel. Elutingimused 1950-nendate Rootsis sarnanesid praeguste 3.
Taseme riikidega nagu Egiptus ja teised. (…) Olukord Rootsis on paranenud kogu
minu eluea jooksul. 1950-ndatel ja 1960ndatel arenes see tänapäeva Egiptusest
tänapäeva Malaisiaks. (…) Kui sündis minu ema, aastal 1921, oli Rootsi nagu
praegune Sambia. See on 2 aste. (Minu vanaema oli meie pere Lesotho esindaja.
Kui tema 1891 aastal sündis, oli Rootsi nagu tänane Lesotho. (…) Mu vanaema
pesi kogu elu käsitsi oma üheksaliikmelise pere pesu. Ent vanemaks sades oli ta
tunnistajaks imelisele arengule (…) Oma elu lõpuks oli ta majja saanud
külmaveekraani ja keldris oli käimlaämber: võrreldes tema lapsepõlvega, mil
kraanivesi puudus, oli see luksus. (…) Minu vanavanaema sündis aastal 1863, mil
Rootsi keskmine sissetulek sarnanes tänapäeva Afganistaniga. (…) Aga praegu on
Afganistani ja teiste 1 astme riikide elu palju pikem kui rootslastel aastal
1863. See tuleneb sellest, et enamik inimesi saab osa elementaarsetest
uuendustest, mis nende elukvaliteeti parandavad.“ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 60). Mõelge selle üle.
Mõtlesite? Kui me jätkame ressursside ebamõistlikku kasutamist, siis toimub
sama areng, kuid vastupidi. Niisiis kes teist tahaks elada Afganistanis ….?
Paus. Pikk paus. Ei taha? Kuid mida siis teha? Nagu teadlased ÜRO raportis märkisid
- teha tuleb nüüd ja kohe. Küsimus on
vaid meetodis ja liikumiskiiruses. Niisiis … millised on kohanemisvõimalused
Kohanemisvõime:
kuidas kohaneda?
Tim Harford oma raamatus „Kohanemine” on toonud
ära Vene insenerist Paltsinski printsiibi. „Ka Paltsinski mõistis, et enamik
tegelikke probleeme on keerukamad kui me arvame. Need sõltuvad inimestest ja
kohalikest oludest ning muutuvad tõenäoliselt koos olude muutumisega. Tema
meetodi võiks kokku võtta kolme Paltsinski printsiibina. Esiteks, otsi uusi
ideid ja katseta uusi asju; teiseks, katseta uusi asju sellises mahus, mille
puhul kaotused on talutavad; kolmandaks, kogu tagasisidet ja õpi oma vigadest.”
(Tim Harford „Kohanemine”. Hermes 2012 lk 30).
Kohanemine on üks evolutsiooni põhimehhanisme,
kes ei kohane, see ka ei jätka evolutsiooni protsessis. Lihtne ju. Me kobame
edasi läbi katse-eksituse meetodi, kuid „Variatsiooni takistab organisatsioonides kaks
loomupärast suundumust. Üks neist on suurushullustus – nii poliitikutele kui ka
ärijuhtidele meeldivad suured projektid“. Suurprojektid äratavad ju tähelepanu.
Kuid need on olemuslikult vastuolus Paltsinski esimese printsiibiga: talita
tasa ja targu, õpi vigadest. Pealegi pole suurprojektid reeglina
kohanemisvõimelised muutuvates oludes.“ Pjotr Paltsinski õpetuse järgi tuleks
tegutseda sammhaaval, kuid poliitikutele ei meeldi objektiivses mõõdikutega
ettevaatlikud pilootprojektid. Osalt on põhjuseks asjaolu, et poliitikutel pole
aega. Nende ametiaeg kestab vaid mõne aasta ja selle ajaga ei jõua ükski
eksperiment õieti tulemusi anda.” (lk 33). Teine variatsioone
summutav tegur on püüdluses kehtestada
kõigele standardid. Lihtne ja mugav on teha kõike ühtemoodi, aga … siis pole ju arengut. Mõõta on küll mõnus,
kuid arengut pole.
Samas on
firmasid millised kasutavad just tasahaaval liikumise printsiipe. Edukalt.
Ilmselt on selles kõige tuntum ja pikaajaliselt tulemuslikum „Toyota“. Nende
printsiibikogumiku nimi on „Toyota kata“, millest lähtub, et „Kuna
tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks
homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu
need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode või midagi muud -, vaid organisatsiooni
võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi.”. Mis tähendab,
et „Väikesed, järkjärgulised sammud lasevad meid edasiliikumisel õppida,
kohenduda ja leida selle raja, kus me tahame olla. Kuna me ei saa näha eriti
kaugele ette, ei saa me tugineda ainuüksi eelnevale planeerimisele.
Täiustamine, kohanemine ja isegi uuendused tulevad suurel määral väikeste
sammude kogunemisest, iga õppetund aitab meil hakkama saada järgmise sammuga ja
täiendab meie teadmisi ning võimeid.” See tähendab, et kõiki protsesse täiustatakse iga päev, igas
protsessis, kõigil ettevõtte tasanditel. Igapäevane täiustamine tähendada väga
väikeseid samme, kuid kui aastas tehakse 750 tuh ettepanekut tootlikkuse
parandamiseks, millest 2/3 leiavad juurutamist, siis ongi saavutatud pidev ja
sujuv edasiliikumine. „Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just
organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. Sellest vaatenurgast on
organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele
kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt,
metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb
aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.” (lk33)
M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk
Seega
keskkonnaprobleemile võib läheneda kahte moodi: esiteks tõhustada Toyota
katalikult, iga päev, igas protsessis, igal tasandil väikeste sammude kaupa või
fanaatilise usuhulluse kaudu, tormiliste kampaaniatena või kõike keelates.
Mnjah, kui ÜRO raportit lugeda, siis võiks lihtsustatult väita et: inimesi
liiga palju, söövad liiga palju, kasutavad liiga palju, väljutavad liiga palju,
põllumajandust on liiga palju jne. Mnjah, mida siis teha? Kas inimesi
vähendada? Tundub absurdne. Kuid erinevalt teadlastest kes otsivad kestlikku
lahendust on osa seltskonda läinud lahenduste otsingul lihtsama vastupanu teed,
no ütleme, et päris pööraseks. Näiteks
on viljeletud ka mõttepojukesi, et inimeste arengut peaks suunama niimoodi, et
sigiksid vaid väiksemad inimesed, kes vajaksid ju vähem ressurssi. See oleks
siis selektsioon? Kuid see on juba olnud, koos oma hukatuslike tagajärgedega.
Teiste arvates on lihasöömine suurim pahe ja keskkonnaoht (kuigi inimene on
alati olnud segatoiduline). Antilihaistid soovitavad inimesele külge aretada liha
talumatuse nagu on näiteks laktoositalumatus. Nojah, kui midagi peaks juhtuma,
siis sureksid inimesed ilmselt välja. Mnjah, ilmselt pole need lahendused.
Veidrused? Veidrused veidrusteks, kuid põhiline, et veidrused ei muutuks meie
arengut suunavateks.
Maailma
ajalugu on …
… kliimamuutuste ajalugu. „Tänapäeval on kombeks kõike kliimamuutustega seletada,
aga samas jääb tõsiasjaks see, et Maa kliima ei puhka kunagi. See on pidevas
muutumises. Kõik ajaloosündmused on leidnud aset mingit laadi kliimamuutuste
tausta.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 93). Väikesed
ja suured külma ja soojaperioodid on pidevalt vahetunud. See, et praegu
prognoositakse soojenemist on vaid üks etapp ajaloo käigust. Enamus sellst
muutustest ja ajaloost on toimunud ilma inimkonna osaluseta, Maa oma kosmilises
arengus lihtsalt asus ühest faasist teise. Esimese aastatuhande keskel läks
järsku külmaks, inimesi oli vähe, sõid vähe ja viletsalt, autosid ega
keemiatööstust ei olud aga vulkaan oli. Kui see korra köhatas, siis läks elu
külmaks ja videvikuliseks päris tükiks ajaks. Inimkond ei saanud sinna midagi
parata, küll aga pani see Aasia steppidest liikuma avaarid, hobusekasvatajad,
kelle majandamismudel ei kannatanud kliimamuutust välja. Nende endised
sõltlased, veisekasvatajad, olles kliima/majandustingimustes paremini toime
tulevad lõid endised isandad välja, mistõttu avaarid omakorda olid sunnitud
muutma oma senist edukat majandusmudelit ja liikusid tasapisi tolleaegse
Euroopa Liidu ehk Rooma riigi poole, muutes omakorda Rooma riigi olemust ja
majanduusmudelit. Ajaloolised kliimamuutused, mille tekitajad pole inimesed, on
alati toonud kaasa inimeste poolt muudetud uue majandusmudeli. Ka täna on
loodus ise kõige kangem muutja ja ettearvamatum muutuja, mäletame ka hiljutist
Islandi vulkaani popsutust, mis tõi kõiketeadva ja kõike oskava iseteadva inimese
loodud raudlinnud tihkelt maapeale. Jällegi looduse, aga mitte inimese vägevuse
näide. Lugesin kuskilt et kümned miljonit aastat tagasi teadusajakirjast et toimus
järsk soojenemine, aastakümnega kasvas temperatuur paarkümmend kraadi võrra.
Vau! Inimesi polnud, põllumajandust polnud, aga soojenemine juba oli. Mine sa
võta kinni, mis kliima muutust põhjustab. Ühest küljest on loogiliselt aru
saada, et kui koduski katelt pidevalt kütta ja ventilatsioon on kehvake, siis
läheb soojaks ja vinguseks, kuid teisalt arvutas üks kolleeg igaval koosolekul
välja, et kui iga neljas inimene panna ujuma Peipsi järve, siis tõuseb veepind
viis sentimeetrit. Nii, et väga upsakaks ka ei tasu minna. Samas hakata
trikliks mingile apokalüptilisele kaskaadiefektile pole ka just asjalik mõte.
Kuigi jah inimesele on omane piire
kombata, tagajärgedega, eriti teiseste tagajärgedega arvestamata. Tagajärgede
ettenägemise geeni puudus on tervistkahjustav. Tervistkahjustav on
kliimaprobleemidega tegeleda vaid pinnapealsete küsimuste tasandil, teha
lihtlahendusi, kuid see hullus on juba levimas. Pinnapealne kliimaprobleemiga
tegelemine on kõige keskkonnakahjulikum, kuna jätab tormaka tegevuse mulje.
Jätab küll mulje, kuid ei jõua süvamõjutajateni.
Liha kui
tuleviku salakaup?
Kuid üks on
mulle kui ökonomistile selge, piiramine ja keelamine (sh inimeste selektsioon
kasvu järgi või mingite tervisekahjustuste juurdepookimine) on vale tee. Tee
mis viib vaid kasuliku ressursi väljalangemiseni ökosüsteemist ja bürokraatliku
jalajälje (keskkonnakahjustus) vohamisele.
Hullult vale tee, hullult kallis tee, hullult raiskav tee, hullult
hukatuslik tee. Muidugi tuleb hulgakesi koos elades jälgida toimimise tõhusust
ja puhtust (reostus on juba puhtuse pidamatus), kuid mitte ainult primitiivses piiramises,
näiteks liha muutmises defitsiidiks või veel hullem keelatud kaubaks (loe:
salakaubaks, koos bürokraatilise jalajälje suurenemisega), vaid eelkõige
ressursside mõistlikus kasutamises.
Iga meie
otsus toob kaasa mitte ainult otsese mõju vaid ka teisese ja kolmanda laine
mõju. „Teadvustades kõrgema tasandi tagajärgi,
millest lähtuvaltloodus asjad paika paneb, olen mõistnud, et harva saavutavad
eesmärke inimesed, kes annavad liigselt kaalu otsuste esmastele tagajärgedele
ning ignoreerivad teiseseid ja kõrgema tasandi tagajärgi. Põhjus on selles, et
esmased tagajärjed on sageli teiseste tagajärgedega vastuolus ja see põhjustab
suuri otsustusvigu.“ (R. Dalio „Põhimõtted“
ÄP 2018 Lk 173) Vaat niimoodi, teadvustamata kas teadmatusest või lihtsalt edevusest (või mõttelaiskusest) võime
mingi „heateoga“ käivitad hävingu kaskaadiefekti. Ja seda mitte ainult mutukata
ega rohulible osas, vaid see põhimõte avaldub kõiges. Ka majanduses. Ka
majandusmutukas on ökosüsteemi osa.
Me peame
ka majanduses tagasi minema lihtsate
selgete signaalide ja tagasiside tõelisse maailma. Hüvede ümberjagamine
konkurentsivõimetutele aladele ja tegevustele on ühise ressursi raiskamine ja
keskkonnakoormust suurendav. Bürokraatia ise on juba reostus, suur bürokraatia
paljude keeldude ja järelvalvajatega on suurreostus. Keskkonnakahjustus.
Meie
praegune ebaloomulik vajaduspõhine ( mille kasv teatavasti on lõputu)
majandusmudel peab ümber kohanduma tõhusaks kuid keskkonnasäästlikuks
võimalusepõhiseks mudeliks. Me kulutame majanduses ressurssi asjadele, mis
meile tegelikult korda ei lähe. Kulutame sest meil on kujundatud arusaam, et
niimoodi on moodne, need on „tasuta“, me justkui „aitaks“ kedagi, kuid aeg nende
vajaduste järgi on möödunud ja vajadused, võimalused, tulemused on teisenenud.
Me üha (taas)toodame eilset ebatõhusust ja saastavat majandusmudelit ära
tundmata homseid võimalusi.
Valesse
kohta kulutatud ressurss tähendab seda, et energia jäävuse seaduse järgi peame
me ressurssi kokku tõmbama vajalikelt ja edasiviivatelt tegevustelt.
Tegevustelt mis tegelikult meie elu paremaks, turvalisemaks, kvaliteetsemaks
muudaksid. Tehes vaid pinnapealseid otsuseid muudame me enda elu vaesemaks ja
ei aita kaasa ka loodusrikkuse säilumisele. Vaadake, kui me teeme panuse
sellele, et inimkond lõpetab liha või kala söömise, siis peab selle bilansist
väljaarvatud kütuse asendama mingi teise kütteväärtuselt samasuguse produktiga,
muidu jäävad inimesed nälga. Kuid me teame, et sellisel juhul süüakse see
„teine“ toode pöördumatute tagajärgedega taastumatult ära, nagu on juhtunud
mitmete kalade ja muude merelistega. Ja
siis me peame hakkama neid kaitsma jne. jne. Toit sh kõrgkvaliteediline
valktoit on vaid energeetiline ressurss inimese käigushoidmiseks, seda ei saa
lihtsalt „asendada“, seda saab asendada vaid energia jäävuse seaduse alusel,
muidu järgneb suurem näljahäda. Need on just need teisesed ja kolmandad
järelmõjud, mida peame arvestama. Hiinlased üritasid 60del päästa riisisaaki
varblaste käest varblaste massilise hävitamisega, kuid ei arvestanud teiseseid
mõjusid. Teisesed mõjud olid need, et järelejäänud varblased ei suutnud toime
tulle riisipõllu röövikutega ja saak kujunes aastate kesiseimaks. Hävis. Kuid
hiinlased on targad, nad õppisid enda eksperimendist ja arvestavad nüüd oma
tegevuses pikalt ette. Väga pikalt. Igas asjas. Meie … Senini pole me just
kõige edukamalt läbinud meie ees olnud „trikiga valikuid“, peame olema edaspidi
taibukamad. Järjekordne trikiga valik muuta liha salakaubaks ei ole just
inimkonna suurimate saavutuste TOP-is aukohal. Kui siis vast rumaluste TOP-is
Järgneb …
No comments:
Post a Comment