Rahvasterände tasuvusanalüüs V2: SÕNAVABANDUS

Eelpool saime selgeks, et arvudega pole meil rahvasterände tasuvusanalüüsi juhul mitte midagi teha, need on … eee  … varieeruvad. Paremal juhul. Mõneti kõlbavad need vaid illustratsiooniks. Kahju, sest oleks huvitav teada protsesside nii otseseid, kui ka kaudseid kulusid. Ja ärgem unustagem tulusid. Igas protsessid peab ka tulu olema. Seepärast kuulame lugusid. Ehk annab lugude summa mingi tulemuse?

Igivana lugu

Ei ole midagi uut siin Päikese all, kõik on juba olnud, vaid vormid muutuvad. Isegi aatomid on vanad. „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad. (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009. Lk 28)

Ka ülerahvastamine ja rahvasteränne pole uus vaid väga vana lugu:  „Aastal 500 eKr kirjutas Hiina Filosoof Han Fei-tzu: „Vanasti oli inimesi vähem, kuid nad olid jõukamad ega konkureerinud omavahel … Rahva püsimine sõltub sellest, kas on küllalt toitu, mitte arvukalt inimesi … See on vanim teadaolev kommentaar sündivuse ja rahvastikukasvu kohta“ (Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005.)Lk 54.

Esimene lugu: Sõnavabaduselt sõnavabandusele

See on lugu VABADUSEST, mõttevabadusest. Meil on juba kujundatud „põgenike/rändarite küsimuses“ õige seisukoht ja … ütleme mitte nii väga õige seisukoht. Mitteõige seisukoha avaldamine on teadagi (nende seisukohalt kellel on õige seisukoht) vale. Kuid samas me räägime ka sõnavabadusest, kui ühest demokraatliku ühiskonna põhiväärtusest. Kuidas siis niimoodi, sõnavabadus on väärtus, kuid kui sõna kasutad vabalt,  siis …  pead pikalt ja piinarikkalt vabandama. Sõnavabadus on moondumas sõnavabanduseks. Miks ma sellest nii pikalt targutan? Seepärast, et kui meil ei ole sõna- ja mõttevabadust, siis ei ole meil enam palju harjumuspäraselt häid asju. Pealegi me ei tea, mida/kuidas ühiskond mõtleb ja arvab. Kui ühiskond mõtleb isegi valesti ( milline kummaline kooslus, kuid pole esmakordne ajaloos), siis saab seda veenda muutma oma suhtumist – eeskujuga, selgitusega … Vaikivas ühiskonnas kasvatatakse vaid pingeid, kasvatatakse pingeid niimoodi, et poliitikakujundajad isegi ei tea, et varsti võib ummuksis katlal kaane pealt ära visata. Seega assetada, et kellelgi on vale arvamus on lauslollus. Eriti kommunikatsiooni ajastul, ühtegi arvamust ei ole võimalik „pühkida vaiba alla“, sellega võib vaid nõustuda või sellega vaielda – argumenteeritult.

Ohvitseri au ja väärikus.

Kuidagi veidralt kõlab, kui häbimärgistatakse armee ohvitsere, kuna neil on oma arvamus mõningatest diskuteeritavatel päevakajalistel teemadel. Mida me siis tahame? Ohvitsere, kes sõnavabanduslikult oleksid vait? Kas see pole mitte salatsemine? Kas me tahame salatsevaid ohvitsere? Või me tahame mõtlemisvõimetuid ohvitsere? Me ei taha ju kumbagi, ei salalikke ega tobusid. Seepärast arvan ma, et me peame meie tulevikku puudutavates küsimustes ära kuulama kõik inimesed. Olema kannatlikud nende ärakuulamisel. Väga kannatlikud.  Vähemalt peame me teadma, millisel seisukohal nad on. Kui meile nende seisukohad ei meeldi, siis on demokraatliku ühiskonna ülesanne neid veenda midagi muutma (või ise muutuma), kuid mitte häbimärgistama.

Seega kuulakem ja järeldagem

Teine lugu: Abistamine ja anarhistlik abistamine

Laias laastus võib ilmselt väita, et meil ei ole keegi hätta sattunud inimeste abistamise vastu. Kuid abistamise mooduseid on mitmeid, kuid ka abi viisid ja vormid tuleb läbi mõelda. Muidu võib abi osutuda karuteeneks.

Seega abistame, kuid …  Millegipärast meeldib meil püherdada omaenese loodud meediamudas. Nautides, lausa paheliselt nautides, ise enesele omistatud negatiivseid omadusi, nagu eestlase parim toit on teine eestlane, eestlane on võõravihkaja, eestlane on pessimist jne. Aitab sellest  üldistusest, oleme täpselt samasugused nagu kõik teisedki, oma rõõmude ja hirmudega -  õnneks veidi pikema meelega, mis annab puhvri mõtte ja tegevuse vahele. Ehhee, õnneks pole me äkkpüssid.

Praktikast

Vaatame, mida ütleb meile tegelikkus ehk statistika. 2012 aastal keelduti Euroopa Liidus varjupaika andmast 73 protsendile taotlejatest. Kõige rohkem keelduti Euroopas varjupaika andmast Kreekas (99 protsenti), Luksemburgis (98 protsenti) ja Iirimaal (90 protsenti), Eestis (66 protsenti), jäädes alla Euroopa Liidu keskmise näitaja. Balti riikidest tehti enim tagasilükkavaid varjupaigaotsuseid Leedus (86 protsenti) ja Lätis (83 protsenti). Enim keelduti Põhjamaades taotlustest Norras (76 protsenti). Nii, et olime üle keskmiselt varjupaigaline maa, millisest võõravihast me siis pajatame?

Euroopa piiridel vallandunud protsessid on niivõrd keerulised (või oleks õigem öelda, et ise keeruliseks tehtud?), et mõned asjad tuleb lihtsamaks teha. Seega küsimus pole „põgenike“ abistamise tahtmises või mittetahtmises, küsimus on kuidas seda abistamist organiseeritakse. Miks see „abistamine“, milline toimub ülireguleeritud EL-s on … ülireguleerimatu. Ütleme et see on anarhia. Superanarhia. Kuidas abistada anarhiat? Anarhiat ei saagi abistada, seda saavad vaid väga vilunud „asjade korraldajad“ mõningal määral ära kasutada.

Tegelikkus on see, et on kaks võimalust. Esimene: peletada põgenikud juba piiridel tagasi, nii nagu toimis senine süsteem. Või teiseks leppida sellega, et rahvasteränne on alanud ja püüda seda loodusjõudu enese kasuka pöörata. Teeseldes üht ja tehes teist, oleme määranud enese läbikukkumisele. Tõsiasi on, ja jätkem see enesele meelde, et kui me „põgenikke“  piiril ei tõrju, siis peame tegelema hoopis rahvasterände küsimuse mitte „põgenike“ küsimusega. Rände massis on ka põgenikud ja pagulased, kellele selline staatus vastavalt rahvusvaheliste konventsioonidega on antud, kuid enamuses on tegemist ikkagi rahvasterände sihikindla, suunatud vooga. NB! Tegemist on tohutu energiapurskega!

 Kui me ei hinda olukorda õigesti, ei nimeta probleemi selle õige nimega, siis ei võta me kasutusele ka õigeid abi meetmeid. Muide abi küsimusse tuleb suhtuda  laiemas mõttes st nii rändarite abistamise kui ka meie eneste säilumise abistamise mõttes

Võib-olla pole mul õigus, kuid majanduses just selliselt toimitakse, kui turule tuleb uus turuosaline või uus ressurss, siis kõik vanad turuosalised püüavad kiiresti kohaneda uute oludega, et kiiremini saavutada konkurentsieelis uues reaalsuses. Need, kes ei ole piisavalt paindlikud ja kiired, need … elavad edasi vaid pankrotiteadetes.

Niisiis vaatame ja mõtleme, milline on tegelik olukord ja mida meil on võimalik/vajalik teha nii rändarite kui meie eneste aitamiseks. Muide seda vaatamist tuleb teha täie tõsiduse ja pühendumisega ning tegelikkust mitte ära segades soovmõtlemisega. Alustame asjade algusest.

Järgneb …

Targutusi:

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 125 „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud. Mark Twain”

Lk 130 „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”

-lk 143 „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”

J Semjonov „Tass on volitatud teatama“ Tallinn „Eesti Raamat” 1981

Lk 54 „Hemingway on meil tõepoolest ära unustatud. Teine asi kui ta oleks eelmisel sajandil sündinud, aga ta on ju meie kaasaegne. Me olema teda näinud, temaga koos viina võtnud, ja eided on meile rääkinud, kui nõrguke ta oli, ja lapsed on talle peavalu valmistanud, ja naised on intervjuudes rääkinud kui ablas ta oli … Kahekümnenda sajandi klassikuid pole olemas ega saagi olla , kuna massimeediavahendid on oma õigustesse asunud. Tolstoi päevil olid kuulujutud, oli suusõnaline klatš, praegu on see kõik aga vormistatud ajaleheveergudel silmatorkavate pealkirjadega, katsu siis autoriteeti luua, proovi mitte uskuda kogu seda sõnnikut, mida me ära trükime … Siis veel telefon … Suhtlemine inimeste vahel on näotuseni lihtsustunud. Kas oli võimalik varem Jasnaja Polinasse helistada ja intervjuud saada – võta näpust. Tuli enne luba paluda, siis kohale sõita … See aga kohustas juba millekski, tõmbas mingisuguse joone tema ja meie vahele … Nüüd aga muudkui helista: „Krahv, kommenteerige „Sõda ja rahu” …”