„Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et
olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei
vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.” F Forsyth „Šaakali päev” Lk 28
Jälle: Reede
13
See on teema, mida ma ei taha jällegi puudutada.
Kohe mitte üldse ei taha. Siiski olen juba pikalt pannud kirja (vaid enese
jaoks) tähelepanekuid, pidamatuse ja suutmatuse, EL piiride pidamatuse ja
administratiivse suutmatuse kohta. Puht harjumusest, kuid peale reede 13
toimunut ei ole enam võimalik „vaiki olla“ nagu ütlesid meie esivanemad.
„ 1307
aasta 13. oktoobri hommikuhämaruses arreteerisid Prantsuse kuninga
korravalvejõud kõik Prantsuse templivennad. Neid süüdistati ketserluses.
Üllatus oli õnnestunud: jahmunult ja ilma vastupanuta lasksid vennad end kinni
võtta, aktsioone lõppes kuningale täieliku triumfiga.“ M. Baver. „
Templirüütlid. Müüt ja tõde“ (Johannes Esto ühing. Tartu 2001. Lk 136). Sellest
kurvast, kuningas Philippe Ilusa
initsieeritud, sündmusest on tulnud ka meie tänapäevane pelg 13 ja reede osas.
Nüüd siis jälle: 13 ja reede. Jälle
Prantsusmaal. Jälle Pariisis. Jälle ootamatult … Nojah, mingi osa elanikkonna
radikaliseerumine pole ju uudis ega ootamatus, ka terrorism pole uudis, kuid on
iga kord ikkagi … ootamatus.
Pidevad ootamatused pole enam ootamatused,
nendest võib halbade asjade kokkusaamisel saada uus reaalsus. Pidevas
ohuolukorras inimene hindab enese võimalused ümber ja kohaneb ja see pole
ootamatus, … vaid igivana praktika. Enesealalhoiuinstinkt. Siiski on terror
vaid üks killuke suuremast protsessist ehk rahvasterändest ja neid ei tasuks
segi ajada. Arvestada nende mõjuga? Seda küll.
Ärgem
tegelgem enesepettusega, uus olukord, alanud
rahvasteränne on pandud küsimärgi alla mitmed meie uskumused, väärtused ja põhitõed.
Mida teha? Kuidas saavutada jätkusuutlik turvatunne? Kuidas „manageerida“
rahvasterändest tulenevat tohutut energeetilist voogu? Need on küsimused, mis
huvitavad meid kõiki. Vastuseid on … Vastuseid on seinast seina, alates
sellest, et paneme kõik piirid kinni ja teises servas, et tulge kõik kes te
suudate. Mõlemad tunduvad kuidagi kohmakad, loosunglikud.
Vaatame
siis millega meil üldse tegemist on ja kas mingit mõistlikku lahendust ka leida
on.
Tondijutt ja
rahvasteränne
Nagu on
öelnud klassikud - üks tont käib mööda Euroopat … Seekord siis pagulastont. Ma
ei teagi, kuidas õigesti seda tonti kirjeldada, mõned nimetavad neid
pagulasteks, teise põgenikeks, kolmandad illegaalseteks immigrantideks,
neljandad … eee … Kõigil neil terminitel
on oma sisu ja legaaldefinitsioon, kuid meie kiires ajas ja meediaruumis on
kõik hägustunud ja sulanud üheks massiks. Käsitleda inimesi massina on alati
ohtlik. Kui käsitled inimesi massina, siis nad vastavad sulle ka massina. Kui
üksikinimene kaob pildist ja see asendub massiga, siis kaob ka inimlikkus. Kuid
ilma kõlavate definitsioonideta on see, mida me näeme ja kogeme ning mis algas
konventsioonidepõhise pagulasstaatuse jutuga teisenenud (arenenud demokraatia
tingimusi ära kasutades) meie aja rahvasterändeks. Seda peaksimegi enesele
esialgu tunnistama. Pole tonti, on rahvasteränne. Selge ja lihtne.
Nagu
mainisin, on see nüüd jälle kord teema,
millest ma ei tahaks kirjutada. Ma tean,
et oleks targem vait olla. Kohe täitsa vait, kuid arveametnikuna olen ma rahutu
– bilanss ei anna kokku. Ma arvan, et iga arveametnik oleks sellises olukorras
rahutu, sest pankrotti ei taha meist ju keegi, kui seda vägegi võimalik on
saavutada. Seda enam ei taha me meie ühiskonna ja meie maailma pankrotti.
Olen
segaduses.
Niisiis olen
segaduses. Olen segaduses nagu ilmselt enamik tavalisi inimesi (sh
arveametnikud). Midagi nagu ei klapiks, vähemalt minu, kui arveametniku jaoks.
Kui EL rääkis alles lähiminevikus 160 tuh „pagulase” jaotamisest liikmesriikide
vahe, siis … Miks neid jaotatakse just
160 tuh, kui neid on tulnud juba reipalt
üle miljoni (möödunud aastal 250 tuh, sellel aastal üle 700 tuh + need keda me
ei tea) ja neid voogab pidevalt juurde? Jaotatakse 160 tuh, kuid Saksamaa arvab
lahkelt vastu võtta 800 tuh põgenikku. Nii ongi, ühed räägivad põgenikest ja
teised pagulastest, need on erinevad kontingendid, kuid tulemus on sama – nad
on siin. Jälle on arveametnik kimbatuses. Millist tasuvusanalüüsi võiks
arveametnik teha, kui arve ei ole või on suvalised. Nagu näiteks Saksamaa on
vatu võtmas 800 tuh uut inimest juba isegi töökohtade loomiseks konkursi
kuulutanud, kuid rahandusminister ütleb, et tööd tahavad7oskavad/suudavad neist
teha vaid 20%. Mida me teeme ülejäänud miljoniga? Mida me teeme järgmise
miljoniga? Mida me jaotame? Keda? Pagulasi? Põgenikke? Rändureid? Kes need
inimesed on? Igaüks eraldi ja kõik kokku? Kas need on ikka põgenikud või on nad
midagi muud? Võib-olla toimub hoopis mingi teine protsess?
Tundub, et me
ei taha rääkida neist inimeste eri kategooriatest, me paneme nad kõik ühte
kuhja ja ehitame selle juurde „õige seisukoha“. Kuid need inimesed on erinevad,
neid ei saa panna ühte kuhja, neil kõigil on omad hirmud ja pürgimused. Samuti kui meilgi, meil on ka
omad hirmud ja pürgimused, kuid meile öeldakse … olge vait, teil ei ole õigus.
Kuid vaadake, see ei ole demokraatia, kui meile niimoodi öeldakse, me läheme niimoodi
vastuollu oma eneste põhiväärtustega. Toimub meie eneste poolt demokraatia erosioon.
Võib-olla ei ole mõnel inimesel küll õige seisukoht, kuid tal on õigus oma
seisukohta välja öelda. Lihtsustatud lähenemine demokraatiale, et alati peab
olema vähemalt kaks seisukohta, kusjuures üks on minu seisukoht ja teine on
vale seisukoht ei ole mingi demokraatia. See on diktaat. Kui me käsime kellelgi
vait olla, siis hirmud vaid võimenduvad. Pinged ühiskonnas samuti. Räägime siis
protsessidest nii nagu need on, sest arvudest me rääkida ei saa, need muutuvad
metsiku kiirusega.
Staatusest:
rändarid
Me kasutame
mitmeid termineid: küll põgenikud, küll pagulased, kuid … mulle tundub, et need
määratlused pole enam täpsed. Õigemini ei sobi need enam rahvasterände
ajastusse. Te ei mõistnud? Vaadake, kui enne oli põgenik õnnelik, et sai
lahingu/ahistami/terroritsoonist välja, siis praegused tulnukad (?) on
teistsugused. Nemad ei taha pageda ja olla lihtsalt aidatud, vaid nad tahavad et
neid aidatakse konkreetselt Saksamaal, Inglismaal Rootsis. Kreeka neile
loomulikult ei sobi, Sloveenia on täiesti mänguväline tegelane, Ungari ei sobi
loomulikult ja oh üllatust, ka … Taani ei ole sobilik. Niisiis pole tegemist
suures osas mitte põgenike ega
pagulastega, vaid rahvasterände produktiga ehk rändaritega. Ei, ei mitte ränduriga vaid just rändariga – meie aja
rahvasterände kandva jõuga. Vahe on lihtsalt selles, et rändurid tulevad ja
lähevad (edasi), rändarid tulevad ja jäävad. Usutavasti võtab see termin kokku
kõik erinevad inimisiksused ja inimrühmad, millised on haaratud
rahvasterändesse. Meil pole ju tähtis, mis staatust keegi neist kannab vaid
kogukoormus, millega toime tulla. Niisama lihtne see ongi.
Osa sellest rändarite seltskonnast on õige kepsakad, mis ei vasta justkui
meie tavapärase kujutlusega tänulikest pagulastes. Jah, ajad on muutunud. PM-st
lugesin, et Helsingi ühe koguduse pastor on loonud Facebooki-grupi, mille kaudu
saavad tavalised inimesed majutada Soome saabunud varjupaigataotlejaid. Selle
grupiga oli millalgi liitunud ligikaudu 4050 inimest. Edasi seletatakse, et karm
reaalsus on, et 80 protsenti asüülitaotlejatest on noored mehed, kellel on kaks
nutitelefoni ja lahedad riide. Sellised rändarid võivad tõesti korraldada
streike ja meeleavaldusi, kui neile midagi sõbrakäe juures ei meeldi. Seepärast
ongi tähtis vaadelda probleemi läbi inimese. Just läbi inimeste, mitte läbi
massi.
Järgneb …
Targutusi:
J.
Keegan „Esimene maailmasõda.” Varrak 2002
Lk
103 „Ometi oleks Lanrezac saanud olukorra päästa, kui ta oleks jäänud esialgse
kava juurde kaitsta oma peajõududega Sambre`st lõuna pool asuvaid kõrgendikka.
Kummalisel kombel oli ta nüüd nõus lubama oma kahel alluval, III ja X korpuse
komandöril, minna vasturünnakule, et üritada juba kaotatud Sambre`i jõekäärud
tagasi võtta. Nood püüdsid seda teha, kuid 22. Augusti hommikul löödi nende
üksused suurte kaotustega tagasi. (…) Õhtuks olid mõlemad korpused asunud
Lanrezaci poolt algselt valitud positsioonidele ja eelistasid võtta sisse
kaitse kõrgendikel, ilma et neil oleks oma päeva julgustüki eest ette näidata
midagi peale uute kaotuste. Need olid väga suured. Rünnakutel osalenud rügementidest, mis kõik koosnesid
algselt 2500 mehest, oli 24. rügement kaotanud 800 meest, 25. (…) rügement 1200
meest, 26. (…) rügement 1000 meest, 49. (…) rügement 700 meest, 74. (…)
rügement 800 meest ja 129. (…) rügement 650 meest. Strateegiliselt olid
tagajärjed veelgi hullemad. Üheksa Prantsuse diviisi oli kolme saksa diviisi
poolt puruks löödud …”
Lk
123 „ Päeva jooksul taganes 9. Armee paremal tiival veelgi ja suutis vasakul
vaevu oma positsioone hoida. 8. Septembri sündmused ajendasid Fochi
koostama hiljem legendaarseks muutunud telegrammi: „Mu tsenter annab järele,
parem tiib taganeb, olukord suurepärane, ründan.”
No comments:
Post a Comment