Avaldamata artiklite jälgedes (anno 2011) V2: Nihutatud sõna ehk Tere tulemast KaristusWabariiki!

 

Kas olete tähele pannud, et midagi on lahti? Ega muidu aru ei saaks, aga kinni panema on hakatud (lähtudes vanast põhimõttest, et kui ühiskonnas on midagi lahti, tuleb hakata kinni panema). Mõnda asja me märkame nagu masu ja allikakaitse seadust, kuid mõningad sõnad/protsessid nihkuvad vaikselt ja märkamatult. Kindlasti olete kuulnud väljendit sõna jõust. Õige ta on, mitte ainult sõnal pole jõudu vaid ka komal on jõud. Kuidas muidu mõista, et sama lause erineva koma kohaga võib olla elu ja surma küsimus. Ehk kui kirjutada: „Surma mõista, mitte armu anda” ongi kõigel lõpp, seevastu resolutsioon :”Surma mõista mitte, armu anda” avab teie ees uued võimalused. Seega sõnal on jõudu, kuid tähtis on, et sellest sõnast õigesti ja ühtemoodi aru saadakse

Sõna jõudu teadsid juba meie esivanemad ega muidu kasutatud kaudnimesid nagu hallivatimees, reinuvader, jne. Vana aja inimeste hirmud ja uskumused on arusaadavad, kuid kui tänapäeval hakkame päti asemel kasutame selliseid teisendusi nagu kurjam või kurikael, siis mida me pelgame. Kurikael, see on ju peaaegu sama süütu nagu võrukael. Muidugi on sellistel asendustel pikk ajalugu, kui meenutada kasvõi autovaraste ümbernimetamist autoärandajateks. Veelgi hullemaks läheb olukord, kui reporter kommenteerides maaslamavat purjus ja oksendava kaagi olekut nimetab teda hellitavalt härrasmeheks või lausa džentelmeniks. Kui pätt on meedias härrasmees, kes on siis härrasmees? Kas siis üldse tasub püüelda härrasmeheks või daamiks olemist? Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe, et me nimetame mingit asja kindla nimega. Näiteks kui me nimetame mingit värvi siniseks, siis ma ei tea, kas teiste jaoks on see värv punane või roheline , kuid ma tean, et oleme kokku leppinud seda minu silmis sinist ämbrit nimetada siniseks ämbriks. Kui nüüd keegi ütleb selle kohta, mille kohta oli ühiskondlik lepe, et see on sinine ämber, hoopis punane saabas on ühiskond kaose veerel. Üheks nihutatud moesõnaks ja vaenlaseks on muutunud korruptsioon. Ja õige ka, korruptsioon on oma olemuselt süsteemi mäendav ( senini on mõned ekslikult arvanud et käendav) ja lõhkuv komponent. Korruptsioon tekitab konkurentsipeetust, mis viib kogu süsteemi tõhususe langusele. Me oleme korruptsiooni mõistmisel teinud ära suure töö ühiskonnas. Võib-olla oleme nende märkide osas jõudnud kaugemale kui vanemad naabrid, pole ju meil enam võimalik, et ministri juubeli maksab kinni firma, milline on selle ministri tegevusvaldkonnas. Samas teeb rahutuks, kui mõistet korruptsioon püütakse laiali venitada, hägustades sellega korruptsiooni mõistet. On ju korruptsioonivastase vastase seaduse esimene klausel, et seaduses sätestatakse korruptsiooni vältimise ja korruptsiooniga seotud ametiisikute (NB!) vastutuselevõtmise õiguslikud alused ja  korruptiivne tegu on ametiisiku poolt ametiseisundi kasutamine omakasu saamise eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid. Kui siis näiteks mingile võitlusprogrammile vastavalt markeeritakse, et korruptsioon on kõige levinuma definitsiooni kohaselt ametikoha ärakasutamine isiklikes huvides, ühest küljest

võib korruptsioon avalduda avaliku ja erasektori suhetes, teiselt poolt aga erasektori sees.  Seega kõikvõimalikud pettuse, huvide konflikti , turuluure, ärisaladuse varguse, isikuandmete töötluse ja lihtlabase omaniku tagant vargust hakatakse nimetama korruptsiooniks. Või kui määratleda, et korruptsioon erasektoris tähendab olukorda, kus ettevõtjad lepivad omavahel kokku põhjendamatutes eelistes ning saavad sellest kas isiklikku kasu või kasu oma äriühingule (nt konkurentsireeglite rikkumine), siis on see täiesti põhjendamatu teiste seaduste regulatsioonialale tungimine ja mõistete hägustamine. Kui ka kehtiv korruptsioonivastane seadus sisaldab regulatsioone, mis tegelikult ei ole korruptsioon, vaid protseduurireeglite rikkumine, siis korruptsiooni mõiste laiali vedamine, mis hõlmab kõik eelnimetatud rikkumised vargusest kuni konkurentsikuritegudeni on ettevõtjaid ja kliente eksitav. Kui näiteks kaks ettevõtjat on sõlminud konkurentsiseaduse mõistes keelatud lepingu kas nad on siis korruptandid? Kuid nad pole ju ametnikud. Muidugi oli see küsimus retooriline, sest ma tean ka vastust, kuid ettevõtjad, kes ei saa tänaseni eriti täpselt aru konkurentsiseaduse põhitõdedest, rääkimata korruptsioonivastase seaduse põhimõtetest, on ilmselt veelgi sügavamas arusaamatuses. Võiksime ju öelda, et tühja sest, küll juristid selgitavad, kuid siin hakkab nihutatud sõna avaldama mõju sõna jõule. Kujutame nüüd ette, et me teeme sotsioloogilisi uuringuid (mida me ka tegelikult teeme) korruptsioonist. Kuna tegemist on sotsioloogiliste uuringutega, siis küsitakse: „mida te arvate”, „kas te usute”, „mida te peate” jne. Sellele saadakse vastuseks : „üldiselt arvatakse, et …”, „korruptsiooni peetakse rohkem levinuks ….”, „ettevõtjad usuvad, et …” jne. Kui me nüüd võtame arvesse eeltoodu, et inimene ei tee vahet sõnadel, kui legaaldefinitsioonil ja käibeväljendil, kui ta ei tunne dumpingu tegelikku definitsiooni ja räägib kartellidest ja monopolidest, milliseid definitsioone Eesti seadusandluses ei ole, siis millele ta ikkagi vastab kui jutt on korruptsioonist, mida nad „usuvad” teadvat ja mida nad „üldiselt arvavad” ?  Kas selliste uuringute puhul, mis peegeldavad meile vastu, mitte rangelt piiritletud tegevust vaid arvamust sellest, et me arvame, et meil on arvamus teadmisest, mis on näiteks korruptsioon, kuid mis on tegelikult käibetõdede kogum, kus on omakorda tegemist hägustatud mõistete nihkumisega, nihkunud sõnast rääkimata, saame me pildi näiteks korruptsioonist või millestki muust? Kas siis, kui me nimetame kõik pettused, ärisaladuste vargused, turuluure, konkurentsikuriteod jne. korruptsiooniks, kas see aitab meil rohkem mõista mis on korruptsioon ja võidelda selle pahe vastu? Kui me liigitamegi kõik selle korruptsiooniks, mis juhtub siis korruptsioonitajumise indeksiga? Kuna tegemist on taju uuringuga, siis vastatakse paljudel juhtudel lähtudes igapäevaselt kõrva jäänud informatsioonist ehk muutume taju järgi üha „korrumpeerunumaks” riigiks, kuigi tegelikkuses on meie õiguskaitse organid teinud tõhusat tööd selle” päris korruptsiooni” summutamiseks.

Võistlusseadusest, sellest majanduse põhiseadusest 

 Teine moesõna on konkurents. Viimasel ajal on mulle tunduma hakanud, et suures tuhinas on siingi läinud põhimõtted nihkesse. See, et konkurentsiõigusega püüti kõiki maailma hädasid ravida, on juba olnud eelmisel aastakümnel. Praktika näitas, et see ei ole universaalinstrument ja mitmed alad vajavad spetsiifilist reguleerimist. Erinevalt korruptsioonivastasest regulatsioonist reguleerib see seadus just ettevõtjate vahelisi suhteid. Kui ma kuulen, et kantselei ülem või ameti pealik on  pannud toime konkurentsialase süüteo, siis tekitab see minus arusaamatust ja tunnet, et ametnikud on kvalifitseerunud kuidagi ettevõtjateks. Ei saa niimoodi nihutada mõisteid ja tekitada hoopis uue õiguslikku olukorra. Sõnades me räägime, kui tähtis on õiguskindlus, kuid pidev nihelemine stiilis „meie teeme, las kohus otsustab” ei lisa kindlustunnet ei ettevõtjates, ametnikes ega kodanikes . Peale nn viinatootjate kartellikokkulepet olid ettevõtjad hämmingus, mida siis tohib teha ja mida mitte? Kas oma olemuselt oli jutuajamine liidu juhi juures teemal, et makse on ka vaja maksta, kokkulepe ühtsete hindade kehtestamiseks või kodanikujulgus öelda teisele ettevõtjale, et riigimaksud on vaja ära maksta? Kohtu materjalid ja esitatud tõendid ei tekita küll veendumust, et tegemist oli konkurentsi, kui väärtuse vastu suunatud kuriteoga.  Muidugi on seaduste loojad olnud enamasti filosoofid, kuid nad ei suuda kunagi ette näha, et esialgne mõte võib igapäevaelus muutuda vaid puusalt tulistamiseks. Riigihangete seaduse loojad valmistades ette seda seadust tegid tänuväärset tööd püüdes luua ideaalmudelit, kuidas  saaks  tagada vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine. Keegi ei osanud ette näha, et hange ise muutus ebaoluliseks, oluliseks muutus konkurentide takistamine. Iga seadus peab eeldama teatud mõistlikkuse komponenti , kuid riigihangete seaduses puudub juba ammu mõistlikkus, see on kujunenus iseenda eesmärkide paroodiaks, päädides juba võitja iseenda võidu vaidlustamisega (terve konkurents on asendunud tõrjelahingutega). Kui siis mõnel juhil ei pea närv vastu ja ta otsustab käituda juhina st. otsustajana, on ta muutunud kurjategijaks. Seaduse eesmärgiks ei olnud näiteks otsusekindla, omakasupüüdmatu linnajuhi, kes tahtis enne turismihooaega linnaväljaku korda teha, võimalikult efektne vedamine kolm aastat mööda kohtuid vaid parima võimaluse väljaselgitamine. Juhi ülesanne ongi otsustada, eriti ekstreemsetes olukordades, vastasel juhul võiksime mõne maatriksi abil süsteemi juhtida. Me ei tunneks Aleksander Suurt, kui ta olekski jäänud pusima Gordoni sõlme juurde ja ei teaks tema edukast hankest vallutada maailm. Kui hanke korraldaja näeb, et turu osalised ei mõtlegi asuda tööde teostamisele, mille jooksul hankija raha lihtsalt kaob ja ütleb, et „Jätke jama, lõpetage lollitamine ja meie raha raiskamine.”, siis ei ole juriidiliselt tegemist heateoga riigi suhtes. Siin nihkub sõna väga kiiresti heateost sellistesse kategooriatesse, mis pole enam isegi hea tegu ja pole isegi kuri tegu vaid kuritegu. Ja kui vanarahvas kasutas liivaköie punumise väljendit näitena tulutust ja tühjast tegevusest, siis juriidilise liivaköiega on ennegi üles poodud. See jutt pole heietatud siin selleks, et teha etteheiteid järelvalvele vaid selleks, et pole vaja teha seadusi nagu mitmekihiline miiniväli, põhimõttel „ küll need juhid millegi otsa ikka komistavad”. Kurbloolisus on selles, et selle asemel, et olla innovatiivsed ja mobiilsed hanguvad edaspidi juhid oma ebakindluses otsuste langetamisel. Ebakindlus on samasugune rooste arengumoootoris nagu korruptsioon või konkurentsipeetus. Ja mida me ütleme välisinvestoritele „Tere tulemast Eesti Kriminaalvabariiki! Me paneme teid kinni niguinii!” Seega on mu küsimus, kas me tootes vigaseid ja mitmetitõlgendatavaid, eluvõõraid ja mõttetuid regulatsioone, mitte ise ei tooda kurjategijaid inimestest, kes tegelikult pole isegi kurja teinud?

Üldiselt on ohtlik hakata rääkima teemal, et sinine ämber on  ämber, kuid laiemas mõttes võib siniseks ämbriks olla ka punane saabas. Igatahes tekitab selline nihutamine segadust ja asjatut ressursi kulu, nii rahalist, inimeste, aja, närvide kui ka elukeskkonna kui ressursi kulu. Ma tean, et paljud „ilusa süsteemi” juristid ei ole minuga nõus, kuid mina olen „ilusa süsteemi” ökonomist.

Peeter Tammistu

majandusanalüütik