Vintsklemine.
Anekdoodilugu näitas, et poliittehnoloogia
kavalnipid pole loodetud resultaati toonud, vastupidi - tulemus on vintsklemine. Vintsklemine, nii isikupäratute
ühtlaselt halli poliitmaastiku pidukondade vahel, kui nende liikmete vahel.
Kuid turg on ootuses, turg on ootus uue toote järele. Kas mäletate meeleolusid
enne paari eelmist Riigikogu valimist? Ei mäleta? Tuletame meelde. Põhiline
meeleolu oli mitte see, keda valida, vaid … keda ei saa valida. Tuleb ju tuttav
ette? Mäletate ju seda pelutavat tunnet, et püha müristus seda või toda pidukonda
küll ei valiks, aga teised on veel hirmsamad jne. Kehv tunne oli. Selline tunne
nagu oleks medali kaela riputanud olümpial kõige osavamalt lati alt
läbijooksjale.
Ehhee, tuletab natukene meelde
Vabadussamba hanget – 90 aastat valmistuti ja oodati ning lõpuks ajasid plinkiva
ristiga jõulupuu püsti. Nojah selle nautimisega on nii nagu siis kui mul oli
vahva, kiire ja kenade disainlahendustega „Alfa Romeo“ (AR). Kunstiteos, aga
mitte auto. Autoks kõlbas AR harva, siis … kui remondis ei olnud. Ei meeldinud
sellele meie põhjamaa ilm nagu sambalegi. Nii, et AR ja sambal on midagi ühist,
mõlemad vajavad pidevat remonti, kuid kui AR oli korras siis oli sõit täielik
nauding. Täpselt nagu sambagagi, kui korras, täitsa vahva. Pealegi oleme juba
harjunud. No kui avamisejärgselt korraldati küsitlus samba meeldimise kohta,
siis selle kohta üks vastanu ütleski „ Eee … eee … kannatame ära“. Saate aru, oleme
oodatud ja oodatud meie uhkuse, vapruse, murdumatuse mälestusmärki
aastatuhandeteks ja nüüd … me kannatame selle ära. Oeh, kehv äri. Kuigi
isiklikult arvan, et kunsti puhul on ilu vaataja silmades. Kuid
põlisbürokraadina oskan vaid kinnitada, et nii nagu me selle hanke
korraldasime, siis täpselt sellise tulemuse saavutasimegi. Saimegi ausammas bürokraatiale. Muide noortele
inseneridele, kes kasutasid ära kogu bürokraatia masinavärki kallutades
insenerimõttega võidu endale – tublid. Tubli ja väärt võit. Teie olete tõelised
võitjad, meie teised maksame ja maksame ja maksame … seda bürokraatlikku
ausammast bürokraatiale. See sammas on meeldetuletus ka sellest, et maailm ei
salli tühja kohta, kui kunstnikud loobusid, siis insenerid … täitsid tühja
koha.
Meie? Kannatame ära. Mis meil muud üle jääbki,
täpselt samuti, kui poliitturul valime neid keda ei taha valida, ei peaks
valima, kuid eneseosalus poliitikas on nii väike, et kannatame ära. Ja maksame.
Demokraatia rantjeed
Kui vana W. C. ütles, et ei ole
midagi ebaefektiivsemat, kui demokraatia, kuid midagi paremat pole ka välja
mõeldud, siis oli tal ilmselt õigus. No muidugi on valgustud monarh alati
efektiivsem (ressursside keskendunud kasutamine, otsuste kiirus ja selgus),
kuid see on ajutine nähtus, kuna valgus kustub, areng seiskub, seniilsus ja
seisak võtab maad ning edasi läheb vaid vaikse mandumisvisinaga või kõva
pauguga. Niisiis - demokraatia. Kuid vaadake, demokraatia ei ole vaatemäng, kus
ühed etendavad laval oma mängu ja ülejäänud vaatavad, näpp suus, andunult seda
pealt. Demokraatias, kui süsteemis, peavad osalema kõik, vaid siis suudab
süsteem toimida tõhusalt. Seega demokraatias peab olema omaosalus.
Demokraatia on … kokkulepe,
tehing nagu iga teine tehing. Demokraatia ei toimi, kui me ise ei osale, vaid
ainult kirume ja parastame. Sellisel juhul me saamegi oma elu korraldama
veidrad seadused ja pukki kas nahahoidjad või diktaatorid. Alles
paarkümmend aastat tagasi olime ju
aktiivsed, olime valmis mägesid liigutama. Miks siis nüüd teistmoodi on? Ära
väsisime või? Või läks elu liiga heaks? Rantjeedeks hakkasime? Demokraatia
rantjeedeks?
Uus mäng: gladiaatorid, isand
Bürokraatia tervitab teid!
Kui meie mängus nimega
demokraatia ei osale, siis muutub mäng
teistsuguseks. Mäng väljub meie kontrolli
alt ja muutub demokraatia asemel bürokraatiaks. Demokraatia on natukene selline
filosoofiline „värk“, seda annab nihutada, venitada, tükkideks võtta ja ümber
nimetada. Igaüks võib lausa oma demokraatia meisterdada. Kuid puhasbürokraatias
ei ole mingit filosoofiat, seal on kõik tulpades, pügalates, „hekslites“ ja
karistustes. Bürokraatia mõõdab oma tegevust bürokraatlike mõõdikutega. Kui
demokraatia on rantjeedemokraatia, siis just niimoodi juhtubki – bürokraatia ruulib!
Kerge on raporteerida, et probleem on lahendatud, me … keelasime … probleemi
ära. Kuid keelamisest ei kao probleem veel kuhugi. Mis edasi? Õige, karistame.
Selle juures on veel üks hea viis poliitinimesel
silma paista, nimelt teatada kõvahäälselt, et mina-poliitinimene, esitasin seaduseelnõu
karistamiseks. Kui ei mõiganud teeme uue eelnõu ja karmistame … karmimalt või mida
iganes. Karmistame nii reegleid kui ka karistusi. Tundub, et just sellesse
tsüklisse on ennast unustanud JUMI. Miks see küll niimoodi läheb, et toredad
inimesed võimu juurde saades peakaksaja Roberspieriks muutuvad? Ei tea. Justkui
giljotiin oleks universaalrohi kõigi hädade vastu. Ja meie, rantjeetobud,
vabandust rantjeedemokraadid, vaatame
mokk töllakil pealt ning imestame kui „tublisti“ Pilvepiiril tööd vihutakse.
Kuid see kõik on tühikäik. Õigemini
allakäik. Allakäik selles mõttes, et kui kõik on ära määratud ja iga isiku enese
poolt tehtavaid valikuid on kasinalt, siis hääbub inimese mõtlemisvõime ja
vastutustunne. Tekkib vastutamatus, sest see kes otsustab see ka vastutab. Kes
otsustab see on ka süüdi, olenemata sellest kas otsus oli õige või mitte. Demokraatiarantjeed
on nagu amfiteatris gladiaatorivõitlust jälgivad sõltlased, kellel pöial kogu
aeg allapoole pööratud. Kuid kui kodanikul enesel on valikuvabadused ja
valikuga kaasnev vastutus, siis kaalub ta hulka hoolikamalt oma tegusid. Vaat
niisugune lugu. Kuid gladiaatorivõitluse jälgimiseks peame me kõigepealt
ehitama amfiteatri ehk maksma bürokraatia eest. Iga regulatsioon vajab raha
selle elustamiseks, sest oma olemuselt on regulatsioonid kas ebaloomulikud või
elutud, neid on vaja sunniga saavutada. Seega meie maksame. See ei ole mäng.
Saan aru, et ei saa aru
Ma ei saa aru, kas seadusandjad
ei saa aru või arvavad, et meie ei saa aru, et seadusandlus ei ole mäng? Kus
siin aru on? See pole mingi täringuviskamine, et palju silmi tuleb? Näiteks
ravimikaubandus on kogu aeg olnud ala, mida iseloomustab kõige paremini
muinasjutt Pinociost ja Lollidemaast. Küll keelame, küll lubame, küll jälle
lubame ja … See poliitinimeste mäng on
meie ühise ressursi häbematu raiskamine. Tagurpidi tegemine. Mitte pole
alustatud turu ja sihtgruppide analüüsist, ettepanekutest, vaid
diktaatorlikult, nagu Peeter see Suur ütles keset soid ja tühermaad: siia
rajame linna … Kuid tänapäeval? Kui me räägime ühiskonna sidususest,
kaasamisest, demokraatiast? Oeh! Seda lugu võiks edaspidi käsitleda õpikutes,
kui halva halduse ja regulatsioonipoliitika musternäidis. Jääb mulje nagu oleks
meil kaks paralleelmaailma. Üks see päris maailm ja teine mängutoa maailm. Uus
Pilvepiir alustab samast rööpast – enne teha, siis … Ei, ei mitte mõelda, vaid
püüda asja õigeks seletada. Kehv tendents. Peaks vist tegema rahvaalgatuse
korras seaduseelnõu, et rahvasaadikutele enne saali laskmist õpetatakse
elementaarset mõjude analüüsi. No, et kes ei läbi kursust, selle asemele tuleb
asendusliige, niikaua kuni … Keegi peab ju nendest poliitinimestst lauljatest,
suleseppadest, aerutajatest, kitsekarjustest jne olema võimeline ka oma otsuste
tagajärgi välja arvutama. Millegipärast ooperilauljalt me ootame perfektset
esitust, mitte „kukke“ või räppi. Kuid kõrgeimas seadusandlikus kogus võib
igaüks räppida nagu süda lustib? Kuulge see on ju ilmselge, et kui võtsid vale
noodi, siis teist korda su kontserdile ei tulda ja kui tegid vale aerutõmbe,
siis oled ninapidi rajapiirdes ja võistlusest väljas. Elementaarne. Samasugune
professionaalsusenõue peab kehtima ka majandusotsuste osas. Muide kõik otsused
on majandusotsused, sest iga otsus vajab raha, seega puudutab majandust. Just
seepärast peame meie kodanikud/omanikud olema aktiivsed poliitinimeste
valimisprotsessis.
Sihtrühm, ärakasutatud sihtrühm:
sportlased, kunstiistid & massimeedikud
Kas olete mõelnud,
keda me oleme valinud Riigikokku? Mis inimesed need on? Milline on nende
ettevalmistus riiki seadusandluse kaudu juhtida? Kas olete märganud, kui
ebaproportsionaalselt palju on poliitinimeste seas endiseid sportlasi, kunstiinimesi
ja massimeedikuid? Kõik nad on olnud tublid valdkonnatipud oma erialal, kuid
poliitikas … Poliitikas vaid näitlemisega läbi ei saa, peab ka päriselt
poliitikat tegema, otsustama (tuhandete inimeste elusaatuse üle) ja ka
vastutama tagajärgede eest. Vaat selline
keeruline töö.
Poliitikas on
nagu öeldakse võimalikud variandid, kuid kui poliitbürokraatide poolt
kunstiinimesele pakutakse poliitinimese kohta, siis ei arva ükski
poliitbürokraat, et kunstiinimene ka mingit poliitikat tegelikult tegema
hakkaks (pigem loodetakse, et ei hakka), neid kasutatakse lihtsalt ära
poliitbürokraatlikel eesmärkidel. Pidukondade
„aparaat“ kasutab neid julmalt ära. Kasutab ära nende oskusi, saavutusi,
tuntust, et seda nende eriomasust pidukonnaplakatitele tuua. Eriti
valimisplakatitele. Pärast … Pärast istuge ja nautige sooja tuba ja
kolme/neljakordset kuupalka. See on teie näo (õigemini hinge) hind. Väike ju
tegelikult. Kurb? Edevuse laat? Naiivsus? Ei tea.
Osad
„sissesaajad“ on oma eksitusest aru saanud. Õigemini aru saanud sellest, et
Seadusandja (RK) töö on raske, juriidiline, bürokraatlik ning sidususes juba
kehtivate seadustage, seal ei saa omaloomingut teha. Süsteem ise paneb piirid
tegevustele. Seetõttu jääbki osa nõutu näoga käsipõsakil vahtima, soojas saalis
vajutades vaid nuppu. No ja see on ikka „täiega“ alandav. Mis asi? See, et omal
alal tipptegija on alal mida ta ei tunne, mis teda ei huvitagi ja mille jaoks
puuduvad tal huvi, oskused ja teadmised on asetatud Pavlovi koera standardisse.
Kui tuli põlema läheb tuleb vajutada. Mida? Nuppu! Õiget nuppu! Vaid Ürgen
Ükiklane võib vajutada vale nuppu. Hajameelsusest.
Lahkujad
Sirgseljalisemad
on aru saanud, et see ei ole nende valdkond, nad on petta saanud ja välja
marssinud. Tubli! Tubli? Tubli selles mõttes, et sai aru ja tegi otsuse lahkuda
ülejõu käivalt töölt, kuid mittetubli selles mõttes, et me ju uskusime teda,
uskusime temasse ja nüüd … Nagu pagemine lahinguväljalt. Märk jääb külge nii
või teisti.
Erinevatel
aegadel on erinevate erialade esindajate värbamine pidukondadesse. hoogustunud.
Vahepeal oli näitlejate paduvärbamine pidukondadesse. Alguses olid näitlejad
kui näitlejad, pidasid intelligentseteks inimesteks kuid, siis … Siiamaani ei
saa aru, kas mõni minister ongi minister või osaleb tõsieluseriaalis. Ehhee,
vahepeal läks värbamise tempo päris naljakaks. Oeh, vaatad telesaadet „Eestlane
ja mitteeestlane“, kõik justkui näitlejad ja siis hopsti, mõlemad peaosalised on
järsku Kahevahel pidukonnas. No mis neil ometi juhtus? Kas saite Juku
kassipoegade näitel nägijaks või pimestati neid pidukonnalubadustega täilikku
meelesegadusse? Pärast seda vaatad (pigem ei vaata) saadet hoopis teise
pilguga. No ei ole enam naljakas. Kurb on. Olid intelligentsed inimesed ja enam
justkui „põle“. Kurb. Teid kasutati ära. Kahju.
Siis on veel
sellised kunstiinimesed, kes on tahtnud saada poliitinimesteks, et oma mingit „oma“
projekti/ideed ellu viia. Järjekindlus on muidugi kiiduväärt omadus, eriti kui
tehakse õigeid asju. Kuid poliitinimesi
valitakse meil seadusandjateks seepärast, et nad kogu maa ja rahva hüvanguks
töötaksid, mitte projekti teeks. RK liikmelisus ei ole projektipõhine. Kui
projekt mahub üldisesse seadusloomekavasse on hästi, kui ei … Pole midagi teha,
vale koht, vale aeg. Jällegi on teid ära kasutatud.
Massimeedikud - poliitikute sepikoda
„Eriti
esindatud“ on massimeedikud. Meil kipub meelest minema, kes kõik on välja
kasvanud massimeeedikutest, kuid tundub, et seadusandjatest, ministritest,
maavanematest jne tubli kolmandik on massimeediku taustaga. Milline on massimeedikute
osakaal rahvastikust? Võib-olla 0,00 …%? Ei tea, kuid üleesindatus on ilmne. Andekad
ilmselt. Nojah, nagu üks valdkonna õppejõud ütles massimeedikud on keskmisest
edevamad inimesed, no ja … Tal oli õigus. Head meelt teeb see, et mõnigi neist
on päris nutikas ja … õppimisvõimeline. Selle üle on vaid hea meel. Võib-olla
peakski ülikoolis olema massimeedikute erialal lisaainena riigijuhtimise
eriala: rohkem majandust, õigust ja poliitikat? Saaks kujundada kõrge
kvalifikatsiooniga poliitikute sepikoja.
Tootearendus
Nii, et …
kellest vormida uut toodet poliitturu jaoks? Vaheriigi ajal öeldi, et igast
koristajast ja karjatalitajast võib saada riigijuht. Nojah, see oli
proletariaadi diktatuuri ajajärk ja selline arvamine oligi kohane, kuid … Kuid
ainult arvamine, sest ükski karjane riiki juhtima ei pääsenud, meie tublid
lüpsjad ja traktoristid istusid küll Ülemnõukogus, kuid mitte selleks, et
seadusi teha, vaid selleks, et käsi plaksutada. Harilikult kirjutati selle
kohta tormilised kiiduavaldused, mis kasvasid üle ovatsioonideks, rahvasaadikud
seisid püsti. Ja-ah, kuid riiki juhtis ikka poliitbürokraatia, mitte
karjuspeiud ega lamburneiud. Üllatav, et see mille üle me Vaheriigi ajal
ilkusime on meil …mingi ajaloolise vingerpussi kaudu tõeks osutunud.
Poliitbürokraadid juhivad, statistid … vajutavad nuppu. Professionaalsus … Kas
te läheksite ajukirurgi juurde, kes näitleb ajukirurgi? Draamatrupi ajukirurg? Selles
ongi küsimus. Mis küsimus? Ellujäämise, meie ellujäämise küsimus, mitte
harrastusnäitleja heaolu küsimus. Mnjah, arutlusring peab olema lai, valdkonna
asjatundjad kaasatud (karja asju tuleb arutada karjustega, näitlemist
näitlejatega), kuid otsused peavad olema tehtud professionaalide poolt. No
vähemalt mulle tundub turvaline pruukida kvaliteettoodet.
Järgneb …
Targutusi:
J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak,
1999
Lk 218 „Nagu kõik Downing Street 10 elanikud,
tahab ka tema võtta sisse oma koha maailmaareenil. Kuid inimesi areenil
kutsutakse näitlejateks. Neilt nõutakse üksnes seda, et nad näeksid usutavad
välja, oleksid kained ja loeksid etteantud paberid õiges järjekorras ette.
Need, kes üritavad endale ise teksti välja mõelda, ei jää lavale tavaliselt
kauaks.“
P.
H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015
Lk
122. „Inimestele meeldib kirg. Inimestele meeldib kiresse panustada. Ja seda ei
saa teeselda. Inimese jamajutu detektor on osav tuvastama kõik selle, mis pole
ehe. Kastatud autode müüja, valju häälega hõikav kloun tsirkusetelgi ees ning asjatundmatu poliitik jätavad alati
võltsi mulje“
Lk 179 Rahvahanke parimad tavad „Asja mõte on
selles, et iga kord, kui sa vajad midagi, mis on väljaspool sinu tavapärast
kohustuste täitmise protsessi, püüa kasutada rahva võimekust ja oskusi teha
seda kiiremini, odavamalt paremini.“
Freedman
„Strateegia“ Grenader
Lk 25 „Aju
tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab
täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju,
pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks.
A.
Beigbeder
„17,90 E“ Varrak 2011
Lk 16 „…
Churchill on teile juba vastanud. Ta ütles: „Demokraatia on halvim
valitsemisviis, kui välja arvata kõik teised.“ Ta ei tõmmanud meid tillist. Ta
ei öelnud, et see on parim elukorraldus. Ta ütles „halvim“.“
No comments:
Post a Comment