Nihutatud sõna

 Ilmunud osaliselt 29.01.17 Ärilehes

Me elame kiirel ajal mil infi on üha rohkem, kuid süvenemisaega ikka vähem. Ülikiirete pildisähvatus ja sõnatolm on vahendid, mis kujundavad meie arusaamisi automaatrežiimil. Selline keskkond on kenaks toitelavaks illusionismile, mille käigus mõisted märkamatult muudavad oma tähendust. Teate reklaamlauset: „Me muudame maailma …“, kuid meie ei muuda maailma, meie muudame sõnade tähendust, nihutame sõnu.

Targad Inimesekesed on öelnud, et kõne on meile antud oma mõtete varjamiseks.  Sõna jõudu teadsid juba meie esivanemad, ega nad muidu kasutanud kaudnimesid nagu hallivatimees, võsavillem jne.  Oli kuidagi julgem. Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe. Kui hakatakse kokkulepet nihutama näiteks nimetama vigurdamist väärikuseks,  punast siniseks, on ühiskond raskustes. See on umbes samasugune olukord nagu vasak- ja parempoolse liikluse koostoimimisel. Londonis on kahe süsteemi kokkupõrge lahendatud jalakäijatele nii, et ülekäigukohtadel on sillutisele kirjutatud, kuhu poole vaadata enne tänava ületamist. Londonlased ise naljatavad, et kirjad ilmusid siis, kui saja tuhandes turist auto alla jäi. Lihtsalt kui meeldetuletus, et vasakpoolne liiklus tähendabki vasakpoolset liiklust. Seepärast peaks jääma sõnade tähenduste kui ühiskondliku kokkuleppe juurde. On lihtsam ja mugavam. Turvalisem. Meie seda ei usu, elame kaudnimede, eufismide ja sõnavabanduste maailmas. Oleme sellega harjunud nagu inglased vasakpoolse liiklusega ja lausa naudime sõnanihutamist. Te ei usu? Paar tootenäidist elust enesest.

Mitte pensioni vaid tulumaksu reform?

Meie demograafia ja lineaarse majandusmudeli juures ei peaks rääkimagi paarikümne aasta pärast pensionist tänases mõistes. Neid lihtsalt pole.  Dr Riik peaks lihtsalt ütlema, et tehke igaüks, mida suudate. Tehke ise.  Võib-olla ongi uus kava sellest mõttest lähtuv? Varjatult. 19.01. 2017 Ärilehest loeme, et valitsus otsustas minna edasi vanaduspensioni muudatustega, muutes pensionivalemitki. „Lisaks paindlikule pensionile ja alates 2027. aastast pensioniea sidumisele oodatava keskmise elueaga, hakkab I samba pensioni suurus edaspidi sõltuma töötatud ajast.“ No tore, mingi liikumine vähemalt. Mõnus, kuulad ennastupitavat trummipõrinat ja tundub, et oled osaline mingi suures ettevõtmises. Kuid kui süvened, saad aru, et tulemuseks on hulk nihutatud sõnu ja … tühjad pihud. Väärikus, solidaarsus, ühendav on saanud täiesti uue mõiste.  Mnjah, selline lahendus siis meie arengule, õigemini arengupeetusele. Muidugi, lahendust tulevikuks on vaja, kuid esitatud kava  on jälle üks neid lineaarselt järelmite, mitte põhjustega tegelevaid reforme. Õigemini polegi see pensionireform, vaid kaudnimi astmelisel tulumaksu edasiarendulele, mis pole astmeline tulumaks ehk  tulude ümberjagamise riiklik kava, mis ongi astmelise tulumaksu järgmine faas. Nii võikski öelda: Astmeline tulumaks 2.0. Oleks väärikas ja kõigile aru saadav. Põhimõte on ju häbematult lihtne: kõik kes panustavad pensionifondi (olenemata, kas hambatiku väärtuses või  mööblikomplekti väärtuses) saavad tulevikus solidaarselt suveniirtabureti. Solidaartaburetid on natuke küll kipaka disainiga, mõni ühe, mõni kahe jalaga (kolmas jalg tuleb ise juurde osta), teine jalg on tunduvalt lühem kui esimene. Kasutusvalmiduseks tuleks kõigil veel kõvasti panustada. Sellise taburetiga, vabandust, pensioniga pole keegi rahul, ei need kes loodavad Dr Riigi peale, ei need kes iseenda peale. Dr Riigi põhimõtteline (sh kava) viga on selles, et panustame oma aega ja ressurssi valedesse eesmärkidel, me peame tegema kõik, et hambatiku väärtuses panustaja saaks panustada vähemalt söögilaua ja nelja tooli jagu, siis oleks tegemist väärika reformiga. Kuid teha reformi põhimõttel, et lõhume elutoakarnituuri hambatikkudeks … ei ole väärikas. Jah, pensionitega tuleb tegeleda, kuid pakutav ei ole mitte Eesti majanduse ümberkorraldamine edukaks rahamasinaks, vaid vaesuse ümberjagamine. See mõtteviis iseenesest on vale ja tulemus on kehv. Ükski ilus sõnajada ei aita peita kolepilti. Tulemus - vaid nihutatud ilusate sõnade jada.

Paheline nihe

Kuid eriti paheliselt on sõnad läinud nihkesse mõttepojukese juures, et: „Niisamuti peaks reformi jõustudes saama inimene ise valida pensionile mineku ea, saada pensioni osaliselt, lasta endale pensioni maksmise peatada ja sobival ajal uuesti jätkata.“ Kuulge see on ju selge mõnitamine (või on pensioni mõiste muutunud?), et me saame „ise valida pensionile mineku ea“. Veelkord, kui Eesti ei vali eksponentsiaalset arengumudelit, siis mingit pensioniea valikut ei ole, tuleb töötada kuni jalad ees välja kantakse. Elementaarne. Dr Riigi viga on selles, et ei nähta üldpilti, keskendutakse vaid üksikutele momentvõtetele.

Häbitu vassimine toimub ka kui  ühe hingetõmbega räägitakse I&II sambast korraga. Kiirustades, et pole lugu, kui I sammas läheb aastapõhiseks, siis on II samba aluseks on palganumber ja III sambasse võib igaüks maksta just niipalju kui süda lustib. Mnjah, tundub nämma, kuid … No kuulge, kaduvväike III sambasse investeerimine on ju seepärast, et liigset raha inimestel pole. See on nagu Marie Antoinette soovitas näljastel saia süüa, kui leiba pole. Teatavasti lõppes tema hämamine halvasti. Giljotiiniga. Sammaste liitmine on puhas hämamine. Sambad on erineva raskusastmega. Võin tuua hiljuti kuuldud näite elust enesest. Sõber käis just „pinsi“ vormistamas ja üllatus, et on elu aeg olnud hea palga peal, maksnud kõiki sambaid ja üllatuslikult andis II sammas lisa u 60 EUR/kuus. Niipalju siis palgakompust, see mõjutab väga vähe „pinsi“ suurust, eriti kui arvestada, et meie näitel on tegemist kõrgepalgalisega. Edasi arutades ilmnes, et IIs moodustas vaid 6,5% tema pensionist (IIIs 3,5%). Seega nihutada sõna, et töötasu põhiste pensionide asendamine ajasambaga ei muuda suurt midagi, sest II sambast saate vastavalt palgale siis see on eksitamine. Ütleme nii, et kodanik oli pahane mitte muutuse üle, vaid selle üle et teda tema enese rahvaesindajad tobuks pidasid. Õigusega oli pahane. Toodet, isegi sooja essu, tuleb osta müüa. Veenvalt. Ka kehvasid sõnumeid tuleb osata müüa. Lihtne. Tuleb lihtsalt öelda, et meie, maksjad, oleme solidaarsuse viimane päästepaat. Täpselt nii nagu olime päästepaat 90-el.  Kuid öelda selge näoga, et me võtame edukatelt, see pole ju midagi … See ei ole väärikas ega solidaarne ega sidusust loov. See on närune.

Kotkas on maandunud

Oleme teinud läbi vägeva lennu: kahekümne aastaga nullist loonud midagi, mis juba meenutab pensionisüsteemi ja kahekümne aasta pärast oleme praktiliselt tagasi 90-te alguses.  Oleme tagasi, kuid  nooruslik entusiasm on asendunud vanadusliku kavalusega. Meie positsioon on kaitsepositsioon : „Kaitsestrateegiad töötatakse välja sama intensiivselt, kui ründestrateegiaid, kuna kaitsjatel on mida , mida kaotada ja nad võivad kaasata kaitsele sama suuri ressursse kui need, kes ründavad. Kuid kummalisel kombel tuleb tunnistada, et kaitse jääb alatasa hiljaks, kuna ühest küljest võib selle korraldamist lükata ikka ja jälle homsele, teisest küljest on rünnak alati loomingulisem.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009. Lk 180). Kui me ründepositsioonile ei asu, majandust eksponentsiaalsesse mudelisse ei vääna, siis meie pensionikotkas mitte ei maandu vaid kukub alla. Vaat niimoodi. Sinna tulebki panustada, lendu, mitte allakukkumisse.

Sõnavabaduselt sõnavabandusele

Meile meeldib lahterdada kõike ja kõiki. Kes ei ole küllalt keskel on äärmuslane. Meil on ju usu, mõtte ja südametunnistusvabadus. Majandusvabadus ka. Vist. Ehhee, kuid kui pöörad oma õigust tegelikkuseks oled … vähemus. Kuid ettevaatust, me kõik olemegi vähemus:  „Eraldi tuleb siin rääkida enamuse võimust. Eriti demokraatia puhul võib selles suhtes tekkida väärarusaam, kuna ühiskonna juhtivhõlbustajad valitakse kvantiteedi järgi enamuse tahte läbi. Aga ühiskonda hõlbustama asudes ei tohi nad silmas pidada ainult oma valijaskonna, vaid kogu ühiskonna huve. Demokraatia ei ole enamuse türannia vähemuse üle, vaid see, kui üritatakse maksimaalselt arvesse võtta iga grupi ja iga indiviidi sattumust, püüdes ühiskonna liikmeid üha täpsemalt  ja nüansseeritumalt lõimida. (…). Pealegi tuleb arvestada sellega, et iga inimene kuulub ühes või teises suhtes vähemusse, nii on igaühel parem, kui enamus ei vägivalda vähemust, vaid üritab maksimaalselt arvestada mitmesuguste erivajadustega, eriti kui vastavad isikud ja grupid on nõrgas positsioonis (vanad, haiged, puudega jne (…)).“ (M Ott „Vägi“ TLÜ kirjastus 2015. Lk 372).  Meil on juba kujundatud „nii mõneski küsimuses“ õige seisukoht ja … ütleme mitte nii väga õige seisukoht. Mitteõige seisukoha avaldamine on teadagi (nende seisukohalt kellel on õige seisukoht) vale. Kuid samas me räägime ka sõnavabadusest, kui ühest demokraatliku ühiskonna põhiväärtusest. Kuidas siis niimoodi, sõnavabadus on väärtus, kuid kui sõna kasutad vabalt,  siis …  pead pikalt ja piinarikkalt vabandama. On kujunenud uus reaalsus: sõnavabadus on moondumas sõnavabanduseks.

Riigi pea, mitte vaid riigipea

Uueks reaalsuseks kujunenud sõnanihutamise ja sõnavabanduse keskkond on muutnud meid tuimaks sõna nihutamise, lausa väntsutamise suhtes. Kui kõik on suuremal või vähemal määral nihkes, siis see mis pole nihkes tundub juba ebaloomulik. Kuidas siis nii? Näiteks  on meil  juba sadakond päeva uus riigipea. Kas midagi on muutunud? Esimese asjana torkab silma riigipea iseseisev mõtlemine/käitumine. Oma põhimõtete eest seismine. Ebareeglipärane? Tore. Ebareeglipärasus on tore, vaid need inimesed, kes mõtlevad raamidest välja viivad maailma edasi. Riik sai riigipea, kes on harjunud mõtlema oma peaga. Kuidagi harjumatu? Miks? Mnjah, kui kõik me elame harjumuslikus autopiloodi poolt juhitavas eufismide, kaudnimede  ja sõnavabanduste maailmas,  siis on tõesti harjumatu, lausa ehmatav, kui üks poliitik ütleb ja toimib nii nagu ta õigeks peab. Lähtudes põhimõtetest. Just seepärast on praegune riigipea juba pälvinud nii suurt kiitust, kui ka sutsu kriitikat. Huvitav on see, et kriitika on tabanud teda just siis, kui ta on jäänud (olenemata uuele ametile) kindlaks oma vaadetele. Pole veiderdanud, kasutanud vana poliitvõtet, et „ühelt poolt ja teiselt poolt“, öeldes kõigile … ei midagi, vaid selgelt öelnud välja oma seisukoha. On olnud aus. Kas me sellist … Jah, just sellist põhimõttekindlust me ju tahtsime. Vähemalt me rääkisime, et tahame. Või ei tahtnud ja see mida me rääkisime oli kõik jada nihutatud sõnu? Pole midagi teha, tuleb harjuda … aususega. Võib-olla mõnele harjumatud, pahameelt tekitavad, seisukohavõtud jõulukiriku või esimese presidendi kuju osas lossiaias, kuid igaühel meist on nende asjade kohta oma arvamus, miks siis riigipeal ei või olla oma seisukohta? Kas riigipea peaks olema nagu köögiviljamikser, väljastades vaid ühist või ühtlustatud arvamust? Kummaline. Vaid nihutatud sõna maailmas võib ausameelsust pidada „kogenematuseks“ ja „pirtsakuseks“. Mittenihutatud sõna maailmas on ausus tingimatu, ei saa olla „kogenematut ausust“ või „pirtsakat ausust“. Jätkemgi see unikaalne omadus inimesele alles, ärgem rikkugem seda. Ärgem soovitagem talle nõuandjaid, kes vormiksid riigipead ütlema nihutatud sõnajada. Muide, kõigele järgikoogutamine ja igasse prakku valgumine nagu katkises pudelis vedelseep, ei ole ühendamine vaid teesklus. Valskus noh! Usuküsimus aga on alati usu küsimus. Usk on väga intiimne küsimus, las sellega tegelevad kõik ise ja omaette. Usun, et tõsiselt ususse suhtuvad inimesed just niimoodi teevadki. Laskem siis ka riigipeal ise teha ja oma peaga otsustada. Põhimõttekindlus on väärtus, mida ei tohi pideva sõnavabandusega devalveerida.

Mälestusmärk Ken Lay´le?

Mis puutub  nn mälestusmärgi küsimust, siis … Kui riigipea ei taha jalutada esimese presidendi büstiga  käsikäes lossiaias, siis seegi on  tema õigus (kui ta ei samastu, kui tal on teistsugused väärtused). Mina ka ei taha, ja väga paljud ei taha, püstitada nii mitmeidki mälestusmärke. See ei tähenda, et ei austataks oma ajalugu.  Kuid ajalugu on siiruviiruline. Mõnda asjad on nii head kui halvad, kuid trügides mõõdutundetult esile vaid heaga, toob see seda võimsamalt meelde selle asja tumedama külje.  

Mina olen majandusinimene ja mõtlen ka nendes kategooriates. Ka võrdlusmaterjal asjade hindamiseks pärineb mul majandusmaailmast. Näiteks ei taha ma püstitada mälestusmärki Ken Lay´le. See oleks solvav. Kas te teate kes oli Ken Lay? Tegemist oli energiakontserni Enron asutaja ja tegevjuhiga. Lugupeetud juht, eduks firmas, mis nimetati kuus aastat järjest kõige uuenduslikumaks ettevõtteks, kuni … 2001 a kuulutati firma pankrotti. Ilmnes, et edukus polnud päris edukus, selle tavatähenduses, vaid kahjumeid varjati nn partnerfirmades, et jätta firmast enesest head muljet. Teenida rohkem. Kasutati nö loomingulist raamatupidamist. Tulemuseks oli see, et kümned tuhanded inimesed kaotasid töö ning sajad tuhanded oma säästud (sh pensioniplaanid), investorid kaotasid miljardeid. Neid küll ei tapetud, ei küüditatud, kuid sadade tuhandete inimeste elu rikuti alatiseks. Ka K. Lay oli eduka, lugupeetud inimene,  kuid  valed strateegiad, valed ootused arengutele, viisid teda valede kokkulepeteni, mille tulemusena toimus suurim pankrott USA ajaloos. Juhid, nii firma, kui riigijuhid vastutavad. Nende asjade ühisnimetaja on valed prognoosid, valed strateegiad, ebaõnnestumine. Sellest vaatevinklist, millele või kellele, me ausammast tahame panna? Kas te olete kuulnud, et keegi tahaks Lay´le ausammast püstitada?

Võõrutusravi

Ma väga loodan, et riigipea eeskuju (pisiasjadeski nagu oma kodus elamine, ise ostetud päikesepaneelid jne) muudab nihutatud sõna maailma selliseks kus au on au sees. See oleks hoopis teistsugune maailm, kui autokommide ärakasutamine, valijatega kesköise pitsa söömine, õlle libistamine maksumaksja raha eest. Oleks puhtam tunne. Siis me ei peaks rääkima ka nimetamiskomiteest, kui suurest võidust vaid kui asjaolust, et ministrid pole oma tööga toime tulnud.

Möödunud nädal tõigi uudise, et , saame endale riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmete nimetamiseks nimetamiskomisjoni. Kas see on hea või halb uudis? Ilmset hea. Kuid mida see tähendab ilma kaudnimede ja võiduka trummipõrinata?

Komitee oleks nagu mingi imeleiutis. Päästja koolikell … ministritele. Kui tõlkida sellise komitee loomist, siis see tähendab, et poliitinimesed ei tulnud oma kohustustega toime. Ei tulnud toime, sest just omaniku esindaja ülesanne on määrata riigile kuuluvate ettevõtjate nõukogude liikmed. See on nende õigus ja kohustus. Tõsi see on, et nõukogude liikmete määramine on juba ammu igasuguse terve mõistuslikkuse kaotanud. Nõukogud on muutunud poliitilisteks soojenduskottideks-lohutusauhinnaks, poliitinimestele, kes muusse ametisse ei kvalifitseerunud. Oeh,  ega hullusel pole piire, isegi rahvusooperi, haiglate jne nõukogudesse on vaja poliitinimesi. Ees seisab veel ERR nõukogu määramine, nii et milliseid "eksperte" sinna määratakse saab olema huvitav. No teisiti kohe kuidagi ei saa. Milleks? Kas need organisatsioonid vajavad poliitilist juhtimist. Kas rahvusooper võtab kavva "Kitsede järve" või "Musta kitse laulu"? Jabur ju. Või poliitiline pimesoolelõikus? Prrr!  Kas tegemist on juhtumis/järelevalve funktsiooniga või kipub see pigem mõjuvõimuga kauplemise rubriiki, et kui poliitinimesed on nõukohus, siis saab lahedama eelarve? Poliitiline katus? Õhu puhastamiseks vajaks komiteed ilmselt ka muud ettevõtmised peale riigi osalusega äriühingute?  Kuid vaatame asja positiivsemat külge. Vähemalt said poliitinimesed aru, et olukord oli mitte ainult naeruväärne, vaid plahvatusohtlik ja läksid vabatahtlikult … võõrutusravile, andsid valikuõiguse komiteele. Tubli.  Samas tõsiasjaks jääb, et ministrid ei saanud oma tööga hakkama, rentides osa oma tööst allhankena välja allhankijale. Komiteele sooviks küll jõudu, kevadine sõnnikuvedu on raske, kuid (mõnes mõttes) tänuväärne, kuid mitte mõtekas tegevus. Mnjah, tegelikult on selle komitee ajupotentsiaali selline kasutamine lausa uskumatult intelligentsuse väärkasutus. Raiskamine. Te ei saanud aru? Alandada selline potentsiaal, milline võiks tõesti mõistlikke, kasulikke,  huvitavaid  ideid genereerida ning nende ellu viimist koordineerida on viidud ministri personaliotsingukontoriks. Ups, selle peale te ei tulnud? Kahju, kuid ... võib-olla võiks see komitee olla seemneks millegi tõeliselt asjaliku tegemiseks. Näiteks, kas ei võiks Dr Riik veel mingeid teenuseid parema tulemuse saavutamiseks allhankena loovutada neile, kes valdkonnaspetsiifikat valdavad, osta sisse oskusteavet ja teenust? See oleks küll selge samm eksponentsiaalse majandusmudeli poole.

Jah, sõnal on jõudu., kuid mõned sõnad on muutunud tühjaks/mahakukkunud sõnaks, milles puudub sõna jõud ehk see teeb kukkudes vaid „kõlks”. Sõnakõlks.

Targutusi:

Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 

Lk 455 „1784 aastal lasti Suurbritannias käiku kaarikuteenistus, mille sõiduplaan oli avalikult kättesaadav. Selles oli kirjas üksnes väljumise, aga mitte saabumise aeg. Tollal kehtis igas Suurbritannia linnas oma kohalik aeg, mis võis Londoni ajast kuni pool tundi erineda. (…) Kuna toona ei olnud telefone, raadiot, televisiooni ega kiirronge, siis kes seda kka täpselt teadis või kellele see üldse korda läks.“

„esimene linnadevaheline reisirong pandi käima 1830 aastal Liverpooli ja Manchesteri vahel. Kümme aastat anti välja esimene rongide sõiduplaan. (1847 aastal panid Briti raudtee-ettevõtjad pead kokku ning otsustasid, et edaspidi lähtuvad kõik rongide sõiduplaanid Greenwichi observatooriumi, mitte Liverpooli, Manchesteri või Glasgw´  kohalikust ajast.“

Lk461 „Paljud kuningriigid ja impeeriumid ei olnud tegelikult midagi muud kui suured katusepakkujad. Kuningas oli capo di tutti capi ehk maffiaboss, kes kogus katuseraha kokku ning tagas selle eest, et naabruses tegutsevad kuritegelikud sündikaadid ja kohalikud väiksemad kalad tema kaitsealustele liiga ei teeks. Sellega tema tegevus reeglina ka piirdus.“

Lk472 „Et makroajaloolisi protsesse vääriliselt hinnata, tuleb meil nende hiiglasuurte arvude tõelist kaalu tajuda. 2000 aastal hukkus sõdades kokku 310 000 inimest ja kuritegude ohvrina suri veel 520 000 inimest. Iga hukkunu tähendas terve maailma kadumist, murest murtud perekonda ning sõpru ja sugulasi, kes elu lõpuni selle kaotusega elama peavad. Makrotasandil moodustavad need 830 000 inimest aga kõigist 2000 aastal surnud 54 miljonist inimesest üksnes 1,5 protsenti. Samal aastal suri autoõnnetustes 1 260 000 inimest (2,25 protsenti kõigist surmadest) ja 815 000 inimest tegi enesetapu (1,45 protsenti).

„Selgub, et 11 septembri rünnakute le järgnenud aastal, mil räägiti palju terrorismist ja sõjast, oli keskmisel inimesel suurem tõenäosus ennast ise ära tappa, kui mõne terrorist, sõduri või narkoärika käe läbi surma saada.“

Lk 500 „Inimesed usuvad, et poliitiline revolutsioon või sotsiaalne reform teeb nad õnnelikuks, kuid nende biokeemia kavaldab nad ikka üle.

Ainult üks ajalooline areng on tõeliselt tähendusrikas. Tänapäeval, mil saame lõpuks ometi aru, et meie õnnevõtmed on meie biokeemilise süsteemi käes (…) Näiteks Prozac ei vii läbi riigipöördeid, kuid tõstab serotoniini taset meie organismis ja aitab seega depressioonist välja tulla.“