Kolmikkriis V9: Digimütsikesega kondimootor?

Viimaste päevade ilm on täis suveaimdust ja majandus-, eriti tööturuuudiseid kõueendelised. Kuigi riigi abistavad raharauad hoiavad veel tööturgu koos, siis kriisi tsentrifugaaljõud kipuvad seda  murenema. Kuigi töötusest kriisi ajal pole midagi uut, siis see kriis on nii kriisiline/kriitiline, mida enne pole olnud. Nagu „kinumehed“ ütlevad, et isegi sõja ajal olid kinod ja trahterid avatud seekord … olid nemad ühed esimesed. Mis veel muret teeb (kriisi ajal, mitte tõusulainel), palju on loodud töökohti, mis muudavad meie elu mugavamaks, lõbusamaks, kuid mille väärtus eksistentsiaalsetes kriisides kaob kiirelt.  Heaolu ja kasvumudelile rajatud tööturg oli teadagi optimumiga võrreldes ülekruvitud, peaaegu kõik olid juba „hõivatud“. Kuid kriisis mudel muutub ( kriis ongi järsk mudeli muutus), kahides välja mitmeid tooteid ja asendades neid uute toodete, oskusnõuete või tehnosüsteemidega. Lähiajal saavad toimuma kiireid muutusi tööturul – võimalik, et vajatakse hoopis teistsuguste oskustega töötegijaid.

Võimalik, selles mõttes, et me ei tea veel, millises suunas kriis ennast põrgatab, kas edasi või tagasi. Mitte tagasi kriisieelses mõttes, vaid tagasi vajaduste ja võimaluste arengumõttes. Meil räägitakse küll V ja U kujulisest kriisist, mis mõlemad on … Kuidas seda öeldagi … Talutavad? Isegi optimistlikud. Kuid kui kriis kujuneb L kujuline. Pikaaaaaa horisontaaljoonega? Kus siis horisont on? Nagu meile räägitakse, kõik taastub, nii ongi. Kuid küsimus on selles millisel tasemel. Meile ei pruugi uus tase meeldida. Kuid siis kui see uus tase käes on, siis ei ole enam asi meeldimises, siis on see reaalsus ja midagi ette võtta on hilja. Või meeletult kulukas.  Ainult praegu saab midagi ette võtta, teha  sihikindlaid samme (nagu tegi kunagi „kolkaküla“ Singapur, kus praegu u 15% kodanikest on miljonärid). Olen põline optimist. Kuid me ei arutle ühiskonnas praegu selle üle, milline võiks olla „edasipoole“ mudel (stiimulid ja leevendused) isegi mitte „tagasipoole“ kindlustuspoliisi üle  vaid ebasüsteemselt kõigest läbisegi maasikmarjast kuni eurovõlakirjadeni. Tähtsad  teemad kõik, kuid milline on meie võimalused selles? Süsteemselt? Digiajastul ei saa kõike teha käsitsijuhtimisel ja kondimootoriga. Kui meie edu aluseks on „taassünnitusest“ alates olnud paindlikkus, elastsus ja kiire reageerimine, siis võib tänaseks meie struktuure iseloomustad  just hapratena, mitte elastsetena.  Isegi sellised täiesti tähtsusetud muutused mõjuvad meie jätkusuutlikkusele laastavalt. Nüüd on aeg mõelda paidlikkuse peale, muidu läheb meil edaspidi … haprasti.

Põgenedes tagasi või edasi

Nüüd ja edaspidi kirjutatakse paljud aastatega kumuleerunud ebaõnnestumised kriisi arvele. Ühest küljest on see inimlik ja eneselohutuslik, kuid plaane tehes peame lähtuma siiski tõsiasjadest. Hea põhja selleks annab selline triviaalne nähtus nagu statistika. Muidugi võib statistikat tõlgendada erineval moel, kuid järjepideva mudeli järgi on see siiski parim instrument võrdluseks. Nii andis Statistikaamet meile äsja tead, et suurtest tegevusaladest mõjus majanduskasvule negatiivselt juba eelmise aasta teises pooles aeglustuma hakanud töötlev tööstus. Niisiis kolmikkriisi veel ei olnud, kuid majandus tuterdas vaikselt juba mingisuguse hoogsusetuse või kriisi poole. Mitte kolmikkriis pole kõiges hädades „süüdi“, vaid ilmselt vale/vananenud ülereguleeritud ekstensiivse majandusmudeli vägisi jätkamine on see, mis tõi välja majandus- ja administratiivse suutmatuse kriisi, meditsiiniline kriis lülitas selle vaid turbovõimendusega sisse. Üks on selge, sellesse kriisi maetakse terve hulk juhtimisvigu, vanameelsust ja olematu heaolu jagamist. Kõigi nende ebaõnnestumiste mälestustahvlile saab kirjutada: „teada ju küll, … kriisi süü“.  Tühjagi.

Me ei peaks seepärast järeldusi tegema vaid vaatama mis ees ootab. Kas edasi või tagasi? Isegi kui olud kujunevad selliseks, et toimub tagasilangus, siis sellest väljapääs on ikkagi edasi. Ehk nagu kirjutas M. Solnin („Katastroofi anatoomia” Greif 2009 Lk 217). „Saksa tankidiviisid päästsid ennast möödapääsmatust hukust põgenemisega (…). Saksa tankid põgenesid lahinguväljalt Dubno juures – kuid nad ei põgenenud tagasi vaid edasi itta, sügavale edelarinde tagalasse.”. Põgenemine mis muutus võiduks.  Ründamine ja taganemine võib vahel võtta kõige erinevamaid vorme, õigemini on tegemist meeleseisundiga. Korea sõja ajal küsiti USA kindralilt kes oli juhtinud taganemiseks pööranud rünnakut, kuidas taganemine edeneb. Vastus oli midagi sellist, et „Me ei tagane, me jätkame rünnakut, ainult et teises suunas!”. Meeleseisund ja eesmärgi püstitus.

Digimütsikese varjus

Riik, keelates ja käskides, tekitab  raamistiku, mida Y. N.  Harari nimetab kujutletavaks korraks. („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 42): „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“. „Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“  Kuid just ühised lood, müüdid, kujutletav kord on see mootor, mis meid koos edasi nihutab. Milline on meie kujutletav kord või meie majandusmootor?  Hm, peame ennast digiriigiks, mis viitab sellele, et meie majanduse puhul on tegemist mingi hüpersuper tõhusa kiirendusmootoriga. Tore kuvand, kuid tootlus on meil EL keskmisest vaid 75%. Vähevõitu, see viitab sellele, et väga väike osa meie majandusest kasutab kiirendiga hüpersupermootorit. Kas siis 90% meie majandusest töötab kondimootoril? Inimtööjõul. On ka võimalik, et digimütsiline hüpersupermootori osakaal on suurem, kuid siis töötab see … tühikäigul. Iseenese rõõmuks. Pole just julgustav? Nii on. Tootlikkuse näitaja on olnud madal ja selle tõstmise sihtnumbrid on olnud madalad (kõik sihtnumbrid mis on alla 150% on regress). Ja mitte ainult sihtnumbrid ei oleks pidanud olema sellised mille poole tasuks püüelda, vaid ka konkreetne tegevuskava koos tegelike tulemuste, tegelike vastutajate ja tegelike ressurssidega peab (kindlas kõne ja tegevusviisis) olema. Kuni sellist konkreetset tegevuskava ja otsustusvabadust/julgust pole, ongi meie tulevikuks jätkuvalt digimütsikesega kondimootor. Muidugi on seda nutust olukorda  vaja muuta, kui tahame olla jätkusuutlikud (eh, jälle üks administratiivne  ilgsõna nagu ka arengu(peetuse)kava, tõstame lauale, vaatame otsa jne). Ammu oleks pidanud muutma. Põhjalikult. Kuid ilmselt on digimütsike meile nii silmile vajunud, et isegi ülikiire internetiühenduse puhul oleme EL lõpuotsas, kuigi kaableid on veetud risti-rästi üle maa. Täpselt nagu kunagi RAS 1000 „hapuks läks“ ja sagedused moodsamatele tehnoloogiatele üle anti võib ka kaabeldus hapuks minna . Kui meie uute mudelite samas tempos evimine jätkub, siis mädanevad (kui loodusreostus) need kaablid maa sees aegade lõpuni, kuna uus tehnoloogia jõuab enne kohale, kui ühendus kaablist tarbijani. Tobe ja raiskav.

Mootorivalik

 Majandusmudeli valik on nagu mootori valik sõidukile, meie elu edendamise ette võib rakendada erinevaid mootoreid: auru-, bensiini-, diisel-, reaktiiv- või kondimootori põhise. See on vaid valiku küsimus. Kuid tegemist on põhimõttelise valikuga, mida muuta on raske, aeganõudev, kulukas ja/või tervistkahjustavalt ohtlik. Kui me jääme digimütsikesega kondimootori mudeli juurde, siis määramegi enese aegade lõpuni järelsörkijaks, abinurujaks ja … virisejaks.

Kuid praegune aeg on eriline, sest tavapärasele maailma päästmisele ja majandusmudeli muutmise ihale on vaja silmanurgast jälgida kolmikkriisi laastavat mõju. See on nagu muutmine muutmises. Tegelikult elame niivõrd kiirelt muutuvas maailmas, et raske on koheselt mõista, mis on õige, mis vale. Kõik sõltub sellest milline arengustsenaarium meile osaks saab. Mitte selles mõttes „osaks saab“, et istume ja ootame … mida meile antakse, või mida meiega tehakse, vaid nagu targad on öelnud - muuda seda mida sa saad muuta ja jäta muutmata see, mida sa ei saa muuta. Ehk toyotalikust vaatenurgast lähtudes: „Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule – see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, -, siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 33). Kuid kuidas kohaneda teadlikult, kui kolmikkriis on meid paisanud tundmatusse, teadmiste puudumisse. Kogu teadmine on positivistlik mõtteviis (ehk 50/60 nagu ütles suusamees) küll see kunagi üle läheb. Eks see lähe üle jah ehk nagu ütles rebane, kui talt nahka võeti: „Iga jama lõppeb kord!“.  Kui me usume, et maailm hüppab kriisijärgselt uuele arenguplatvormile (inimesed on harjunud uute elektrooniliste kanalitega, vähenenud on kooso+lekute ja tööl+käimise vajadus ning on tekkinud hulgi vaba+aega) siis on meie valikute komplekt ühesugune. Kui aga toimub see mida kardetakse, et tuleb meditsiinilise kriisis teine laine (mida jätkuvalt võimendab administratiivse suutmatuse kriis)  ja saame majanduses üheksanda laine (2/9), mis päädib maailma sulgumisega väiksemateks mullideks, siis vajame hoopis teistsugust vahendite komplekti.  Ja ärgem unustagem, et nagu ütleb M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 394) „Ent osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind – võiks koguni öelda, et see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud seda tõsiasja unustama.“ Vaat selline lugu.

Asi mille pärast me muret peame tundma on see, et kogu selle majandusmudeli uuendamise juures pole selge, milline on siis uus mudel – hüpersupermootori mudel.

Võõrtööline & võõrmaasikas

Viimane nael viimsepäeva viimsesse ilmutusse on … lõputu arutelu võõrtöölistest. Teema millest räägitakse üllatavalt palju ja kirglikult. Lausa raevukalt. Ongi tänase päeva kõige tähtsam küsimus? Nojah, valikus on veel arutleda järgmised kolm nädalat „viiekümnetuhhise“ annetuse üle Kahevalel pidukonnale. Oeh, et nad ikka jaksavad. Kohati tundub, et oleme kaotanud nii mõtlemisvõime kui ohutunnetuse. Jahvame mugavusteemasid samal ajal tuleb meelde  see, kuidas kindral Williamsist USA vanemnõustaja lahkumisel Vietnamist  „Kindral Trurong ütles, et tema päranduseks oli „pikk ja väärtuslik aeg, millel … lasti pöördumatult kaotsi minna“ ja mille jooksul oleks olnud võimalik luua Vietnami külades turvalisus.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 190)

Dilemma on kuidagi veidralt ülesse ehitatud ehk võõrtööjõud = kodumaine maasikas, kodutööjõud = võõrmaasikas. Valikus oleks justkui võõr+tööline ja võõr+maasikas? Kas nii ongi? Ilmselt tänast majandusmudelit arvestades (momentkaadrina) sinnapoole kisubki. Muidugi kahju kõigist üksikisikutest kes poliitmaastikust lähtuva suunamuutusega allavett lähevad. Kuid kümnendil on sellisel poliitviisil allavett lastud nii alkoholitootjad, apteegiketid, karusloomakasvatajad jne. Kõigil oli legaalne äri, kuid Dr Riik muutis mudelit ja … Nüüd oleme takerdunud „maasikaiski“.  Veelkord kahju. Kahju nii ettevõtjatest, kuid eriti ajast mida kulutatakse selle üle-üle-üle rääkimisest. Praktika on näidanud, et tühi lootus.  Tegelik küsimus, mida me peaksime endalt küsima, kas meie majandusmudel on õigesti ülesse ehitatud. Tööjõud on vaid üks ressurssidest, üks sisend mingi ajahetke majandusmudelis. Miks me tahame piirata ühe sisendi kasutamist? Muidugi on sellel tänasel poliitturul oma rahvuslik värving, kuid sellel on ka EL mõõde, milline püüab liidu sees ühtlustada konkurentsitingimusi. Just sel eesmärgil on kehtestatud nii tollid kui standardid kolmandate riikide vastu. Imporditud tööjõud on samasugune ressurss nagu nafta, metall, vili – see peab vastama standarditele ja mitte destabiliseerima turgu ning lõhkuda tervet konkurentsi. Kuid tööjõuga on natukene justkui teised reeglid, vaikimisi aktsepteeritud painutatud reeglid. See on justkui Euroopa (ja ka Ameerika) ühine veidi piinlik saladus vananeva ja väheneva elanikkonnaga Euroopas, et importtööjõudu, seda madalapalgalist … Eh, kuidas seda viisakamalt öeldagi … peaaegu tohib (?) oma äri edendamiseks kasutada. Vajadus lisatööjõu järgi vanamudeliga ekstensiivses kasvumajanduse (ja vähenev/vananev elanikkonna) tingimustes on ilmselge. Vajadus tähendab, et mõeldakse välja kõikvõimalikke kaudteid impordipiirangutest möödahiilimiseks nagu näiteks renditööjõud. Inimene mõtleb piirangute vast ikka mingi nipi välja, nii nagu 90tel piirati ametnikel autoostu piirmääraks keskmise külmkapi maksumus, siis leiti kibekähku kapitalirendi nipp ja istumise alla võis soetada megamürakaid. Tehtud.

Niisamuti leiavad ettevõtjad teid oma klientide parema tundmise/teenindamise ja kasumi/kuluefektiivsuseks kas vana mudeli painutamist või uue loomist. Kui pole kliente, pole ka ettevõtlust, kuid, kui ettevõtlus pole kuluefektiivne, siis ei saa luua uusi/kvaliteetsemaid tooteid ehk olla meelejärgi kliendile. Kinnine, iseennast lõputult kordav ring. Just seepärast on kõik lubatud võtted oma toodangu omahinna vähendamiseks ettevõtluse üheks mootoriks.  Samas M.Rother („Toyota kata” ÄP 2014 lk 75) selgitab, et:  „Huvitaval kombel ei muuda tootmise viimine kulude kärpimiseks väiksemate kuludega riikidesse – mis on lihtsalt veel üks kärpimise vorm – süsteemi ennast ega paranda tootmisprotsessi. Mõni nimetab seda „raiskamise odavamaks muutmiseks”, kuna olemuslikult see asjade tegemise viisi ei muuda.”.  (H)allhanked odavmaadest ja odavtööjõud on kaksikvennad, mis muudavad raiskamise odavamaks, sest vananenud majandusmudel on alati ressurssi raiskav, kuigi momendil oldavam. Just seepärast tehakse (h)allhankeid odava tööjõuga riikidest, just seepärast püüavad kogu maailma ettevõtjad kasutada oma ettevõtmistes imporditud tööjõudu odavmaadest. See on loomulik ja legaalne teguviis, kuni … reeglistik ja reeglistikule vastav majandusmudel seda lubab/soosib/võimaldab. Kui reeglistik mingi odavkomponendi (näiteks lapstööjõu, CO2 piiramatu emissiooni, solgi laskmine otse merre, ketiapteegid), siis majandusmudel muutub. Muutub valudega neile, kes on trotsinud muutusi ja viimase minuti peale koperdama jäänud ning  eduna neile, kes vältimatutest muudatustest lähtudes on oma mudeli ümber korraldanud. Ning peale mudeli muutust püüdleb kogu turg uue optimumi poole … kuni kellelgi tuleb idee, et niimoodi seda asja küll ei saa teha. Kõik algab otsast. Kuid nagu ütleb S. Godin võimalusi eduks on ainult kaks („Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 Lk 24):  „Need on kaks ainsat võimalust. Võida, olles tavalised, standardsem ja odavam. Või võida, olles kiirem, tähelepanuväärsem ja inimlikum.“ Nüüd siis on see aeg, mil kannatavad eelkõige odavkauba harrastajad (odav importtööjõud, odavad (h)allhanked) , mitte ainult maasikakasvatajad. Tundub, et maasikakasvatajad on valitud piiratud mõju tõttu vaid testrühmaks ettevõtjate vaktsineerimiseks võõrtööjõu kasutamise ihaluse vastu.

Keelamine, kui tavaline teisipäev administratiivpõllul

Vähe on neid asju senini meie mudelis, mis toetaksid ja innustaksid muutustele, ettevõtlusjulgusele, enamuses püüab Pilvepiir juhtida majandust läbi keeldude ja karistuste. Kuid võõrtööjõu kasutamine eriti veel maasikakasvanduses, pole esimene ega viimane keelamine. See võib küll olla ühe tootmisala (pigem küll mitme valdkonna) tööstusliku käitlemise lõpp. Kuid kui mõelda, siis pole see esimene ega viimane selline administratiivne lõpp, ka karusloomakasvatajad on „ära lõpetamisel“, ka nemad peavad hakkama edaspidi linnulaulu elatumiseks müüma. Tavaline teisipäev administratiivpõllul, selles ongi „mängu ilu“, et iial ei või tead milline vili paheliseks umbrohuks või võõrliigiks defineeritakse ja vastupidi. Üllatus. Kuid võõrliike on teisigi. Millised? Esimesena tulevad meelde müütilised keevitajad. 25 aastat on räägitud, et meil ei ole keevitajaid. Ikka ei ole. Kas meil on mingi eriline maa või inimesed, et meil keevitajaid ei kasva. Kasvupinnas pole sobilik? Võib olla, sest millalgi 70-datel ostsid põhjanaabrid jaapanlastelt värviteleritehase, kuid aastad läksid ja lubatud efektiivsust ei saavutatudki. Ilmnes, et põhjuseks oli lihtne inimlik (tööjõu) faktor, jaapanlastest komplekteerijad olid lihtsalt võimelised tunduvalt kiiremini (ja täpsemalt) näpukesi liigutama. Nii see tehas pankrotti läkski, polnud tööjõu võimekust ja isegi õppimine/treenimine ei aidanud. Põhjamaalased, nagu me oleme, meil on omad tugevused, kuid ka haavatavused. Võib-olla on meil keevitajatega sama lugu? Ja ehitajatega ka? Ja kellega veel? Naljakas lugu, Soomes, Rootsis ja Saksas me suudame maasikaid korjata, keevitad, kipsi seina udjada ja kalkuneid rappida, aga kodus … No ei suuda. Seda olen varemalt nimetanud rööplükke majanduseks. Puhas majanduslik kasu, meie inimesed saavad/said rohkem palka välismaalt ja nende koha täitis ukraina/valgevene tööjõud sest nad said siin rohkem palka kui kodus. Küsimus on vaid selles, kes täidab rööplükkega nende kodus tühjaks jäänud koha? Kellele on ukraina palk ja töötingimused unistuste tipp? Keegi kuskil peab olema, muidu jääb konveier seisma. Aga äkki jääbki seisma? Selleks momendiks peame me valmis olema. Just „edasipõgenemine“ majandusmudeli muutmisel on see võimalus, mis suudab meie inimestele ka kodus paremat palka teenida ega ajaks neid võõrsile pereelatist teenima.

Sina ei tohi mitte …

… võõrast tööjõudu himustada. Võõrtööjõu elimineerimine ressursipaketist on vaid üks keeldude ja käskude lõputust jadast. Kujutletavast korrast nagu formuleeris Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 42) „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“ „Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“ Nüüd selle laiapõhjalise koostöö raames lihtsalt üks komponent kujutletavas korras ehk sisend muutus. Lihtne kuid pöördeline, sest mitmed nii meie kui liitlaste majandusvaldkonnad on ülesse ehitatud just sisseveetavale toorainele sh sisseveetavale tööjõule. Kui mingi keeld hakkav kehtima, siis nendele kes seda toorainet kasutasid muutub turutasakaal. Pilvepiir on siiani teinud kõige imelikumaid turupiiranguid ja lausa omandi võõrandamisi (jah, just seda väljendit ka kasutan täie teadmisega), näiteks „kujundades ümber“ ravimiturgu. Korduvalt.  Ühel päeval võisid apteeke pidada, kuid uue regulatsiooniga võis olla vaid proviisorapteegid. „Ketiapteegid“ keelati. Sama lugu nagu vöörtööjõuga, need, kes olid panustanud kehtivasse legaalsesse ärimudelisse olid järsku võõrad oma  elutöö keskel. Kahju. Niimoodi ei tohiks poliitinimesed sekkuda majandusmudelitesse, või kui, siis ainult suurima kitsikuse korral.

Olemuslikult on imporditud tööjõu kasutamise keelamisega tegemist majandusmudeli muutmisega, mis tähendab, et osades majandusvaldkondades muutuvad sisendid kallimaks ja nende toodang turukõlbmatuks. Sisendite hinnad võivad muutuda nii turusituatsioonist lähtudes, kui administratiivsest sunnist lähtudes. See on sama kui odavnev nafta ja kallinevad CO2 kvoodid muutsid üleöö meie põlevkivienergeetika konkurentsivõimetuks. Sisendite hinnad muutusid, muutusid ka valikud. Enne seda olime 25 a rääkinud, et põlevkivienergeetika on „päh-päh“ (kuid meile kasulik), kuid midagi ei muutunud, kuid majandusmudeli muutus muutis meie arusaamu kasulikkusest. Koheselt. Sama lugu on ka tööjõuga, see on üks võimsamaid sisendeid toodete/teenuste loomisel. Paljudes valdkondades võime öelda, et kehtib kolmikreegel: 1/3 tööjõukulud, 1/3 tooraine/kütused, 1/3 kapitalikulud. Muidugi on alasid kus tööjõukulu on 90+%, kuid ikkagi kui sinu mudel on ülesse ehitatud teatud sisendile, et tööjõu hind on X, siis X+Y puksib toote turult välja. Konkurents. Muidugi on ka teisi tööjõu osakaalu mudeleid nagu tõdesid( I.Tidd, J. Besssant, K. Pavitt „Innovatsiooni juhtimine” EAS ja Pegasus 2006 Lk 498): „„Microsofti ainus tootmisvara on inimese kujutlusvõime” (Bill Gates)”

Millised on valikud? Esiteks muidugi tootlikkuse tõstmine st. iga võimalik tootmispoeratsiooni automatiseerimist. Automatiseeritud tootmine küsib vaid alustuseks (suurt) raha, kuid pärast ei käi palgatõusu küsimas ega putka keset kõige kiiremat aega naabri manu tööle. Kuid raha on meil (ettevõtjatel teadagi) vähe ja kui kuidagi ilma laenu ja riskita läbi saab, siis valdav mõttelaad on selline, et ajame  sel aastal veel „mäkkaivari teibi ja nätsuga“ läbi. Ehk läheb õnneks!? Ka võimalik, kuid selle „strateegiaga“ jäädakse ikka rohkem maha maailma konkurentsivõimest, sõltudes ikka rohkem odavast elavtööjõust. Meie häda on selles, et meie tootlikkus on näruselt madal (75% EL keskmisest), mis näitab, et suuresti liigub meie riigi majandussõiduk kondimootoril, ehk elavtööjõul. Pikemas (ja nagu nüüd ilmneb, siis ka mitte lühemas) perspektiivis ei ole see stsenaarium jätkusuutlik. Pigem tuleks mudeli valikul rõhuda isetoimival keskkonnale

„Google´i ühe juhtkonna nõupidamise lõpetuseks ütles Inteli tegevjuht ja nõukogu liige Paul Otellini. „Kõige enam avaldab muljet asjaolu, et teie meeskond on ehitanud maailma esimese isepaljundava talendimasina. Te olete loonud süsteemi,, mis mitte üksnes ei palka märkimisväärseid inimesi, vaid ka kasvatab koos ettevõttega ning muudab iga põlvkonna paremaks.““ „Planeedi kõige andekamad inimesed on pidevalt liikumises, tehniliste vahendite abil omavahel ühenduses, ja mis kõige olulisem, tööandjaile järjest kergemini leitavad. See ülemaailmne tööjõud tahab töötada suurt vabadust pakkuvates ettevõtetes ning talendid voolavadki neisse firmadesse. Juhid, kes loovad õigeid keskkondi, tõmbavad magnetina ligi planeedi andekamaid inimesi.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 Lk 85/22)

Uut müüti … vabandust, uut mudelit luues.

Kõigepealt millist mootorit me tahame ehitada, millest unistame, milline meile jõukohane on. Jõukohasusega on niisugune lugu, et kui president J. Kennedy teatas 1961 aastal, et   „Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast, et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John f. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394), siis polnud USA-s veel ei mootorit, ei teadmist kuidas seda teha. Arvutid olid mõõtmetelt nagu suurlinna köögiviljalaod ja külmkapisuurune arvuti oli helge unistus. Polnud kuumoodulit ja polnud palju muid asju, kuid niivõrd ambitsioonika ülesande püstitus (me ei tee seda mitte seepärast et see on kerge vaid seepärast et see on raske), mobiliseerides kogu rahva („Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“ Ja „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ (C. Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk76/77) tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju  muudki) reaalsuseks. Mis võiks olla see „meie lugu“? Asume pealinnade Stocholm-Helsingi-Peterburg-Tallinn-Riia-Vilnius unikaalse jada keskmes. Kas meil õnnestub muutuda selle jada keskseks või lahustume teiste tõmbejõus? Kas lepime lahustumisega või suudame me luua keskkonna milles muutume tõmbekeskuseks? Või seaksime lati maailmatasandile ja peaksime tegelema vesiniku energeetikaga? Miks mitte mõlemaga? Mõlemad ju liikuvuse ja kohalemeelitamise küsimused. Veel millegagi? Liialt laiali ka ei tohi vajuda oma „tahtmistega“. Kui USA oma Kuuprojekti ajal suutis lisaks sellele kanda Vietnami sõja kulutusi (milles üks sõjaaasta maksis sama palju kui kogu Kuuprojekt kokku), tunduvalt parandada puhta vee, õhu ja inimõiguste küsimusi, siis meil on tark keskenduda mingile kitsamale kuid viljakamale valdkonnale. Meil ei ole suurriigi ressursse, meie võimalus on piskukese ressursiga, kitsas tegevusvaldkonnas, olla edukas, mis tekitab tõusulaine ka ülejäänud majandusele. „Juba meid Kuule viinud inimesed on tunnistanud, et kõige raskem osa ei olegi lahenduse leidmine. Hoopis see, mis oleneb inimestest: motiveeritus, neile rolli ja eesmärgi andmine.“. Milline on meie roll ja motiveeritus teha …? Mida? Oma võimaluste piire tuleb mitte ainult kombata, vaid painutada ja kui vaja murda.

PS Muidugi jääb alati võimalus, et kui me millegi targemaga tegeleda enam ei oska, taha, suuda, siis jäämegi üksteise kallal näägutama ja üksteist Kuupeale kurke müüma saatma nagu oli moodne öelda minu lapsepõlves. Tegevus seegi ... mõne arvates

Targutusi:

M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013

Lk 313 „Tööstusrevolutsioon muutis kõik. Muutis meie ühiskonnakorraldust, haridust, arusaamist tööst ja ärist. Rajasime taristu, millist eales varem polnud nähtud. Taudteed, teed kanalisatsiooni, veeteed, sadamad. Need olid uued tehnoloogiad. Tänapäeval ei pea me teed ega kanalisatsiooni tehnoloogiaks. Ometi need on seda. Vint Cerf ütles selle kohta: „Kui kasvad üles koos tehnoloogiaga, siis pole see tehnolooia. See lihtsalt on.“

Lk 313 „Teisisõnu  ühiskond ehitatakse taristu peale, mitte vastupidi: meie teed ja koolid kujundavad meid märksa enam, kui meie kujundame oma teid ja koole. Või nagu ütles haridustegelane ja Abraham Lincolni fänn Ken Robinson: „Enne 19 sajandit ei olnud maailmas avalikke haridussüsteeme. Need tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi.“

Lk 314 „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod eo erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta. „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““

W. Churchill „Tormihoiatus“ Varrak 2019

Lk 27 „Nii sai Saksamaa umbes pool teist miljardit naela laenudena, vastukaaluks hüvitisele ühe miljardi ulatuses, mis ta tasus ühel või teisel kujul, loovutades kapitalimahutusi ja valuutata välisriikides või manipuleerides hiiglasuure Ameerika laenuga. Kõik see kokku on kurb lugu keerulisest lollusest, mille tegemiseks kulus palju vaeva ja voorust.“