Luualend
…
Olen
eelnevates osades rohkelt unistanud, kuidas võiks ÜT toimida (ühiskonnale kõige
säästlikumalt) nii, et see oleks tõhus, nauditav ja edasi arenev. Loodan, et
minu unelemist ei ole pandud pahaks. Samas on teistel teistsuguseid kolmandatel
„kolmat muudu” unistusi. Üks nendest on tasuta ÜT. Ehhee, inimene on üldse
hakkaja unistaja, kui asi puudutab unistamisse alates seitsme iselendavate
luudadeni. Mnjah unistuse tasemel on need igati jumekas mõttepojukesed. Tasuta ÜT … Natuke
vähem ambitsioonikas, kui … kommunismi ehitamine, kuid sama kanguse ja kategooriaga
unistus. Mäletan, et sotsialismis pidi iga kodanik sama hüvesid vastavalt tema
panusel, kuid kommunismis vastavalt tema vajadustele. Prooviti seda varianti
kuuendikul planeedil (pluss satelliidid), kuid inimloomus ei lasknud seda teoks
teha. Vajadused jooksid kogu aeg eest ära ja töö, kui kõigi panus jäi kaugele
maha. Inimene on konkureeriv molekulaarsüsteem, see vajab pidevat
võistlussituatsiooni. Ilma võistlusmomendita muutub inimene mugavaks, kängub ja
sureb välja. Täpselt nagu kala ilma veeta. Vanema Marie ütles ikka, et kui
inimene jookseb, kuid saab kõndida, siis ta kõnnib, kui saab seista, siis ta
seisab, kui saab istuda, siis istub, kui lamada siis lamab ja … siis ongi lõpp.
Siiski unistamine paremast tulevikust, jõukamast tulevikust, mitmekülgsemast
tulevikust on vajalik. Lausa hädavajalik, kuid … kõike ei pruugi kohe
tulipalavalt ellu ka rakendada. Võib ohtlik olla. Mida need vanad eestlased
ütlesidki? Midagi sellist, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika? Just!
Mõõdame siis.
Lubamise
töö ja mitteturg
PoliitInimese
töö on teadagi eelkõige lubamise töö. Ärge saage valesti aru, et ainult
lubamise töö vaid just eelkõige, sest kui ei luba, … siis ka „posti otsa” ei
saa. „Posti otsa” ei saa, … pead oma peatoidust hariliku tööga teenima. Nii, et
lubamine on primaarne. Kuid mitte ainult lubamine, vaid ka selline lubamine,
mis „eristuks” teistest lubadustest ja lubajatest. Raske? Muidugi, sest
füüsilisel-rahalisel maailmal on piirid. PoliitInimesed muidugi püüavad kombata
füüsilise maailma piire, minnes vahel üle selle piiridegi. Unistajad nemadki. No
ega nad siis paha pärast, ikka head tegemise tuhinas. Seepärast mõeldaksegi
välja erinevaid „aga inimesed tahavad” tegevuste materialiseerimise kavasid. Üha
rohkem räägitakse tasuta ÜT võimalustest. Algul räägitakse, siis harjutakse,
siis lubatakse, siis …Tuleb tunnistada, et mõttel on jumet, kuid kas see toimib
nii nagu see peaks toimima, et oleks tõhus, jätkusuutlik ja reisija oleks
rahul? Minul, vastikul arveametnikuhingel, on siinkohal kahtlus põues. No
Tallinna tasuta ÜT te ju teate? Üpris mõnus, kuid kas see pole mitte selline
mõnu, mida kunagine minister võrdles püksi soristamisega, et algul on hea ja
mõnus ja siis on külm ja paha? Kas me ka pikemas perspektiivis suudame seda
süsteemi ülal hoida? Kas selline administratiivne mitteturg areneb? Või areneb
sellisel mitteturul vaid dotatsioonilüpsi kunstimeisterlikkus? Milline oleks võinud välja näha Tallinna ÜT,
kui see oleks viimased paarkümmend aastat toiminud konkurentsitingimustes?
Võrdluseks lihtsalt niipalju, et Meriväljalt Tallinnasse käib buss peaaegu sama
tihti, kui ÜT Tallinnast Tartusse. Ütlete, et võrreldamatu? Võib-olla, kuid
tõde sõltub võrdluses, isegi siis kui võrdlust pole.
„De-areng”
Nii, et
linnaliikluses on meil kommunismi sugemed juba juurutatud, kuid enne viimaseid
valimisi keerasid PoliitInimesed lubadustega vinti peale ja lubasid ka
maakonnaliinid muuta … eee … tasutaks. Muidugi ei ole see tasuta, vaid selle
maksavad kinni eelkõige mittesõitjad. Seega ühed maksavad, teised sõidavad. Maakonna liinide tasutaks muutmise retoorika
on sama, mis üürikorteritel, see võimaldab …. Ärge laske ennast lubadustest ja
võimalustest pimestada. Põhiliselt võimaldab see anda lubadusi ja hukata meie
ühist raha ümberjaotamise ja selle ümberjaotamise mehhanismi
administreerimiskulude kaudu. Kas see võimaldab saada tarvilikku teenust? Kas
see võimaldab jada: hommikul tööle õhtuks koju, linna lõbutsema ja lapsed
huviringi? Ega vist, sest tasuta ÜT on ülesse ehitatud, kui sotsiaalabi
süsteem, kõige madalama hädavajaliku teenuse tasemel. Kuid meie ühiskond ei ole
hädaabi ühiskond, me vajame ka teisi ja kvaliteetsemaid teenuseid. Alandada kogu tegevusvaldkond
sotsiaalteenuseks on kurjast. Poliitinimesekeste selline ÜT positsioneerimine
ise viib kogu haru allamäge – de-arengule.
Positsioneerimine
Vale on
positsioneerida kogu ÜT … sotsiaalteenuseks. See kujundab ka maine. Jõukam/edumeelsem/noorem
pool potentsiaalsetest sõitjatest ei
tahagi sõita sotsiaalteenusega, nemad tahavad midagi lahedat. Kui lahedat turul
ei ole, siis lähim lahe „värk” on auto. Oot-oot, kas see oligi meie eesmärk? Ei
olnud, nii et kui me tahame ÜT mitte ainult sõnades arendada, siis peavad olema
turul lahedad tooted, Dr Riigi poolne kampaania ja ühiskondliku hoiaku
kujundamine on üheks tähtsaks teguriks ÜT kasutamise laiendamisel. Vähetähtis
pole, et PoliitInimesed ise peaksid
eeskuju näitama ( ma ei ole kade, kuid viimase seeria Audide, WV jne ostmine meie
pealike poolt ei kõnele ÜT kandepinna
laiendamise kavatsusest reaalsuses). Muide algselt Tallinn-Tartu vahel kulgenud
ülimugavad maanteelainerid on näidanud, et inimesed tahavad mugavat teenust, õiglase hinna eest.
See on trend, sõita laineriga – see ongi ÜT reklaam elus eneses.
Seega minnes
vaid sotsiaalabi teenuse kitsast rada mööda, läheme täiesti vales suunas.
Vaesuse jagamine on vaid vaesuse loomine. Tasuta on küll mugavus lahend,
justkui sai kõik tehtud, kuid sama mugav on kärekülmas talveöös hanges magada. Jälle
kord hetk kergendustunnet ja siis fataalne lõpp. Kommertsveos on sisse monteeritud väga selge signaal, see
kui reisija valib mingi bussi, siis on see igakordne sõitja tänu vedajale. Kvaliteettoode
peab meeldima reisijale. Hangetel … Hangetel peab vedaja meeldima vaid hanke
korraldajale, mitte reisijale. Nagu armastuses, tahad meeldida oma armastatule,
kuid pead püüdma meeldida ämmale.
Legendid
Tasuta ÜT
maakonnaliinidel ideega käib kaasas mitu legendi, üks nendest on selline, et
siis saavad inimesed paremini liigelda, kuna ÜT on kallis. Mnjah, kas ÜT on
ülemäära kallis või on meie sissetulekud liiga väikesed? Eks ole, oleneb
kuspoolt vaadata. Minu arusaam on, et sissetulekud on väikesed kuna teeme
valesid töid, mille eest saab madalat palka maksta. Raha peaksime investeerima
sellesse, et ettevõtjatel oleks keskkond luua keerukate tööde, suure
tarbimisväärtusega kaupu/teenuseid tootvaid
töökohti Kuid kuidas parandab meie transpordivõimalusi olukord, kus buss väljub
valel ajal valesse kohta? Kas siis kui see väljub samadel põhimõtetel, kuid
tasuta saame me parema teenuse?. Tagasisidet ju ikkagi ei ole. Tekkib vaid
näilisus justkui oleks teenus olemas, kuid vale hind või lausa tasuta muudavad
nõudlust sellele ülepaisutatuks. Hea näide on rongindus. Meil on hunnitult
remonditud raudtee ja meil on uued rongid, kuid me pole ikka rahul. Me tahame,
et ronge oleks rohkem, et need käiksid tihedamini ja oleksid mugavamad. Nüüd
juba luksuslikud. Kõik see on inimlik, sama inimlik, et inimene on ekslik.
Antud juhul väljendub ekslikus selles, et inimene ei maksa oma sõidu eest õiget
hinda. Nagu tõdesime, MKM raportite järgi katab piletitulu vaid 20-25% sõidu
maksumusest. Seega võiks väita, et Tallinn-Tartu piletihind peaks olema ca
35-45 EUR. Kui siia lisada veel varjatud dotatsioonid läbi struktuurifondide ja
infrastruktuuritasude, siis oleks see reipalt 50-55 EUR. Me kõik maksame
sellele sõidule peale, nii need kes sõidavad, kui ka need ja enamuses just
need, kes ei sõida. Me oleme lahti ühendanud teenuse maksumuse ja selle reisija
poolse tasu (ka tänu) ning saame
pidevalt valesid signaale. Signaale, et ronge oleks vaja rohkem, et väljumisi
oleks vaja rohkem, kuid need kõik on valesignaalid, sest 50 EUR piletit ei
hakkaks keegi ostma ja poleks ka tarvis lisareise. Teisalt praeguse „vale”
hinna puhul on defitsiit praktiliselt kahel nädalapäeval. Selle jaoks ei ole
mitte mingit võimalust pidada lisarongi, see on liiga kulukas. Kas me oleme
ikkagi valinud ühiskonna jaoks kõige optimaalsema lahenduse. Kui Bussivedajd
suudavad sama raha eest, ilma Dr Riigi toeta teenida kasumit, siis miks me
valime lahendusi, mis toodavad ühiskonnale 400% kahjumit? Kas see on äri või
sotsiaalteenus? Kas ÜT saab olla kõigi jaoks sotsiaalteenus? Miks? Kas oleme
juba liiga jõukad või jõudmas sinna kus kõigile on õigus saada vastavalt „tema vajadustele”?
ÜT
on ülimalt tähtis ühiskonda siduv ettevõtluse ja kommunikatsiooni liik
Tasuta
ÜT (mis ei ole tasuta vaid mille eest konkreetne indiviid ei maksa)on mõttekas
asi siis, kui meil on välja mõeldud, kuidas väheneva ja vananeva elanikkonnaga
alal, mis on sattumas maksulõksu suudetakse genereerida nii vägevat ettevõtlust,
mis tooks märgatavat lisatulu.
Vaid siis on see võimalik, igal muul juhul on see meie laste
tulevikuväljavaadete ahendamine. Tasuta saamisel on ilmne nõrkus see, et
sellega harjutakse ära, seda ei tunnetata enam ja ka ei hinnata.
Kiusatus
Tasuta ÜT tähendab
ATL osakaalu suurendamist. Riigi poolt tellitavate teenuste mahu suurendamine?
Kui dotatsioon on juba 80-90% teenuse maksumusest, siis võib-olla pakkuda
tasuta transporti? Võib tekkida vastupandamatu kiusatus. Kuid … Mõõtkem kasvõi
üks kord, enne kui lõikama hakkame. Kas see on võimalik? Jätkusuutlik? Ilmselt ei ole tasuta ÜT võimalik arengupiirajate
tõttu. Me ei saa arvata, et riik loobuks oma mõningatest funktsioonidest. Vana
mudeliga, mis sobis hästi kasvava rahvaarvu ja kiirelt kasvava
majandusega, jätkamine viib kas riigi
mõningate funktsioonide mittetäitmisele või ÜT kvaliteedi ja mahu vähenemisele
Kes
maksab täna … pileti ja sõidu maksumuse eest?
(NB!
Pilet on vaid dokument sõidu lunastamiseks, sellel ei ole mitte mingit seost
sõidu tegeliku maksumusega.)
-Kommertsliinidel maksavad reisijad kinni kõik reisiga
seotud kulutused so pilet peab katma kõik reisiga seotud kulutused ja tulevikku
suunatud investeeringud e. 100%
-ATL Maakonnaliinidel maksab reisija sõidu maksumusest ca
30-40%
-Rongiliiklused maksab reisija sõidu maksumusest ca
20-30%
- Tallinna ÜT maksab reisija sõidu maksumusest 0%
Nii, et kohe esimese ropsuga ilmneb, et suur osa
reisijatest saavad piletit ostes vaid dokumendi sõidu lunastamiseks, kuid mitte
sõidu eest maksmiseks. Kuid see pole veel kõik. Kes meil veel maksavad pileti eest vähem või
ei maksa üldse?
ÜTS loetleb terve rea kategooriad, keda ka kommertsvedaja peab sunduslikult tasuta
teenindama. NB! see on tõesti kõige lähem mõistele - ” tasuta teenus”. Nagu te
aru saate, ka see teenus pole tasuta, sest teised reisijad peavad selle kinni maksma.
Paljudes
kohtades või liinidel saavad soodustusi eakad
ja noored.
Lugesin millalgi, et pensionäride arv ületas (maagilise?)
400 tuh piirimaa ja moodustab üle 30% elanikkonnast. Õnnitlen, elu on läinud
paremaks, pikemaks.
-statistikaameti andmetel on meil
-0-25 aastaseid inimesi ca 362 tuh,
- 60-85+ 320 tuh inimest,
-kokku seega ca 682 tuh inimest.
Ülalnimetatud soodustusesaajatele lisandub on ka ca 98 tuh töövõimetuspensionääri
Ärgem unustagem ka 431 tuh Tallinna elanikku.
JNE
Oot-oot, kes siis maksab, kui peaaegu mitte keegi ei
maksa?
Nüüd "suure ringi" küsimus:
Kui palju ca
1,3 milj inimesest maksavad otseselt ÜT eest selle tegelikku hinda?
Mnjah, ega neid arve saa kõiki ühte
ritta laduda, kuid üldpildi loomiseks on need väga kõnekad. On tekkinud kahetsusväärne olukord,
mil pileti hind ei olene enam sõidu maksumusest . Reisija ja maksja on
üksteisest lahutatud. Hinnasignaal, kui tähtsaim turgu reguleeriv mehhanism on
tasalülitatud. See ei tõota head, nii tekkivadki mitte arengu suunad vaid
mingid metafüüsilised arengu tupikteed „tasuta ÜT võimalustest”
Vaatame
tõsiasju
Olen juba
mitmeid kordi viidanud raamarule „Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013),
kuid pean selle juurde tagasi pöörduma üha uuesti, sest muidu ei mõista me meie
olukorra muutumise tõsidust kiirelt muutuvas maailmas. Me ise ju ei analüüsi oma
tulevikku, meil on vaid üks analüüs kõigi sündmuste kohta – see meid ei mõjuta.
Aga kui oletada, et mõjutab? Vaadake veelkord toodud arve ja võtke hetk
sügavamaks mõtlemiseks, kuidas need maailma muutvad tegurid, mis meid ei
mõjuta, meid siiski mõjutavad. No tuletame vähemalt meeldegi.
Tõsiasjadest
maailmas:
-„Esimese miljardini jõudmiseks kulus
250 000 aastat, seejärel enam kui sajand, jõudmaks kahe miljardini (1927)
, ning 33 aastat, et jõuda kolme miljardini. 2050 aastaks elab maailmas üle
ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab”.
-„Nigeerias
elas 1970 aastal 57 miljonit inimest. Kui sündimus ei lange just ootamatult
kiiresti, jõuab Nigeeria 2050 aastaks 389 miljonini, mis on peaaegu võrdne
selle hetke rahvaarvuga USA-s. Tasmaania kasvab veelgi kiiremini, 14 miljonilt
1970 aastal 139 miljonini aastal 2050. Aastaks 2100 on Nigeeria ja
Tansaania maailma rahvaarvult kolmandal
ja viiendal kohal.”
-„2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm
korda suurem.”
-„Aastal 2050 pole maailmas rahvastik üksnes
suurem, vaid ka märkimisväärselt vanem: 65 eluaastast vanem segment kasvab üle
kahe korra, vähem kui 8%-lt aastal 2010 enam kui 16%-ni aastal 2050.”
- „2010
aastal elas linnades pool maailma inimestest. 2050 aastaks on see osakaal ligi
70% ning maailma linnades elab umbes 6,5 miljardit inimest.”
Põlvkondade mull
„Madal
sündimus muudab märgatavalt tasakaalu
rahvastiku eri vanuserühmade vahel. Lihtsamalt öeldes, sündimuse langus tekitab
põlvkondliku mulli.”
„Esialgu
„mullipõlvkonna” lapsepõlves, peavad riigid kõvasti investeerima haridusse ja
lastele vajalikesse ressurssidesse. Tavaliselt on see riigi elus suurte
perekondade ajajärk: ringi sebib palju lapsi. Ent vanavanemaid on vähe.
Kui aga põlvkond suureks sirgub, asub see
tööle ning umbes 40 aasta jooksul – töövõimelise täisea vältel – naudib riik
„demograafilisi dividende”.
„Seejärel
muutub kuldne põlvkond hõbedaseks ning läheb pensionile. Korraga saab
dividendidest võlg. Vanu inimesi, kes vajavad neile järgneva väiksemaarvulise
põlvkonna tuge, on ebaproportsionaalselt palju.”
ŠOKK: vanade šokk
” Vanade
šokk. Pole vähematki kahtlust, et ilma valitsuse mingisugusegi sekkumiseta
põhjustab demograafiline muutus riigi rahanduse kaose.”
”
Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani
30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas
vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb.
Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr
keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad
pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm.
Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele
lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale
tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st
koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010
aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju
langeb rämpsvõlakirja tasemele”
„Kui
kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles
vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht,
et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek,
kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas
London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS
//riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette
suure osa ülejäänud eelarvest.”
„Äärmuslikul
juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates
õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha
raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub
koos majandusega.”
Tõsiasjadest
kodus:
SA
aastaraamat: Eesti veondusettevõtete teenuseid kasutas 2014. aastal maanteel,
merel, raudteel ja õhus kokku 211 miljonit sõitjat, sellest 92,7% maanteel,
4,1% merel, 2,8% raudteel ja 0,4% õhus. Sõitjate arv
vähenes
2013. aastaga võrreldes 2%.
2013. aastal doteeriti sõitjatevedu 120 miljoni euro
ulatuses, mis oli viiendiku rohkem kui aasta varem.
- Statistikaameti prognoosi
kohaselt väheneb Eesti rahvaarv järgmise
ligi 30 aasta jooksul 125 000 inimese
võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest
- 2040. aastaks rahvastiku
soo-vanuskoosseis muutub. Rahvastik
vananeb tunduvalt. Pensioniealiste (65-aastased ja vanemad) osatähtsus
rahvastikus tõuseb praeguselt tasemelt (18,0%) 2040. aastaks 27,6%-ni.
-Laste (alla
15-aastaste) osatähtsus väheneb 15,5%-lt 13,6%-ni.
- Kokku
tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus
tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le
-Praegu on
iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava
kohta kolm tööealist.
- 327 Eesti
külas elab kolm või vähem isikut ning 102 külas pole püsielanikke üldse.
Nüüd
küsigem uuesti: Kes maksab … tulevikus?
-Niisiis
on meil siinkohal tegemist väga tõsise süsteemi piirajaga. Riik ei jõua kõiki
oma kohustusi enam täita. Milliseid kohustusi? Kaitsekohustusi? Sisejulgeolek?
Haridus, kui tuleviku looja? Tervisekindlustuskohustusi?
-Kuhu
sellisel juhul paigutub ÜT dotatsioon? Milline on selle dotatsiooni hülgamise
tõenäosus? Milline võiks selliste tõsiasjade foonil olla tasuta ÜT meie
võimaluste ja tegelike vajaduste hierarhias? Kes peaks, suudaks ja võiks uutes
tingimustes ja uues situatsioonis maksta ebatõhusa ÜT eest? Õige, seda
võimalust ei ole
Tasakaalupunkt.
Me peame neid ülalmärgitus piirajad teades arvestama, kus asub meie
võimaluste ja vajaduste tasakaal ÜT ja kaitsekulude vahel, kus asub tasakaal ÜT
ja hoolduskulude vahel. Kus asub tasakaal ÜT ja õpetajate palk. Vähenevate
ressursside puhul saame me iga päev kaaluma seda tasakaalupunkti ja ma arvan,
et ÜT ei ole see, mis lahkub viimasena ühiskatla ümbert.
Seega
jätkem unelemine tasuta ühistranspordist ja tulgem tagasi meie võimaluste
juurde. Ei ole mitte mingit mõtet kogu ühiskonnaga endale piltlikult ja avalikult lasta endale püksi soristada,
isegi kui see tundub alguses sooja ja kergendusena. Ärge uskuge seda, perspektiiv
on see ikkagi üks: märg ja külm.
Ehk oleks
siinkohal lõpetada juhan-liivilikult. „Oh oleks mina näinud, kui sind tehti,
oleks mina hüüdnud … ärge tehke!!". Ärge tehke ...
Järgneb …
Targutusi:
M.
R. Beschloss, S. Talbot „Kõige kõrgemal tasandil. Külma sõja lõpu telgitagused
II osa” ERSEN 2014
Lk.
108 „ See on klassikaline väljakutse meile kui superriigile. Me peame maailmale
tõestama, et oskame kõndida ja nätsu närida samal ajal, kui tegeleme kahe
kriisiga korraga.”
E. Lefevre „Aktsiamänguri pihtimus” Perioodika 2000
Lk 41
„Võhiklikkus kahekümne kahe aastaselt pole veel konstruktsiooniline viga.”
Lk 46 „Ma
ei oska teile öelda, kuidas on võimalik, et mul läks nii palju aastaid selle
äraõppimiseks, et minu ülesanne polnud mitte teha arglikke ennustusi selle kohta,
millised võiksid olla järgmised paar noteeringut, vaid aimata ette, mis hakkab
suuremas plaanis juhtuma.”
S. Schiff
„Kleopatra” Tänapäev 2013
Lk 250
Antoniuse taganemine Partia sõjakäigult, reedetuna liitlaseks peetud
armeenlaste poolt „Mitte ükski lahing ei läinud nii kalliks maksma kui
taandumine.”
Lk 251 „Ta
oli väga liimist lahti, nii nagu saab olla vaid väejuht, kes varem on ilmutanud
nutikust, sangarlikkust ja võimet viibida ühtaegu kõikjal. Veelgi hullem oli
see, et pärast armetut operatsiooni, kus ta oli kaotanud kümneid tuhandeid
mehi, jaotanud laiali oma varade riismed ning anunud, et ta tapetaks, veenis ta
ennast Süürias „erakordse mõtteväärastuse abil”, et nõnda põgenedes oli ta
tegelikult võitnud.”
No comments:
Post a Comment