Pärisjõed,
paberimered ja regulatiiv-administratiivsed neelukohad
Jõgi ei ole lihtsalt
ühtlane veemassiiv, see on liikuv, pidevalt muutuv voog/energia, mis algab kuskil ja lõppeb kuskil. Kuigi mõnigi
jõgi algab järvest, siis enamus jõgesid saab alguse ojakestest, allikatest, sula/vihmaveest.
Niimoodi kantaksegi vesi piisk-piisa, nire-nire
haaval kokku suureks ja võimsaks veemassiiviks. Vaid selline püüdlik
kogumine võimaldab jõgede teket. Mulle tundub, et sama on ka reisijate massiiviga,
need tuleb inimesehaaval kokku koguda … vaid siis on võimalik kasumlikku ÜT
arendada ja kommertsliikluse osakaalu paisutada. Nagu mäletate kogumismaterjali,
ehk ÜT-ga mittehõlvatud inimesi, on meil
küllaga.
Unistame
julgelt
TAK planeerib
ÜT kasvu töölkäivate inimeste osas aastaks 2020 vaid +1%, kuid meie oleme
julged unistajad ja unistame +20%-st, kuid … Kuid jõgi on ENE järgi „Veekogu:
vesi voolab mööda jõesängi maapinna kõrgematelt kohtadelt madalamate suunas. J.
tekib juhul, kui jõgikonnast valguva vee hulk ja voolu kiirus on kivimite
uuristamiseks ja jõesängi kujundamiseks küllaldased. J algab (jõelähe)
veelahkme lähedalt, temasse suubuvad lisajõed ja ta ise suubub (jõesuue) kas
teise j-e, järve , merre või ookeani.” See tähendab, et kui me piiskasid ja
niresid kokku ei kogu, siis me jõge ei saagi. Saame lombirea ( mis meil juba
ongi) või heal juhul kanali (riigiettevõtted), mille alumises otsas peab olema
pump (raha), mis vee algpunkti tagasi liigutaks. Mnjah, see oleks küll kehv
äri. Fantaasiavaene. Või lihtsalt vaene?
Ärgem
„visakem” inimesi ära!
No nii, jõe
definitsiooni järgi peaks veevoolu hulk ja kiirus (loe reisijate mass. nõudlus
ja valmisolek) olema nii suur, et see
suudaks kivimitesse (loe regulatsioonidesse, bürokraatiasse) uuristada ja
kujundada jõesängi (toimiva turu). Niisiis jälle mahtudest. Kus meil siis need
ojakesed ja allikad asuvad millest saaks jõe moodustada? Ärgem laske ennast
segad praegusel ressursipildi, selle on kujundanud kehv ja julgusetu
regulatsioonipoliitika. (ehhee, see ongi
see „tätukas” millest me püüame vabaneda). Vaadelgem olukorda laiemalt. Kakskümmend
aastat tagasi oli ka prügi vaid ebameeldiv/ohtlik/tülikas saaste, täna … hinnatud tooraine baas. Sama ka reisijatega. Iga
inimene on ressurss, inimest ei tohi „ära visata”. Vaadates tulevikku on iga
inimene potentsiaalne klient, need ojad
algavad igast majast, asumist nii linnas kui ka maal. Kuid meie pilt on täna
sama ühekülgne kui prügimajandus põlvkond tagasi. Pole mõttelendu, pole ka
tulemust. Esiteks jätame me täiesti külmalt kõrvale hajaasustuse elanikud.
Nende kohta ütlevad targad strateegiad, et sõitku rattaga, autoga või … taksoga.
No öeldud on veidi peenemalt, kuid …
Saage ise
hakkama!
Kuid mõte on
ikkagi sama – saage ise hakkama. Muide selle hakkamasaamisega on selline lugu,
et inimesed on alati hakkama saanud ja saavad ka edaspidi. Kui järgida
kodanikualgatuse üha laienevat tegevust, siis on selles osas kaks tundmust:
esiteks heameel, et inimesed leiavad ise lahendusi ja vahendeid teha mingeid
asju oma raha eest tõhusamalt ja lõbusamalt, kui Dr riik seda iial suudab teha.
Teisalt näitab see iseorganiseerumine, et inimene ei usalda enam dr Riiki. Dr
Riik ei ole enam tema jaoks turvaline kants vaid … keelaja ja kuri karistaja.
Kõik need annetused ja organiseerumised, mis on kogunud raha lastehaiglatele,
kõnnirobotitele, haigetele, kelle jaoks Dr Riigil hekseltabelis raha ei jätk (on
jäänud punase joone alla), näitavad kodanike pühendumist, hakkamasaamist ja
tahet, kuid … Kuid kui kodanikualgatuse korras soetatud tihtipeale
elementaarsed asjad, mis ilmselgelt kuuluks ühiskonna prioriteetide hulka, on ostetud kodanike oma lisaannetuste/raha
eest, kuhu on siis kadunud see osa meie ühisest rahast, mis oleks pidanud selle
„elementaari” katma? Kas see pandi põlema? Seega küsimus on pigem selles, kas
raha, meie ühine raha, on tõhusalt kasutatud? Võib-olla on aeg teinud oma
korrektiivid ja on vaja olnud muuta ka mõttemudelit? Näiteks kas raha, mida me
raiskame lõpptoote doteerimiseks, võiks pigem olla mingis osas olla kasutatud
kõige algsemal tasanditel. Võib-olla on selline käsitlus kasulikum? Tülikam?
Kindlasti, kuid avalik teenus ei olegi mugavusteenus, see on selline teenus,
millega turg ei ole hakkama saanud ja meie peame leidma lahendused selle arengu
parandamiseks, mitte paikamiseks. Näiteks meie ühise raha panustamine rohujuure
tasandil võiks tekitada lisamahu, no muidugi mitte kohe vahutava jõe, kuid
piisk-piisa kõrval võib see jõeks saada.
„Mugavusmeestest”
ja „Muhememmedest”
Selguse
mõttes kordame veelkord üle, et on olemas meie ühisest rahast doteeritav
kohalik ja maakonnaliiklus ja peale selle (või õigemini enne seda) on olemas
kommertsalustel (st uju või upu) kaugbussiliiklus. Kohalik ja maakonnaliinid on
tavaliselt doteeritud 60-70% ulatuses ja neile kuulutatakse välja hange avaliku
teenindamise liini teenindamiseks. Seega ei toimu siin mitte konkurents
selliselt, et sõitja valib endale parima võimaliku variandi, vaid siin valib
ametnik variand vastavalt sellele palju Dr Riigil raha on ja kuidas ametnik
arvab parem olevat. Siinkohal ei taha ma arvustada valivaid ametnikke, nemad
teevad vaid oma pädevuse ja kompetentsi piires otsuseid. Muide otsustusõigus
peaks olema suurem … eee … vastutus ka. Ja paindlikkust. Muide, kui õigused ja
vastutus on paigas, siis peaks meie usaldus nende otsuste suhtes olema kindel.
Usaldusel (eriti usaldusökonoomikal) on ju selge rahaline mõõde, usaldades saab
asju teha kiiremini ja odavamalt. Ühesõnaga ATL on praegustes tingimustes tegemist
konkurentsi imiteerimisega, kuna loomulik konkurents seal ei toimiks. Ilmselt
on see olukord pikaks ajaks paigas (kahjuks), kuid see ei tähenda, et me
peaksime rahulduma „tekkinud” olukorraga, vaid peaksime tegema samme ja mitte ainult
paberil et … dotatsiooni määr väheneks. Meil on seda raha vaja ka mujale. Muide
pole palju aega möödas sellest, kui kohalike- ja maakonnaliinide dotatsiooni
määr oli 50% ja alla selle. Ka siis peeti plaani, kuidas seda määra vähendada,
sest see tundus liiga koormav eelarvele, kuid välja tuli … No olid ühed
valimised ja siis kohe teised ning kolmandadki olid kohe nurga taga tulemas ja
julgeid kandidaate/üritajaid vähe. „Mugavusmehed” ja „Muhememmed” lasid
protsessi lohale ja siin me nüüd oleme – peaaegu täielikus dotatsioonilüpsi
maailmas. Kuid punnita mis sa punnitad, konkurentsi imiteerimine võib olla
kasulik vaid mingi aeg, nagu reanimatsiooniprotsess, kuid planeerida sellist
olekut pikemaks ajaks on ohtlik. Eluohtlik. Lõppkokkuvõttes kvalifitseeritakse ennast selliselt jõuetuke juurviljaks. Ei
pruugita enam jalule tõusta ja turg kohandubki ümber konkurentsiturust (kus
kõik püüaksid ajutiselt toetatavaid liine sõita kasumlikuks) dotatsioonilüpsi
turuks. Muidugi mõned „rikkad riigid” võivad seda endale mingi aeg lubada, kuid
lõppkokkuvõttes viivad kõik need, justkui pisikesed, laiskused kogu ühiskonna
allapoole „vaterlaini”. Meil pole siin midagi unistada, me pole nii rikkad ja
kui püüame harrastada sellist pillavat elustiili, siis ka ei saa rikkaks. Meie
peame olema jätkuvalt mõõdukad, paindlikud ja tõhusad.
Vahelugu: „Liikumine kui põhiõigus”.
Vaatamata
mitmetele raskustele, peame tunnustama senist ÜT-s osalejate tegevust, sest
olukord bussinduses on võrdlemisi hea: teenus on turvaline, mugav ja
usaldusväärne, samas pole toimunud tõsist üleinvesteerimist. Vaadates
tulevikku, et saavutatut hoida ja edasi arendada vajavad vedajad investeerimiskindlust. Uus
aeg ja muutunud olustikud vajavad ka uutmoodi visiooni ühistranspordile
tervikuna. Vaid pikaajalise ja stabiilse ettevõtluskeskkonna loomine võimaldab
edukat arengut. Tundub, et oleme ühistranspordi strateegilise arengu
kavandamisel jätnud lahti mõtestamata ühistranspordi sügavama filosoofilise
sisu : Kas see on ühiskondlik transport ehk riiklik või ühine transport, mida
me üheskoos kasutame individuaalsõidukite asemel. Kui me mõtleme:
-ühistranspordile
vanaaegsel moel ehk kuidas olemasolevate vahenditega hädapäraselt ja kuidagimoodi
teenindada reisijaid liinikilomeetritega,
-ametkondlike
ja administratiivsete barjääridega lõhutud liinidega, mis ei alga ei kuskilt ja
lõppevad ei kuskil,
-mis on
killustatud territoriaalselt, liinivõrgu tüübi (maakonna, valla) järgi ja
veovahendi (buss, rong)
-tekitades Dr
Riigi (ehk siis meie rahadega) ja EL rahadega (ehk siis jällegi meie rahadega) konkurentsi
täiesti valesse kohta ehk busside ja rongi vahele seega mitte ühistranspordi ja
individuaaltranspordi vahele vaid ühistranspordi ja ühistranspordi vahele,
SIIS
POLE ME AJA EGA TARBIJA NÕUDMISTEST/OOTUSTEST ARU SAANUD!
Refrään: Senini
on bussiliiklus arenenud võrdselt ühiskonna arenguga, kuid ühist transpordi
võiks kujundada ( nagu ka eelpool käsitletud) üheks ühiskonna arengut vedavaks
mootoriks. Eesti eduka arengu eeldused on selles, et me ei vaatle
ühistransporti enam veokesksena vaid kui keskkonna: ettevõtluskeskkonna,
elukeskkonna ja looduskeskkonna loojana. Me vajame uut arengumootorit vajaliku
keskkonna loomiseks. See on võimalus nutikatele
töökohtadele keskkonna loomiseks, mis
omakorda loovad kaskaadina uusi teenindavaid töökohti. Sellise keskkonna loomiseks on vaja
väga head transpordiühendust eriti ühistranspordiühendust ja väga head
sideühendust. Eesti majanduse ja ekspordi
arengu võtmeküsimuseks käesoleval ajal on kaupade transport, siis tuleviku
kindlustamiseks on meil vaja keskenduda inimestele ja luua hulgaliselt nutikaid töökohti.
Kui
põhjanaabrid kuulutasid andmeside oma kodanike põhiõiguseks, siis meie võiksime
mitte ainult kuulutada , vaid ka teha ühisest
transpordist kui liikumise alusest põhiõiguse!
Euroopa Liit
on möönnud, et ühtne transporditurg on toonud eurooplastele olulist kasu. EL
arvates on väga oluline kehtestada
kõnealuste teenuste osutamist reguleerivad igakülgsed juurdepääsutingimused ja
eeskirjad , sest bussitransport on hädavajalik tööl käimiseks, lähedaste ja
sõprade külastamiseks ning vaba aja veetmiseks ja huvireisimiseks; HALB JUURDEPÄÄS
BUSSITRANSPORDILE võib tõsiselt takistada paljude inimeste integreerumist, mis
on KAHJULIK KOGU ÜHISKONNALE.
Kas teie
tahate tekitada kahju kogu ühiskonnale? Ei taha? Õige, me peame oma väheseid
inimesi austama ja ühendama … Me peame oma tulevikuvaadetes olema
inimesekesksed, mitte mugavad ühe foto päevapiltnikud. Hei, see pole fotofiniš,
see on alles start! Põhiõiguslik start.
Järgneb ….
Targutusi:
Castledon
„Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005
Lk 54 Ülerahvastamise
probleemist „Aastal 500 eKr kirjutas Hiina Filosoof Han Fei-tzu: „Vanasti oli
inimesi vähem, kuid nad olid jõukamad ega konkureerinud omavahel … Rahva
püsimine sõltub sellest, kas on küllalt toitu, mitte arvukalt inimesi … See on
vanim teadaolev kommentaar sündivuse ja rahvastikukasvu kohta.
Lk 313 „…
1891. a. juunis Saksamaal. Bismarck juurutas Vanaduspõlve Kindlustamise Akti,
mis kohustas kodanikke alates 16. Eluaastast loovutama oma osa sissetulekutest,
juhul kui nad töötasid täiskohaga ja teenisid üle 2000 marga aastas. Tööandjad
olid samuti kohustatud võrdse panuse andma … See oli fantaasiarikas ja
ettenägelik süsteem.”
C.Tyerman
„Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” Varrak 2010
III ristisõda
1147 a LK 387/388 „Veel vaid mõne nädalateekonna kaugusel asuvas Antiookia
suunas liikudes libises, kukkus või heideti Friedrich hobuse seljast Salephi
jõkke, mida sõjavägi parajasti ületas. (…) Tema ihu maeti Antiookia Püha
Peetruse katedrali. Luud, mis muutusid otsekohe reliikviaks, oli mõeldud Püha
haua kiriku jaoks, kuid jõudsid lõpuks ainult
Püha Maarja kirikusse.”
Lk 531
„Albilaste ristisõjad 1209-1229. Bezirese ründamisest ja rüüstamisest.
8000-9000 linnaelanikust olid hereetikud maksimaalselt 700. „Hilisema,,
võib-olla apokrüüfilise jutustuse põhjal olevat abt Arnaud Amaury küsimuse
peale, kuidas eristada neid, keda on vaja tappa, vastanud – ilmselt muretsedes,
et hereetikud võivad pääseda katoliiklasi teeseldes – korraldusega: „Tapke nad
. Issand teab, kes on tema omad.” „
Jon M.
Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012
Lk84 „Mõned majandusteadlased väidavad, et
ärijuhtidel on vaid üks kohustus kasutada iga võimalikku seaduslikku vahendit
firma kasumi suurendamiseks … Nende majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab
sellele, et kui kellelgi õnnestuks leida võimalus ümber hiilida seaduse
kirjapandud reeglist, mis keelab üle staadioni lõigata, ei oleks ta
kohustatud teiste jooksjatega
jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa kohustust tundma – tulemusi maksimaalset
parandad, kasutades kõige laiemat käitumisreeglite kohta käivat tõlgendust,
olgu see nii väärastunud, kõlvatu, või paheline kui tahes.”
No comments:
Post a Comment