Kui midagi
tegema hakata, peab sellest olema mingi kujutluspilt, mis kergendab tegevuste
mõistmist ja planeerimist. Mina kujutaksin ühise transpordi integreeritud
arendamist ette … jõena.
Meie jõgi (ÜT
süsteem(itus)) ei ole pehmelt öeldes jõgi, see on rida järjestikku paiknevaid lompe.
Kunagi oli see ilmselt jõgi, sest me kõik käitume nagu see oleks jõgi. Kuid bussiliinid,
mis algavad ei kuskilt, lõppevad eikuskil, väljuvad valel ajal ja kohale
jõuavad kohatul ajal, ei ole jõgi. See ongi lombindus. Jõgi on soostunud, kinni
kasvanud, kuid me pole julgenud seda enesele tunnistada, puhastada, Selle asemel,
et kasutada vee loomulikku energeetilist voolavat jõudu, oleme hakanud vett
ühest lombist teise kandma. Mitte ainult kandma, vaid meie kandjad liiguvad
veeämbritega ühe lombi juurest teise juurde … hapnikuballoon kaenlas. Ilma
hapnikuballoonita ei toimuks midagi. Tõhusus selle tegevuse juures on … eee …
on piinlikust tekitav, kuid saate isegi aru, tõhusust ei saagi olla, sest ühe
käega hoitakse ballooni, teisega mudaämbrit. Püüame kangelaslikult imiteerida
veevoolu, tassides üle lombiäärte ja tammide ämbritega vett. Üha rohkem ja
mudasemat vett. Mnjah aeganõudev ja kallis, kuid harjumuspärane. Ammustest
aegadest pärinev muinsusrelikt, aga uut ka ei tihka teha, vana ju nii armas.
Seepärast palkame ikka uusi ja uusi veevedajaid, kulutades sinna raha, selle
asemel et kaevata jõe loomulikud sängid lahti ja lasta veel omasoodu voolata.
Lihtsalt voolata
Mida me
peaksime kõigepealt tegema? Õige, distantseeruma korraks hetkeolukorra
detailidest ehk mudalompide reast, astuma sammukese tagasi nagu me enne
lõuendit vaatasime ja kujutama, ette … jõge. Voolavat vett, ilma tammideta,
kinnikasvavate kallasteta, mudaaukudeta - vaid just voolavat vett.
Seisva vee
probleemid
Seisev vesi
läheb teatavast haisema ja tekitab ebatervisliku olukorra (haiguste, nakkuste
levik). Nii ka meil, kuigi Dr Riik on korraldanud veeveo lombist lompi, siis
seisev vesi on tekitanud tüsistusi ja mürgistusi vedajate vahel. Rämpstöö,
haiseb ja makstakse napilt. See ajab närviliseks ja on kuidagi perspektiivitu. „Meeleheiteturg”
ongi meeleheitlik, mis perspektiivi seal näha võiks, kui jõe süvendamise asemel
Dr Riik lükkab suure buldooseriga viimaseid veesooni kinni. Jah meeleheitlik olukord. Samas kõik vedajad
unistavad ulja palgiparvetaja staatusest, mitte mudaaugus loksumisest. Ikka see
sama refrään, pole mahtu, pole elu. Miks ei ole? Üks mahu tapjaid on just
seesama mudaaugu killustatus. Igaüks tegutseb omas tiigis ja teised, need …
(tsenseeritud). Praegune, väljakujunenud reisijateveo korraldamine/juhtimine on
killustunud, vastutusthajutav ning ei võimalda ressursside tõhusat kasutamist.
Reisijateveo korralduse muutmise üldiseks eesmärgiks on reisijate
sõiduvajaduste parem ja kaasajastatud rahuldamine, avalike jt. vahendite
efektiivne, läbipaistev kasutamine ja kogu süsteemi ühtlustamine ning
jätkusuutliku arengu tagamine. Luua tuleb
terviklahendus, mis lõpetaks dubleerimise
sealhulgas ka avaliku lepingu liinide ja kommertsliinide osas. Luues süsteemi,
mis innustaks vedajaid arendama uusi tooteid ja tunnustada neid ettevõtjaid,
millised suudavad vähendada dotatsioonivajadust või luua uue toote kaudu
sellise liini, mis oleks võimeline toimima kommertsaluste.
Probleemiks
on: riigi poolse
ühistranspordi strateegia laialivalguvus, riigi poolne turu kujundamine ilma
eelneva mõistliku etteteatamiseta ja sekkumine turu tegevusse
regulatsiooniväliste vahenditega, riigi poolne regulatiivne liinivõrgu
optimeerimine ja juhtimine ei toimi või on pööraselt kallis, riigipoolne
regulatsioonide ebamõistlikult kiire ja läbianalüüsimata regulatsioonide
kehtestamine, ühistranspordi mitte, kui terviku harmooniline arendamine (võimaluste
loomine) vaid mingi ühistranspordi liigi eelisarendamine, kasutades selleks
riiklikke ressursse, usaldusväärsuse kadu, tiheda ja paindliku liinivõrgu
kokkutõmbumine, tugi ja infrastruktuurisüsteemide mahajäämus, kõrge
kutsemeisterlikkusega bussijuhtide, mehaanikute ja logistikute minetamine
välisturgudele, kattuvuse süvenemine erinevatel alustel toimivate reisijateveo
vahel.
Alustame jõe projekteerimist
Ühise transpordi arendamise
lahendused peavad olema terviklahendused ( liinide jagamine valla, maakonna ja muudeks
liinideks on kunstlik, reisija ei taha sõita liinikilomeetreid vaid saada
punktist A, punkti B ja seda võimalikult mugavalt). Killustatus on vaid
ressursi killustamine ning kõikvõimalike alternatiivsete vedude teke ei näita
mitte konkurentsi teket või olemasolu vaid ebaõnnestumist logistilise ülesande
lahendamisel. Välja arvatud kommertsliinid, on kõigi teiste vedude puhul
tegemist ühise rahaga, seda nii vallaliinide ülalpidamiseks, koolibusside
ülalpidamiseks jne. Mitmetes
riikides on ühistranspordis võetud reisijate, kui ressursi suurendamiseks, võetud eesmärgiks
teenindada reisijaid „Ukselt Uksele”. Oma olemuselt on see sarnane postiteeninduses kasutatava
D2D süsteemiga. Lähtuda tuleks tõsiasjast, et on ähmastunud eraldusjooned kaubaveo, reisijateveo,
taksoveo ning erinevat liiki juhu ja rendivedude valdkonnas Osadel liinidel on vedu nii harv ja
kohatine, et selle võib asendada sõiduauto või väikebussiga, eelnevalt kokku
leppides vajadustes. Seda oleks võimalik teostada valdade tasandil, eriti
tänases majanduslikus olukorras. See
on võimalus luua nn. sotsiaalseid, kuid mitte kasutuid töökohti. „Väike raha”
vääristatakse ahelas nii vedude ehk ettevõtlusmaksudeks kui ka tööjõumaksudeks. See võimaldaks kodanikel täielikult
ära kasutada siseturu loodud võimalusi
Seega võimaluseks
on: üleriigilise ühistranspordi integreeritud optimaalse süsteemi loomine,
liinivõrgu täiustamine ja sidumine teiste transpordivahenditega, bussijuhtide
ja logistikute, kui tähtsaima komponendi väärtustamine ja väljaõpetamine,
ühistranspordi avalike teenuste lepingute sidumine positiivsete
tulemustega, ühistranspordi teenuste
hindamise sõltuvusse panek tagasisidemest.
Paneme veed
voolama
Meie väikesel
turul on niiviisi, et pole koordineeritust, pole mahtu, pole … jõge. Vaid
sopaaugud. Kuid kui me nina oma sopaaugust välja ajaksime, silmnäo puhtaks
peseksime, oma hügieeni eest hoolitseksime (et kihvt sisse ei lööks), siis on
võimalik jõge ehitada. Pole midagi kergemat kui ehitada jõge, … kui seda
tahetakse. Tegemist on ju loomuliku protsessiga.
Jõe ehitamiseks
on tarvis vaid tammid lõhkuda, mudaaukude vahelised alad läbi kaevata ja vesi
pääsebki liikvele. Selle asja nimi on süsteemi kõigi osade integreeritus. Mis see on? Esiteks, üleriigilise
ühistranspordi integreeritud optimaalse süsteemi loomine, liinivõrgu
täiustamine ja sidumine teiste transpordivahenditega, bussijuhtide ja
logistikute, kui tähtsaima komponendi väärtustamine ja väljaõpetamine,
ühistranspordi avalike teenuste lepingute sidumine positiivsete
tulemustega, ühistranspordi teenuste
hindamise sõltuvusse panek tagasisidemest.
Ehhee,
tõeline kantseliit! Kuid ega jõe ehitamise protsessis enese midagi „seksikat”
polegi. See rohkem selline ropp ja raske töö, kuid tulemus … Tulemus on tõesti
ilus. Ja lõhnab hästi. Hügieeniline ka.
Unistus jõest
Kõik targad
strateegiaraamatud räägivad üht, kõigepealt visualiseerige oma eesmärk. Miks ka
mitte. Meie unistame jõest. Eh, vahel isegi räägime jõest, Julgemad on isegi
strateegiadokumentides kirjeldanud jõge, kuid … tegudeni pole jõutud. Kuna te
mind võib-olla uskuda ei taha, siis tuginegem jälle autoriteetidele:
M. Lissack´i,
J. Roos`i ( „Uus mõtteviis” Fontes 2001
lk 154) „Tegemine on midagi muud kui rääkimine. Igas sekundis töötab meie aju
peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist informatsiooni. Meie teadvus on teadlik
vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me saame rääkida vaid sellest väikesest
osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet seda tohutut hulka.
Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam andmeid kui rääkides.
Kui teadlased räägivad väljendamatute teadmiste tähtsusest, siis just seda nad
silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb
alles lihtne tõde: 1 miljard on palju enam kui 100. On siis ime, et me õpime
tegutsedes rohkem kui lugedes, või kuulates või „jah” noogutades?”
Seega jõest
on juba räägitud palju, hakkame nüüd tegutsema. No kasvõi ettekujutuse
tasandil, 10 milj korda enam andmeid on meid ootamas. See võiks ju abiks olla. Te
ei usu? Näiteid elust enesest. Majaka tn
kaevati ülesse ja siis ilmnes, et … upsti! … projekti polegi. No näete,
niikaua, kuni rääkisid ja kirjutasid oli kõik korras, kuid kui tegema hakkasid
käivitus 10 milj efekt ja kõik said aru – on vaja toimivat projekti. Teine
näide elust enesest on vana Plaanikomitee (hellitusnimega Rahandusministeerium)
maja lammutamine. Jälle üks Bürokraatiamaailma tarkuse varasalve kuldlugusid. Lõhud maja kuni tagumiste purihammasteni maha
ja siis hakkad arhitektuurikonkurssi tegema. Oeh! Valus on! Valus ja piinlik,
kui süsteem ei ole integreeritud, tegutseb vastutus hülgavalt ja meie ühist
raha põletavalt, kuid … Kuid targemaks saime ikkagi, tegutseda tuleb, siis
ilmnevad ka vead. Mnjah, kas nüüd just vigade tootmiseks tegutsema peab, on
iseasi, võib-olla oleks mõistlik teha asju õiges järjekorras ja omanikutundega
nii nagu pärismaailmas asi käib.
Jõest nutikaks
jõgikonnaks
Kuna meie jõgi on ühiskonna sidususe element,
siis ei saa me selle arengut vaadelda eraldiseisvana, vaid laiema jõgikonnana.
Kogu Eestina. Ah, jaa, kui mingile tegevusele ajalist piirangut juurde ei pane,
siis see ka valmis ei saa. Määrame jõgikonna valmimise ajaks 2030 a. Ilus
ümmargune aastaarv. Selleks ajaks võiks Eestis/jõgikonnas olla hulgaliselt nutikaid töökohti omav,
regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond,
kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest
väärtustatakse. Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit.
Nutikad töökohad ja regionaalpoliitiline heaolu ei tekki iseenesest, seepärast
peame esitama endile mõned küsimused. Millist liiki majandust me tulevikus
soovime, milline roll selles on ühistranspordil? Kogu maailm jahib nutikaid
töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me
tahame edaspidi , et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis
peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. Miinimumpalga euroni kaupa
kergitamine see „suurelt” ilmselt ei ole. Kas see on linnad ja üksikud
töökohad/tugipunktid looduskaunites maakohtades või regionaalselt
tasakaalustatud asuala? Viimane vajab eeldusi. Esmajoones on selleks
liikumisvõimalus ja kommunikatsioon.
Regionaalpoliitika seisukohalt, nutikas
ei koli iialgi looduskaunisse külla, kui seal ei ole kiiret
maanteeühendust ja ühistransporti keskustega, kus lõbutseda ja sõpradega aega
veeta. Pole mingitki võimalust, et tuleks nutikas kohta, kus pole tipptasemel
side võimalusi, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid
„mugavusi”, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks. Nagu hoomate,
lahendame oma nutika jõgikonna küsimusega mitte ainult transpordi küsimust vaid
ka Regionaalpoliitilist küsimust. See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema
kas, investeerida tulevikku või minevikku. Eesti Arengumootoriks võiks olla: Ülihea Ühine
transport + Ülihea Elektrooniline side + Ülihe/asjakohane Haridus. Mis Ülihea
ühistransport? See on: linnades bussipeatus 300 m raadiuses, saabuv buss on
„nägemiskaugusel”, kogu riigis saab inimene oma tegevused ära korraldada
mõistliku aja jooksul vaid ühist transporti kasutades.
Võimalus,
meie võimalus
Just
liikumisvõimalus ja mobiilsus on muutumas ühiskonna arengumootoriks. Nendesse aladesse, mobiilsusesse,
peamegi investeerima oskusi, uudseid lähenemisi ja püsivat ning jätkusuutlikku
keskkonda. Tuleviku kohta on mitmetes eelnevates visioonides leidnud keskse
koha integreeritud ühise transpordi süsteem, mis hõlmab bussiala, nii kaug-,
lähi- kui ka linnaliine, hõlmates ka teisi transpordiliike sh. raudteed. Ehhee,
mida see kirjeldus teie kujutlusvõimele ütleb? Jõgi? Õige, ilus, veeküllane,
mõnusa vooluga vulisev jõgi. Sellise tõhusa, tasakaalustatud jõe/süsteemi
loomine on suur väljakutse, kuid meie ressursse arvestades ainuvõimalik
optimeerimisülesanne reguleeritud konkurentsi raames. Heaks alguseks võiks olla
tõdemus, et inimese üheks põhivajaduseks , on vajadus liikuda. Kahjuks on
senised strateegiapaberid jõe ehitamiseks jäänud paberile ja investeeritud on
vaid efektiivsemate töömeetodite juurutamisse sopaaukude vahel. Mage lugu.
Liikumine,
kui inimõigus
Vajadus
liikuda on ka õigus liikuda, liikuda kodu ja töökoha vahel, millest tuleneb ka
õigus valida erinevates kohtades asuvate töökohtade vahel. Saab inimene tööl
käia, saab ka makse maksta ehk kokkuvõttes on toimiva ühistranspordi loomine,
arendamine ja jätkusuutlikus hüveks kogu ühiskonnale. Seega nõuavad kõik
muudatused ühise transpordi korralduses tähelepanelikkust ja analüüsi,
eesmärgiga saavutada jätkusuutlikus. Seoses
sellega liigub ringi unistus, et on
võimalik ja kasulik kasutades ühist transporti sõita mugavalt ja mõistliku
hinna eest, kasutades oma põhiseaduslikku õigust ja loomulikku vajadust
liikuda. Igast majandusõpikust võib leida, et hind saab olla mõistlik, kui ühistranspordis on piisavalt reisijaid,
liinivõrk saab olla piisavalt tihe, kui ühistranspordis on piisavalt reisijaid,
liikumisgraafik saab olla piisavalt tihe, kui on piisavalt reisijaid. See kõik
moodustab kokku mugavuse, kui sellele lisada kvaliteet, saame kvantiteedist uue
kvaliteedi ehk Mugavuse suure algustähega. Seega, millised võiksid olla
lahendusteed, et saada rohkem inimesi ühistransporti, eelkõige bussitransporti,
kui kõige laialdasemasse ja paindlikumasse transpordiliiki? Tähelepanu väärib,
et paindlikkus ja mobiilsus pole mitte ainult arengumootoriks vaid seob kokku
arengumootori erinevad komponendid, olles ühtlasi ühiskonnas sidusust loovaks
elemendiks.
Järgneb …
Targutusi:
M.
McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009
Lk
175 „Meid edutatakse meie tegude eest. Häda on selles, et lõppude lõpuks võib
see, mida sa tead, olla vale, vanamoodne, aegunud, kasutu ja koguni ohtlik.”
V.Suvorov.
„Kõigi vastu” Tänapäv 2014
Lk 227
„Seltsimees Brežnev luges NLKP XXVI kongressil silpidena kokku seda, mida
referendid olid kirjutanud: ma-jan-dus peab o-le-ma ma-jan-dus-lik! Saal tagus
haigutust maha surudes harjumuspäraselt käsi kokku.”
Lk 314
Kindralpolkovnik Vassilevski määramisest kindralstaabi ülema kohale. „Need on
Stalini hilinenud tunnistused pärast iga lüüasaamist: me tegime nii nagu
pidasime vajalikuks, aga tarvis oli nii, nagu pakkus Vassilevski.”
F
Forsyth „Šaakali päev”
Lk
28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma
olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi
edasi elama.”
No comments:
Post a Comment