Vulkaani jõud Vol 1: "Nilbe tätuka" katmine

 

Eellugu

Järjejutu eelmised osad olid rohkem sellest, millega  meie Paristajapojad hakkama on saanud, järgmine osad on veidi teisest vaatenurgast lähtuvad. Seepärast ka Järjejutu uus nimetus ja numeratsioon. See on omamoodi järjejutu järjejutt, ehk mida me peaksime tegema, et meie elukene "veits" rõõmsamaks muutuks ja ühiskonna sidusus kasvaks. Et me kasutaksime ära meil olevaid võimalusi, nende positiivset energiat. Ma arvan, et siia sobiks M. Lissack´i ja J. Roos`i ( „Uus mõtteviis”  Fontes 2001. Lk 80) mõttekäik:

 „Oli aeg, mil IBM-ile kuulus 25 protsenti Inteli aktsiatest, kogu Windows, ja neil oleks olnud võimalik osta üles nii Microsoft kui Apple. Kõik mahamagatud ja kasutamata jäänud võimalused on tõestus sellele, et IBM-i juhtide peas keerelnud eraldiseisvad sündmused olid tähendusmaastikul tegelikult kõik omavahel seotud künkad. Mis oleks juhtunud siis, Kui IBM oleks haaranud kinni mõnest neist võimalustest? Kivikuningas oleks enda valdusesse saanud terve vulkaani jõu. Kuid oma künkale truuks jääde, pilgates sündmusi kõvadeks graniidimürakateks ning otsimata sügavuses peituda võivaid vulkaanilisi jõudusid, jäi IBM ise laviini alla”.

Kuidas saavutada vulkaani jõudu? Seda püüamagi aimata järgnevas arutluses. Niisiis ...

Mida teha?

See on küsimus, mida esitame endale sadu kordi päevas. Mõningatele vastame või lausa tegutseme automaatselt, teised nõuavad pikemat läbimõtlemist.

M. Lissack´i ja J. Roos`i  raamatus „Uus mõtteviis”  (Fontes 2001Lk 154) on kirjutanud, et: „Tegemine on midagi muud kui rääkimine. Igas sekundis töötab meie aju peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist informatsiooni. Meie teadvus on teadlik vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me saame rääkida vaid sellest väikesest osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet seda tohutut hulka. Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam andmeid kui rääkides. Kui teadlased räägivad väljendamatute teadmiste tähtsusest, siis just seda nad silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb alles lihtne tõde: 1 miljard on palju enam kui 100. On siis ime, et me õpime tegutsedes rohkem kui lugedes, või kuulates või „jah” noogutades?”

No nii, hakkame siis tegema. Mida siis teha nii, et tõesti oleksid täidetud ÜTS eesmärgid VR ja muud mõistlikud (rõhuga mõistlikud) suundumused? Muidugi on VR nagu Piibel, sellest võib igaüks erinevateks elujuhtumiteks endale tugisalmi leida ja oponent jälle teistsuguse, lausa vastupidise õpetussõna. Seepärast ongi hea säilitada Transpordipühakirja lugemisel ja ellu rakendamisel mõistlikku meelt ja mitte teisi pelgalt järele ahvida. Eduks tuleb oma tugevusi kasutada.

Puhta lõuendi joonis ja „tätukas”

Küll oleks hea, kui võiks joonistada puhtale lõuendile, teha seda vaba käe liigutusega julgelt ja elegantselt, aga … ei saa, lõuend on juba aastakümneid kasutusel olnud. Sinna on igaüks, kellel vähegi viitsimist olnud, oma sõlmi ja vagusid vedanud. Ehhee, meie tegevus on pigem sarnane tõsielusarjale, milles püütakse jõledaid/roppe/nilbeid „tätukaid” ümber kohendada. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte nii hästi. Vaatame, mis meil välja tuleb

Vaadake, kui me lahendame vaid ÜT probleemi, siis me … ei lahenda mitte midagi. Me peame astuma lõuendist natuke kaugemale, et haarata üldpilti. Nikerdades lõuendi ühes nurgas omaette pühendunud ilmel „midagi”, saame me lõuendi terviklikkuse mõistes „ei midagi”. Nojah, tegelikult saime me juba selle tulemusena oma nilbe „tätuka” kätte. Nii, et olgem sellel korral targemad ja astugem sammuke eemale, kujutagem ette mida me tegelikult tahame … eee … joonistada ja … alustame visandamist.

Mida me tegelikult vajame?

Suurem vaade tähendab, et  me lahendame tegelikult oma majanduse suutlikkuse kasvu või mittekasvu võimalust, regionaalpoliitika arengut, rahvastiku kasvu või mittekasvu ning lõpuks mitte vähetähtsat rahuloleva ja õnneliku rahva  küsimust. Ehhee, lugesin just mingist raamatust, et puuri ostja ei vaja tegelikult puuri, ta vajab auku. Kui poest saaks osta auke ja neid seina panna ja kruvi klõpsti sisse, siis oleks puurimisega ühel pool. Puure keegi enam ei vajakski, sest puur on vaid vahend tegeliku vajaduse ehk augu teostamiseks. Ka ÜT on vaid üks vahendeid rahuloleva ja õnneliku rahva, kui eesmärgi saavutamiseks. No nagu nael lõuendi raamile pingutamiseks. Võib-olla on ÜT  sidusaine, mis kogu lahendamistvajava  küsimustepuntra tervikuks seob või ebaõnnestumisel eri platoodena kokkusobimatuteks (vaenutsetavaks?) osapoolteks kõlkuma jätab. Pole sidusust, pole ka ühtsust, pole ühtsust, pole ka tulemusi. Pole lõuend raamile pingutatud, pole ka maali. On vaid palakas.

Salgamine ja lahendamine

Probleeme tuleb ennetada või lahendada koheselt nende ilmnemisel. Mäletate jutukest hollandi poisikesest, kes märkas tammis väikest, pisitillukest, veeniret ja selle näpuga sulges, hoides niimoodi ära tuhandete hektarite ulatuses viljakandvate maade uputuse ja külade hävimise. Mõelge, kui ta oleks teinud näo, et ta seda niret ei märka, seda tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri või selle varjamiseks mingi puuoksa sellele peale visanud? Lihtsalt selleks, et tal oli poiste palliklubis presidendivalimise voor tulemas. Jaa-ah, see oleks ühiskonnale kalliks maksma läinud. Hirmkalliks. See, et me püüame teha nägu, kui hinnasignaalid annavad meile märku ohuolukorrast, seda vaid dotatsioonidega katta püüame, pole probleemi lahendamine, see on probleemi süvendamine selle edasilükkamise tee. Nagu me „Meie Paristajapojas” käsitlesime, siis üks argpükslik, õnnelikuks tegemise kuube rõivastatud otsustamatus, või otsustamise asendamine „dotimoosiga” võib panna „põõna” neljale turule. Mõelge vaid üks otsustamatus ja neli turgu vajavad kolossaalset remonti nagu Hollandi tuhanded vettinud põllud. Mis see kõik maksma läheb? Kuskohast see rasus võetakse? Kui me ei kuula turu signaale vaid püüame seda argpükslikult maha salata, siis maksame ikka rängemat hinda oma argpüksuse ja tegelikust elust irdumise eest.

Tahame hästi elada.

Kõigepealt küsigem eneselt: Mida me siis tahame? Me tahame hästi elada? Õige, kes ei tahaks hästi elada! Selleks et hästi elada, tuleb teha hästitasuvaid töid. Selleks et teha hästitasuvaid töid, peab selleks olema keskkond: soos saab teha soiseid asju, mägedes mägiseid asju, metsas metsaseid asju. Iga asja tegemiseks on vaja õiget keskkonda, muidu ei tule see välja või on pööraselt kallis. Mis selle jutu mõte on? Vaadake, kui EL mägedepojad või soosellid kirjutavad reeglid, et meie oma metsas peame midagi tegema nii või naa, siis klubi liikmena peame me muidugi sobituma pilti. Samuti nagu Londoni klubiliikmetel on ette nähtud millist klubilipsu kantakse, seal ei ole mõeldav, et keegi loivab sisse karjapoisi põlvpükstes või nabapluusiga. Samuti pole meil mõtet poosetada oma harimatusega klubi tavade osas. Klubi kehtestab reeglid, kuid … neid ei saa pimesi järgida, kui te kannate ülikonda nr 48/3, siis pole mõttekas uputada ennast ülikonda nr 56/5. See ei ole praktiline, näete välja nagu tola ja olete ohuks enesele ja ümbruskonnale. Sama ka EL reeglitega, neid ei saa võtta üle pimesi, isegi kui need on otsekohalduvad, on neis nüansse, mis võivad olla meile kasulikud või kahjulikud. Loomingulisust, sõbrad – just seda me vajame.

Lammutatud Plaanikomitee

Oleks kerge asju korraldada kui oleks riiklik plaanimajandus. Siinkohal on rõhk sõnal – korraldada, sest paberil näeb kõik kena ja staatiline välja, kuid … Mnjah, kuid riiklik plaanimajandus on hingetu tabelarvestus, mis ei arvesta inimeste tegelikke vajadusi. Plaanimajandus on surnud. Ärge püüdke seda reanimeerida, te ei kavalda iialgi loodust üle. Loodust võib vaid kasutada, seda ei saa isegi mitte ära kasutada.  Ärakasutaud loodus on nagu SOS/SMS laen, see tuleb protsentidega ja kohtutäituri tasudega tagasi maksta. Seega riigikapitalismi ja selle alaliigi plaanimajanduse juurutamise peaksime … eee … unustama? Ei, ei mitte unustama, sest tundub, et osad meie seast, kes pole ajastuomast kaitsepookimist saanud, need unelevadki … teiste elude planeerimisest. Pole mõtet, see on tupiktee. Ehhee,  isegi Plaanikomitee majast on vaid konts järgi. Lammutatakse usinasti plaanimajanduse võimsat sümbolit. (Suur-Ameerika 1).

Siiski plaani pidamine ise peaks olema seda suurema au sees. Ehk nagu kirjutab Lefevre  „Aktsiamänguri pihtimuses”:  „Pole diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka kasumit.”

Hakkame siis plaani pidama, kuidas „tätukat” eemaldada.

Järgneb …

Targutusi :

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 80  „Oli aeg, mil IBM-ile kuulus 25 protsenti Inteli aktsiatest, kogu Windows, ja neil oleks olnud võimalik osta üles nii Microsoft kui Apple. Kõik mahamagatud ja kasutamata jäänud võimalused on tõestus sellele, et IBM-i juhtide peas keerelnud eraldiseisvad sündmused olid tähendusmaastikul tegelikult kõik omavahel seotud künkad. Mis oleks juhtunud siis, Kui IBM oleks haaranud kinni mõnest neist võimalustest? Kivikuningas oleks enda valdusesse saanud terve vulkaani jõu. Kuid oma künkale truuks jääde, pilgates sündmusi kõvadeks graniidimürakateks ning otsimata sügavuses peituda võivaid vulkaanilisi jõudusid, jäi IBM isa laviini alla”.

Lk 28 „Kui mõtestamine pöörleb ümber vaatepunkti, mida jagavad ühiselt need, kes peavad tegutsema, võib koordineeritud tegutsemine ilmneda ka ilma vajaduseta sundreguleerimise järele. Grupp muutub efektiivsemaks, sest sundimisele või selle ohule ei kulu enam erilist energiat. Vabastatud energia saab suunata kasulikele ülesannetele.”

Lee Child „Tagaotsitav”  Varrak 2014

Lk 322 „Viimase arvutused, mis talle sõjaväes kätte olid puutunud, ütlesid, et keskmine jalaväelane kulutab ühe vaenlase tapmiseks keskmiselt viisteist tuhat padrunit.”

. Suvorov Murdumine” Tänapäev 2015

Lk 238 „Eelkõige, Nõukogude Liidus ei nimetatud asju, tõsiseid seda enam, oma nimega. Lennunduses ja kosmonautikas ei olnud meil iialgi katastroofe. Olid mittekoosseisulised situatsioonid. Meil ei olnud sõjaväelaste ja tsiviilelanikkonna radioaktiivset  kiiritust. Meil oli suitsuga töötlemine.”