Seekordne
konverents Äriplaan 2019 oli eriline. Ei-ei mitte selle pärast, et on juubeliüritus,
vaid seetõttu, et esimest korda on osalejad … anonüümsed. Ühtegi Kallet ega
Mallet pole, on vaid Juhid, Liikmed ja isegi „Muud“ juhid. Saalitäis nimeta
rahvast. Miks? Kuidas? Avatud ühiskonnas? Seal kus kõik peab olema (kohati
piinlikkusttekitavalt) läbipaistev? Lihtne, Dr Riik on meid teiega turvalisuse
huvides kipsi reguleerinud. Isegi meie nimed pole enam meie nimed, vaid
privaatsed isikuandmed. Mnjah, loodetavasti pole järgmise konverentsi maksumuses ka maski ja
keebi hind. Nii liigumegi läbi avatuse, läbipaistvuse, ületurvalisuse ja võrdsustamise
hulluse suletud ühiskonna poole. Pendel liigub hooga järgmisesse äärmuspunkti -
totrusse
Kuid
konverents ise on asine nagu ikka, tean millest räägin sest olen olnud
innustunud stamkunde selle algusest peale. Just see on koht, kus nii
majandusinimene, kui lihtsalt huviline võiks tuult nuusutama tulla. Selleks ajaks on Dr Riik oma äriplaani ehk
riigieelarve järgmiseks aastaks ka valmis saanud ja sellest alustataksegi. Õige
kah, kõigi teiste äriplaanid sõltuvad ja sellest kõikehõlmavast plaanist. Kui
ettevõtlusmaksud tõusevad, siis kukub omahinna kallinemisest ettevõtteid
robinal nagu ubinaid sügistormis, kui tarbimismaksud kasvavad, siis väheneb
ostujõud ja ettevõtteid pudeneb robinal, kui aga tõstetakse tööjõumakse (nagu kohustuslik
tööõnnetuskindlustus), siis langeb
konkurentsivõime ja ettevõtjaid …. Saite juba aru? Seepärast tulebki enne enese
äriplaani paika panemist (või paikamist), kõigepealt ära kuulata Dr Riigi
plaanid. Seekord on riigieelarve rammusam, kui kunagi varem. Jõukam. Kuidas
seda hinnata? Ilmselt on paljud seda meelt, et tuli välja parem, kui kardeti,
kuid … Võib-olla oleks siin kohane UK kunagise
peaministri Baldwin hinnang
rahandusminister W Churchilli eelarvekavale (1927): „Tema vaenlased hakkavad
ütlema, et selle aasta eelarve põhineb üleannetul manipuleerimisel ja
žonglöörimisel riigi rahaga, sõbrad aga ütlevad, et see on leidlikkuse
meistritöö.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak
2011 lk 371). Kui niimoodi kissis silmadega linnulennult vaadata, siis pole
järgmise aasta eelarvel vigagi, paljud saavad juurde ära võetakse nii nagu
mulle ja välja kuulitati maksurahu ehk
eelarve kui üleannetuse meistritöö?
Maksurahu
ja maksuraha
Selle
asemel, et tegutseda, kasvõi vigu parandada, on Dr Riik on enese rüütanud (maksu)rahu vürstiks
nagu Camberlain peale Müncheni sobingut. Nii nagu nimetatud sobing ei toonud
rahu ei too rahu ka eelarve. Eelarve peab olema riigi äriplaan, kuidas
olemasolevate vahenditega paremat tulemust saada ja oma ressursse rohkendad.
Kuid just seda see eelarve ei ole, see ei ole plaan tuleviku ehitamiseks, vaid
tasumaksmise leht. Ja isegi palgapäevalehena on see vildak. Midagi on väga
viltu, põhjani viltu, kui päästjad peavad „nuruma“ riigi keskmist palka, midagi
on viltu, kui investeerimiskeskkond
tingib mahu vähenemist, midagi on viltu, kui majandus ei valmistu järgmiseks arenguhüppeks, midagi on väga viltu, kui
katuserahad on paisunud selliseks, et katus sõidab. Pealegi kui nüüd on „rahu“,
siis milline rahu? Mitte millegi muutmise rahu? Selles rahus on kaks petliku
punkt.
Esiteks
see, et tehtud ilmseid maksupoliitilisi vigu (ikka juhtub) ei parandatud. Selle
asemel kuulutati välja rahu. Mõni
nimetab seda seisakueelarveks, teised ütlevad, et riik on pandud pausile. Te ei
saanud aru? No riigi tasandil ongi raske aru saada, kuidas näeb välja pausile
pandud riik, kuid kuidas näeks pilt välja isiksuse tasandil? Kas teie näiteks panete oma tegevust pausile, kui kogemata või
hooletusest vigastasid reisikaaslast? Seisate veritseva sõbra kõrval ja ütlete,
et meil on siin nüüd haavade tekitamise rahu ja lasete verel vaikselt nõriseda?
Või seote kinni, kutsute abi? Ei? Sest teil on haavarahu? Kuid tõsiasi on, et raha, aktsiisimaksraha,
nõriseb riigist, nagu lahtisest haavast välja. Niimoodi saame endale pikapeale
majanduslaiba, mis on küll nominaalselt elus ja struktuurselt kõbus, kuid … ei
liiguta millegipärast. Dr Riigi tasandil ongi meil nüüd struktuurselt nominaalne või vähemalt
nominaalselt struktuurne eelarve koos. Samas on EK arvanud, et see „tasakaal“
ei vasta EL eelarvenõuetele. Ehhee, selle kohta teavad meie poliitinimesed
veendunult öelda, et need EK omad ei tea midagi. Kuid seda mängu mängitakse
hoopis teistmoodi, pole tähtis mida EK teab või ei tea (meie arvates), nemad
kehtestavad reeglid ja on arbiiterid. Kõik. Nende õigus, meie trahvid. Vaat
selline rahu .
Teine punkt „rahus“ teeb eriti murelikuks. Dr Riigil on viimastel aastatel külge tulnud
uus mood, kus piltlikult öeldes püütakse
meid keset selget päeva eksitada. No võib-olla mitte tüssata, kuid luua
illusioon heateost. Kuidas see toimub?
Kõigepealt käiase välja lubadus
et kuna meil mütse ei jätku kõigile solidaarselt, siis lahendame selle nüüd ja
kohe teeme…pooled peajagu lühemaks. Kui küsitakse „Miks?“, siis vastatakse –
elementaarne, solidaarse mütsikasutuse tagamiseks, seepärast on vaja olukorda
lahendamiseks osa päid ära korjata. Saab toreda solidaarselt nominaalse
mütsikasutuse. Nüüd jagub mütse kõigi
peade otsa ja jääb ülegi, oleme edukalt lahendanud mütsipuuduse probleemi. Kui tõuseb nurin, siis pehmendatakse „meedet“ tingimusel, et ta potentsiaalne peatu jagab
oma mütsi solidaarsuse põhimõttel. No peaaegu nagu heategu, jättis ju pea otsa.
Rahva üldine tänu sellise suuremeelsuse eest? Niimoodi on kõigi viimaste aastate uuendustega
alates mullusest eelarvedefitsiidi planeerimisest kuni aktsiide
„mittetõstmiseni“ sel aastal. Poliitinimesed ehmatavad meid kangeks oma
lubadusega suure defitsiidi/maksutõusu osas, kuid „kangelaslike“ ponnistuste
tulemusel (veidi vähem priisates) teevad defitsiidi/maksutõusu (halba) poole
vähem. Kõlavad loosungid: Me oleme
kangelased, tänavu on rahuaasta, põletame reserve. Meie teiega vaatame võlutult
seda etendust ja … oleme vait. Hämmeldusest? Ükskõiksusest? Jõuetusest? Külvame
inflatsiooniseemneid.
Külviaeg,
inflatsiooniseemnete külviaeg.
Me peame uusi lahendusi otsima. Just lahendusi ja mitte pelgalt
lööklauseid. Isegi Dr Riik kutsub ülesse, et poliitikud peaksid jääma vastutustundlikuks ja
ei peaks välja käima täitmatuid lööklauseid. Siinkohal tekkibki küsimus,
milline on „vastutustundlikkus“ ise. Või on mitu vastutustundlikkust? Kas
vanaviisi loojangusse tuterdada ja inflatsiooniseemneid külvata on
vastutustundlik? Või on vastutustundlik otsida läbi ebatraditsiooniliste
lahenduste uusi arenguvõimalusi? Kui osa ühiskonda otsib lahendusi, kuidas
tulla toime vähenenud-vananenud ühiskonnas pensioni ja tervishoiusüsteemi
rahastamisega uutes tingimustes, siis see ei saa olla vastutustundetu. See on
väga vastutustundlik. Vastutustundlik on uuelaadse tõhusa omaosalusel ja
otsustusel põhineva süsteemi loomine. Kui keegi arvab, et selline otsimine pole Eesti ühiskonna enamuse
huvides vaid toetatakse tuimalt solidaarse pensionisüsteemi ja ravikindlustuse
jätkamist, siis see ei ole tõesti vastutustundlik. See on soovmõtlemine, kuid
see pole tulevikus võimalik. Pole tähtsust sellel millist
solidaarsust me eelistame toetada, kui tulevikus inimesi pole, raha pole, siis
on vaja asju korraldada teisel moel, mitte lihtsalt solidaarselt …
ajaloounustusse kaduda. Kuid sellised otsused, isegi mitte otsused, vaid
sellistest lahenditest rääkimine vajab kodanikujulgust ja riigimehelikku
otsustusjulgust. Solidaarsus …. „Demokraatlike
riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda
hetkesoovidele järelandmisest.” (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 lk 389).
Need inflatsiooniseemned ei ole need, millest me unistasime ja isegi EK
tasandil õhutati, et triljonilisi võlgu vaikselt absorbeerida, need on seemned
mis lähevad vohama nagu Sasnovski karuputk.
Programmiline
eesmärk? Turu solkimine?
Kuigi eelarves ja RES-s pole just palju, mis
viitaks homsesse mõtlemisse, siis õnneks on vähemalt põhisuunad õiged - majanduse
edendamine, rahvaarvu tõus, kaitsevõime ja sidusus ning heaolu. Täpselt need
eesmärgid mis peaksidki olema, ainult lähenemisteed ei ole sellised, mis
tagaksid „seisakust väljumise“ . Meeldivaks erandiks on vaid teaduse parem
rahastamine, milleks eraldatakse järgmisel neljal aastal lisaks 53,2 milj EUR,
investeering uue põlvkonna lairibavõrkudesse 9 milj EUR ja veel mõned meetmed.
Seda enam torkavad silma ja tekitavad
arusaamatust majanduse elavdamise pseudoprogrammid sh majanduse ja töökohtade loomise toetamise
Ida-Viru ja Kagu-Eesti programmid, mille maksumus 2022 a-ni on üle 10 milj EUR.
Ilmselt pole keegi vastu investeerimisele ei Ida- ega Kagu-Eestisse. Kui midagi
saab niisama lihtsalt nagu rahapabulaga õigeks väänata, siis seda tulebki teha,
kuid just need rahapabulad keeravad majanduse veelgi rohkem untsu. Majandusmehhanismi
mittemõistmine Dr Riigi poolt tekitab rahutust.
Majanduses on kõik seotud ja 10 milj „käivitusraha“ ei ole niisama kaotatud
raha, investeeringust rääkimata, olemuslikult on need programmiline turu
solkimine. Oludes kus meil toimub enneolematu palgaralli on Dr Riigi poolne
palgatoetus konkurentsiolukorra moonutamine kõigest sellest tulenevaga.
Palgatoetus lükkab ilmselgelt edasi uuele majandusstruktuurile üleminekut,
muutes meid ühe konkurentsivõimetumaks.
Kuid
mõelge hetkeks, millist majandusruumi meile poliitinimesed praegu loovad (pigm isegi millist ühiskondlikku
formatsiooni)? Ükshaaval tunduvad „meetmed“ majanduse elavdamiseks veidrad,
kuid talutavad, kuid kui panna kõik kokku, saame hoopis uue pildi. Mille me
saame, kui pool tööjõu kulust maksab kinni Dr Riik, paneb tööjõu elama
riigikorteritesse ja sõidutab tööle tasuta ühistranspordiga, tagades nii kindlustatud,
kui mittekindlustatud universaalse tervisekindlustuse ja kogumisest
mittesõltuva pensioni jne? Vanem rahvas tunnetab ilmselt selles midagi
ähvardavalt tuttavlikku. Sellises ruumis hääbub täielikult majanduse alus ja
südametukse – hinnasignaal ja isiklik initsiatiiv. See ei ole vastutustundlik majanduspoliitika,
see on raamatupidamislik susserdus.
„Hea
raamatupidajat on raske leida …“
Selline
mälupilt ühelt teadetetahvlilt tekkis,
kui uurisin Dr Riigi äriplaani
järgmiseks aastaks. Äriplaan ja riigieelarve
saavad alguse prognoosidest. Kohati tundub eelarve prognoos olema veidi „ülemeelik“,
sest mis meil neist majandusprognoosidest,
kui prognoosidega paneb Dr Riik siledal maal, tuulevaikse ilmaga ja
mitteturbulentses majanduskeskkonnas 100 miljoniiga ühe maksu osas mööda ja … Kas
möödapanekust juhtus midagi? Midagi ei juhtunud, puudu ei jäänud ju. Tõeline
muinasjutuaines. Mnjah, see
raamatupidaja lugu, millest alustasin läheb edasi, sest järgmine rida
kõlas nii „ meie oma otsitakse juba 20 aastat taga!“ Dr Riik ütleb, et usaldab oma asjatundjate
prognoose. Tore, pealikud ei saagi töötada kui nad alluvaid/kaastöötajaid ei
usalda, kuid ikkagi eelmise aasta prognoos läks ju puhta metsa. See peaks
tegema valvsaks, võib-olla on vale(mid) valed? Või on innukus liiga ühekülgne? Nüüd
siis teevad samad inimesed sama vale(mi) järgi uusi prognoose ja panevad
kütusemaksudega valdkonnaspetsialistide arvates jälle 100 milj mööda. Siinkohal
tekkibki küsimus miks üldse teha majandusprognoose mis lähtuvad vaid
tuimvalemitest, kuid mitte nende teadmistest kes igapäevaselt turul tegutsevad?
Põhimõtteliselt ei saa nad „valetamisest“ mingit kasu (eriti kütuseaktsiisi
puhul, kus muutust ei toimu, kuid eelmise aasta ja selle trend on olemas)? Kas
see on Dr Riigi kius? Ülbus? Rumal pahatahtlikkus? Käsitleb Dr Riik
ettevõtjaid, kui vaenlasi, mitte koostööpartnereid? Ei tea, kuid üks on selge,
turgu tuleb kuulata. Turg räägib alati tõtt. „“Laxdela saagas“ räägitakse Olaf
Paabulinnust, kes oli udus lootusetult ära eksinud ja päevade viisi ringi
hulpinud. Kui udu viimaks hajus, tekkis tuline vaidlus selle üle, kuhu minna.
Meeskond hääletas ühe suuna kasuks ja teatas Olafile oma valiku. Hallipäine
kapten ei teinud seda kuulmagi ja käskis oma kogenud navigaatoril ise suund
valida. „Tahan, et kõige teadjam mees
asja üksinda otsustaks, „ütles ta, „sest minu arust on lollide nõukogu seda
ohtlikum, mida rohkem neid on.“ (. L
Brownworth Merehundid“ Pegasus 2018 Lk 163)
Hallo Kosmos
siin Maa
Kohati
tundub, et poliitinimesed on enese planeedi Maa tegelikkusest lahi rebinud ja
hõljuvad kosmoses. Kui Dr Riik teatab elutargalt, et „Tänaste madalate ja kohati negatiivsete
intresside ajastul on mõistlik hoida mõistlikku reservi. Reservi hoidmine täna
on kulu, seda tuleb hoida väga konservatiivsetel tingimustel ja ka inflatsioon
sööb seda otsast.“, siis tundubki see esmapilgul mõistlik, kuid arveametnikuna
olen sügavas hämmingus. Muidugi on reservide hoiustamine kulu (ja mitte ainult
täna vaid alati). Hallo Kosmos, reservid on nagu kindlustuse ostmine,
kindlustus on väga harva tulu ja peaaegu mitte kunagi ei osteta kindlustust
tulu saamiseks (kui pole tegemist just kindlustuspettusega). Kindlustus
ostetakse ju selleks et kui midagi juhtub, siis oleks reservis midagi enamat,
kui igapäevased sissetulekud. Sama hästi võiksid inimesed jätta maksmata elu-, reisi-,
maja- ja autokindlustused ja kulutada see raha lõunameredel kokteili limpsides.
Milleks kanda reservi hoidmisega kulu? Ometi osatavad inimesed endale
kindlustusi, sama lugu on ka Dr Riigiga, reserv ei ole kulu tavalises mõistes
kulu (tasuta ilutsemise asjad ja
töökohtade loomise toetus sinna kus niigi töötajaid ei ole on kulu), see on
kindlustuse ostmine hädaolukorraks. Hästi paigutatud raha. Reserv on
olemuslikult riigikaitseline komponent, sellest sõltub riigi
(finantsiline)julgeolek ja (majanduslik) iseseisvus. Kui uskuda asjatundjaid,
siis on majanduskasvu maailmas järel veel kaks aastat, siis … Siis läheb
reserve vaja, et uus struktuur ülesse ehitada. Selleks ajaks oleme meie oma reservid
edukalt ammendanud. Riigieelarve enda seletuskiri ütleb: «Riigieelarve
negatiivset rahavoogu 2019–2021 rahastatakse suures osas reservide arvelt ning
eelarvepositsiooni parandamata jätmisel tekiks riigikassal laenuvajadus 2022.
aastal.» Vaat selline lugu.
Piinlik
tõdeda, kuid riigieelarve
tasakaal püsib nagu rahvaarvgi reservide ja lobeda jutu najal, mitte
jätkusuutlikkuse najal.
Kipsi see kiirjooksja
Kas
mäletate veel neid aegu, kui Eesti oli kui maailmas tunnustatud kiirjooksja,
alistades ühe tippmargi teise järel: iseseisvus, vabadus, EL, NATO, WTO, OECD
…. Tundus, et veel natuke ja oleme kõiki seljatanud, kuid … Siis juhtus midagi.
Juhtus märkamatult. Ei tea kas hakkas suss libisema, kaotasime eneseusku või
tuli väsimus peale, kuid edasi pingutamise asemel hakkasime teisi järele aimama.
Asendasime oma liikuvuse ja loovuse
reeglite ja valemite kipskoorikuga. Elu läks turvalisemaks, kuid liikuvus
vähenes. Aasta aastalt on kasvanud kipsikord
suurenenud, seadusega fikseeritud kulude osakaal riigieelarves on praeguseks
tõusnud u 80% tuuri. Oleme 80% ulatuses
kipsis. See kips ei jäta ruumi ega võimalust uute prioriteetide rahastamiseks
või avalike teenuste kvaliteedi parandamiseks. Mugavusest armastamegi valemite ja protsentidega
eelarvet, ka ametnike palk lähtub riigipea palgast koefitsendiga ja … otsustajad on justkui vastutusest priid.
Kõik osalised ütlevad, et ega me midagi teha ega otsustada saagi, otsustaks
küll, kuid see paha-paha eelmine Pilvepiiri koosseis raius seadustesse sellised
suhtarvud ja meie peame selle käes piinlema. Kangelaslikult. Meie suurim edu
pant - liikuvus, kiire reageerimine on asendatud liikumatusega. Niisiis püüame
endist kiirjooksu teeselda. Ja keel seletab ikka nobedamalt et tahaks aga …
Ja siis
tuleb magustoiduaeg. Tuleb katuserahade jagamise aeg. Oh pidu ja pillerkaar,
kuidas siis kogu poliitinimkond kihevile läheb, minu katus, minu raha, minu
park, minu puu. Millest ma alustasin? Et järgmise aasta eelarve on kõigi aegade
rammusam? Õige, kuid ka lisakatuserahad, mis on peidetud eelarvesse, on
kordades rammusamad, kui kunagi varem. Kogu
see katuseraha jõleduse seletab keel paindlikult demokraatia võidukäiguks. Püha
müristus, kui piinlik. Keelt muidugi kipsi panna ei saa, sel pole luud sees.
Ehk nagu ütles juba Al Capone „Üks, mis on veel halvem kui küürakas, on
selgrootu mees poliitikas. Mees kes teeskleb seaduse kaitsmist, ise nende
rikkumist võimaldades – enesest lugupidav suli ei tee sellisega mingit
pistmist, ta ostab nad lihtsalt ära nagu iga teise asja, mida ta oma äris
vajab, kuid põlgab selliseid oma südames.“ (T. Shcwarz „Hollywoodi pahupool“
Tammerraamat 2009lk 109). Meil on asi muidugi veidi teisti poliitinimene ostab
ära valija, põlates ta rumalaks.
Tänapäeva
Hamlet: Olla (rumal) või mitte olla (rumal) – selles on küsimus.
Valimised
on meie (rumalate või mitterumalate?) jaoks varsti tulemas. Juba püütakse meid
teiega ära osta, õigemini ära osta püütakse meie mugavust, laiskust ja
otsustamatust. Õnneks on tulnud poliitturule uued üritajad, uute lahendustega.
Tore. Tore, seepärast, et ka teised erakonnad on pannud selle uustoote tulek
oma seniseid pakkumisi ja kliendisuhteid üle vaatama. „Eesti 200“, milline ebales pikalt, kaotades
sellega väärtuslikku aega, on nüüd tulnud välja mitme päris nutika ideega nagu
eelarve perioodiline nullimine, et kipsistumist vältida, juhtimismudeli
ümberkujundamise ideega ja oma ministerkonnaga. Varivalitsus. Uus asi meie mail. Harjumatu, ilmselt paljudele ebamugav, kuid
vajalik. Varivalitsus on vahva instrument, kuid mis valitsus see on kui tal
pole oma näoga riigieelarvet. Olen juba tüki aega olnud arvamusel, et kõik
erakonnad peaksid ennast treenima valitsust juhtima, sest ainult teisi
kritiseerides juhtimisoskust ei omandata. Oleks ju huvitav, kui igal erakonnal
oleks oma varivalitsus ja oma riigieelarve. Nagu laulusõnadki ütlevad „Igal
mehel oma pill“, vaatad/kuulad ja saad
kohe aru, kas pill on hääles või mitte. Senine praktika, paarisaja
parandusettepaneku tegemine eelarve eelnõusse on muutunud mõttetuks poliitmänguliseks
elemendiks. Eelarve on tervik, nagu hernesupi keetmine, ärge minge teise
hernesupi sisse maasikamoosi ja suitsuheeringat sokutama, tehke oma supp. Igal
aastal muidugi ei saa, kuid valimiseelne erakonna riigieelarveprojekt, kui
valimisplatvorm oleks igati nunnu. Siis on kohe näha kuskohalt võetakse kuhu
antakse. Kuulen juba üldist nördimusmörinat: Ei saa. Teate küll, meil on
koalitsioonivalitsus ja ... Vaadake eelarve, kui valimisplatvorm on esimene
indikaator, milline näitab lubaduste tegelikku väärtust või kulu valijate
jaoks. Lihtsalt sõnavoona lubada on kerge, kuid enamasti kas enesepettuslik või
valelik. Kui öeldakse, et me teeme näiteks astmelise tulumaksu, siis tulebki
see läbi arvutada detailselt nagu eelarvet. Kui tahetakse mingit uut maksu
kehtestada, siis samuti, kellele, kui palju, palju see mõjutab üksikisikut,
riigikassat, ettevõtjat ja millised on järelmid. Eelarveplatvorm näitab erakonna tegelikke
kavatsusi ja kui koalitsioonis asjad väänduvad KOLE-ks, siis on meil
baasteadmine olemas järgmisteks valimisteks. Kuid suitsuheeringas
maasikamoosiga segi pööratult on igal juhul ilge kraam ja me ei saagi teada,
kas me oleksime eelistanud maasikamoosi või heeringat. Sama ka eelarvetega,
niikaua kuni erakonnad teevad kavalaid ettepanekuid riigieelarve muutmiseks on
see kõik verbaalne ködi. Teadmised ühe või teise erakonna sihtidest
materialiseeruvad vaid läbi täiseelarve. Siis saame me võrrelda, kuskohast
tulevad ressursid, kuhu neid kasutatakse, saame teha oma valiku. Seda
demokraatlik protsess ju tähendabki, piisava info põhjal valida välja oma
eelistused. „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus
riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale,
kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda
järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega.
Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni.
Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma
nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed
rajama, et saaks tema jälgedes käia.” (Henry Kissinger
„Diplomaatia Varrak 2000 lk 466). Kuna juhid valime meie teiega, siis ei taha,
et need inimesed, kellele me usaldame oma sünnipärase otsustusõiguse neljaks
aastaks ei peaks meid rumalaks vaid kaasamõtlejaks.
Aga
eesmärk? Ununes sõnavahus?
Peamise
Ministri ettekanne oli sile ja nauditav, kui selle sõnaseade järgi elu käiks
siis poleks elul ju vigagi, kuid kõigi nende 20 aasta jooksul, mil olen Äriplaani
konverentsil osalenud (ka kõige raskematel aegadel) pole ma hoomanud
ettevõtjate pessimismi poliitinimeste võimekuse kohta luua majanduskasvu
soosivat keskkonda. Enamgi veel, öeldi lausa välja, et ettevõtluse suurim risk
on sisepoliitiline risk. Usk tarka riiki
on kadunud. Kui me sellest vaatepunktist vaatame, siis muutub ka Dr Riigi kogu äriplaan
küsitavaks. Kui ei külvata (investeerita), siis pole ju ka midagi salve
(eelarvesse) koguda. Mille poole püüelda, eesmärki ju pole? Konverentsil oli kõigil
ettevõtjatel järgmise aasta äriplaanis omad eesmärgid, kes kasvatab käivet, kes
kasumit, kes laieneb, kes uuendab tootevalikut. Mõistetavad eesmärgid.
Mõõdetavad eesmärgid.
Erakondade
tasandil meil sellist eesmärgistatust pole. Praeguste teadmiste põhjal võin
väita, et on vaid ilusate sõnade jada ja siis hakkab pihta seosetu üksikute
meetmete kaskaad. Eesmärki, mille teenistusse kõik meetmed on ühendatud pole. Sama
on ka Dr Riigi tasanadil, üldine eesmärk on sõnajada, mis ei põhine
tegelikkusel. Kandvat või kõige aluseks olevat eesmärki ei ole. Õigemini üks
on, kuid see on mannetu. Kui Eesti ettevõtluse kasvustrateegia näeb ette tõsta tootlikust
töötaja kohta EL keskmisega võrreldes 80%-ni, siis seda on vähe. Näruselt vähe.
Isegi seda ei
reklaamita eesmärgina, vaid mainitakse lihtsalt tühidokumentides ja arengupeetusekavades,
et tahame millalgi jõuda 80%ni. Ainuke viga on selles, et sellise sammuga ei
kvalifitseeru me edukamate sekka. Iga päev, mil meie püüdleme 80% poole
kaugenevad 100%sed meist märgatava
kiirusega, rääkimata 150%stest. Varsti teevad ringiga pähe. Oleks tummine
eesmärk, kui Pilvepiirile kandideerijad paneks oma majandusprogrammis kirja Pilvepiiri
väärilise eesmärgi, et: „Meie eesmärgiks on 120% EL keskmisest tootlikkusest!“
ja jätkaks: „Selleks punkt 1…, punkt 2 …“ see oleks mõistlik eesmärk ja
mõistlik äriplaan, mis võiks innustada. Raputaks selle kipsi maha, hakkaks
jooksma. Enne kui liiga hilja on.
M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012
Lk119 Majanduskriisist „Iirimaa lasti põhja üheainsa otsusega“
R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011
Lk 517 Chamberlaini tagasiastumisest „Seepeale tõusis
peaminister püsti ning lisas mõne sõnaga oma poliitilisele hauale veel paari
tolli jagu sügavust (…)“
Lk 529 PM C 1940 „Paistab, et Su sekretärid on võtnud nõuks
käituda nagu koolipoisid ja „võtta vastu kõik mis tuleb“, siis aga lahkuda Su
juurest õlgu kehitades. Kui kõrgemad ametnikud mõne ettepaneku teevad (ütleme
nõupidamisel), olevat Sa nii põlglik, et
nüüd ei esitata enam mingeid ideid – ei häid, ei halbu. See hämmastas ja häiris
mind, sest kõigil neil aastatel olen ma harjunud sellega, et kõik kes Sinuga
koos või Sinu alluvuses töötavad, armastavad Sind. Ma ütlesin seda ja mulle
öeldi: „See tuleb kahtlemata pingest.“ (…)
Sinu asi on anda käske ja kui neid oskamatult täidetakse, võid
sa vallandada igaühe, välja arvatud kuninga, Canterburi peapiiskopi ja Alamkoja
spiikri. Niisiis on Sinu käes hirmuäratav võim ja Sa pead olema viisakas, lahke
ja kui võimalik olümposlikult rahulik … Ma ei suuda taluda, kui need, kes riiki
ja Sind teenivad, Sind ei armasta, imetle ega austa. Pealegi ei saa Sa
äkilisuse ja toorusega parimaid tulemusi. Need tekitavad kas sallimatust või
orjameelsust (…)“
Lk 458 „See on nii nagu vaielda puhkpilliorkestriga.“
Lk 560 „Mister president, ma ütlen Teile suure lugupidamisega,
et maailma pikas ajaloos on see nüüd asi, mida tuleb teha.“
Lk 561 Toiduaineteminister Wooltonile. Ma olen rõõmus, et te ei
hinda Teadusliku Komisjoni aruandeid liiga kõrgelt. Peaaegu kõik toidunarrid,
keda olen tundnud – pähklisööjad ja muud sellised -, on surnud noorelt pärast
pikka nõtrusperioodi. Briti sõduritel on palju rohkem õigus kui teadlastel. Ta
hoolib lihast. Ma ei mõista miks meil peaksid olema tõsised raskused
toiduainetega, kui vaadata koguseid … mida me impordime. Kindel tee sõja
kaotamiseks on brittide sundimine piimadieedile või panna nad sööma kaeratangu,
kartuleid ja muud sellist, mida pidulikel puhkudel loputatakse alla väikese
laimimahlaga.“
T. Shcwarz „Hollywoodi pahupool“ Tammerraamat 2009
Lk 29 „Kui suures osas teatrites hakkasid etendusi asendama
filmid, algasid ümberkorraldused. Kolmandat looži ja privaatbaari ei peetud
enam sündsaks. Õhtusele etendusele lubati nüüd veel ainult kõige kallimaid,
viisakamaid ja ilusama välimusega lõbunaisi. Vähem sobivam kontingent naisi,
kes olid tänavaprostituutidest siiski klass kõrgemal, peletati kas näitlejate
garderoobidesse või rekvisiitide laoruumi. Seal ootasid oma järge maalitud
puud, lilled ja muru. Nende tõttu tekkis mõiste Green Room.“
No comments:
Post a Comment